Four Hundred Billion Stars

Paul  J. McAuley
Four Hundred Billion Stars 1
1988 a.
237lk.

Dorothy Yoshida is a telepath, and a really rather good one at that. She's also a scientist, and when a small planet begins to manifest some unusual signs she is sent to investigate. The planet is more than it seems, and on further investigation the scientists begin to suspect it has been artificially altered. But despite their suspicions the only life they can detect is on the surface, none of which has advanced far above the level of animals. And despite the hopes of mankind to find something which will help them in a burgeoning war against other species, there seems to be nothing there to aid them. With Dorothy's arrival, however, they are in for some surprising discoveries.

Arvamus:

Inimesed on tasapisi kosmost koloniseerides esmakordselt teiste mõistuslike olenditega kokku puutunud. Ja väga vaenulikega veel veel takkapihta.
Et neist olenditest midagi aru saada, uuritakse nüüd ühte miljoni aasta eest muutma hakatud planeeti kus see tegevus aga pooleli on jäetud. Planeedil jookseb ringi korralik issanda loomaaed - miljoni aasta eest lähedastelt tähesüsteemidelt sinna kokku tassitud, ja inimesed püüavad nüüd aru saada, kas seal planeedil neid inimeste vaenlasi ka end peidab või on nad ehk aja jooksul seal mingiks poolmõistuslikuks loomaliigiks degradeerunud (aga kes seal teises kohas siis inimestega sõdib?).
No ja saadetakse planeedile üks telepaaditädi, üsna ta enda tahte vastaselt. Et las ta teeb kindlaks, kas planeedil kedagi mõistuslikku on. No ja siis järgneb pikalt-pikalt selle tädi - Dorothy Yoshida - tegemisi, mõtteid ja virinat... ah aitab sisust küll...

Ilus näide sellest, kuidas ka asjalike teemaideede korral saab igavalt, tüütult ning venivalt kirjutada. Kaks.

Child of the River

Paul J. McAuley
Confluence 1
1996 a.
336 lk.

Paul J. McAuley has won just about all the awards named for science fiction authors: the Philip K. Dick, the Arthur C. Clarke, and the John W. Campbell Memorial. McAuley is a true wordsmith, an author's author, and in Child of the River, he has not only written an outstanding novel, he has created a universe. While fans of Gene Wolfe and Mervyn Peake might be taken aback by McAuley's stylistic imitation of those two luminaries, why look a gift horse in the mouth? McAuley's vision is original enough, as well as complex and entertaining enough, to keep a demanding reader engrossed. Child of the River tells the story of Yama, a young man of unique heritage in a world of genetically altered beings. The river world Confluence is a place of crumbling, ancient cities and machines so old and mysterious they seem like magic. From the vast necropolis of Aeolis to the engimatic metropolis of Ys, Yama seeks the truth about himself, and the universe. With Child of the River, McAuley begins a trilogy examining the death of a breathtakingly epic civilization.

Arvamus:

Ei mina ei mõista, mille eest see raamat nii häid hinnanguid on saanud?! Ma suutsin 200 leheküljest kusagil 50 läbi lugeda ja siis sai jaks otsa. No igav on, kole igav. Mingi väike siblimine ju käib, aga kõik see on külatähtsusega tegevus ja ei näi millegi suuremani viivat. Kogu see trall käib ühe leidlapse ümber, kes näib veidi erilist sorti olevat...

Maailm, mida McAuley kujutab, on veider. Elatakse kenas asjalikus keskajas kusagil ühe suure jõe kaldal, 10 000 eri liiki inimesi, imetletakse taevas Galaktikat, teatakse, mis on geenid ja et kõik need rahvad on millalgi kunstlikult loodud, kosmoselende ja võõrolendeid teatakse ning räägitakse nõidadest ja tatsatakse vibudega ringi...

Poleks ma vahepeal mõjalt natuke tausta uurinud, poleks ma igasugu mõistetest üldse midagi aru saanud. Nüüd veidi sai, aga mis abi sellestki. Vahepeal lugedes tuli täiesti arusaamatu seos Victor Hugo "Hüljatuga" pähe...

Kokkuvõttes: igav ja segane raamat. Jäi pooleli!