25. märts 2011

Transit

Edmund Cooper
1964

He was the subject of an experiment seventy light years away from Earth..It lay in the grass, tiny and white and burning. He stooped, put out his fingers. And then there was nothing. Nothing but darkness and oblivion. A split second demolition of the world of Richard Avery. From a damp february afternoon in Kensington Gardens, Avery is precipitated into a world of apparent unreason. A world in which his intelligence is tested by computer, and which he is finally left on a strange tropical island with three companions and a strong human desire to survive..but there are two moons, rabbits have six legs...

Arvamus:

Läheb härra Avery Londonis Kensington Gardenisse jalutama, märkab maas mingit kristalli, võtab selle üles, langeb imelikku poolunne, milles ta läbi galaktika lendab ja ärkab mingis kinnises ruumis.
Järgnevad paar IQ testi, tutvumine oma naabrite-saatusekaaslastega (2 naist, 1 mees) ja nelik maandub mingi paradiisisaare rannal. Kõigile on ka paras laadung isiklikke asju kaasa antud – muuseas ka isiku nõrkustele või kalduvustele viitavaid esemeid – ühele daamile paari kasti jagu viskit, Averyle mitusada pakki sigarette ja maalimisvahendid jne. Nii et robinsonid on kuhugi üsna mõnusasse kohta maha pandud ja varustust ka jagub. Kõige suuremat peavalu tekitab aga esialgu see, et kuusid on taevas rohkem kui olema peaks. Ühiselt jõutakse veendumusele, et Maal nad enam küll ei ole. Kes, kuhu ja milleks nad aga transportinud on, sellest pole nelikul aimugi.
Edasi järgneb tüüpiline robinsonielu kirjeldus koos Avery meenutuste, mõtiskluste ja meestegelaste foobiate käsitlusega (mõlemal viis see lõpptulemusena seksiprobleemini).
No ja mis siis edasi ikka toimuda saaks? Neljast võhivõõrast kujuneb olude sunnil teovõimeline kollektiiv ja toimub ka paarideks jagunemine, foobiatest saadaks lõpuks muidugi lahti, saarelt avastatud teise veidi võõrapäraste tegelaste nelikuga tekib konflikt (arusaadavalt mitte inimeste süül ja tahtel), aga viimaks saavad agressiivsed võõrisendid hävitava vastulöögi osaliseks ja kõigile neljale hakkab robinsonielu kenal paradiisisaarel endisest elust Londonis hulga rohkem meeldima... ja juba on lapsedki tulemas.

Eks lõpuks ilmuvad kõige taga olnud tulnukad ka välja, kuulutavad eksperimendi-katsed-võistluse lõppenuks ja inimesed võitjaiks. Selgub, et selliseid nelikutepaare on sinna planeedile kokku 20 transporditud ja maalaste nelikud võistlesid nende agressiivsete tüüpide nelikutega selle nimel, kummads on väärikam edaspidi antud galaktikasektorit valitsema. Alfa Kentauri omad said kokkuvõttes inimestelt haledalt lüüa, hurraa! Ning peategelased muidugi ei taha Maale tagasiminekust enam kuuldagi, vaid jäävad sinna Maast 70 valgusaasta kaugusele uut ühiskonda looma. Vot nii!

Kangesti lihtsake, ettearvatav ja sirgjooneline oli see lugu. No oleks siis ainuski ootamatu pööre sees olnud, aga mina sellist küll tähele ei pannud... Arvutan: ühe punkt loole selle eest, et tema peaaegu 50-aastasele vanusele vaatamata võis sisule kõva kahe panna (no ei olnud minu maitsele vastav jutt, aga parem jällegi, kui „The Last Continent”), kokku saan siis kolme ja olgu pealegi sedasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar