27. jaanuar 2011

Starstrike

W. Michael Gear
1990 a.
554 lk.

Humanity's first contact with alien life is no less than a nightmare, as the Ahimsa take control of Earth and force humanity to do their bidding. Soon Earth's most skilled strike force, composed of Russian, American, and Israeli experts in the art of war and espionage, find themselves aboard the Ahimsa vessel, training for an offensive attack against a distant space station. Andas they struggle to overcome their own prejudices while preparing to face an enemy of unknown capabilities, none of them realize that the greatest danger to humanity's future is right in their midst....

Arvamus:

Universumis on miljardeid aastaid vanad Ahimsa nimelised olendid. Elavad vaikselt ja rahulikult, enamuse ajast tegelevad enda mõtetega ja oma materiaalsesse vajadustesse puutuval lasevad järjest rohkem hoolitseda Pashti nimelistel krabisarnastel tegelastel.
Ühel ahimsal tekib aga tunne, et ahimsad on oma arengus seisma jäänud ja liialt kõik pashtide hoolde usaldanud, ta otsustab pashtisid veidi pidurdada ja ahimsad seisakust välja tuua.
Et kosmoses tsiviliseeritud olendid mingit vägivalda ei kasuta, siis valib ta oma plaanide otsesteks läbiviijateks ühel „keelatud planeedil” (nende planeetidega tsiviliseeritud universum ei suhtle) elavad metsikud, agressiivsed ja vähearenenud olendid. Ehk siis ainsad mõistuslikud olendid kogu universumis, kes ka oma liigikaaslasi tapavad, homo sapiensid.

Lendab too ahimsa oma 300x90 kilomeetrit suure laevaga Maa nimelise planeedi juurde, mida ta muide juba sadu tuhandeid aastaid jälginud on, blokeerib naljaviluks kõik maalaste tuumalõhkepead ja käsib USA presidendil ja NSVL-i kompartei peasekretäril ahvikiirusel tema väljavalitud kõrilõikajad endale valmis panna... või muidu jäävad Maast vaid aatomid järele. Ja ongi paari päeva pärast ahimsa laeva pardal Afganistanist toodud vene spetsnazi üksus, USA CIA eriüksus, Iisraeli tankiväeosa mehed, hulk KGB-lasi, jänkide luurajaid, ühesõnaga kokku 400 meest ja naist, oma ala parimat asjatundjat – vilunuimat tapjat ja luurespetsi.

Ja edasi tuleb siis sadade lehekülgede kaupa seda, kuidas verivaenlased uue olukorra ja üksteisega kohanema hakkavad ja ideoloogilised erimeelsused tasapisi ühise eesmärgi ees taanduvad. No et ahimsa ikka üle kavaldada, Maa hävitamisest päästa ja ka ise lõpuks ellu jääda.

Üsna kesine mulje jäi loetust. Nii paksu oopuse kohta oleks lugu ühise eesmärgi taha koondumisest ja ahimsale ärategemisest võinud ju usutavam olla, ja loo finaal mitte nii ettearvatav. Kas ikka miljardeid aastaid vana jumal teab kui tark tulnukas, kes kõigele lisaks on inimeste asjatundja, kokkuvõttes ikka nii lihtsameelne oleks... isegi siis, kui ta inimesi lihtsalt lollideks poolloomadeks peab ja neisse tohutu üleolekuga suhtub? Kahtlen selles. Ei olnud minu arvates hädisest pika miinusega kolmest enamat väärt raamat.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar