Progeny

Dan Worth
The Progenitor Trilogy 3
2012 a.
698 lk.

The Commonwealth stands on the brink. As war engulfs the worlds of man, the Shapers are poised to strike at the very heart of human civilisation. The men and women of the Commonwealth Navy now find themselves at the forefront of a desperate battle for the very survival of the species against an enemy whose weapons and technology far exceed their own.

Whilst the conflict rages, the Arkari plot their revenge. Stunned by the Shapers’ savage assault on their worlds, they lick their wounds and shun the other races, instead focusing solely upon the task of striking back at the hated enemy.

Meanwhile, thousands of light years away amidst the ruins of a dead planet, the relics of a long vanished race hold the clues to their own annihilation, and lead to the darkest secrets of both the Shapers and the Progenitors.

The fate of the galaxy hangs in the balance.

Arvamus:

Shapers – Kujundajad asuvad otsustavale rünnakule akaride, inimeste ja muude endale veel allutamata tsivilisatsioonide vastu. Inimesed näitavad üles ülimat kangelaslikkust (Chen), vahel arusaamatut lihtsameelsus ja suurelisust ning täielik peksasaamine on raamatu lõpuks veel vaid minutite küsimus, kui... Loomulikult on selles „kuis” otseselt osalised ka raamatu arheoloogidest peategelased Katherine ja Rekkid.

Vähemtähtsad peategelased saavad raamatu lõpuks surma, tähtsad peategelased tähistavad võitu... Nagu eelmistes osadeski oli ka selles raamatus minu jaoks mõningaid loogikavigu, hirmus palju ülearust jura ja kõigele lisaks jäi nüüd üks lõpu eel tekkinud põhimõttelise tähtsusega küsimus täiesti lahtiseks.

Minu arvates oli raamat kohati hea, kohati jälle päris tüütu. Ja mis pärast pidi kõige tavainimeselikum peategelane Isaacs nii lihtsameelse ja tükati päris lollakana kujutatud olema – või autori arvates tavainimesed ongi sellised, käituvadki selliselt? Kui poleks olnud seda, mis pani mind mitmeid kohti diagonaalis lugema ja kui kogu sündmustik poleks ikkagi äraarvatavalt ja üllatustevabalt „happy endi” poole tüürinud... aga praegu üle kolme minult hindeks ei tule.

Renegades

Dan Worth
The Progenitor Trilogy 2
2011 a.
674 lk.

It is two years since the events of ‘Exiles, Book One of the Progenitor Trilogy’.

Humiliated by defeat, the K’Soth Empire has finally collapsed into civil war amongst the noble houses and now the Commonwealth stands victorious over its old enemy. Vast swathes of territory have been liberated from the alien oppressors and humanity struggles with the post-war burden of restoring order and rebuilding.

But another war is being fought in the shadows. Admiral Michelle Chen, heroine of the war against the Empire, has been recruited into Special Operations Command, a black ops outfit dedicated to intelligence gathering and covert warfare against the ancient, malevolent race known only as the Shapers.

No-one has seen the Shapers and lived to tell about it. No-one except Caleb Isaacs, wayward freighter captain and washed up former navy pilot, who has just slipped through Chen’s fingers.

Meanwhile, archaeologists Katherine O’Reilly and Rekkid Cor journey to the distant Hadar system, on the frontiers of human space, where the Commonwealth Navy have uncovered an ancient ship of unknown origin which, if rumour is to be believed, is killing the men sent to excavate it.

The Arkari watch and wait. Deep in the galactic core, the Shapers are moving.

Arvamus:

Sarja sellest osast ma enam nii heal arvamusel kui esimesest osast ei ole. Raamat on minu arvates veel venitatum ja aeglasem, hirmus palju on autori tähelepanu kulunud täiesti tähtsusetutele pisiasjadele. Raamatu esimene pool oli minu jaoks juba paras piin, edasi küll tempo ja põnevus tasapisi kasvasid, aga alles raamatu mõndkümned viimast lehekülge võib juba suhteliselt põnevateks nimetada.

Ei tulnud raamatule kasuks ka ühe peategelase vahetus. Nimelt pole selles osas enam agent Harrist ja tema asemele ilmub endine sõjaväelane ja nüüd vabakutseline piloot Isaacs - labane ja loll tegelane. Ma ei usu, et autor teda just sellisena kujutada tahtis - pigem küll mingi veidi lihtsameelse vapra veidi kibestunud õigluse eest võitlejana - aga sellise tüütu opakas tüüp ta minu jaoks oli.

Sisu võib lihtsalt kokku võtta: kuidas Kujundajad üldpealetungi ette valmistavad, kuidas inimesed ja arkarid äärmiselt saamatult ja haledalt vastuabinõusid kavandavad ning kuidas raamatu lõpuks on Kujundajad juba kohe-kohe arkaride kodumaailma ja Maad hävitamas .

Ehk sarja esimene raamat oma mõningases uudsuses pani mind seda üle hindama, see raamat aga üle kolme minult enam küll ei saa.

Exiles

Dan Worth
The Progenitor Trilogy 1
2012 a.
684 lk.

Katherine O'Reilly and Rekkid Cor. Human and Arkari. Archaeologists with a story about an ancient derelict starship that few believe and a captain?s log that tells of an ancient genocidal war that no-one has ever heard of. But if no-one believes their story, then why are the authorities so keen to suppress it? Captain Michelle Chen of the Commonwealth Navy. Brave, cunning, merciless. Dangerous even. However she may be just the person her superiors have been looking for to start a war. Steven Harris. Secret agent with a conscience, who defied orders, ignored the chain of command and let his morals get in the way of his career. Quickchild. An AI of unknown origin and staggering power. As the colonies of the human Commonwealth stand on the brink of war with the fanatic legions of the alien K'Soth Empire, these five individuals are drawn to the backward, arid planet of Maranos that stands between the two civilisations. As relations between human and alien deteriorate, Maranos is about to give up its ancient, terrifying secrets.

Arvamus:

Tegu on korraliku kosmoseooperi ja militaarulme seguga mis haarab mitmeid erinevaid tegevusliine ja on ajaliselt ja ruumiliselt tohutult laiaulatuslik.

Esmalt on raamatus peategelastest üksikisikute tegevustasand: siia kuuluvad kaks arheoloogi - Katherine O'Reilly ning arkari Rekkid Cor - kellega veidi manipuleeritakse ja kes seetõttu mitmed suured avastused teevad ja sõda käivitada aitavad; on sõjalaeva kapten Michelle Chen - algselt ohtlik tundetu tapja kes tasapisi inimlikumaks muutub ja endas tundeid ning emotsioone avastab; on salateenistuse agent Steven Harris kes vastupidiselt Chenile liigselt oma peaga mõtleb, humaansust üles näitab ja seetõttu oma tööandja juures ebasoosingusse satub; ning on tehisintellekt Quickchild kes osutub aga hoopis kunagi sellisele kujule transformeeritud ülivana rassi esindajaks.

Teiseks tegevustasandiks on inimeste ja ta liitlaste "demokraatliku" Commonwealthi ja nende vaenlaste K'Sothi Impeeriumi ettevõtmised.

Järgmise tegevustasandi moodustavad meie galaktikaharu vanimad ja arenenuimad asukad arkarid kes teiste suhtes protežeerivalt käituvad aga üldiselt tagasihoidlikku profiili hoiavad ning tagaplaanilt sündmusi juhtida eelistavad ning kelle minevikus  miljoni aasta taga vägagi tume plekk leidub, mille tagajärjed end siiani vahel väga valusalt ilmutavad ja mis paljuski arkaride käitumist määrab.

Ja kõige kõrgema tegevustasandi esindajateks on Progenitorid (Esiisad) ja Shaperid,(Muutjad, Kujundajad):  Esiisad valitsesid meie galaktikat viie miljardi aasta eest ja saavutasid siin meie galaktilise siiani ainsa heaoluaja, teised hävitasid Esiisade ühiskonna ja sundisid nende jäänused meie galaktikast põgenema. Ja kuigi galaktika tuuma lähedal siiani elavaid Kujundajaid endid on omavaheliste sõdade tõttu tänapäevaks vähe järele jäänud, üritavad nad ikkagi meie galaktikat oma tahte järgi ümber korraldada ja kõike toimuvat tagaplaanilt juhtida.

Lugu ongi sellest, kuidas Kujundajate nähtamatu käsi inimeste, k'sothide ja arkaridega manipuleerida püüdes ja teatud sündmusi esile kutsudes püüab midagi neile olulist saavutada. Arkarid, kes Kujundajate olemasolust ja tegevusest mingil määral teadlikud on, püüavad nende tegevusele vastu seista ja manipuleerivad selleks omakorda inimestega neile endile vajalikuna näivas suunas...

Raamatu faabula on ju päris hea, põnevaid sündmusi jätkub, peategelased on küll veidi pealiskaudselt edasi antud, aga siiski usutavad ning arenevad, aga mis mind raamatu juures häiris, olid ohtrad ülipõhjalikud detailirohked kirjeldused no ükskõik millest - mõnest planeedist, linnast, kosmoselaevast, tolmumerest, antiiksest templist, lahingust, tulnukarassist... millest iganes. Oleks autor detailidega veidi kokkuhoidlikum olnud, oleks ehk paarsada lehekülge lühema ja hulga tempokama raamatu saanud ja minult võinuks isegi nõrk viis hindeks tulla, nüüd on aga hinne neli.