Exiles

Dan Worth
The Progenitor Trilogy 1
2012 a.
684 lk.

Katherine O'Reilly and Rekkid Cor. Human and Arkari. Archaeologists with a story about an ancient derelict starship that few believe and a captain?s log that tells of an ancient genocidal war that no-one has ever heard of. But if no-one believes their story, then why are the authorities so keen to suppress it? Captain Michelle Chen of the Commonwealth Navy. Brave, cunning, merciless. Dangerous even. However she may be just the person her superiors have been looking for to start a war. Steven Harris. Secret agent with a conscience, who defied orders, ignored the chain of command and let his morals get in the way of his career. Quickchild. An AI of unknown origin and staggering power. As the colonies of the human Commonwealth stand on the brink of war with the fanatic legions of the alien K'Soth Empire, these five individuals are drawn to the backward, arid planet of Maranos that stands between the two civilisations. As relations between human and alien deteriorate, Maranos is about to give up its ancient, terrifying secrets.

Arvamus:

Tegu on korraliku kosmoseooperi ja militaarulme seguga mis haarab mitmeid erinevaid tegevusliine ja on ajaliselt ja ruumiliselt tohutult laiaulatuslik.

Esmalt on raamatus peategelastest üksikisikute tegevustasand: siia kuuluvad kaks arheoloogi - Katherine O'Reilly ning arkari Rekkid Cor - kellega veidi manipuleeritakse ja kes seetõttu mitmed suured avastused teevad ja sõda käivitada aitavad; on sõjalaeva kapten Michelle Chen - algselt ohtlik tundetu tapja kes tasapisi inimlikumaks muutub ja endas tundeid ning emotsioone avastab; on salateenistuse agent Steven Harris kes vastupidiselt Chenile liigselt oma peaga mõtleb, humaansust üles näitab ja seetõttu oma tööandja juures ebasoosingusse satub; ning on tehisintellekt Quickchild kes osutub aga hoopis kunagi sellisele kujule transformeeritud ülivana rassi esindajaks.

Teiseks tegevustasandiks on inimeste ja ta liitlaste "demokraatliku" Commonwealthi ja nende vaenlaste K'Sothi Impeeriumi ettevõtmised.

Järgmise tegevustasandi moodustavad meie galaktikaharu vanimad ja arenenuimad asukad arkarid kes teiste suhtes protežeerivalt käituvad aga üldiselt tagasihoidlikku profiili hoiavad ning tagaplaanilt sündmusi juhtida eelistavad ning kelle minevikus  miljoni aasta taga vägagi tume plekk leidub, mille tagajärjed end siiani vahel väga valusalt ilmutavad ja mis paljuski arkaride käitumist määrab.

Ja kõige kõrgema tegevustasandi esindajateks on Progenitorid (Esiisad) ja Shaperid,(Muutjad, Kujundajad):  Esiisad valitsesid meie galaktikat viie miljardi aasta eest ja saavutasid siin meie galaktilise siiani ainsa heaoluaja, teised hävitasid Esiisade ühiskonna ja sundisid nende jäänused meie galaktikast põgenema. Ja kuigi galaktika tuuma lähedal siiani elavaid Kujundajaid endid on omavaheliste sõdade tõttu tänapäevaks vähe järele jäänud, üritavad nad ikkagi meie galaktikat oma tahte järgi ümber korraldada ja kõike toimuvat tagaplaanilt juhtida.

Lugu ongi sellest, kuidas Kujundajate nähtamatu käsi inimeste, k'sothide ja arkaridega manipuleerida püüdes ja teatud sündmusi esile kutsudes püüab midagi neile olulist saavutada. Arkarid, kes Kujundajate olemasolust ja tegevusest mingil määral teadlikud on, püüavad nende tegevusele vastu seista ja manipuleerivad selleks omakorda inimestega neile endile vajalikuna näivas suunas...

Raamatu faabula on ju päris hea, põnevaid sündmusi jätkub, peategelased on küll veidi pealiskaudselt edasi antud, aga siiski usutavad ning arenevad, aga mis mind raamatu juures häiris, olid ohtrad ülipõhjalikud detailirohked kirjeldused no ükskõik millest - mõnest planeedist, linnast, kosmoselaevast, tolmumerest, antiiksest templist, lahingust, tulnukarassist... millest iganes. Oleks autor detailidega veidi kokkuhoidlikum olnud, oleks ehk paarsada lehekülge lühema ja hulga tempokama raamatu saanud ja minult võinuks isegi nõrk viis hindeks tulla, nüüd on aga hinne neli.

Faith

John Love
2012 a.
376 lk.

Hyped as a cross between Moby-Dick and “Duel” (the Richard Matheson story in which an automobile driver is harassed by the driver of a big rig), this debut SF novel delivers the goods. Set in the far-flung future, the story involves a menacing alien spacecraft, called Faith by its victims, that systematically attacks inhabited star systems. Now it’s returning to the Sakhran system, 300 years after an attack that nearly wiped out an entire civilization, and one man, the commander of a human warship, is planning to take on the alien marauder in a battle to the death. The book closely resembles a military thriller—a daring commander tracking an enemy sub across the seas—but Love provides readers with plenty of SF color: aliens whose history seems drawn from ancient Eygptian influences, human warships named after psychopaths and crewed by dysfunctionals like the hero, Commander Foord of the warship Charles Manson, and other fun stuff. Love has a quirky style—a character’s eyes are “as warm and golden as urine”—and it seems virtually impossible to imagine an SF fan who won’t thoroughly enjoy the tale

Arvamus:

Autori debüütromaan mis on saanud üsna positiivse vastuvõtu osaliseks.
On mingi salapärane superlaev Faith, mis 300 aastat tagasi ühe arenenud tsivilisatsiooni langusessse viis ja nüüd uuesti ilmudes ähvardab inimeste kosmoseimpeeriumiga sama teha. Kust Faith tuleb, miks ta tuleb, mis on ta eesmärk, seda ei tea keegi.
Ning on inimeste Outsider tüüpi geniaalsete sotsio- ja psühhopaatidega mehitatud superlaev Charles Manson, mis talle vastu astub. Kumb jääb peale, otsustab võitlus üks-ühe vastu. Miks just üks-ühe vastu - ei tea.

Autor on vist võtnud endale eesmärgi kirjutada ulmeklassikat ja üht-teist on tal selles suunas ka õnnestunud saavutada. Ja paljud lugejad on vist selle midagi ka üles leidnud, suutnud selle otsimise ning leidmise valu välja kannatada. Kahjuks mina nende lugejate hulka ei kuulu. Sest minu jaoks on lool üks viga, ja suur selline. Nimelt käivitub lugu väga aeglaselt. Alguses on kirjeldused sellest, teisest, kolmandast... aga seal ei juhtu midagi sedavõrd põnevat, mis takistaks raamatut käest mitte ära viskama.

Minu kannatus sai igatahes raamatu neljanda peatüki esimeses pooles otsa. Viiendiku raamatu jooksul peaks minu arvates ikka rohkem asju toimuma... Võib-olla edasi läheb raamatu tempo kiiremaks ja tulevad mängu kõik need väärtused, mille eest raamatut vägagi positiivselt hinnatud on, aga mina sinnamaale ei jõudnud. Ehk kunagi jätkan raamatu lugemist praegu poolelijäänud kohast, aga praegu tuleb lugemise poolelijäämise puhul hindeks üks.