The Far Shore of Time

Frederik Pohl

Eschaton Sequence3

2000 a.

320 lk.

Dan Dannerman has been through hell. Caught in the middle of an interstellar war that will end only with the death of the universe, he's been captured by aliens who call themselves the Beloved Leaders, cloned repeatedly, torn from his wife, and brutally tortured.

Sitting in a prison cell on an alien world, slowly going mad, Dan is finally freed by the Horch, the sword enemies of the Beloved Leaders. The time has finally come for Dannerman to strike back--but at whom?

Trusting neither side, Dannerman must somehow convince the Horch to send him back to Earth so he can warn humanity of the approaching alien menace. But when he finally returns he finds an Earth far stranger than he can possibly imagine, an Earth that already has two Dan Dannermans--an Earth already under seige by the Beloved Leaders...

 

Arvamus:

 

See osa polnud õnneks nii hull kui eelmine.
Kui inimesed esimeses osas Maale põgenesid, siis selle käigus tegid tulnukad Dannermanist järjekordne koopia, seekord olid tulnukateks siis horchid ja mehe see koopia on jälle seal tagasi, kust põgenemine algas. No ja kõik kordub, ainult et ülekuulajateks ja uurijateks on seekord horchid. Järgneb mitmeid päris huvitavaid seiklusi, kuni ka see Dannerman maale jõuab. Ja mis järgneb? Lugege mu arvamust sarja teise raamatu ja NBI kohta. Sest kuhu mujale, kui NBI kätte ta ikka satub, või tähendab kuhu ta agendina ikka mujale läheb. Aga vähemalt see Dannerman ilmutab lõpuks mõningaid iseseisva mõtlemise algeid. Asjaks seegi.

Ning muidugi ei pääse ka Pohl tollest „jänkid maailma päästmas” sündroomist. Nii kui mõnele raamatutegelasele see hoog peale tuleb (siin siis Dannermanil), nii kaob tal igasugune loogiliselt mõtlemise ja tegutsemise võime täielikult ja järele jääb vaid sundmõte. Ja et tegu on raamatu(te)ga, siis see alati muidugi lõpeb õnnelikult. Kuigi kirjutatu usutavus kannatab kõvasti.

Raamatu finaal on aga tõesti hale. USA presidendiga, kes on kui mingi hea jõuluvana: lahke, kõikemõistev, kes pai teeb ning südamlikult natuke ka tarkusesõnu jagab... jumal küll, härra Pohl, oli nüüd siis sellist asja sarja lõpetuseks vaja?!. Mul oli juba kujunemas arvamus, et neljakese võib raamatule ju teatud mööndustega anda... ja nende mõne viimase leheküljega kukkus mu hinnang suure kolinaga kolmele. 

The Siege of Eternity

Frederik Pohl
Eschaton Sequence 2
1998 a.
352 lk.

The aliens aren't coming. They're here.

We've captured some of them. Are they our saviors, or are they out to destroy us? We've seen no spaceships, received no ultimatums--but the aliens may have a more insidious plot....

Government agent Dan Dannerman and astronomer Patrice Adcock were kidnapped by the aliens and have been returned in altered states, cloned and implanted with strange devices. To what end?

Before the reasons behind their abduction can be made clear, a wave of extremist threats and terrorist attacks sweeps the globe. Are the attacks a reaction to the aliens' arrival--or a part of their plan? A race around the earth and into space begins, as humankind desperately tries to prevent the aliens from establishing a beachhead no Earth.

The siege has begun.

Arvamus:

Peale eelmist osa arvasin, et ega see sari igavamaks ikka enam minna ei saa. Sai küll. Autor tuli sellega lõdva käega toime.

Kogu eelmise osa põgenenud vangidepunt pluss veel kolm tulnukat jõuavad Maale. Jänkid panevad kogu seltskonnale käpa peale ja kohe läheb lahti suur salatsemine. Kõike muidugi varjata ei saa, aga mida vähegi võimalik, seda üritatakse. No ja kogu raamat räägibki praktiliselt sellest, mida NBI (National Bureau of Investigation, endine FBI) saabunutega teeb, kusjuures jänkide põhimure pole mitte Maad ähvardava otsese ohuga seotud, vaid see, kuidas teiste riikide eest võimalikult palju infot varjata ja võimalikult palju tulnukate tehnikat enda valdusesse saada-jätta.
Ma arvan, et poleks vaja kirjutada ulmekat sellest, mida vastavad organid kaelasadanud tulnukatega või kusagil kosmose teises servas vangis olnud inimestega teevad. Niipalju kui ma muid raamatuid lugenud olen (ma ei pea silmas ulmet) ja meediast olen infot saanud, siis ilmselt NBI(FBI) tänapäeva reaalsuses täpselt nii tegutsebki ja seda oskab tänapäeval iga mõtlev inimene ette kujutada. Seda ettekujutust ulmeks nimetada... no mis ulme see on?

Lugemine tollest NBI tegevusest ja endiste vangide koostööst nendega ei meeldinud mulle põrmugi; lihtsalt igav ja vastik. Inimesed olid kui mõtlemisvõimeta lambakari selle NBI käes. Muudkui aga täitsid käske ja vist arvasid, et nii peabki olema. Ma kaalusin juba raamatu ühega hindamist, aga üks koht päästis ta sellisest saatusest ja hindeks tuleb 2. Nimelt on raamatus lause sellest, kuidas Eesti ÜRO-s nõuab, et USA tulnukate tehnoloogiat ja tulnukate infot ka väikeriikidega jagaks. Vot see on juba ulme, Eesti võtab ÜRO-s USA vastu sõna! Ja ühtlasi ka raamatu parim (ning vist ainus) naljakoht. See pani mind hinnet ühe punkti võrra tõstma.  Seega 2.

The Other End of Time

Frederik Pohl
Eschaton Sequence 1
1997 a.
352 lk.

Earth, 2031: Alien contact.

Signals are received: a crude depiction of creatures pantomiming the cataclysmic destruction of the universe.

Soon after, scientists note unusual radiation emanating from an abandoned Earth-orbital observatory. When a group of scientists and astronauts board the observatory to investigate, they are taken prisoner. An unsuspecting Earth has just become part of a vast interstellar war.

For the human prisoners, this minor skirmish in a vast war becomes a fantastic adventure. The hunters become the hunted, the prey the predators, and nothing is as it seems. The only sure thing is that the winners will rule eternity at...The Other End of Time.

Arvamus:

Raamatu sisu saab üsna lühidalt kokku võtta.
Aasta on 2031. Ühes mahajäetud orbitaaljaamas toimub midagi veidrat. Kuigi majandusraskuste tõttu kosmoses enam eriti ei käida, läheb jaama omanik siiski väikese grupi inimestega asja uurima. Jaamas võetakse nad end seal sisse seadnud tulnukate poolt vangi. Tulnukad viivad nad kuhugi, kopeerivad neid, uurivad, teevad koopiatega inimkatseid. Mingid teised tulnukad ründavad vangistajaid. Vangid kasutavad segadust ja jõuavad Maale tagasi.

Aga asja point väidetakse olevat kunagi saabuvas eshatonis – vähemalt tulnukad näivad sellesse uskuvat.. Ühesõnaga käis Suur Pauk, Universum hakkas paisuma, siis tõmbub Universum uuesti kokku kuni Suure Paugu aegsele tasemele ja kõik kunagi Universumis elanud olendid ärkavad igavesele õnnelikule elule. Seega sama mis Piibli Paradiis. Ning see kõigi olendite elluärkamine ja igavene paradiis ongi eshaton.
No ja nüüd kaks tulnukateleeri Universumis võitlevad, kumb neist hakkab seda Eshatoni valitsema! (Kuramus, paradiisis tahab ka keegi su kukil elada...). Nii et selles raamatus olnud info põhjal ei sobi kumbki sõdivatest pooltest just positiivsete kangelaste rolli. Tegu on kui mingi usuvoolu kahe võitleva rühmaga, ja sõda peavad tulnukad ka keskaegse kirikuna oma ristiretkedel. Kes pole meie poolt, kes tahab, et ta rahule jäetaks, on meie vastu ja tuleb hävitada. Ja nii käib see hävitamine planeetide-planeedisüsteemide kaupa. (No ei saa ma aru: kui on igavene elu ja paradiis, mis pagan sa seal enam kedagi valitseda peaks tahtma? Ja teisalt, mis paradiis see on, kus keegi on jälle võrdsetest võrdsem?). Ja miks neil tulnukail üldse vaja on, et praegu keegi nende poolt oleks, neile alluks, arusaamatu. Elagu rahulikult, ajagu omi asju ja kõngegu millal ette nähtud, kunagi tuleb ju paradiis ja suur pidu läheb lahti... Ei mõista.

Peaaegu pool raamatust on inimeste vangisoleku kirjeldus, kus tegevust on minimaalselt ja mis on minu arvates üsna tüütu ja liiga pikk. Ka raamatu algus on suhteliselt veniv.

Lühihinnang: ei midagi erilist. Lugeda võib, vaimustust ei ärata. Nõrk neli.