The Silver Ships

S. H. Jucha
Volume 1
2015 a.
308 lk.

An explorer-tug captain, Alex Racine detects a damaged alien craft drifting into the system. Recognizing a once in a lifetime opportunity to make first contact, Alex pulls off a daring maneuver to latch on to the derelict.

Alex discovers the ship was attacked by an unknown craft, the first of its kind ever encountered. The mysterious silver ship's attack was both instant and deadly.

What enfolds is a story of the descendants of two Earth colony ships, with very different histories, meeting 700 years after their founding and uniting to defend humanity from the silver ships.

Arvamus:

700 aasta eest kui elu Maal kliimamuutuse, ressursside lõppemise ja pidevate sõdade tõttu üsna võimatuks muutus, otsustasid suuremad riikide ühendused inimkonna päästmiseks hulga koloonialaevu teele saata. Suurejooneline plaan kukkus läbi, teele jõuti saata vaid kolm laeva.

Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.

Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.

Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi ta põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu kangelane Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt méridienlaste eestkõneleja... siis nende kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste (New Terra) vahel - ühed parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...

Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid nende psühholoogiale pole vähemalt vajadusel sõdimise mõte sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.

Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed aga kui vaid ühte eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige. Militaarulmet lugedes (see siinne raamat kuulub küll kosmoseooperite hulka) jääb tihti mulje, et autoritele kohe väga meeldib kirjeldada, kuidas igasuguseid vaenlasi notitakse, kuidas nood pikalt ja piinarikkalt surevad. Minule aga meeldib jälle rohkem militaarulme see külg, kus kirjeldatakse, kuidas vaenlasest jagusaamiseni jõutakse, millist mõttetööd selleks tehakse, kuidas vaenlast üle kavaldada püütakse. Kas aga mingi vaenlane hävitatakse lõpuks kümne lehekülje asemel viiekümnel leheküljel, see pole minu jaoks nii oluline.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe). Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda.
Ei arva, et raamat kirjanduslik šedöövr oleks (?), aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll. Jään järge ootama.

Autori saidi aadress on http://scottjucha.com/

Fluency

Jennifer Foehner Wells
Confluence Book 1
2014 a.
381 lk.

NASA discovered the alien ship lurking in the asteroid belt in the 1960s. They kept the Target under intense surveillance for decades, letting the public believe they were exploring the solar system, while they worked feverishly to refine the technology needed to reach it.

The ship itself remained silent, drifting.

Dr. Jane Holloway is content documenting nearly-extinct languages and had never contemplated becoming an astronaut. But when NASA recruits her to join a team of military scientists for an expedition to the Target, it’s an adventure she can’t refuse.

The ship isn’t vacant, as they presumed.

A disembodied voice rumbles inside Jane’s head, "You are home."

Jane fights the growing doubts of her colleagues as she attempts to decipher what the alien wants from her. As the derelict ship devolves into chaos and the crew gets cut off from their escape route, Jane must decide if she can trust the alien’s help to survive.

"Author Jennifer Wells’ writing genius comes from her vast knowledge of the highly technical subject matter and her ability to put the reader in the middle of it without losing him/her in technical jargon while creating characters that seem completely natural and believable." --reviewer, Jean Fisher for Independent Publisher News

Arvamus:

Raamatu tegevus toimub tänapäeval. NASA on aga juba 60 aastat olnud teadlik asteroidide vööndis triivivast ning mitte mingeid elumärke andvast tulnukate kosmoselaevast. Kuid senini pole inimeste tehnilised võimalused lubanud laeva uurima minna. Parim mida siiani teha on suudetud, on Marsi uurimise sildi varjus tulnukate alust Marsi juurest pildistamas käia. Nüüd on aga üks asteroid paari aasta pärast laevaga kokku põrkumas, seega viimane võimalus laeva üldse uurida on peagi kätte jõudmas ja ka tehnika on aastakümnetega sedavõrd arenenud, et kohalelendamine on juba napilt võimalik, seega saadabki NASA kapsli 6-liikmelise meeskonnaga asteroidide vööndi poole teele.

Kapsli meeskond on selline, nagu oodata võibki: komandör (sõjaväelane), piloot, radist, arst, tehnikaspets ja ainsa tavatusena lingvist (dr. Jane Holloway) - juhuks kui kuidagi laeva sisse pääsetakse ja seal elusaid tulnukaid eest leitakse (mõlemaid võimalusi peetakse küll üsna minimaalseteks), aga eks nii tähtsa ja keerulise ettevõtmise puhul püütakse kõigiks ootamatusteks juba varem valmistuda.

Pärast kümnekuist lendu tillukeses plekkpurgis jõuavad astraonaudid laeva juurde, ning ennäe imet - laeva tuled süttivad ja maandumisdoki luugid avanevad... Peale väikest kõhklust maandatakse kapsel laevas ja seiklused algavad...

Kes võinuks arvata. et juba 60 aastat liikumatu ja väljasurnuna näiv laev polegi nii väga elutu, ja veel enam seda, et sündmuste võtmeisikuks saab geniaakne lingvist dr. Holloway...

Tegemist on Jennifer Wellsi debüütromaaniga ja minu arvates väga kõva sõnaga sel aastal ilmunud ulmeraamatute seas (no minu loetute seas igatahes... :D).
Mis mulle raamatus meeldis: NASA kapsli Providance meeskond on kõik lihast ja kuust inimesed (ja eriti käib see muidugi raamatu peategelase dr Holloway kohta). Tulnukate kosmoselaeva Speroancora navigaator Ei'Brai on üks huvitavamaid ja autori poolt läbimõeldumaid tulnukakujusid kellest ma viimasel ajal lugenud olen. Olgugi et raamat kuulub kosmoseooperi kategooriasse, on selles küllalt palju ka teadusulme elemente ja Wells on nende käsitlemisega hästi hakkama saanud. Raamatus on inimsuhteid, on eetiline dilemma... No ja raamat on lihtsalt huvitav ja haarav, mida veel tahta.

(Kui nüüd päev hiljem loetule rahulikumalt vaadata, siis võib tegelikult küll veel tahta. Nimelt originaalsust.  Seda oli loos ikka napivõitu, et mitte öelda et ega ei olnudki :D. Raamatu kõik põhilised ideed - iidne galaktiline ühiskeel; inimesed on Maale eksperimendi korras istutatud: Roswell muidugi; tuleb suvaline homo sapiens Maalt ja saab kõrgeltarenenud tulnukate kosmoselaeva kapteniks jne - tulevad nüüd varemloetud raamatutest tuttavatena ette... Lähen hinde kallale, esialgu veel kergelt.)

Seega minult hindeks viis (miinusega) ja jään  huviga sarja järgmise raamatu ilmumist ootama.

PS. Autoril on ka koduleht: http://www.jenniferfoehnerwells.com/

Algus:

Jane võitles iiveldusega kui moodul ta ümber värises ja üritas kaela sirutas et paremini näha laeva, mille poole nad kihutasid. Sihtmärki.

"See on suur," sosistas Tom Compton, piloot.

Jane kuulis, et komandõr ja piloot klõpsasid lüliteid, klõbistasid konsoolidel ja vahetasid omavahel kiireid fraase NASA žargoonis. Kõigi meeskonnaliikmete pilgud olid naelutatud ekraanile mis näitas nende kiiresti suuremaksmuutuvat eesmärki. Jane oli surutud kokpiti all oleva istmeterea juurde, nii et tema vaadet ekraanile varjutasid osaliselt tase kõrgemal olevate nelja inimese jalad. Lennu selles faasis oli tema pardalolijatest kõige vähemtähtis isik.

"Olgu ma neetud... nad panid just eeskoja tuled meie jaoks põlema!" kraaksatas Walsh. "Ava kanal Houstoniga," järgnes talt käsk.
.....

Rise of the Alliance

Ryk Brown
The Frontiers Saga 12
2014 a.
383 lk.

A new ally providing aid…
An old ally joining the fight…
Their resources growing with each passing day…
Their homeworld finally on the road to recovery…

Things finally seem to be coming together for Captain Scott and the Alliance, as he takes his forces on the offensive. However, the Jung may in turn give him more trouble than he bargained for.

Arvamus:

Lugu jätkub oma vanas tuttavas headuses.
Maale hakkab tasapisi liitlastelt abi kohale jõudma.
Kapten Scott püüab samal ajal hävitada teist Jungi orbitaalplatvormi (seda peaks ka raamatu kaanepilt kujutama) enne kui see oma alalisest baseerumiskohast üldse liikvele läheb aga katse ebaõnnestub.
Platvorm võtab suuna Maale ja Aurora ning Celestia püüavad seda tema teekonna jooksul korduvalt hävitada, aga ikka ebaõnnestunult. Jungi lahingplatvorm jõuab Päikesesüsteemi ja toimub viimane ning otsustav jõukatsumine. Lahingu tulemust ma ei ütle, aga... sarjale on veel osasid tulemas :D:D

Midagi pole öelda, mulle see sari lihtsalt meeldib. Ja ma pole sellise arvamusega maailmas sugugi erandlik nähtus... Lugesin raamatu üsna ühe hooga läbi, lihtsalt põnev oli. Kuigi pean tunnistama, et võrreldes sarja esimeste osadega on toimuva tempo suurusjärgu võrra langenud. Kuid huvitaval kombel see suurt ei sega, vanade tuttavate kangelaste tegemistele on ka ilma pideva võitluseta huvitav kaasa elada.

Minul loole märkimisväärseid etteheiteid ei ole. Hinne seega 5!

Algus:

Vaatamata kõigele toimunule polnud Maxwell Dumaril olnud kunagi erilist usku ideesse, et Nathan Scott on Legend Esimestest kirjeldatud Na-Tan. See oli ju ikkagi ainult legend. Laste unejutt, mis oli kuidagi pseudoreligiooniks muutunud ja Caius Ta’Akari maniakaalse režiimi ajal tugevnenud.

Komandör Dumar muigas omaette kui ta mööda koridore Karuzara asteroidi juhtimiskeskuse poole kõndis. Na-Tan. See mõte ajas teda naerma. Aga teisalt oli Jalea mänginud Esimestesse uskujat meisterlikult ning pannud noore kapteni hästi oma osa täitma. Kui isegi mitte üle ootuste hästi. Naine oli endast probleemi kujutanud. Dumar oli taibanud seda otsekohe naist esimest korda kohates ja tal oli hea meel, et kaptenleitnant Nash oli sellest samuti aru saanud... ning oli Jaleaga asjad ära klaarinud, kui naine enam kasulik ei olnud.

Ja siiski ei saanud Dumar jätta imestamata, kui palju asju näis just õigel momendil Kapten Scotti puhul legendiga kokku langevat. 
.....

Born of the Ashes

Ryk Brown
The Frontiers Saga 11
2014 a.
426 lk.

A world in chaos…
An eager new ally…
A newly acquired ship…
An even greater threat on its way…

Captain Nathan Scott must decide whether to stand and fight to the end, or live to fight another day… even if it means the end of his world.

Arvamus:

Üsna raske on seletada, miks paljude sarnaste sarjade hulgast mulle just nimelt see sari eriti meeldib. Aga kohe kõvasti meeldib - on hästi loetav, on põnev, paneb tegelastele kaasa elama... ühesõnaga igati hea militaarulme.

Selles osas valmistutakse siis Maa kaitsmiseks kuigi ega Maalt Aurora ja Celestia mingit abi ei saa sest peale Jungi okupatsiooni lõppu valitseb Maal täielik kaos ja paljud põranda alla läinud jungid õhutavad segadust igati takka ja korraldavad terrorirünnakuid. Nii et Natanil tuleb ise hakkama saada ja loota saab veidi vaid mõningasele Tannalt tulevale abile. Kaks kolmandiku raamatust ongi ettevalmistuste ja tegevuste kirjeldus saabuva 20 Jungi laeva tagasilöömiseks (kusjuures ka selle ettevalmistuse lugemine oli huvitav), raamatu viimases kolmandikus toimuv võitlus saabunud Jungi laevastikuga ja veidi hiljem veel saabunud 40-kilomeetrise orbitaalplatvormiga oli aga juba hästi põnev.

Esimene 2/3 raamatust tugev 4, viimane 1/3 korralik viis - ja et lõpust saadud mulje raamatust jäi valitsema, siis kokku raamatule ka 5 hindeks. Ja jään muidugi järgmist osa ootama.

Ship of Fools

Richard Paul Russo
2001 a.
384 lk.

No one remembers where they came from or where they're going. For hundreds of years, the starship Argonos, home to generations of humans, has wandered throughout the galaxy, searching for other signs of life. Now, a steady, unidentified transmission lures them toward a nearby planet, where remnants of shocking brutality will send the ship reeling into deep space-and into a haunting alien mystery...

Arvamus:

Argonos on tuhandete inimestega sajandeid kosmoses rännanud - mis oli laeva esialgne eesmärk ja siht ei tea enam keegi. Olukord laeval on üsna pingeline... püütakse kinni mingilt planeedilt tulev signaal... planeedil avanev pilt on väga ootamata... otsesõnu põgenetakse planeedilt... satutakse mahajäetuna näivale tulnukate kosmoselaevale... ja asjad lähevad veel karmimaks.

Hea ja hästi kirjutatud raamat oli. Kaasakiskuv, põnev, täis salapära, huvitavate tegelaskujudega (tegelikult võib raamatut ju ka peategelase Bartolomeo Aguilera looks nimetada). Raamatus oli ka tugev usuteema aga selles raamatus see mind ei häirinudki. Tulnukaisse puutuv suur küsimus "miks?" jääbki vastuseta aga see polnudki autori eesmärk, see on raamat inimestest, nende omavahelistest suhetest ja käitumisest. Viite väärt lugu.

Outside Context Problem

Christopher Nuttall
Outside Context Problem 1
2012 a.
547 lk.

When a UFO crashes near a top secret military base, the American Government realises that aliens have been spying on the human race for years. But even as they rush to unlock the technological secrets in the alien craft, the aliens launched the first step in their plan to invade the Earth and enslave the human race. With a giant mothership approaching the planet and the inhabitants promising peace and plenty, humanity must defeat a vastly superior foe with uncertain motives or lose its freedom forever.

On one side, a powerful alien force…

On the other side, a divided humanity…

The battle for Earth has begun.

Arvamus:

Raamatu tegevus toimub tänapäeval ja nagu ütleb raamatu pealkiri, tekib inimkonnal ühtäkki „outside context problem” ehk siis  ilmuvad välja Maa oma uueks koduks valinud tulnukad ja sellist asja pole loomulikult osanud ükski inimene ette näha.
Sündmused algavad sellest, et ühe USA ülisalajase sõjaväebaasi aia taha kukub maha kõige ehtsam UFO. Tulnukalaibad sees ja puha. Mida jänkid esimese asjana teevad – muidugi salastavad juhtunu kõige karmimalt ära ja hakkavad laipu ja lennumasinat uurima, aga ka UFO-vaatluste aastakümnete pikkust kurikuulsat ajalugu uue pilguga läbi käima. Ja jõuavad seda tehes kiiresti juukseid püstiajava arusaamiseni, et väike osa mineviku UFO-vaatlustest on ilmselt ikkagi tõesed olnud ja see väikegi osa tähendab kogusummas seda, et tulnukad on meid juba aastakümneid ning väga intensiivselt uurinud.

Läheb nädalake mööda ja tulnukad „helistavad” Valgesse Majja ning kutsuvad presidendi läbirääkimistele. Lennutatakse president tulnukate emalaevale ja teatatakse talle, et nende emalaeva ekspluatatsiooniaeg hakkab kohe läbi saama, kuhugi edasi lennata enam ei saa, laeval on aga miljard tulnukat ja et neil on nüüd Maad vaja. Kas USA aitab neil koloniseerimisel muud maailma maha suruda või keeldumise korral tehakse USA pulbriks ja seatakse end Maal ikka sisse.

President nõunikega paar päeva mõtleb ja siis keeldub tulnukate ettepanekust ning otsustab vajadusel ja liidus teiste riikidega tulnukate vastu ilmselgelt üsna lootusetusse võitlusse astuda. Loogika selle otsuse taga oli järgmine.
Kui mingid tulnukad suudavad valgusaastate tagant meie juurde lennata (ja meie ei suuda aastakümneid enam inimest Kuulegi viia), siis on nood tulnukad meist kahtlemata palju kõrgemal arengutasemel.
Väga suure arenguerinevusega ühiskondade kokkupuude ja kooseksisteerimine lõpeb vähemarenenu jaoks alati katastroofiga, ka siis, kui tol arenenumal ühiskonnal mingeid halbu kavatsusi ei olegi (tulnukatel aga mitme märgi põhjal just need halvad kavatsused näivad olevat...). Meenutatakse ka Ameerika indiaanlaste saatust kokkupuutel Euroopa kultuuriga – kogu Ameerika mandril olid tulemus indiaanlaste jaoks katastroofiline millest enam kunagi ei toibutudki.
Kui aga indiaanlaste rollis on kogu inimkond... ja kokku põrkuvad täiesti erinevate olendite maailmad, mitte lihtsalt kaks erinevat inimkultuuri... ainus lahendus on võidelda, ehk avab see mingigi pääsetee või sunnib tulnukaid ka inimestega arvestama.
Igati arukas ja loogiline mõttekäik minu arvates.

Tulnukad on aga aastakümneid Maal ringi sebides oma kodutöö väga hästi teinud ja inimeste sõjalised võimalused, käitumise, psüühika ja igasuguse poliitika endale suurepäraselt selgeks teinud ja järgmise käiguna häälestavad nad üheainsa elegantse liigutusega kogu muu maailma USA vastu. Jänkidele tõmmatakse nii armetult kott pähe, et nende pärast tuleb lausa pisar silma. Nii jääbki USA üksi tulnukate vastu... ja siis käib kõik kiiresti. Kahe nädalaga on USA õhukaitse purustatud ja ühiskond kokku varisemas... kolmanda nädala lõpuks on USA okupeeritud.

Põnev raamat oli, hästi kirjutatud, tegevustik oli minu arvates väga tõetruu ja usutav (natuke veider pluss ulmekale...), tegelased jäid küll veidi kahvatuks, aga tegevuse laiahaardelisuse ja tempo juures mõistetav asi... paljude raamatus väljaöeldut seisukohtade ja vaadetega läheb minu arvamus kokku (kõva pluss loole :D). Mida veel raamatus oli? Üksjagu poliitikat, ehk veidi paljugi viiteid ja muigamist igasugustel ulmehuvilisele tuttavatel teemadel (Roswellist ja Area 51-st alates ja Independence Day filmiga lõpetades), paralleele Iraagi sõjaga (jänkid seekord muidugi iraaklaste rollis), tulnukatest ei saa me aga peaaegu midagi teada (peale nende välimuse ja nende tehnika võimaluste – raamatu kontekstis ka täiesti loogiline). Minu arvates on 32-aastane ajaloolaseharidusega šotlane hea raamatu kirjutanud ja minult sellele viis.

Liberation

Ryk Brown
The Frontier Saga 10
2014. a.
372 lk.

Heartfelt reunions with friends…
Desperate plans to gain advantage…
Opportunities that cannot be ignored…
Discovery of family once thought lost…

The time has come for Captain Scott to fight for that which was taken… the very freedom of the world he was sworn to protect.

Arvamus:

Esimene loetud raamat, mis on käesoleval, 2014. aastal ilmunud... :).

Suurem osa raamatust tegeletaks Celestia lendamasaamisega ja tema kaitsmisega Jungi rünnakute eest.
Lõpuks saab aga Maad valitseval Jungi kindralil Aurora tegevusest kõrini (ja ta laevad hakkavad otsa lõppema), nii et ta otsustab probleemi ühekorraga ja drastiliste meetoditega lahendada. Mis tulemusteni selline tegutsemine viib, ütleb ära raamatu pealkiri. Aga sellega pole kapten Scotti ning Maa probleemid muidugi lõppenud, lõppenud on vaid üks etapp ja probleemide mastaap ilmselt vaid suureneb.

Brown oskab haaravalt kirjutada, ma lugesin sarja selle osa üsna ühe hooga, vähem kui kahe päevaga läbi ja jään muidugi jälle järge ootama. Ainus asi, mida ma ette heidaks, on kohati liiga detailseks minek (no ei ole ju eriti oluline teada, millist kohta vastase laevas täpselt iga tulistatud lask tabas, kui tabas...), sarja algusepoole osad nagu ei olnud minu arust nii detailsed. Aga olgu, põnevuse ja kaasahaaravuse eest panen nõrga viie ära.

Cetaganda

Lois McMaster Bujold
Miles Vorkosigan 9
1996 a.
352 lk.

When the Cetagandan empress dies, Miles Vorkosigan and his cousin Ivan are sent to Cetaganda for her funeral as diplomatic representatives of Barrayar. Upon arrival, the two men are inexplicably attacked by a servant of the late empress. When the same servant turns up dead the next day, Miles and Ivan find themselves in the middle of a mystery. Miles tries to play detective in a strange, complicated, and deceptively alien culture, while lascivious Ivan manages to get himself involved with several noble females at the same time, a diplomatic no-no of the first order. As the plot thickens, it becomes clear that it's up to Miles to save the empire. With her usual skill, Bujold addresses timeless issues of human identity through the personal dramas of her characters.

Arvamus: 

Miles Vorkosigani seiklused jätkuvad sedapuhku Cetaganda planeedil. Cetaganda impeeriumi keisrinna on surnud ning Miles ja ta nõbu Ivan osalevad matustel Barrayari diplomaatidena. Esmapilgul üsna ohutu missioon pakub esimese üllatuse kohe, kui mehed saabuvad – nimelt ründab neid arusaamatul põhjusel üks surnud keisrinna teenreid. Järgmisel päeval on see teener juba surnud ning Miles ja Ivan leiavad end keset üha mõistatuslikumaks muutuvaid sündmusi. Cetaganda impeeriumit valitsevad kummalised, Milesile ja Ivanile võõrad seadused, kuid Miles püüab neist aru saada ning mõista, mis toimub. Peagi on ta kistud kohalikesse intriigidesse ning lõppkokkuvõttes peab just tema päästma kogu impeeriumi.

Mulle läks see raamat üllatavalt hästi peale. Vaatamata sellele, et tegu on ju rohkem kriminulli kui ulmega. Põnev ja haarav lugu oli. Minul ei tekkinud lugemise ajal mingit tahtmist loos puudusi otsima hakata ja neid meeles pidada - kuigi üht-teist meeles pidada ju oleks olnud. Seega milleks kritiseerida kui raamat meeldis. Saan jälle üle mõne aja hindeks viie panna.

The Last Colony

John Scalzi
Old Man's War 3
2008 a.
336 lk.

Retired from his fighting days, John Perry is now village ombudsman for a human colony on distant Huckleberry. With his wife, former Special Forces warrior Jane Sagan, he farms several acres, adjudicates local disputes, and enjoys watching his adopted daughter grow up.

That is, until his and Jane's past reaches out to bring them back into the game — as leaders of a new human colony, to be peopled by settlers from all the major human worlds, for a deep political purpose that will put Perry and Sagan back in the thick of interstellar politics, betrayal, and war.

Arvamus:

 John Perry on tagasi, sarkasm ka (küll tagasihoidlikumas koguses) - jesss!

Elab Perry kusagil planeedikesel juba 8 aastat koos oma naise Jane Sagani ja kasutütre Zoega, peab farmi ning on küla kohtunik.
Ühtäkki on KKJ-i kindral nende ukse taga ettepanekuga neil uut loodavat kolooniat juhtima asuda. Ettepanek võetakse vastu, peagi aga selgub, et miski pole tegelikult nii, nagu kindral neile rääkis.
Esiteks ei asu nende koloonia üldse seal, kus neil seda algul näidati ja teiseks on Kolooniate Liidu valitsusel kolonistidega hoopis muu plaan kui seda välja paista lasti. Nii algabki Perry ja Sagani juhtimisel koloonia võitlus enda ellujäämise eest.

Pärast mitmeid pingelisi sündmusi õnnestub koloonial püsima jääda ja Kolooniate Liidu suurvaenlase Konklaavigagi tänu Perry pingutustele suhted teatud määral joonele saada.

Kogu selle tralli järel on aga Perryl valelikust, inimete eest tõtt varjavast ja inimeste elusid mitte millekski pidavast Kolooniate Liidu keskvalitsusest kõrini. Eriti kuna nende poliitika näib paratamatult viivat kogu inimkonna hukkumisele. Nii otsustab ta järjekordse inimeste päästmise aktsiooni ette võtta ja Kolooniate Liidu juhtide tegevuse Maal teatavaks teha - siiani hoidis Kolooniate Liit Maal elavaid inimesi kõigest kosmoses toimuvast täielikus isolatsioonis, teadmatuses ja kasutas Maad vaid oma sõjaväele täienduse hankimiseks.

Ei saa muud öelda, kui et see sarja osa oli jälle väga minu meele järgi. Oli põnevust, pinget ja ehk võitsidki head lõpuks veidi liiga kergelt, jumal sellega, peaasi et võitsid! Mina hindan seda raamatut kindlalt viiega ja soovitan kõigile kogu sarja lugeda (keskmine osa on veidi nõrgem, aga ei hullu, ega ta nüüd nii kehv ka ei ole).

Old Man's War

John Scalzi
Old Man's War 1
2007 a.
368 lk.

John Perry did two things on his 75th birthday. First he visited his wife's grave. Then he joined the army.

The good news is that humanity finally made it into interstellar space. The bad news is that planets fit to live on are scarce--and alien races willing to fight us for them are common. So: we fight. To defend Earth, and to stake our own claim to planetary real estate. Far from Earth, the war has been going on for decades: brutal, bloody, unyielding.

Earth itself is a backwater. The bulk of humanity's resources are in the hands of the Colonial Defense Force. Everybody knows that when you reach retirement age, you can join the CDF. They don't want young people; they want people who carry the knowledge and skills of decades of living. You'll be taken off Earth and never allowed to return. You'll serve two years at the front. And if you survive, you'll be given a generous homestead stake of your own, on one of our hard-won colony planets.

Arvamus:

Lugu sellest, kuidas vanurid Maa kolooniaid kaitsevad ja igasugu galaktilise jama rünnakuid tagasi löövad.
75-aastasel enam erilisi valikuid ees ei ole, kui sa ei taha oma järelejäänud elunatukest tasapisi juba silmapiiril paistva surma poole veeretada, siis on ainsaks alternatiiviks Kolooniate Kaitsejõududesse astuda. Seal tehakse sind nooreks ja saadetakse 10-ks aastaks sõdima, Maad ei näe sa aga enam kunagi, isegi mitte siis, kui sul õnnestub need kümme aastat surma saamata ära teenida..

Kui John Perry naine ootamatult sureb, siis on mehel otsus selge, pealegi kui nad olid Kolooniate Kaitsejõududesse astumist juba varem üheskoos kavandanud. KKJ-s saab Perry 20-aastase inimese keha mis on mitmete geneetika- ja tehnikauudistega täiustatud, sõjaväelise koolituse ja lähebki igasuguste kosmiliste elukatega sõdimiseks. Aga et noore modifitseeritud keha sees on 75-aastase elukogenud inimese mõistus, siis hakkab pidev tapmine aegamööda ka küsimusi tekitama. Ning igatsus oma surnud naise järele on jätkuv - sellele toob aga leevendust avastus, et KKJ on tema naise DNA-d kasutanud ühe oma sõduri valmistamisel ning muidugi on too amatsoon Perryle sümpaatne...

Hea raamat kahtlemata. On põnev, on mõtteainet, on mõnusat irooniat. Ma ei oskagi midagi muud negatiivset ta kohta öelda, kui et ehk see viimane sära jääb puudu. Sellepärast ongi mu hindeks viis miinusega, mis aga sugugi ei tähenda, et ma seda raamatut igaühel lugeda ei soovitaks.

The Warrior's Apprentice

Lois McMaster Bujold
Miles Vorkosigan 1
2003 a.
384 lk.

After failing to pass the physicals for the Barrayaran Military Academy, the brittle-boned, dwarfish son of Cordelia and Aral Vorkosigan uses a clever touch of creativity to finance a shipment of munitions into a war zone. When this simple merchant expedition draws the attention of an unexpected enemy, Miles is forced to masquerade as commander of a fictional fleet of hired guns he names after the mountains near his home--the Dendarii Mercenaries. His original crew of misfits grows into a considerable force as enemies become allies, guided by the delicate political manoeuvrings Miles learned from his father. Miles' ability to think himself out of a tight spot makes him a natural - if unlikely - leader, but this adventure in deep space is just a warm-up. On his homeworld of Barrayar, a deadly plot has been hatched against his father, Aral. A carefully planned trap is being laid, and only the wiles of the empire's unlikeliest hero can thwart it...

Arvamus:

Selle raamatuga saavad alguse Cordelia Naismithi ja Aral Vorkosigani poja Milesi seiklused. Miles on saanud seitsmeteistkümneaastaseks ja nagu Vorile kohane, üritab ta pääseda Barrayari Keiserlikku Sõjaväeakadeemiasse, kuid kehalistel katsetel veavad teda alt tema haprad luud, mälestus soltoksiingaasist, mida ema tema kandmise ajal sisse hingas. Korraga tundub talle, et tal pole mingit tulevikku – kui ta seda endale ise ei tee. Õnneks ootab ees reis barraiarlase jaoks ülivabade kommetega Beeta Kolooniasse, kuid selgub, et see on alles tema seikluste algus… Varem on Varrakus ilmunud mitmeid auhindu võitnud, ühe kõigi aegade populaarsema ulmesarja sarja eellood „Au riismed“ ja „Barrayar“.

Midagi pole öelda, raamat meeldis mulle jälle väga ning lugesin selle ühe hooga läbi. Ning kui midagi ette heita pole, siis on hindeks viis.

Barrayar

Lois McMaster Bujold
Cordelia Naismith 2
1991 a.
300 lk.

Political intrigue, culture clash and romance make a stirring mix in this award-winning follow-up novel to the acclaimed Shards of Honor. In the wake of interplanetary war, former commander Cordelia Naismith has deserted her own planet to marry the leader of the defeated enemy, Aral Vorkosigan. On his home planet of Barrayar, two rival factions are eyeing the recently vacated throne, and Aral, recently appointed Regent of Barrayar by the Emperor on his deathbed, must stand between them. As Lord and Lady Vorkosigan, Aral and Cordelia struggle to establish stability in a fragile government thrown into confusion by the transition of power and the threat of civil war. When a palace coup endangers the government, their lives, and her unborn son, Cordelia takes action to secure the safety of her new family and new home.

Arvamus:

Oma esimeses tuleproovis juhtis Cordelia Naismith kaptenina üksikut Beeta ekspeditsioonivägede laeva missioonil, mille eesmärk oli hävitada vaenlase armaada. Kogenud pettust keset pettust, reetmist keset reetmist, oli ta sunnitud sõlmima separaatrahu oma peamise vastase lord Aral Vorkosiganiga – mehega, keda kutsuti Komarri lihunikuks – ning sündmuste käigus oma koduplaneedi maha jätma ja võtma vastu leedi Vorkosigani tiitli tema planeedil.
 Väsinud võitlusest ja reetmistest, on Cordelia valmis end vaikselt sisse seadma ja nautima rahulikku elu, mida segaksid vaid üksikud tseremoniaalsed kohustused, mille täitmist leedi Vorkosiganilt oodatakse. Ent kui keiser sureb, saab Aralist Barrayari laps-troonipärija kaitsja – seega ühtlasi ka tipptehnikaga varustatud palgamõrtsukate märklaud keset dünastiatevahelist kodusõda, mis kipub meenutama Maa pimedat keskaega, kuid mida peetakse kõige uuema biosõjatehnika abil. Ei Aral ega Cordelia osanud arvata, millist rolli mängib nende enne sündi mürkgaasiga kahjustada saanud laps Barrayari verises pärandis.

Minu arvates oli jälle tegemist väga hea ja huvitava raamatuga mis mulle kangesti meeldis. Ehk on see isegi esimesest osast veidi parem lugu ja viie panen muidugi taas.

Shards of Honor

Lois McMaster Bujold
Cordelia Naismith 1
1986 a.
239 lk.

When enemies become mare that friends they win. In her first trial by fire, Cordelia Naismith captained a throwaway ship of the Betan Expeditionary Force on a mission to destroy an enemy armada. Discovering deception within deception, treachery within treachery, she was forced into a separate peace with her chief opponent, Lord Aral Vorkosigan he who was called 'The Butcher of Komarr' and would consequently become an outcast on her own planet and the Lady Vorkosigan on his. Sick of combat and betrayal, she was ready to settle down to a quiet life, interrupted only by the occasion ceremonial appearances required of the Lady Vorkosigan. But when the Emperor died, Aral became guardian of the infant heir to the imperial throne of Barrayar and the target of high-tech assassins in a dynastic civil war that was reminiscent of Earth's Middle Ages, but fought with up-to-the minute biowar technology. Neither Aral nor Cordelia guessed the part that their cell-damaged unborn would play in Barrayar's bloody legacy. Publisher's Note: Cordelia's Honor is comprised of two parts: Shards of Honor and Barrayar. Together they form a continuous story following the life of Cordelia Vorkosigan nee Naismith from the day she met her then-enemy Lord Aral Vorkosigan through the boyhood of her son Miles.

Arvamus:

Tegemist on Bujoldi esimese Vorkosigani sarja raamatuga, kus saab alguse Miles Vorkosigani vanemate lugu. Cordelia Naismith on laskunud oma uurimislaevaga planeedile, mida ta kavatseb oma teadlastest koosneva meeskonna abil lähemalt tundma õppida. Ta on parajasti koos laeva botaanikuga planeedi taimestikust proove võtmas, kui nende laagriplatsi ründab Barrayari laev. Veidi hiljem leiab Cordelia end silmitsi Barrayari sõjaväelasega ning peab tunnistama oma allajäämist. Tema vangistaja nimetab end kapten Aral Vorkosiganiks ning nad peavad kahekesi läbi tegema ränga teekonna, et saada kätte peidetud tagavarad, mis võiksid päästa nende elud. Katsumuste käigus toimub muutus nende suhetes ning kui Cordelia planeedilt lahkub, on tekkinud nihked ka tema endistes arusaamades.
Selline oli meil ilmunud eestikeelse raamatu kaaskiri.

Mina lugesin siiski võõrkeelset raamatut. Kust ma selle eestikeelse raamatu ikka kätte oleks saanud: raamatukogus ma ju juba aastaid enam ei käi ning  isegi kui see raamat meil poes saada oleks, siis sellise meie müügihinna eest ma seda ikkagi ostma ei hakkaks.

Kindlasti on raamatut tema eestikeelse kättesaadavuse tõttu paljudes kohtades paljude inimeste poolt juba väga põhjalikult arvustatud ja hinnatud, nii et mina lisan oma arvamuse vaid siia ja hästi lühidalt.
On hea raamat küll! Lausa väga hea! Mitte et ta täiesti ideaalne oleks, aga mulle ta meeldis. Nii et panen kõhkluseta hindeks viie.

The Froge of God

Greg Bear
Forge of God 1
1987 a.
480 lk.

The Forge of God is Greg Bear's best novel and one of the best, if not the best, alien invasion novels written since H.G. Wells got the ball rolling with The War of the Worlds. Long but not overlong, the story is told with a grim and powerful sense of inevitability that gives its climax a tremendous jolt of authenticity and emotional force. And despite the fact you pretty much know how the book is going to end by the time you're halfway through, it still has the power to bring readers to tears. The novel is also a fine melding of hard SF and character driven, "triumph of the human spirit" drama, related without any Hollywoodish sentimentalism or treacly preachifying. Christ, how did Greg Bear pull this off anyway!?

The plot kicks off with the discovery of various geological anomalies — like mountains that weren't there just a little while ago — peppered around the Earth in remote locations like the Australian outback and Death Valley. It is gradually discovered that these strange oddities are in fact artificial creations planted here by extraterrestrials; the Death Valley location even coughs up a real ET, who gives the bewildered Americans (and soon the world) the frightening story that the Earth is under siege by an unknown alien force that literally eats worlds from the core out, like worms in an apple. Worse, it seems that there is no defense — zip, zilch, nada — against this destruction. The Earth itself is faced with an extinction event about which it can do nothing.

The news stuns the world; the fact that the devoutly religious President of the U.S. comes out publically and and tells everyone we're all fucked does nothing for humanity's morale, to say the least. But then an unpredicted player enters the fray; another alien race, which has been scouring space seeking out the planet-eaters, arrives in the solar system. Earth has an ally, and though they say they can do nothing to stop the imminent destruction of the planet, they set about rounding up thousands of human candidates (as well as records of Earth's history, literature, etc.) for rescue in "arks."

Throughout The Forge of God, Greg Bear makes remarkable storytelling decisions that keep his tale from sloshing through the quagmire of formula predictability. Most interesting is his depiction of humanity's reaction to news of its upcoming extinction; whereas the clichéd approach would lead towards riots, chaos, and destruction, Bear very convincingly portrays us exhibiting everything from plain old denial to overwrought religious revivalism that actually embraces the upcoming apocalypse as the will of God. "Life goes on," sadly intones one character. Faced with the inevitable, most of Bear's people fall back upon introspection, a final devotion to family, friends, loved ones, those crucial memories that define our lives. And all of this is thankfully depicted without mawkishness of any kind. Of course, there are many who try to fight for the Earth; plans are made secretly to nuke the Death Valley invader. And while all this is going on, a select group of people, conscripted telepathically by our mysterious saviors, are moving resolutely to get the arks ready before the Earth's final hours draw nigh.

It is particularly interesting that Bear chose not to identify firmly either the Earth's destroyers or its rescuers. Such a choice might annoy hard-SF purists who insist upon solid explanations for absolutely everything; yet as it stands, the mystery surrounding both good and evil aliens puts the reader squarely on the same playing field as the novel's characters — helpless, frightened, always tense.

But what is most powerful here is quite simply Bear's prose. Very few hard-SF epics can match the stunning power of this novel's last fifty pages. Even the most jaded readers should allow themselves to feel the awe of what's being presented here. If you can't do it, you might as well give up reading as a hobby altogether. You just don't get it.

Arvamus:

Esiteks ütlen kohe ära, et see oli minu arvates oluliselt parem Hard-SF romaan kui siin eelnev Asimovi  The Gods Themselves. Olen ka igati nõus arvamusega, et see on üldse üks parimaid tulnukate Maale sissetungist kirjutatud raamatuid. Kogu raamatut saadab vältimatu hukulemääratuse hõng mis muudab loetu eriti tõepäraseks, emotsionaalseks  ja jõuliseks. Isegi sellele vaatamata, et juba loo keskel pole enam mingi probleem selle finaali ette näha.

Avastatakse ühtäkki kusagil Austraalia kõrbes ja USA Surmaorus geoloogilised anomaaliad, kumbagi kohta on üks ülearune mägi tekkinud. Tulevad siis Austraalia mäest kolm robotit välja ja kuulutavad end inimkonna suurteks sõpradeks ja teatavad, et tahavad inimestele kõiksugu uusi teadmisi jagada. USA mäe juurest leitakse ka üks poolsurnud elukas, aga see räägib jälle, et Maale on lennanud isetäiustuvad kosmoselaevad, kes kavatsevad Maa ära purustada, et uute omasuguste valmistamiseks materjali saaksid. Inimesed uurivad asja nii ja teisiti ja lõpuks jõuavad järeldusele, et nii Austraalias kui USA mäed on ühe ja sama robotite seltskonna kosmoselaevad ja tõsi paistab olevat see Maa hävitamise variant, kõik muu on vaid pettemanööver inimeste segadusse ajamiseks.

Siin on ka väike usuteemake mängus. Nimelt käib USA president samuti Surmaorust leitud tulnukaga rääkimas ja vaata et laseb end ehmatusest ja hirmust täis. No ja võtab siis seisukoha, et inimesed on Jumalat millegagi vihastanud ja et Jumal nüüd karistab inimkonda. Vaatamate oma nõunike meeleheitlikule vastutuseisule kuulutab meedias tulnukate tulekust ja Maad v'ltimatult ees ootavast hävingust ameeriklastele ja presidendi ainus soovitus ja tegevusjuhend oma rahvale on see, et palvetaga! Paljudele jänkidele selline allaandmismeeleolu muidugi ei meeldi ja president muutub praktiliselt paariaks, kelle sõnal enam mingit kaalu ega tähtsust pole...

Aga samal ajal jätkavad tulnukrobotid oma plaani elluviimist - Maa tuuma sisestatakse mingid kaks objekti, mis inimeste arusaama järgi seal üsna peatselt tohutu plahvatuse peaksid tekitama. Ning samuti tegutsevad robotid mingil põhjusel ookeanide sügavikes...

Ilmuvad äkki välja ka teised (head) robotid, kes on küll Maa päästmiseks hiljaks jäänud, aga ehk mõned inimesed ja midagi Maa kultuurist, loodusest ikka õnnestub... See valguskiire sissetoomine oli ilmselt vajalik, et raamat lauspessimistlikuks ja sünkmustaks poleks muutunud, aga minu arvates saanuks ka selleta läbi, miks ei võiks ühe raamatu lugu ka üdini pessimistlik olla, eriti kui ta on usutav ja hästi kirjutatud, pealegi palju reaalses elus väljapääsmatus olukorras neid päästvaid valguskiiri ikka ette tuleb. (Seda küll, et järge antud raamatule poleks siis enam millestki kirjutada olnud.)
Mis aga raamatus täiesti liigne tundus, oli see Gaia teooria ärajutustamine, mis millelegi edasi ei viinud.

Üks raamatu plusspool minu jaoks on see, millise huvitava ja teatud arengutaseme jaoks ilmselt reaalse viisi Baxter Maa hävitamiseks on välja mõelnud. Veel suurem pluss on aga see, kui tõetruult ja haaravalt kirjeldab autor inimeste käitumist paratamatule hukule määratutena. (USA president oma jumalajutuga oli üks väheseid ja suurimaid kloune selles loos...).

Mu hinne on kusagil väga tugeva nelja ja nõrgema viie vahel aga jään lõpuks ikka viie juurde, polegi seda hinnet juba mõnda aega kasutada saanud...

Час воздаяния

Сергей Тармашев
Древний 7
2012 a.
416 lk.

Враги не всегда силой отбирают чужую землю и уничтожают ее обитателей. Самые коварные умеют принимать любые личины. И нет разницы, с железом в руках они приходят, или безоружными, с улыбкой на устах и дружелюбными речами, чтобы выиграть без всякой битвы. Недругов нужно распознать, пока не стало слишком поздно. Лидер расы Людей, Алекс Тринадцатый, хорошо знает уроки истории: Вселенная видела трагедию не одного народа. Впрочем, Командующий слишком хорошо знает и другое: нарушить естественный ход событий и получить тайное знание, дающее абсолютную власть, - возможно, если у тебя благая цель: спасти свой вид от захватчиков. Но ничто никому не дается даром, рано или поздно для каждого наступит момент воздаяния. Но лишь победитель платит за все.

Arvamus:

Jätan jällegi raamatu kirjandusliku väärtuse tahaplaanile ja hindan seda kui põnevat ja haaravat lugemist. Ja seda ta oli täie rauaga! Kaasakiskuv, raske oli lugemises pause teha. Selles mõttes oli raamat mulle väga meelepärane.

Iidsete sari on selle raamatuga jõudnud oma finaalini. Inimesed oma kahe liitlasrassiga on otsustavas heitluses vastamisi Alliansiga, mille liikmed on suures ulatuses Ideaalse Parasiidi otsese võimu all. Parasiit paneb välja kogu Alliansi jõu, sest kaotused ja talle allutatud rasside edasine tulevik talle korda ei lähe ja nii on inimeste, delfide ja riulide vastastel tohutu ülekaal. Just massiga tahabki Parasiit vastase hävitada, temast lihtsalt üle kõndida (see tähendab lennata...).

Nii ründavad ühte väikest päikesesüsteemis, kus asuvad Iidsed, delfide valitseja ja riulide Sinod, enam kui 2 miljardit Alliansi sõjalaeva ja põhimõtteliselt näib Alliansi võit raudkindel olevat.
(Ma tean küll, et kosmos on lõpmata suur, aga üks väike päikesesüsteem? Kuidas need sõjalaevad kõik sinna ära mahtusid? No olgu ehk veel ajal kui Alliansi 2 miljardit laeva ja liitlaste kümned miljonid alused ühes tukis olid, aga kui seejärel läks laevade pilbastamiseks sadade tuhandete ning miljonite kaupa, siis pidanuks ju see päikesesüsteem peagi sedavõrd igasugust romu ja suuremaid ning väiksemaid laevatukke nii täis olema, et seal poleks tohtinud lennatagi saada, sõjapidamisest rääkimata? No ei tea...)

Selle Alliansi võiduga tegelikult nii ikka ei lähe ja miks, selle ühele tähtsale põhjusele saime viite vist paar raamatut tagasi, aga vahepeal sellest teemast autor muidugi mitte ei iitsatanudki. Enda kiituseks pean ütlema, et just sellist sündmuste pööret, nagu raamatu lõpus tegelikult toimub, ootasin ma kogu selle osa jooksul. Mul oli see vahepeal mahavaikitud episood kenasti meeles...

Ajaviiteks väga hea raamat... oma ajusid polnud vaja pingutada... põnev... ühesõnaga 5. 

Chindi

Jack McDevitt

The Academy 3

2003 a.

528 lk.

 

In this sequel to last year's well-received Deepsix, McDevitt tells a curiously old-fashioned tale of interstellar adventure. Reminiscent of Arthur C. Clarke's Rendezvous with Rama, the story sends veteran space pilot Priscilla "Hutch" Hutchins and a crew of rich, amateur SETI enthusiasts off on a star-hopping jaunt in search of the mysterious aliens who have placed a series of "stealthed" satellites around an unknown number of planets. After visiting several worlds, and losing two of her dilettantes to a murderous group of alien angels, Hutch follows the interstellar trail to a bizarre, obviously artificial planetary system. There, two spectacular gas giants orbit each other closely, partially sharing the same atmosphere, while a large moon circles them in a theoretically impossible circumpolar orbit. The explorers soon discover a number of puzzling alien artifacts, including a gigantic spaceship that fails to respond to their signals. First contact is McDevitt's favorite theme, and he's also good at creating large and rather spectacular astronomical phenomena. Where this novel falls short, however, is in the creation of characters. Hutch, beautiful and supremely competent, is an adequate hero, but virtually everyone else is a cartoon. The book abounds in foolhardy dilettantes, glory-hogging bureaucrats and capable space pilots. Oddly, in a novel set some 200 years in the future, McDevitt's cast is almost exclusively white and Anglo-Saxon. This is a serviceable enough space opera, but it operates far from the genre's cutting edge.

Arvamus:

Seekord läheb kapten Hutchins ühe rikkuri ja tema sõprade seltskonnaga, kes end „kontaktöörideks” nimetavad, kosmosesse tulnukaid otsima. Lihtsalt selleks, et neile tere öelda ja paar sõna juttu ajada. Sest siiani on tulnukatega selline probleem, et kõrgeltarenenud on juba ammu välja surnud või kuhugi ära läinud, avastatud liigid on aga kõik inimestest madalamal arengutasemel ja nendega millestki rääkida ei ole. Kuigi lennust arvatakse vaid meeldiv lõbusõit tulevat ja elusate kõrgel arengutasemel olevate tulnukate leidmisesse ei usu tõsiselt keegi, hakkavad sündmused muidugi arvatust hoopis teisiti arenema.

Kõigepealt leitakse mingi muistne ja töötav galaktiline sidevõrk (millele tuleks juurde panna sildid „Ära puutu, tapab!”), järgnevad tuumasõjas hävinud tsivilisatsiooniga planeet, imekaunis maailm ingleid meenutavate asukatega, kes aga verejanuliselt kontaktööride ridu hõrendavad ja viimaks mingi tohutu tulnukate kosmoselaev, mis näib endast igivana lendavat ja töötavat arheoloogiamuuseumi kujutavat. Ning raamatu lõpus tuleb Hutchil suurt fantaasiat, osavust ja vaprust üles näidata, et tema poolt Maale tagasiviidav kontaktööride seltskond väga väikeseks kokku ei kuivaks.

Hea raamat. Kaasakiskuv, algusest lõpuni põnev. Siin polnud sellist eelmise osa tegevusliini, mis oleks mulle igav olnud, aga seda peab küll ütlema, et mitmed varasematest osadest juba tuttavad süžeed teatud variatsioonidega korduvad. Minu jaoks see aga raamatu üldmuljet ei rikkunud, mulle loetu meeldis ja hinne on ka vastav, viis.

The Engines of God

Jack McDevitt
Academy 1
1995 a.
432 lk.

By the end of the twenty-second century, Earth's ravaged environment has become a time bomb ticking down to global self-destruction. Despite the fortuitous arrival of faster-than-light space travel, the search for a new home has so far located only one candidate--Quraqua, a desolate planet scheduled for terraformation within a few months. For interstellar archaeologist Richard Wald and starship pilot Priscilla Hutchins, the looming renovation threatens critical research on the enigmatic alien ruins on Quraqua and its moon, which include a bizarre false city dubbed Oz. Rousing little interest on Earth and facing an unyielding terraformation committee, Wald and his team undertake a last round of life-threatening expeditions to decipher Oz's secrets before they are swallowed forever by an emerging new world. With plenty of startling plot twists, a heavy dose of intrigue, and an unusual amount of character development for science fiction, McDevitt holds us fast right through to a thrilling finish. The yarn's less pure sf, though, than a rousing archaeological adventure transplanted to another star system.

Arvamus:

Inimkond otsib elamiskõlblikke planeete, kuna Maad ähvardab ökokatastroof.
Arheoloogid uurivad muistse tsivilisatsiooni jälgi senileitud ainsal maasarnastamiseks kõlbaval planeedil. Et tööde alustamise tähtaeg läheneb, tuleb arheoloogidel hakata otsi kokku tõmbama, nende leiud aga muutuvad järjest huvitavamateks... Planeeditöid kavandav korporatsioon, kelle selja taga on suured rahad ja ilmselt väike rikkuritehulk, kellele see kohendatav planeet mõeldud oleks, ei taha tööde alguse edasilükkamisest midagi kuulda... lõpuks õnnestub viimastel arheoloogidel planeedilt minema pääseda vaid tänu kapten Hutchinsi meisterlikkusele ja julgusele ning minimaalsete ohvritega.

Ja edasi suundutakse taga ajama mingi iidse kõrgeltarenenud tsivilisatsioon jälgi, kes endast galaktika erinevatesse kohtadesse arusaamatu otstarbega ehitisi ja mälestusmärke maha on jätnud.
Tasapisi hakkab tekkima ettekujutus, mida muistne tsivilisatsioon öelda tahtis ja kuidas on tema sõnum seotud meie galaktika erinevate tsivilisatsioonide arusaamatuna näiva 8000-aastase arengutsükliga.

Ning tehaksegi viimaks kindlaks, mis see siinses esimeses arvustuses mainitud „kehatu kurjus” endast praktiliselt kujutab, mida ta teeb. Mis ta aga tegutsema paneb või mis ta olemus on, jääbki lugejal teada saamata.
Ja „püssidega kosmonautide poolt kehatu kurjuse mahalaskmist”(?!) minu raamatus küll hoopiski mitte ei toimunud. Salapärased-surmatoovad Omega-pilved jäid küll rahulikult Maa poole liikuma.

Raamat meeldis mulle väga. Oli põnev, haaravalt kirjutatud, peategelased olid inimlikud, mõistetavad, arusaadavate motiividega, panid endale kaasa elama. Kogu lugu kattis salapära loor mis tekitas pideva äreva ootuse õhkkonna. Loo lõppedes jäävad mitmedki otsad lahtiseks... Minu arvates oli tegemist väga hea lugemist väärt teosega. Kindel viis. 

Возрождение

Сергей Тармашев
Древний 6
2012 a.
414 lk.

Вот уже год как Галактики сотрясает война, равной которой не было тысячи лет. Потеряны десятки планетарных систем и миллиарды жизней. Армады Чужих рвутся к самому сердцу Содружества Дэльфи и Людей, и кажется, что нет такой силы, которая могла бы им противостоять. Но так только кажется.
Объединенные ВКС Содружества, острием которых является легендарный флот Древних во главе с Командующим Тринадцатым, и творение самих Создателей, планета-корабль Дэя, наносят целую серию ответных ударов по агрессорам в разных частях Галактики. Противостояние выходит на новый виток, и даже Изначальный - Незримый Враг всего сущего, вечно голодный Пожиратель, беспокойно ворочается в глубинах мертвого космоса. Ибо и он ощущает: возрождение расы Людей уже не остановить…

Arvamus:

Inimeste muistne laevastik on tagasi koos mõningate selliste viguritega, mida inimkond siiani ei tundnud. Kolmeteistkümnendal õnnestus omal ajal vikkidelt üht-teist välja kaubelda. Kõige märgatavam neist asjadest on muidugi muistsete kasutada olev kunstplaneet, millega ka hüperruumis kimada kannatab ja mis kenasti raketikandjaks kõlbab.
No ja muistsete laevastik siis sahmibki nüüd siia-sinna ja atomiseerib vaenlasi tohututes kogustes ja üüratu tempoga. Ja kõik oleks ju ilus, kui kogu muistsete laevastik ei koosneks vaid mõnest tuhandest lendavast ühikust. Olgugi, et vaenlase sõjalaevadest tehniliselt kõvasti parematest. Vaenlael on laevu aga sadades tuhandetes, et mitte öelda miljonites...

Ja siin jõuangi sinna, et seekord tahan ära märkida paari puudust selles sarjas.
Esimene ongi see, et lahingutes osalevate laevade arvud pole enam mitte ulmelised, vaid lausa müstilised. Muistsete paarituhandene laevastik on köömes vastaste sadadesse tuhandetesse ulatuvate laevastike kõrval. Esimene häda on see, et nii suured laevastikud sõidavad, vabandust lendavad tollest inimeste lennuväest lõpuks lihtsalt massiga üle. See on probleem, millele inimestel siin raamatus lahendus tuleb otsida. Teine häda on aga see, et nii suurte üksuste võitluses osalemine pole minu jaoks enam vastuvõetav. No kuidas pagan peaks olema lahingus võimalik juhtida näiteks 200 000-st suurest alusest koosnevat armaadat? Olgu sidevahendid kui head tahes, enne kui käsk viimase kõige väiksema üksuseni jõuab, on nii palju aega kulunud, et lahinguväljal toimub juba midagi hoopis muud ja käsk on mõttetu. Tahan ühesõnaga öelda, et nii suured lahinguüksused pole minu arvates juhitavad.

Ja teine hirmsasti häiriv asi on Kolmeteistkümnenda ja ta naise suhe. See toimub pidevalt ühesugusel totral mängleval lollitaval ajuvabal toonil. Ei tule meelde juhust, kus nad omavahel tõsiselt ja asjalikult suhelnud oleks. Jääb mulje, et tädi saab aru, et ta on nii loll, et vaimselt ta niikuinii Suurele Juhile midagi asjalikku öelda ega huvi pakkuda ei suuda ja siis jäävadki üle vaid välimus, see lollitamine ja oma piloteerimisoskuse hulljulguseni minev demonstreerimine (tädi õnn, et ta sedagi oskab...).

Aga põnev on muidugi seegi osa. Lugesin neljasajaleheküljelise raamatu kahe päevaga läbi. Eks see näita juba mõndagi. Kirjanduslikult pole tegemist millegi erilisega, aga loetavuse ja põnevuse eest saab minult see osa nõrga viie.

Crystal Soldier

Sharon Lee, Steve Miller

The Great Migration Duology 1

2005 a.

400 lk.

 

Centuries in the past, mankind fought a seemingly unbeatable adversary from sector to sector across the Spiral Arm until the war ground to a standstill and the Enemy withdrew. Believing that they had won, the citizens of the galaxy rebuilt. The Inner Worlds, which had escaped the worst of the war's ravages, became even more insular, while the Rim worlds adopted a free and easy way with law and order. Now, hundreds of years after their withdrawal, the Enemy is back - and this time they'll be satisfied with nothing less than the extinction of the galaxy.

 

Arvamus:

 

Ehk oleksin pidanud tutvust Lee ja Milleri loominguga alustama nende põhiteosest, Liaden Universe sarjast, aga et see on lausa 8-osaline (pluss veel peoga hulk samaainelisi lühijutte), siis igaks juhuks võtsin endale esmalt tagasihoidlikuma eesmärgi ja arvasin, et kaheosalisest Great Migration sarjast peaks esmatutvuseks piisama küll. Pealegi sain ma Lee ja Milleri kohta infot uurides aru, et seda Great Migration sarja võib ka iseseisvana vaadata.

Loo taust. Inimkond on arenenud kahte suunda. Peategelased kuuluvad sinna inimkonna poolde, kes on ennast vähem muutnud, põhimõtteliselt ikka meile tuttavateks inimesteks on jäänud. Kuigi endaga igasugu muudatusi ja moderniseerimisi ja täiustusi on muidugi ette võetud. Ja soovi korral mingi eesmärgi täitmiseks, töö tegemiseks piiratud võimalustega inimesi ka „konveierilt” välja lastakse.
Teine inimkonna pool läks enda edasiarendamise ja täiendamisega aga nii kaugele, et nüüd pole neis inimestest enam praktiliselt midagi säilinud. Võiks ju mõelda, et jumal sellega, ise teavad, mida teevad, aga siin on selline konks juures, et need millekski muuks arenenud inimesed – sheriekad – on enda eesmärgiks seadnud ülima täiuslikkuse ehk siis sellise maailma, kuhu peale nende ükski teine elusolend ei mahu. Ja lõpuks poleks neile vist enam ka maailma vaja.
Igatahes on sheriekad asunud meie galaktikat „prahist” puhastama ja selles üsna edukad olnud. Vähem muutunud inimkonna pool ei kipu neile kuidagi vastu saama. Sheriekad on oma arengus neist lihtsalt kaugel ees. Aga võidelda muidugi püütakse ja vahel on ka väikest edu.

Raamatus on kolm peategelast:
Sõdur – M. Jela Granthor's Guard. Saab juhtkonnalt sheriekade vastase ülesande ja püüab seda kõigi oma oskuste ja võimalustega täita. Oskused ja võimed on tal aga tänu geenitehnoloogiale suured.
Piloot ja salakaubavedaja - Cantra yos’Phelium. Üksikettevõtjale kohaselt küüned enda poole hoiakuga intelligentne naisterahvas. Samuti modifitseeritud.
Puu - ssussdriad. Sõdur päästab ta surevalt planeedilt. Selgub, et pole mingi tavaline lehekandja, vaid mõistuslik, suhtleb Sõduriga telepaatilisel moel ning millised ta tegelikud võimed on, hakkab alles raamatu lõpus pisitasa välja tulema. Tuleb ilmselt lugeda kolmiku võrdväärseks liikmeks, kui mitte enamaks.

Jela kohtub oma ülesannet täites juhuslikult Cantraga. Asjad arenevad halvasti ja Jela ainsaks võimaluseks oma missiooni jätkata on kasutades Cantra kosmoselaeva koos selle piloodiga. Cantra pole aga sündmuste sellisest pöördest sugugi vaimustatud ja plaanib Jelast ja Puust kiiret vabanemist. Ning käivitubki kosmiliste seikluste jada.

Meeldiv on see, et inimestest peategelased on raamatus oma modifitseeritusele vaatamata väga inimlikud. Nende mõtted, soovid ja eesmärgid on loomulikud ning lihtsalt mõistetavad. Nad panevad endale kaasa elama. Huvitav on jälgida nende vaadete ja seisukohtade muutumist ja arenemist. Ja meeldiv on see, et nende tegelaste karmi koore all on kõige tavalisemat inimlikkust rohkemgi, kui nad seda endalegi tunnistada julgevad, ammugi siis veel välja näidata tahavad.
Sündmused on haaravad, paraja tempoga. Ja kuigi loo taustaks on ju sõda osa inimkonna ellujäämise nimel, pole autorid selle „tapmise ja tagaajamise” ning üksteise nottimise poolega sugugi üle pingutanud. Ja veel tundub mulle, et kohati õhkub raamatust mingit teatud omapära ja headust. Seda on keeruline seletada, aga mulle see tunne-õhkkond meeldis.

Kokkuvõttes oli minu arvates tegu meeldiva ja loetava raamatuga. Miks siis mitte viis panna... 

Расплата

Сергей Тармашев
Древний 5
2011 a.
416 lk.

Человечество забыло старую истину: ничто не вечно во Вселенной. Особенно хрупкий мир. Люди давным-давно отказались от армии и утратили сам боевой дух, хотя враги живут и здравствуют! Однако приходит время пожинать плоды. Смертельные противники Содружества объединяются. Что может противопоставить им некогда грозная и непобедимая раса? Только отчаянное, но неумелое сопротивление горсток добровольцев. Силы неравны, и полчища Чужих захватывают солнечные системы, яростно уничтожая бесценные планеты. Лидеры рас, отстаивающих свою свободу, умирают от чудовищного недуга. Но агрессоры лишь марионетки, и вот уже неведомое зло грозит не одному народу, но всем шестидесяти трем галактикам. В этой войне победителей не будет. Жизнь спасет лишь чудо…

Arvamus:

Ürgolend asub tegutsema. Sest tal on tohutu Nälg. Ja ta tahab oma iidsetele vaenlastele kätte maksta. Ning kui ta saab neid kahte soovi üheskoos rahuldada, siis mis saab veel parem olla. Võtku see kõik siis aega kui palju tahes – aeg ei mängi tema jaoks mingit rolli.

Ühesõnaga peagi jõuab olend footoni kujul meie naabergalaktikasse, kus üks inimestega sõdinud rass loodab temast liitlast saada, ise teadmata, kellega neil üldse tegemist on. Kuluvad mõned aastakümned ja pole olemas enam ei seda rassi ega ka nende galaktikat, olend on kõik nahka pannud. Seepeale suundub ta meie galaktika poole.

Tema senine tegevus on aga toonud kaasa 12 sajandit püsinud piiride kadumise. Patsifistidest inimestele, kes sellist sündmuste käiku kuidagi ette näha ei osanud, saab osaks väga ebameeldiv üllatus, kui kõik endised vaenlased äkki nende poole sööstavad, inimestel pole aga ei sõjaväge ega ka oskusi ja enamusel tahtmistki sõdimiseks.

Jällegi paistab inimkonna saatus olevat otsustatud. Vaenlastele pole muuga vastu astuda, kui kiirkorras looma hakatud millegi sõjaväe sarnasega, kelle jaoks ei jätku ka sõdimisvõimelisi inimesi. Ja pealegi on ründajate seljataga niite tõmbamas olend, kellele sündmuste selline käik väga meeldib, kes tasakesi ründajaid suunab, neile üleloomulikke võimeid annab ja kõige üle suurt naudingut tunne. Sest tema lõppeesmärk, pista nahka nii ründajad kui rünnatavad ja tähed-planeedid veel takkaotsa ei kao kuhugi, nüüd aga juba täiskõhuga võib endale ka väikese meelelahutuse lubada.

Inimkonna ainsaks lootuseks jääb nende muistne ärapõlatud ja kadunud sõjavägi. Kuigi tõenäosus selle naasmiseks näib nullilähedane ja sellesse usub vaid mõni üksik, aga ikkagi... ehk pole see jõud siiski jäädavalt kadunud.

Jälle selline raamat, mis mulle väga meeldis ja igati põnev oli. Viis, mis muud.