15. jaanuar 2011

Prisoner's Hope

David Feintuch
Seafort Saga 3
1995 a.
528 lk.

The third volume of the Seafort Saga . Assigned to Hope Nation, Captain Nicholas Seafort is appointed liason to the wealthy planters of the colony planet. But, reeling from a savage alien attack, the UN space flotilla flees homeward, and the colonists seize their moment to rebel.

Arvamus:

Sarja kolmandas osas kolib tegevus kosmoselaevadest maale, täpsemalt Hope’i kolooniasse, kus siis Seafort oma vägitegusid korda hakkab saatma.
Kohe loo algul saab Seafort haavata ja kosmoselaevadele teda enam ligi ei lasta... mis muidugi ei tähenda, et Seafort oma „suurepäraseid” isikuomadusi ilmutada ei saaks. Ja see õnnestub tal siin kahest eelmisest osast veelgi paremini, sest ta on peaaegu kogu loo jooksul kas kohe suremas, varsti suremas või lihtsalt raskelt haige ja see muudab ta veel äkilisemaks ja ettearvamatumaks kui siiani (ja ilma spoileri süüdistust kartmata võin öelda, et ära ta muidugi ka ei sure – millest need järgnevad osad siis oleks...).

Mind paneb ikka imestama sarja autori soov selline jabura iseloomuga tegelane luua, temaga muutumatult nii pikalt edasi minna ja temasse positiivseltki suhtuda – no miks ta muidu peategelase ka kõige suuremad lollused, jõhkrused, mõtlematused talle lõpuks positiivselt laheneda laseb. Ainult sõpru ei õnnestu autoril sellisele kangelasele kuidagi tekitada, need mõned, kes tal algul olid, muutuvad ta suurimateks vihavaenlasteks.

Aga sündmustik oli siin minu arvates igavam, kui esimestes osades: koloonia probleemid, mida Seafort lahendab ja taustal toimuv laevatiku võitlus kosmosekaladega, kellelt korralikult peksa saadakse – kalad nimelt osutuvad ilmselt mõistuslikeks ja õppimisvõimelisteks ja tulevad Maa sõjalaevadega täiesti toime. Seaforti usufanatism muudkui kasvab (et ta on kord oma lubadust murdnud, usub ta nüüd, et tema hing on igaveseks neetud ja viimsepäevakohtus ootab teda niikuinii ränk karistus ja põrgutuli ees, seetõttu ei hooli ta oma maisest elust enam üldse; see muudab ta aga kõigile ümbritsevatele päris ohtlikuks) ja too tihti korduv motiiv „ah pagan, pidin ma nüüd seda ütlema/tegema” on ka juba üsna tüütu. No kui inimene ikka ise ka hiljem aru saab, et lollilt käitus või talitas, siis peaks ju sellist käitumist olema võimalik tasapisi muutma hakata, aga autor ei anna küll lootustki selles suunas... mis mõte sellel on kui autor oma kangelasel üldse areneda ei lase?

Annan sellele raamatule kolme ja eelmiste osadega võrreldes igavam sisu annab mulle põhjuse vähemalt mitte kohe sarja järgmist osa ette võtta.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar