Lens of Time 1
2012 a.
257 lk.
Dr. Christopher Connor has discovered a way to view the past. His invention collects light and focuses it such that events that occurred on Earth years ago can be viewed. All one need do is travel one light year away and one can see what was happening on the planet a year earlier by capturing and focusing the reflected light that left Earth a year ago. There’s only one problem: no ship exists that can travel faster than the speed of light, so his device cannot be conclusively demonstrated to function as advertised. That’s fine with Christopher, who would much rather party and have a good time rather than defend his creation against critics and governmental bureaucrats. Besides, who would pay to view the past anyway?
Jillian Gordon, an Egyptologist with a PhD in Quantum Physics, has discovered that the survival of Earth depends on viewing what happened at the building of the Great Pyramid of Khufu five thousand years in the past. Christopher’s device would allow her to do just that and she intends to draft him into the project. Christopher is about to discover that the organization Jillian works for has engineered a starship with a faster-than-light drive, which will now allow his device to be field tested. The stardrive for that ship was developed from diagrams carved on the back of an ancient stone tablet excavated at the site of the Great Pyramid.
Life for Christopher is about to make a radical departure from his party, happy-go-lucky lifestyle. Getting Christopher to focus on what needs to be done is a problem Jillian hadn’t counted on in her quest to save humanity. The predicted destruction of Earth, which is carved on the front of the tablet, doesn’t leave her much time and Christopher isn’t cooperating.
What neither of them know is that the answer to survival is more than sixty five million light years away in light that left Earth just before the mass extinction of the dinosaurs.
Arvamus:
Dr. Christopher Connor leiutab seadme, millega minevikku vaadata. Tahad näiteks näha, kuidas Egiptuse püramiide ehitati, lendad Maast 5000 valgusaasta kaugusele, seade kogub ja fokuseerib Maalt peegeldunud ja selleks ajaks sinnamaale jõudnud valguse, muudab kujutise suurust vastavalt vaataja soovile ja võidki toimunut imetleda. On vaid üks pisike probleem – kuidas pagan see aparaat sinna 5000 valgusaasta kaugusele saada...
Teine teadlane, egüptoloog pluss kvantfüüsik Jillian Gordon teeb Egiptuse püramiide uurides sellise avastuse, mis tekitab temas ütlemata tõsise soovi heita pilk püramiidide ehitamise protsessile. Saades teada, et Connori leiutise abil on selleks põhimõtteline võimalus olemas, teeb ta valmis mootori, mis võimaldab raketil valgusest kiiremini liikuda (kasutab hüperruumi).
Ning nende kahe leiutise pluss Egiptusest avastatu põhjal pööratakse Maa ajaloos täiesti uus lehekülg. Tolle uue ajaloo esimene lehekülg on küll väga tume, kuna selgub, et meie galaktika on eriti karm koht kus kehtib vaid tugevama õigus ja nõrgukesel ning Päikesesüsteemiski alles esimesi samme tegevatel inimestel ei näi miljoneid aastaid vanade tsivilisatsioonide vastu mingit ellujäämisvõimalust olevat. Aga eespoolnimetatud leiutiste abil, teiste tsivilisatsioonide leiutisi varastades ja täiustades ning tänu peategelaste erilisele geniaalsusele jõuab inimkond kahe aastaga meie galaktika kõige eesrindlikumaks sõjaliseks jõuks ja suudab isegi Andromeeda galaktikast Linnuteele rüüsteretkele saabunud tohutu laevastiku mõnede edukate äkkrünnakutega järele mõtlema ja siis igaks juhuks koju tagasi pöörduma panna.
Amazon nimetab Andrewit lausa „Number One Best Selling Author’iks”, ei tea kust see tuleb, ehk Annihilation sarja põhjal ja ehk olekski pidanud Andrewiga tutvumist tollest sarjast alustama sest see „Ajaläätse” sarja esimene osa mulle küll erilist muljet ei avaldanud.
Negatiivsest. See lugu on kui keskpärase Hollywoodi filmi ümberjutustus: superkangelased (neid on tavalise 1-2 asemel aga lausa 6 - sellised Nobeli preemia laureaadid või sellel tasemel teadusgeeniused, naiskangelased on muidugi kõik missivälimustega ja rohkemgi veel, kõik on õilsad, ausad, vaprad...) päästavad maailma, see tegevus on maitsestatud primitiivsete armastuslugudega (et 6 peategelast, siis muidugi 3 paari...) ja üle kuhjatud hunniku klišeede ja stampidega.
Positiivsest. Raamatu algus oli ju paljulubav. Kirjeldatavad tehnika- ja teadusimed ei ürita su aju krussi keerata vaid on tükati pigem naljakad. Kohati esineb ka veidike põnevust ja lugu on kergesti loetav.
Ühesõnaga ega ma sellest raamatust suurt midagi ei arva aga maailmas on talle hinnang siiski positiivne, „best selling” autor lausa ka... äkki ei saa mina enam moodsast ulmest õigesti aru ja ta peabki selline hollywoodlikult poolopakas olema? Panen kolme ära ja igaks juhuks loen ka sarja järgmise osa läbi (kangelased ju kõik juba paari pandud, ehk pääseb nüüd neist haledatest armastuslugudest ka...).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar