Anvil of Stars

Greg Bear
The Forge of God 2
2008 a.
448 lk.

The Forge of God described the destruction of Earth itself by self-replicating robots, Von Neumann machines designed to use the planet's mass to create more robotic creatures and spread throughout the Galaxy. Only a few humans have survived, aided by a mysterious alien race known only as “The Benefactors”, who arrived at Earth too late.
Now the small group of human survivors is determined to track down the criminal race who launched the planet killers. Humanity is given a starship by The Benefactors, and driven only by revenge they set out to find the unknown beings who are responsible for the destruction of Earth, and many other worlds.

Arvamus:

Von Neumanni masinad on Maa hävitanud ja väike hulk inimesi mingite salapäraste Heategijate poolt päästetud ning kavatsetakse Marsile asustada.Siis pakuvad Heategijad inimestele võimalust minna hävitatud Maa eest kätte maksma (või on see Heategijate käsk?). Valitakse välja sadakond last, Heategijad annavad laeva ning paar robotit kaasa ja lastel läheb lennuks arvatavate kurjategijate maailma poole - omakorda seda hävitama.

Ja siis järgneb pikk ja üsna tüütu kümneid aastaid kestva lennu kirjeldus (õnneks enamuse sellest ajast lapsed küll magavad, aga mind tüütas juba laste mõnede ülevalolekuaastategi kirjeldus ära). Algul on laevas kõik muidugi kena, kõigil suur ühine eesmärk - kättemaks - silme ees ja selleks valmistumiseks nähakse palju vaeva. No eks lapsed ole ka alles väikesed, maksimaalselt 10-11 aastased. Aga kui aastate möödudes hakatakse eesmärgile jõudma, lapsed on sirgunud ja targemaks saanud, tekivad juba ka lahkhelid, eri soovid, arvamused ja kõik muu selline isoleeritud väikese inimestegrupiga kaasnev.

Pealegi osutub esimene arvatav maahävitajate planeedisüsteem vaid lõksuks kust vaevu ja kaotusi kandes pääsetakse ja see ei suurenda mitte sugugi üksmeelt inimeste seas.
Nii et kui järgmise arvatava sihtkohani jõutakse, on suurekskasvanud kättemaksjad juba mitmeks grupeeringuks lõhenenud ja paljusi vaevab kahtlus nende eesmärgi õigsuses, meetodi õigsuses, samuti on tekkinud kahlus, et nood Heategijad polegi ehk nii omakasupüüdmatud kui algul paistis või siis jätavad nad vähemalt palju olulisi asju rääkimata.

Aga Eesmärgile pimesi ustavaks jäänud grupeeringul õnnestub tähesüsteemis, mis arvatakse Maa hävitanud robotite loojate koduks olevat, ikkagi täielik genotsiid korraldada ja kõik sealsed planeedid koos nende ohtrate asukatega hävitada. Nii et Püha Üritus on lõpule viidud ja arvaku teisitimõtlejad ja kahtlejad mida tahes, eesmärk on saavutatud. Või kas ikka on? Ja mis hinnaga?

Siis kui oleks nagu aeg väljateenitud puhkusele suunduda, kusagil planeedil oma järelejäänud elupäevad rahulikult mööda saata, selgubki, et asjad polnud hoopiski mitte nii, nagu Heategijad seda esitasid...

Kahjuks oli see minu jaoks esimesest osast nigelam raamat. Need väikese ühele eesmärgile suunatud inimgrupi omavahelised suhted, nende tasapisi tärkavad püüded saada teada ja mõista seda, mida neile ei räägita, nende kõhklused ja kahtlused oma eesmärgi õigsuses, selle elluviimise teede õigsuses, raamatu autori suur tähelepanu juhiks olija rollile ja selle eest makstavale hinnale, osade inimeste pime usk „kõrgemalt” etteantud sihi ainuõigsusesse... kõike seda oli minu jaoks veidi liiga palju ja see muutus tasapisi tüütuks.

Lõpplahendus... küllalt sirgjooneline süžee arenemise juures oli lõpu järsk pööre loogiliselt võttes paratamatu ja väikeste variatsioonidega üsna ettearvatav.
(SPOILER: See et heategijad ise on samuti von Neumanni masinad ja nemad ilmselt saatsidki kellegi Maad hävitama... Ühesõnaga keegi maksab kellelegi kätte - õigele või valele pole oluline - see hävitab omakorda kellelegi kolmanda, kolmandatest pääsenud hävitavad neljanda ja sedasi pöörleb ratas lõputult. AGA MIKS? MIS SELLE MÕTE ON?)

Ulmepool oli raamatus muidugi kõrgtasemel – laevadest alates ja sõjapidamisviisidega lõpetades. Samuti esitas Bear mitmeid filosoofilisi küsimusi ja pani nende üle mõtlema: kui me tapame tapjaid, siis kas me muutume ise nende sarnaseks? Kas tapmine on õige karistus kui me seda ellu viies kahjustame ka süütuid? Kas me sedasi ei soorita algsest kuriteost hulga suuremat kuritegu?

Oli hea raamat, aga midagi jäi nagu veidi siiski puudu, ilmselt ootasin ma sarja esimese raamatu põhjal veel enamat. Tugev neli hindeks.

The Froge of God

Greg Bear
Forge of God 1
1987 a.
480 lk.

The Forge of God is Greg Bear's best novel and one of the best, if not the best, alien invasion novels written since H.G. Wells got the ball rolling with The War of the Worlds. Long but not overlong, the story is told with a grim and powerful sense of inevitability that gives its climax a tremendous jolt of authenticity and emotional force. And despite the fact you pretty much know how the book is going to end by the time you're halfway through, it still has the power to bring readers to tears. The novel is also a fine melding of hard SF and character driven, "triumph of the human spirit" drama, related without any Hollywoodish sentimentalism or treacly preachifying. Christ, how did Greg Bear pull this off anyway!?

The plot kicks off with the discovery of various geological anomalies — like mountains that weren't there just a little while ago — peppered around the Earth in remote locations like the Australian outback and Death Valley. It is gradually discovered that these strange oddities are in fact artificial creations planted here by extraterrestrials; the Death Valley location even coughs up a real ET, who gives the bewildered Americans (and soon the world) the frightening story that the Earth is under siege by an unknown alien force that literally eats worlds from the core out, like worms in an apple. Worse, it seems that there is no defense — zip, zilch, nada — against this destruction. The Earth itself is faced with an extinction event about which it can do nothing.

The news stuns the world; the fact that the devoutly religious President of the U.S. comes out publically and and tells everyone we're all fucked does nothing for humanity's morale, to say the least. But then an unpredicted player enters the fray; another alien race, which has been scouring space seeking out the planet-eaters, arrives in the solar system. Earth has an ally, and though they say they can do nothing to stop the imminent destruction of the planet, they set about rounding up thousands of human candidates (as well as records of Earth's history, literature, etc.) for rescue in "arks."

Throughout The Forge of God, Greg Bear makes remarkable storytelling decisions that keep his tale from sloshing through the quagmire of formula predictability. Most interesting is his depiction of humanity's reaction to news of its upcoming extinction; whereas the clichéd approach would lead towards riots, chaos, and destruction, Bear very convincingly portrays us exhibiting everything from plain old denial to overwrought religious revivalism that actually embraces the upcoming apocalypse as the will of God. "Life goes on," sadly intones one character. Faced with the inevitable, most of Bear's people fall back upon introspection, a final devotion to family, friends, loved ones, those crucial memories that define our lives. And all of this is thankfully depicted without mawkishness of any kind. Of course, there are many who try to fight for the Earth; plans are made secretly to nuke the Death Valley invader. And while all this is going on, a select group of people, conscripted telepathically by our mysterious saviors, are moving resolutely to get the arks ready before the Earth's final hours draw nigh.

It is particularly interesting that Bear chose not to identify firmly either the Earth's destroyers or its rescuers. Such a choice might annoy hard-SF purists who insist upon solid explanations for absolutely everything; yet as it stands, the mystery surrounding both good and evil aliens puts the reader squarely on the same playing field as the novel's characters — helpless, frightened, always tense.

But what is most powerful here is quite simply Bear's prose. Very few hard-SF epics can match the stunning power of this novel's last fifty pages. Even the most jaded readers should allow themselves to feel the awe of what's being presented here. If you can't do it, you might as well give up reading as a hobby altogether. You just don't get it.

Arvamus:

Esiteks ütlen kohe ära, et see oli minu arvates oluliselt parem Hard-SF romaan kui siin eelnev Asimovi  The Gods Themselves. Olen ka igati nõus arvamusega, et see on üldse üks parimaid tulnukate Maale sissetungist kirjutatud raamatuid. Kogu raamatut saadab vältimatu hukulemääratuse hõng mis muudab loetu eriti tõepäraseks, emotsionaalseks  ja jõuliseks. Isegi sellele vaatamata, et juba loo keskel pole enam mingi probleem selle finaali ette näha.

Avastatakse ühtäkki kusagil Austraalia kõrbes ja USA Surmaorus geoloogilised anomaaliad, kumbagi kohta on üks ülearune mägi tekkinud. Tulevad siis Austraalia mäest kolm robotit välja ja kuulutavad end inimkonna suurteks sõpradeks ja teatavad, et tahavad inimestele kõiksugu uusi teadmisi jagada. USA mäe juurest leitakse ka üks poolsurnud elukas, aga see räägib jälle, et Maale on lennanud isetäiustuvad kosmoselaevad, kes kavatsevad Maa ära purustada, et uute omasuguste valmistamiseks materjali saaksid. Inimesed uurivad asja nii ja teisiti ja lõpuks jõuavad järeldusele, et nii Austraalias kui USA mäed on ühe ja sama robotite seltskonna kosmoselaevad ja tõsi paistab olevat see Maa hävitamise variant, kõik muu on vaid pettemanööver inimeste segadusse ajamiseks.

Siin on ka väike usuteemake mängus. Nimelt käib USA president samuti Surmaorust leitud tulnukaga rääkimas ja vaata et laseb end ehmatusest ja hirmust täis. No ja võtab siis seisukoha, et inimesed on Jumalat millegagi vihastanud ja et Jumal nüüd karistab inimkonda. Vaatamate oma nõunike meeleheitlikule vastutuseisule kuulutab meedias tulnukate tulekust ja Maad v'ltimatult ees ootavast hävingust ameeriklastele ja presidendi ainus soovitus ja tegevusjuhend oma rahvale on see, et palvetaga! Paljudele jänkidele selline allaandmismeeleolu muidugi ei meeldi ja president muutub praktiliselt paariaks, kelle sõnal enam mingit kaalu ega tähtsust pole...

Aga samal ajal jätkavad tulnukrobotid oma plaani elluviimist - Maa tuuma sisestatakse mingid kaks objekti, mis inimeste arusaama järgi seal üsna peatselt tohutu plahvatuse peaksid tekitama. Ning samuti tegutsevad robotid mingil põhjusel ookeanide sügavikes...

Ilmuvad äkki välja ka teised (head) robotid, kes on küll Maa päästmiseks hiljaks jäänud, aga ehk mõned inimesed ja midagi Maa kultuurist, loodusest ikka õnnestub... See valguskiire sissetoomine oli ilmselt vajalik, et raamat lauspessimistlikuks ja sünkmustaks poleks muutunud, aga minu arvates saanuks ka selleta läbi, miks ei võiks ühe raamatu lugu ka üdini pessimistlik olla, eriti kui ta on usutav ja hästi kirjutatud, pealegi palju reaalses elus väljapääsmatus olukorras neid päästvaid valguskiiri ikka ette tuleb. (Seda küll, et järge antud raamatule poleks siis enam millestki kirjutada olnud.)
Mis aga raamatus täiesti liigne tundus, oli see Gaia teooria ärajutustamine, mis millelegi edasi ei viinud.

Üks raamatu plusspool minu jaoks on see, millise huvitava ja teatud arengutaseme jaoks ilmselt reaalse viisi Baxter Maa hävitamiseks on välja mõelnud. Veel suurem pluss on aga see, kui tõetruult ja haaravalt kirjeldab autor inimeste käitumist paratamatule hukule määratutena. (USA president oma jumalajutuga oli üks väheseid ja suurimaid kloune selles loos...).

Mu hinne on kusagil väga tugeva nelja ja nõrgema viie vahel aga jään lõpuks ikka viie juurde, polegi seda hinnet juba mõnda aega kasutada saanud...

Eternity

Greg Bear

The Way Series 2

1994 a.

384 lk.

Bear's popular novel Eon introduced The Way, an infinite tunnel in space-time opening on other universes. Following a nuclear holocaust on Earth and the 40-year-long Jart Wars against rapacious aliens, the entrances were sealed. That decision is reconsidered in this sequel. On the asteroid/spaceship Thistledown, scientist Olmy investigates the mental processes of the little-known Jarts while on Gaia, a Greek-dominated alternate Earth, young Rhita Vaskayza herself enters The Way. A partially recovered Earth witnesses the reappearance of The Way's designer, Pavel Mirsky, who now describes it as a tapeworm winding through the guts of the universe and urges that it be reopened so that it can be destroyed. This slow, visionary tale is less than compelling, but its portrait of the different responses of intricate, interlocking cultures is striking.

Arvamus:

See raamat on minu arvates eelmisest osast kesisem. Esiteks pole lugedes enam seda esimese osa omapärase maailma uudsust ja avastamisrõõmu. Teiseks on tegevus hulga igavam ja ettearvatavam, pole üldse mingeid üllatusi. Kolmandaks puudub see esimese osa põnevus ja pinge. Tegevus on uimasem ja kui midagi ootamatut ei juhtu, no kust see põnevuski siis tekkida saab.
Ja raamatu see põgusalt käsitletav liin, kus Tunnelit mööda edasi liikunud inimkonna osa jõudis Aja ja Ruumi lõppu, põrutas ka sealt edasi(!), väljus meie Universumist, muutus mingiteks jumalateks kes hakkasid uusi universumeid looma ja kujundama ning siis möödaminnes saatsid veel mõnede oma esindajate avatarid Maa-Kivi juurde tagasi siiajäänutele käske jagama, oli minule juba liig.
Ühesõnaga teatud raskustega suutsin raamatu ikka läbi lugeda. Ja kui ma Eoni esimest osa hindasin neljaga, siis selle raamatu puhul ei saa ma üle kolme kuidagi panna. 

Eon

Greg Bear

The Way Series 1

1985 a.

503 lk.

The 21st century was on the brink of nuclear confrontation when the 300 kilometer-long stone flashed out of nothingness and into Earth's orbit. NASA, NATO, and the UN sent explorers to the asteroid's surface...and discovered marvels and mysteries to drive researchers mad.
For the Stone was from space--but perhaps not our space; it came from the future--but perhaps not our future; and within the hollowed asteroid was Thistledown. The remains of a vanished civilization. A human--English, Russian, and Chinese-speaking--civilization. Seven vast chambers containing forests, lakes, rivers, hanging cities...
And museums describing the Death; the catastrophic war that was about to occur; the horror and the long winter that would follow. But while scientists and politicians bickered about how to use the information to stop the Death, the Stone yielded a secret that made even Earth's survival pale into insignificance.

Arvamus:

Tegemist on Hard SF-ga, ja kohe väga „hard-iga”.
21. sajandi algul lendab Maa juurde 300 km pikkune ja pea 100 km läbimõõduga asteroidijurakas. USA ja NATO uurivad seda, NSVL oma liitlastega uurib. Selgub, et kivimürakas on sees tühi, või õigemini see sisemine tühjus on täis kellegi poolt mahajäetud kraami. Selle peale kuulutab USA kivi enda omandiks, suur osa avastatavast salastatakse ja teisi (näiteks venelasi) lastakse asja uurima väga piiratud ulatuses.

Uurida on seal aga nii mõndagi, Kivi sisemine tühjus on jagatud seitsmeks osaks, kahes neist on Kivi endiste asukate linnad, kuuendas kambris on mingid salapärased mootorid, Kivi seitsmes kamber lõpeb aga mingi tunneliga (Tee, nagu pärast selgub), mis näib lõpmatusse minevat.

Uurides Kivi sees olevate mahajäetud linnade raamatukogusid, saavad jänkid teada, et Kivi esialgsed asukad olid... inimesed Maa tulevikust, kes on nüüd seitsmenda kambri Teed mööda kuhugi edasi liikunud. Ilmneb, et nende Kivi algasukate Maa on pärit meie Maa paralleeluniversumist, ning nende ajalugu on haruldaselt sarnane meie Maa praegusele ajaloole. Sellest ajaloost aga järeldub, et peagi on ka meie Maal puhkemas tuumasõda.

Et ameeriklased seda teadmist varjavad ja üldse kommaritele Kivi uurimisel igasuguseid takistusi teevad, siis võib ka nii öelda, et Kivi ilmumine põhjustabki meie maailmas tuumasõja ja pääsevad sellest puutumata vaid paar tuhat Kivi sees olevat uurijat ja sõjaväelast. Muide venelasi kujutab Bear ikka liigagi karikatuurselt. Ei tea, ehk raamatu kirjutamise ajal jänkidel oligi venelastest selline ettekujutus? Ja on ehk praegugi? No pole siis ime, et ka päriselt peaaegu tuumasõjaks kiskus .

Siis tulevad aga mängu ka Kivi endised elanikud, kel sellega omad plaanid ja poliitilised mängud käimas ja kõigele lisaks veel mingite kurjade tulnukatega paras madin Tee sees käimas.

Kivi sisemuse ja kambrite kirjeldused ja seal kehtivad füüsikaseadused, tulevikuinimeste mahajäetud linnad – kõik see on juba päris ulmeline. Kui Kivi uurimisse kaasatakse jänkide noor matemaatikageenius Patricia, kes hakkab n-dimensionaalsest ruumist ja paralleeluniversumitest rääkima ja seda seitsmendast kambrist algavat lõputut läbi lõputu hulga paralleeluniversumite minevat Teed paika panema, ei kipu ma enam eriti kärul püsima – mina sellest jutust enam suurt midagi aru ei saanud. Ja kui jõutakse tulevikuinimeste linnadeni, nende ühiskonna kirjeldamiseni ja Teelt eri maailmadesse avanevate väravate juurde (rääkimata nende väravate tagustes maailmades elavatest olenditest), ei kippunud ka mu kujutlusvõime enam sellega kaasa tulevat.

Mida kokkuvõtteks öelda? Tuli pähe raamatu võrdlus väga kvaliteetse ja hea limusiiniga, millega sõidetakse kiirteel 60-ga. Raamatu teises pooles no ehk 70-ga. Raamatu süžee ise on see limusiin, raamatu loetavus ja põnevus aga see 60-70-ga loksumine. Arvan, et autori suurepäraste ideede põhjal oleks ka paremini loetava, tempokama ja põnevama loo saanud kokku kirjutada. Kui ikka pead lugemises lausa pause tegema, et püüda veidigi aru saada, mis füüsikaimesid autor nüüd kirjeldada ja sõnastada püüab ning mõnede tulevikumaailma vigurite endale ettekujutamisest ma kohe heaga loobusin, sest ega see nagunii õnnestunud poleks, siis kogu süüd selles enda rumaluses ja fantaasiapuuduses nüüd ka nagu näha ei tahaks, ju ikka autoril ka oma osa selles oli.

Midagi pole teha, mina üle nelja sellele raamatule ei pane. Ja loo järgmist osa (Eternity) ka niipea kätte ei võta, ma kõigepealt puhkan korralikult siin loetust, lasen oma ajudel jahtuda ja kogun tasapisi jõudu veel üheks selliseks katsumuseks. 

Beyond Heavens River

Greg Bear
2003 a.
256 lk.

Yoshio Kawashita is a great warrior until aliens whisk him away during World War II. They put him on a desolate planet far from his home, where he is destined to remain forever, leaving him alone in his new hell. Then Anna Nestor appears. This empress does not see planets as homes for their inhabitants; she sees exploitable real estate. At first, Anna Nestor views Kawashita as a sideshow attraction until they fall in love. But the two cannot be free until they find out who kidnapped Kawashita and why.

Arvamus:

Selle raamatu kohta on mul vähe öelda. Süžee polnud iseenesest keeruline. Leitakse ühelt mingi võõrrassi poolt mahajäetud planeedilt üks röövitud jaapanlane, kes seal juba nelisada aastat elanud on. Jutt ongi tema taasharjumisest inimestega (mis sujub väliselt lausa ludinal), tema soovist toimunus ja endas selgusele jõuda. Edasine ongi selle jaapanlase tee eneseleidmiseni ja tõe teadasaamiseni segamini tulevikuühiskonna kirjeldustega.

Minu jaoks sisaldas lugu liiga palju kõike Jaapaniga seotut, alates rohketest viidetest Jaapani ajaloole, kultuurile, tavadele kuni tolle jaapanlase mõttemaailmani... mulle jäi sellest ilmselt ikka palju arusaamatuks ja mõistetamatuks. Loo finaal oli ühelt poolt selline, nagu ma seda umbes ootasingi, teisalt oli aga seal ka mitu ootamatut momenti.

Kiita ma seda raamatut ei oska, poolelijätmise mõtet ka ei tekkinud, lühike oli ta õnneks ka, ühesõnaga oli kah... kolm hindeks.