Proxima

Stephen Baxter
Proxima 1
2013 a.
464 lk.

The very far future: The Galaxy is a drifting wreck of black holes, neutron stars, chill white dwarfs. The age of star formation is long past. Yet there is life here, feeding off the energies of the stellar remnants, and there is mind, a tremendous Galaxy-spanning intelligence each of whose thoughts lasts a hundred thousand years. And this mind cradles memories of a long-gone age when a more compact universe was full of light...The 27th century: Proxima Centauri, an undistinguished red dwarf star, is the nearest star to our sun - and (in this fiction), the nearest to host a world, Proxima IV, habitable by humans. But Proxima IV is unlike Earth in many ways. Huddling close to the warmth, orbiting in weeks, it keeps one face to its parent star at all times. The 'substellar point', with the star forever overhead, is a blasted desert, and the 'antistellar point' on the far side is under an ice cap in perpetual darkness. How would it be to live on such a world? Needle ships fall from Proxima IV's sky. Yuri Jones, with 1000 others, is about to find out...P ROXIMA tells the amazing tale of how we colonise a harsh new eden, and the secret we find there that will change our role in the Universe for ever.

Arvamus: 

Raamatus on kaks tegevusliini: esiteks meie lähima naabertähe Proxima Centauri ümber tiirleva planeedi Proxima c koloniseerimine ja teiseks sellega paralleelselt ja kohati lõikuvalt Päikesesüsteemis toimuv. Sündmused algavad umbes 200 aasta pärast tulevikus.

Esimene väljaspool Päikesesüsteemi toimuv koloniseerimine on raamatu peamine teema ja toob see pähe võrdluse sellega, kuidas inglased kunagi Austraaliat vangidega asustasid - on selline kangesti vägivaldne, sunniviisiline, brutaalne värk. Hulk mittevabatahtlikke pannakse Proximale maha, antakse neile veidi varustust ja öeldakse, et vaadake nüüd ise, kuidas toime tulete. Just see koloniseerimise algus ning planeedi olud ja eluvormid olid minu jaoks raamatu kõige huvitavam osa ja seal oli Baxteril paar päris huvitavat mõtet.
Ning paralleelselt Proximal toimuvaga näeme sündmusi kliimasoojenemise järgsel Maal, asustatud (niivõrd-kuivõrd) ja kaheks jagunenud Päikesesüsteemis ja tuleviku poliitikat mille kõige üle laiub uue külma sõja õhustik. Seekord on siis vastakuti Hiina ja ÜRO (lääs). Ja see külm sõda läheb lõpuks päris kuumaks...
Raamatus on ka paar ülivõimsat tehisintellekti ja muidugi kellegi mahajäetud super-artefaktid millest keegi midagi eriti aru ei saa, mis aga sellele vaatamata innukat kasutamist leiavad.

Nii nagu lugu rahulikus ühtlases tempos algab, nii ta sedasi ka kuni lõpuni kulgeb. Ei mingeid pingetõuse ega tõsipõnevaid kohti, ootamatusi ega arvestatavaid üllatusi. Samuti polnud loo ükski tegelane nii hästi lahti kirjutatud, et oleks endale tõsiselt kaasa elama pannud. Ja raamatu finaal oli minu arvates veel eriti lahja. Lahtised otsad jäidki lahtisteks ja midagi tõeliselt üllatavat raamatu lõpus polnud.

Baxter on võtnud mõned faktid: Proxima Centauri, eksoplaneedid, päikesepurje, uurinud meie praegusi arusaamu teiste tähesüsteemide koloniseerimisest, lisanud veidi salapära ulmeliste artefaktide näol, vürtsiks lisanud enda nägemuse Maa poliitilisest tulevikust ja kõik selle üsna lihtsa süžeega kokku liitnud. Minu arvates tulemus just hiilgav ei ole, hindeks nõrgemat sorti kolm.

Timelike Infinity

Stephen Baxter
Xeelee 2
1997 a.
256 lk.

Timelike Infinity: the strange region at the end of time where the Xeelee, owners of the universe, are waiting! The second novel in Stephen Baxter's Xeelee sequence. First there were good times: humankind reached glorious heights, even immortality. Then there were bad times: Earth was occupied by the faceless, brutal Qax. Immortality drugs were confiscated, the human spirit crushed. Earth became a vast factory for alient foodstuffs. Into this new dark age appears the end of a tunnel through time. Made from exotic matter, it is humanity's greatest engineering project in the pre-Qax era, where the other end of the tunnel remains anchored near Jupiter. When a small group of humans in a makeshift craft outwit the Qax to escape to the past through the tunnel, it is not to warn the people of Earth against the Qax, who are sure to follow them. For these men and women from the future are themselves dangerous fanatics in pursuit of their own bizarre quantum grail. Michael Poole, architect of the tunnel, must boldly confront the consequences of his genius.

Arvamus: 

Nii ruttu pole ma vist enam ammu ühtegi raamatut pooleli jätnud. Esimese paarikümne leheküljega sain endale kaela kõik halvad omadused, mis ühel ulmeraamatul olla võivad... ma ei hakka neid siin üle lugema.

Kusjuures ma pean tunnistama, et ega ma füüsikas ja astronoomias keskmise lugejaga võrreldes kõige rohmakam lauajalg kindlasti ei ole. Aga ikka ei saanud mitte mõhkugi pihta. Siis avastasin, et tegu on kõigele lisaks veel Xeelee sarja teise osaga ka. Jätsin raamatu pooleli ja otsustasin veidi kosununa kunagi Xeelee sarja ikka algusest alustada ja siis juba ehk lugemisega edukam olla.

Aga mida ma teada saada jõudsin... Inimkond on kõvasti arenendu, Päikesesüsteem on koloniseeritud, inimesed on pea surematud, on olemas aegruumi tunnelid. Aga mingi Quax on inimkonna endale allutanud. Vastupanuliikumise rühm suudab kosmoselaeva ehitada ja aegruumi tunneli kaudu Quaxi eelsesse minevikku põgeneda... Vot selle aegruumi tunnelites sebimise peale mul juhe kokku jooksiski.

Ega midagi, jätan raamatu praegu hindamata, kogun jõudu ja kunagi alustan Xeelee sarjaga uuesti ning siis juba esimesest raamatust.