Beyond the Event Horizon Episode Four

Albert Sartison
2015 a.
91 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Jätkan sealt, kus ma eelmises osas pahameelt avaldasin. Oli presidendi kõrval ikka midagi parlamendilaadset seal ka olemas. Aga selle nõusoleku saamine presidendi plaanile oli ainult tehnika küsimus. Aga see pole enam kõige olulisem...

Nagu ma eelmise osa kohta arvamust avaldades kirjutasin, asusin ma viimast osa lugema lootuses siit mingit korralikku puänti leida. Ja ei tulnudki eriti pettuda. Ootamatu lõpp on raamatul täiesti olemas.

Nii, Maa teadlased uurivad välja, milleks tulnukatel ilmselt Päikese energiat vaja on. Aga veel enne tehakse kindlaks, et tulnukate portaale on terve Linnutee täis. Ja et tulnukad väidavad enda tsivilisatsiooni vanuseks miljon aastat ja vanimad portaalid on juba 700 000 aastat vanad, siis on tulnukate näol suure tõenäosusega tegemist meie galaktika valitseva rassiga.
Ja Päikese energiat vajavad tulnukad oma järjekordse suurprojekti jaoks - lihtsalt Päike sattus juhuslikult selle projekti juures kasutamiseks sobivas kohas olema. No ja hakkavadki tulnukad kohe ahvi... vabandust, tulnukakiirusel, Päikese juurde energia kogumiseks hemisfääri ehitama ja peagi suunavad nad kogutud energiat juba enda vajaduste rahuldamisele.

Aga vajadus seisnes neil Maa teadlaste arvates selles, et tulnukad (ilmselt siis meie galaktika juhtiv jõud) soovisid edasi liikuda. Kohe sõna otseses mõttes. ...ja kogu teadusjutu jätan ma jälle rääkimata, nagu ka eelmiste osade puhul... Plaan oli ilmselt hüperruumi kaudu meie naabrite juurde Andromeeda galaktikasse hüpata. Et meie galaktikas on kõik juba saavutatud, arenguks vaja uusi väljakutseid ja suuremaid võimalusi, ressursse. Ja juhtus nii, nagu vahel mõne suure kodumasina või tööriista käivitamisel - et pistad stepsli seina, käib pauk ja tuba on pime. "Meie" tulnukad hüppasid, pauku küll ei käinud aga korraga olid kadunud kõik meie galaktikas olnud tulnukate portaalid ja näiteks kõik Päikese juures askeldanud tulnukate kosmoselaevad.

Maa teadlaste oletus. Et Andromeeda on meie Linnuteega võrreldes hulga suurem galaktika, linn versus küla, siis ilmselt elavad Andromeedal "meie" tulnukates veel hulga kõrgema arengutasemega tulnukad ja "meie" tulnukate sinnalend käivitas seal mingi kaitsemehhanismi ja ilmselt muudeti andromeedalaste poolt veidi meie Universumi konstante. Mis seletaks meie galaktikas ühekorraga kõigi hüperruumi portaalide kadumise pluss ka tulnukate kosmoselaevade haihtumise kuna need laevad asusid ka osaliselt pidevalt hüperruumis.
Nii et "nende" tulnukad saatsid "meie" tulnukad nn kiviaega tagasi. Mis ilmselt tähendab "meie" tulnukate Linnuteel domineerimise lõppu... kui su tehnika ikka täielikult kokku kukub, siis ega tulnukate tsivilisatsioonil just helget tulevikku ees ei ole.

Kuidas see kõik Maad mõjutab? No ega midagi, sai korraks tulnukaid nähtud ja nende tehnilistest võimalustest ettekujutust, nüüd on see kõik kadunud ja vanaviisi, tuleb oma vanal aeglasel arenguteel edasi tatsata. Või noh, mitte just päris vanal teel sest Päikese juures energiat koguv hemisfäär on ju alles! Kui sealt nüüd energia hoopis Maale juhtida, siis on inimkonna energiaprobleemid sadadeks aastatuhandeteks lahendatud. Ja kui seda hemisfääri lähemalt uurida, leiab sealt ju selliseid tehnikauuendusi, mida pikapeale ehk kopeerida õnnestub...

Ega midagi, viimase osa teine pool päästis loo minu jaoks. Kolmas osa oma poliitika ja jabura presidendiga ajas mul karvad ikka päris püsti. Aga selle neljanda osa lõpp mulle jälle meeldis: iga suure kala jaoks on kusagil veel suurem ootamas. Ja et loodus ei salli tühja kohta, tulnukaid enam pole, nende tehnoloogia on aga siin Päikesesüsteemis olemas, järelikult tuleb see endale selgeks teha, kasutusele võtta ja senisest kiiremini edasi areneda.

Beyond the Event Horizon Episode Three

Albert Sartison
2015 a.
91 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Toimub esimene lühike läbirääkimistevoor tulnukatega. Nende pakutu saab selgemaks, räägitakse ka filosoofilisematel teemadel ja teadlased kaaluvad võimaliku kokkuleppe plusse ning miinuseid. Ja siis kui veel midagi pole ligilähedaseltki selge, kuulab USA (raamatus siis USE - United States of Earth) president samuti pool tunnikest teadlaste erinevaid argumente ja mõtteid ning siis kuulutab, et jah, hurraa, alustame tulnukatega koostööd?!? Kas ta on idioot või, millest selline vasikavaimustus? Vastus on väga lihtne: milline ainulaadne võimalus poliitikule igaveseks oma nimi inimkonna ajalukku kirjutada. Ja kas heas või halvas mõttes, pole enam ilmselt nii oluline.

No sellega läheb raamat minu arvates omadega ikka metsa küll (kui see pole just kirjaniku kaval mõte ja teadlik korraks kraavikeeramine pinge üleskruvimiseks).
Juhul kui ei ole, siis: olgu, mõistan, USA kirjaniku romaan ja ikka püütakse omadest "über alles" mõelda, aga siiski... No oletame, et raamatu tegevuse toimumise ajal - 150 aasta pärast - on USA ikka veel üldse olemas ja ikka veel kujutab endast esimest suurvõimu (mis on Hiina arengut jälgides äärmiselt kahtlane), aga isegi sellisel juhul ja isegi mitte ulmeraamatus ei tohiks ühe riigi juht ainuisikuliselt ja asja tuumast üldse aru saamata võtta vastu otsust, millest sõltub terve inimkonna edasine saatus. Tule taevas appi, sellise otsuse tegemisse peaks ikka kogu maailm enda valitud esindajate kaudu haaratud olema. Või siis vähemalt peaksid otsuse langetama kogu maailma tippmõistused, mitte aga... Ma raamatu selles osas vahepeal mõtlesin, et autor kujutab veidralt karikatuurselt oma maa tulevikupresidenti... aga kui Sartison mõtles seda kõike tõsiselt ja arvab, et selline peabki USA tulevikupresident olema? Ohjah...

Ega midagi, asun viimast osa lugema ja kui seal nüüd mingit korralikku loo lõpp-puänti ei ole, siis jääb sellest raamatust küll sitt maitse suhu. Loodan, et nii kurvalt siiski ei lähe.

Beyond the Event Horizon Episode Two

Albert Sartison
2015 a.
87 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Kohalelennanud tulnukad teevad ettepaneku vastastikuselt kasulikuks koostööks: nemad saavad õiguse Päikesesüsteemi välisplaneetidelt mineraale hankida (kokku kolmandiku Merkuuri, Veenuse ja Marsi massi ulatuses) ja Päikese kiirgusenergiat koguda; ...half of energy radiated by the Sun in the course of one billion years... the amount on radiant energy radiated into the planets will remain unchanged; (pool energiast mida Päike kiirgab miljardi aasta jooksul). Vastutasuks sõidutavad nemad terraformimise protsessi alguses oleva Marsi Maale lähedale - no et inimestel oleks seal lihtsam oma asju ajamas käia ja Marssi elamiskõlblikuks muuta.

Siin ma ei saa mitte märkimata jätta, et minule tundub pakkumine inimestele äärmiselt ebasoodsana. Ja teiseks ei saa ma aru, mis kuradi pärast on ülikõrgel tehnikatasemel tulnukatel vaja meie Päikese energiat? Kas nad ei suutnud energia kogumiseks leida galaktikast tähti, mille juures ei ole mõistuslikku arenenud eluvormi? Meie Päike ei tohiks ju galaktikas mingit haruldast sorti täht olla, pigem vastupidi. Ühesõnaga minu arusaamise järgi täiesti jura pakkumine.

Aga inimkonna otsustajad leiavad, et läbirääkimistega tuleb edasi minna ja hakatakse tulnukatega näost näkku kohtumist ette valmistama (kas neil tulnukail üldse näod on, on minu arvates juba iseküsimus...). Valitakse välja kaks noort teadlast, kes kokkusaamisele peavad minema. Ja arutatakse, mis vahendite ja meetoditega tulnukate kohta võimalikult palju erinevat infot välja nuhkida. Kõik.

Beyond the Event Horizon Episode One

Albert Sartison
2015 a.
88 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Aasta on 2177. Teadlased avastavad päikesesüsteemi lähedal gravitatsioonianomaalia. Peagi ilmub kusagilt ka tulnukate laev välja. Kusagil Jupiteri orbiidil toimub esimene kontakt. Kohtumine venib ja venib, tulnukad küsivad kõike meie kohta, endast aga ei kipu midagi rääkima. Lõpuks saab inimestel ühepoolsest suhtlusest kõrini ja tulnukatel kästakse uttu tõmmata - või noh sinna, kust nad tulid. Aga veel enne kui tulnukad minema lennata jõuavad, toimub tõsine intsident. Europal asuv sõjaväebaas E1 väljab teadmata põhjustel inimeste kontrolli alt ja enne kui sõjaväelased E1-e hävitada jõuavad, annab antimateeria-kahurist paugu tulnukate pihta. Mille peale tulnukad tõesti uttu tõmbavadki (või oma koju tagasi...).
Kõik kes toimunuga kursis on (neid on vähe - salastatud värk), on kindlad, et asi sellega ei lõpe ja ju tulnukad peagi tagasi tulevad. Loodetakse siiski, et nood tulistamise pärast väga pahased ei ole, kuna nad pidid nägema, kuidas inimesed oma ülekäte läinud baasi taltsutada püüdsid ja ta lõpuks hävitasid.
Seni aga kuni tulnukate naasmist oodatakse, saadetakse ekspeditsioon gravitatsioonianomaaliat uurima. Kohalejõudnud teadlased tulevad mõningase pingelise mõttetöö tulemusena välja hüpoteesiga, et tegu on oletatavasti tehisliku värgiga ja sel juhul mingi portaaliga. Ehk siis sisse-väljapääsuga galaktilisele kiirteele, mis võimaldab valgusest kiiremat liikumist tähesüsteemide vahel.
Aga ega arvatavat portaali kaua uurida jõutagi kui tulnukad juba tagasi on. Seekord sellest nn portaalist väljuva juba kolme laeva näol, ja nood võtavad igavese vidinaga kursi Maale.

Esimene osa on militaarse kallakuga tehnikaulme. Täiesti loetav ja piisavalt põnev. Ja rohkem midagi nii lühikese lugemise kohta öelda nagu polegi. Asun järgmist juppi-episoodi lugema.

The Silver Ships

S. H. Jucha
Volume 1
2015 a.
308 lk.

An explorer-tug captain, Alex Racine detects a damaged alien craft drifting into the system. Recognizing a once in a lifetime opportunity to make first contact, Alex pulls off a daring maneuver to latch on to the derelict.

Alex discovers the ship was attacked by an unknown craft, the first of its kind ever encountered. The mysterious silver ship's attack was both instant and deadly.

What enfolds is a story of the descendants of two Earth colony ships, with very different histories, meeting 700 years after their founding and uniting to defend humanity from the silver ships.

Arvamus:

700 aasta eest kui elu Maal kliimamuutuse, ressursside lõppemise ja pidevate sõdade tõttu üsna võimatuks muutus, otsustasid suuremad riikide ühendused inimkonna päästmiseks hulga koloonialaevu teele saata. Suurejooneline plaan kukkus läbi, teele jõuti saata vaid kolm laeva.

Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.

Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.

Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi ta põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu kangelane Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt méridienlaste eestkõneleja... siis nende kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste (New Terra) vahel - ühed parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...

Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid nende psühholoogiale pole vähemalt vajadusel sõdimise mõte sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.

Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed aga kui vaid ühte eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige. Militaarulmet lugedes (see siinne raamat kuulub küll kosmoseooperite hulka) jääb tihti mulje, et autoritele kohe väga meeldib kirjeldada, kuidas igasuguseid vaenlasi notitakse, kuidas nood pikalt ja piinarikkalt surevad. Minule aga meeldib jälle rohkem militaarulme see külg, kus kirjeldatakse, kuidas vaenlasest jagusaamiseni jõutakse, millist mõttetööd selleks tehakse, kuidas vaenlast üle kavaldada püütakse. Kas aga mingi vaenlane hävitatakse lõpuks kümne lehekülje asemel viiekümnel leheküljel, see pole minu jaoks nii oluline.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe). Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda.
Ei arva, et raamat kirjanduslik šedöövr oleks (?), aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll. Jään järge ootama.

Autori saidi aadress on http://scottjucha.com/

The Lost Command

Vaughn Heppner
Lost Starship 2
2015 a.
448 lk.

Starship Victory—a faithful alien spacecraft guarding its shattered system for ten thousand years—agreed to come to Earth. Now, Captain Maddox and his crew have a new assignment. They must find Professor Ludendorff before the New Men do. The New Men need Ludendorff’s help so they can capture the alien starship. Maddox needs the neglected super-weapons repaired so he can rescue a Star Watch fleet trapped deep in enemy territory.

But time is running out for the stranded, battered fleet. They’re low on food, fuel and missiles. Worse for Maddox, Meta is missing, kidnapped by the enemy, while the alien personality in the AI struggles to adjust to this new era. Can Maddox pull everyone together or will the brilliant New Men win yet another stunning victory?

Arvamus:

Maddox saadetakse sarja esimese osa tiimiga tulnukate 6000 aastat vanal lahingulaeval New Men käest peksasaanud Maa viimase suure laevastiku riismeid päästma.
Aga Maddoxi probleemid algavad juba Maal kui ta tiimikaaslane Meta New Men agendi poolt ära röövitakse ja kaptenil ei õnnestu teda mitte vabastada.
Veel suurem probleem ootab aga Maddoxi Victoryl kus selle antiikne tehisintellekt inimestega koostööst keeldub ja hoopis Maddoxile kättemaksu haub. Ja kui siis Maddoxil õnnestub viimaks TI kavalusega koostööle meelitada, on see vaid probleemi osaline lahendus sest järgmisena tuleks laeva kõige võimsamad aga blokeeritud relvasüsteemid tööle saada, sellega saaks ehk hakkama aga vaid geniaalne professor Ludendorff kes asub aga kusagil vaenlase kosmoseterritooriumil arheoloogilistel väljakaevamistel. Nii et järgmiseks tuleb kuidagi professor üles korjata, samas aga jahivad nii professorit kui Victoryt ka need Uued Inimesed...

Nojah, ägedat pingelist tegevust oli raamat algusest lõpuni täis aga kogu see kokkukuhjatud põnevus mind seekord millegipärast ei haaranud. Ei tea kas mõjusid päikesetormid või miski muu, aga pidin kohati end lausa sundima lugemist jätkama. Ja muidugi lõppes raamat peale New Men laevastiku klobimist nii, et ka selle osa järele annab kenasti järgmisegi osa valmis meisterdada. Kui see ilmuma peaks, heidan vähemalt raamatu algusele kindlasti pilgu peale aga end sedavõrd lugema sundima, kui selle osa puhul, ilmselt enam ei hakka. Ja kui nüüd veel hinne ka panna, siis ega üle kolme seekord ei pane küll.

Tech World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 3
2014 a.
374 lk.

The Galactics arrived with their Battle Fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined a vast Empire that spanned the Milky Way. Our only worthwhile trade goods are our infamous mercenary legions, elite troops we sell to the highest alien bidder.

In the third book in the series, James McGill is deployed on another alien world. His third interstellar tour is different in every way. Rather than meeting up with a primitive society, this time he’s headed to an advanced world. Tau Ceti, better known as Tech World, is the central trading capital of Frontier 921.

McGill figures he’s lucked out. The assignment looks dull but luxurious. Tau Ceti boasts a planet-wide city with a trillion inhabitants, all of whom are only interested in making a few credits. But all is not well on Tech World. The Empire is crumbling, an invasion is coming, and McGill’s easy ride through life and death has come to an end.

Arvamus:

Inimesed asuvad oma uues kõrgemas "rahutagajate" staatuses esimesele missioonile. Leegion Varus peab Tau Cetil leegion Germanica välja vahetama ja seal aasta korra järele valvama. Tau Ceti on meie galaktikasektori kaubanduskeskus - sealt käib läbi kõik meie sektori maailmadele müüdav kraam. Missioon ise peaks igav tulema - kellega seal äri- ja kaupmeeste maailmas ikka võidelda peaks olema. Ees ootab selline esindusfunktsioonide täitmine ja vahel silma torgata tahtvatele rikkuritele turvameeste mängimine.

Aga nagu Varuse puhul ikka, hakkab kohale jõudes kõik arenema vastupidiselt plaanitule. Oma suurt rolli mängib siin esiteks see, et kuuldused Galaktilise Impeeriumi siseprobleemidest on kõikjale levinud ja peale Galaktilise laevastiku lahkumist on inimesed nagu ainus mingilgi määral sõjaline jõud meie sektoris. Või vähemalt nii arvavad inimesed ise. Ja teine probleemi põhjus on see, et Germanica kõrgemad ohvitserid on end Tau Cetil mugavalt ja tulusalt sisse seadnud ja musta äri ajades korralikult korrumpeerunud. Varuse saabumine ei sobi neile kuidagi.

Ühesõnaga lõpeb asi sellega, et Tau Cetil läheb mässuks ja seni vaid raha vastu huvi tundnud cetilased muutuvad lausa pööraseks. Lausa sedavõrd, et neil õnnestub mõlemad leegionid ära hävitada, peaaegu - McGill muidugi välja arvatud :D.

Aga McGill jääb vähemalt cetilaste poolt maha löömata seetõttu, et ta on järjekordselt oma radadele suundunud (mis muidugi ei tähenda, et McGill raamatus muudel asjaoludel kordi surma ei saaks... :)).

McGill - tema isemõtlemine ja -tegutsemine muidugi ainult süveneb. Selles osas laseb ta juba kõrgelt kõigi oma komandöride peale ja tegutseb täpselt nii, nagu tema asju näeb ja õigeks peab. Kui selgub, et peale (ajutiselt?) uttutõmmanud Galaktilise Impeeriumi näib meie galaktikaoblastis ka teisi (impeeriumi mittekuuluvaid) sõjalisi jõude olevat - meile eelmisest raamatust tuttavad orjapidajatest kaheksajalad, ilmneb, et varem hävitati ainult nende koloonia, mitte aga koduplaneet - langetavad leegionide juhid otsuse tegutseda ühteviisi, McGill arvab aga otse vastupidi ja viib oma otsuse muidugi ka ellu. Kui õige McGilli valik oli, selles raamatus veel ei selgu, aga kas inimeste jaoks haamri ja alasi vahel olles üldse asjal suurt vahet on, pagan teab.

Raamatu esimene neljandik oli päris igav ja mul hakkas juba käsi ta kõrvaleviskamiseks sügelema. Siis läks aga viimaks tegevuseks lahti ning edasi ei olnud tegu halvema raamatuga kui sarja eelmised osad olid. Nõrk neli minu seekordseks hindeks. Kui kunagi kusagilt kätte saan, loen ka sarja järgmise osa ära. Seniks aga jääb mul sari nüüd pooleli - jälle üks kirje pooleliolevate sarjade tabelisse lisaks...