Old Man's War

John Scalzi
Old Man's War 1
2007 a.
368 lk.

John Perry did two things on his 75th birthday. First he visited his wife's grave. Then he joined the army.

The good news is that humanity finally made it into interstellar space. The bad news is that planets fit to live on are scarce--and alien races willing to fight us for them are common. So: we fight. To defend Earth, and to stake our own claim to planetary real estate. Far from Earth, the war has been going on for decades: brutal, bloody, unyielding.

Earth itself is a backwater. The bulk of humanity's resources are in the hands of the Colonial Defense Force. Everybody knows that when you reach retirement age, you can join the CDF. They don't want young people; they want people who carry the knowledge and skills of decades of living. You'll be taken off Earth and never allowed to return. You'll serve two years at the front. And if you survive, you'll be given a generous homestead stake of your own, on one of our hard-won colony planets.

Arvamus:

Lugu sellest, kuidas vanurid Maa kolooniaid kaitsevad ja igasugu galaktilise jama rünnakuid tagasi löövad.
75-aastasel enam erilisi valikuid ees ei ole, kui sa ei taha oma järelejäänud elunatukest tasapisi juba silmapiiril paistva surma poole veeretada, siis on ainsaks alternatiiviks Kolooniate Kaitsejõududesse astuda. Seal tehakse sind nooreks ja saadetakse 10-ks aastaks sõdima, Maad ei näe sa aga enam kunagi, isegi mitte siis, kui sul õnnestub need kümme aastat surma saamata ära teenida..

Kui John Perry naine ootamatult sureb, siis on mehel otsus selge, pealegi kui nad olid Kolooniate Kaitsejõududesse astumist juba varem üheskoos kavandanud. KKJ-s saab Perry 20-aastase inimese keha mis on mitmete geneetika- ja tehnikauudistega täiustatud, sõjaväelise koolituse ja lähebki igasuguste kosmiliste elukatega sõdimiseks. Aga et noore modifitseeritud keha sees on 75-aastase elukogenud inimese mõistus, siis hakkab pidev tapmine aegamööda ka küsimusi tekitama. Ning igatsus oma surnud naise järele on jätkuv - sellele toob aga leevendust avastus, et KKJ on tema naise DNA-d kasutanud ühe oma sõduri valmistamisel ning muidugi on too amatsoon Perryle sümpaatne...

Hea raamat kahtlemata. On põnev, on mõtteainet, on mõnusat irooniat. Ma ei oskagi midagi muud negatiivset ta kohta öelda, kui et ehk see viimane sära jääb puudu. Sellepärast ongi mu hindeks viis miinusega, mis aga sugugi ei tähenda, et ma seda raamatut igaühel lugeda ei soovitaks.