Kuvatud on postitused sildiga Currie Evan. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Currie Evan. Kuva kõik postitused

6. oktoober 2014

Out of the Black

Evan Currie
Odyssey One 4
2014 a.
447 lk.

Deep in blackest space, the Drasin have watched humanity’s journey to the stars—and determined that a species as barbaric as ours has no place in the cosmos.

The wreckage of the starship Odyssey, once Earth’s greatest guardian, lies strewn across New York City. Abandoned by all but its captain, Odyssey’s sacrifice covered the withdrawal of countless troops as the Drasin assault ravaged the planet. When Captain Eric Weston finally emerges from the rubble, impossibly alive thanks to the mysterious “Gaia,” he knows with the Drasin it’s kill or be killed.

But not all of the heavens have proven hostile. The Priminae have felt the full brunt of Drasin aggression on their own home world, and they won’t leave humanity to face annihilation alone. Together with what’s left of the crews of the Odyssey and other starships, they race to join Weston and his group of Earth-bound survivors for a desperate last stand.

Arvamus:

See oli juba mõnes mõttes nagu poolvägisi sarjale juurdesobitatud osa. Pean silmas seda, et kui eelmise raamatu lõpus Currie äkki Gaiat (Maal elav iidne müstiline mittemateriaalne olend) mängu poleks toonud, olnuks pagana raske üldse kuidagi selle osani jõuda. Nüüd siis Gaia päästis/elustas Westoni kui too Odüsseaga Maale prantsatas ja käib nüüd ringi ning elab selles osas "oma" inimestele kaasa aga et ta mittemateriaalne on, siis palju võimalusi tal inimeste konkreetseks aitamiseks ei ole - ühesõnaga küllalt mõttetu tegelane aga Westoni päästmiseks ja sarja neljanda osa tekitamiseks oli ta muidugi vajalik.

Selles osas toimub siis suur enamus madinast Maal kus inimesed peavad üsna lootusetut võitlust Drasini replikaatoritega kelle eesmärgiks on maa inimeste jalge alt nahka pista. Ja kosmosest allasadanud Weston on ka muidugi üks tähtis ning aktiivne tegelane inimeste võitluses.
Samal ajal Odüssea allatulistamisega Päikesesüsteemist põgenenud inimeste viimane kosmoselaev jõuab liitlaste juurde Ranquilile, inimeste ja priminae tehnoloogia liidetakse ning liitlased asuvad uusi võimsaid sõjalaevu ehitama. Esimesed vastvalminud tehnikaimed antakse inimeste käsutusse ja juba kuu(!) aja pärast on Maalt põgenenud inimestega ja priminae vabatahtlikega mehitatud seitsmest laevast koosnev eskadrill Maa juures tagasi, seal aga peavad inimesed vaatamata tohututele kaotustele ikka veel vastu.

Ei olnud parem ega nõrgem raamat kui sarja eelmised osad. Imemees Weston klobib seekord Drasineid Maal ja raamatu lõpuks saavutatakse ikka selline tulemus, et oleks põhjust ka sarjale järgmist osa kirjutada. Kui ma poleks Currie sarja hakanud lugema samal ajal koos Ryk Browni Frontier sarjaga, siis oleks ma ilmselt Currie loomingu vastu leebem aga praegu nende kahe küllalt sarnase loo võrdluses jääb Brown minu arvates kõvasti peale ja seepärast on Currie minult hindeks vaid kolmesid saanud.
Aga et Brownilt pole juba tükk aega sarja järgmist osa ilmunud, siis olen seekord Currie vastu leebem ja annan sellele raamatule siin hindeks nõrga nelja.

25. oktoober 2013

Homeworld

Evan Currie
Odyssey One 3
2013 a.
508 lk.

The consequences of Earth’s exploration of the Galaxy come home to roost when the Drasin track a human ship back to Earth. Mounting a desperate defense, the crew of the NAC spacecraft Odyssey, their allies, and the people of Earth face an overwhelming force of invading alien ships wielding terrible power. Doomed from the start, but with nowhere to retreat, Captain Eric Weston commits his ship to the defense of the human race even as the human outposts in Sol system fall one by one before the unrelenting Drasin onslaught.

A first-rate military science fiction epic that combines old-school space opera and modern storytelling, Homeworld: Odyssey One, the third installment of the Odyssey One series, brings the riveting, exhilarating, hard-pressed action to Earth, with devastating consequences.

Arvamus:

Drasin leiab Maa, satub sellest millegi neisse kodeeritu tõttu ürgraevu, väljub igasuguse kontrolli alt (tuleb välja, et ka neil olid käskijad või õigem oleks öelda, et olid need, kes arvasid end Drasini üle kontrolli omavat) ja asub kõigi oma jõududega pea ees Maad ründama.
Kümned tuhanded laevad ja droonid Maa kolme lahingulaeva vastu. Kuigi inimeste käsutuses on mitmed relvad, mis ületavad kaugelt sissetungijate omi, siis sellise armaada purustamiseks ei jätku lihtsalt lahingumoona - keegi polnud osanud nii massilist rünnakut oodata ega selleks valmistuda. Nii et Maa kaitsmine näib juba ette lootusetu üritusena. Võitlus käib mitte elu, vaid surma peale, Odüsseus ja teised kaks laeva püüavad enne paratamatut hukku võimalikult palju ründajaid endaga teise ilma kaasa võtta.

Puhas militaarulme, oli põnevust ja võitlust, sõjapidamise taktikat ja uusi ulmelisi relvi ning nende tööpõhimõtete kirjeldusi... minu arvates Odyssey sarja parim raamat... kui poleks olnud neid paari viimast lehekülge. No tule taevas appi, mis meeltesegadus sundis Currie't raamatu lõppu deus ex machina panema, miks ei võinud lugu lõppeda ükskõik kuidas teisiti. Nojah, üks selgitus sellisele finaalile muidugi on, nüüd saab sarjale lisaosi tekitada.

Kuni finaalini on raamat minu arvates korralikku nelja väärt, lõppu ei saa aga enama kui kahega kuidagi hinnata. Seega liidame - jagame, kokku siis raamatu hindeks ainult kolm.

30. august 2013

The Heart of Matter

Evan Currie
Odyssey One 2
2012 a.
627 lk.

After an epic maiden voyage that introduced Earth to a larger universe—and a cosmos full of terrifying new enemies—Captain Eric Weston and the crew of the NAC spacecraft Odyssey have spent months cooling their heels under their admiral’s watchful eye. But when Earth’s newest ally, the Priminae, strike a defense deal with the North American Confederacy, the Odyssey finally receives her orders: return to Ranquil, the Priminae’s war-ravaged homeworld, and lend badly needed support against the invading Drasin.

Weston and his crew are hungry for action, yet once back on Ranquil, they realize not all is as it seems. Yes, the Drasin are a formidable foe, but Weston suspects a powerful unseen force is waging the war that could alter forever the face of the universe. Determined to unmask the mysterious puppet masters, Weston and his motley crew defy NAC protocol and venture into deep space…where they will discover an enemy unlike any they have ever faced. The long-awaited follow-up to the spectacular Into the Black: Odyssey One combines old-school space opera with modern storytelling to create an exhilarating new sci-fi adventure.

Arvamus:

Odüsseia on tehtud avastustest Maal ette kandnud, võimulolijaid võimaliku ähvardava ohu eest hoiatanud ja suundub nüüd remondituna ning komplekteerituna tagasi uute liitlaste juurde Ranquilile. Neile sõjapidamise õpetamiseks on laevad seekord ka sõjalised nõustajad ja merejalaväelased.
Aga ega Ranquilil koolitust pikalt läbi viia saagi, juba alustab Drasin uut rünnakut ja jälle läheb kõiki võimalikke vahendeid kasutades lahinguks. Vähe sellest, et Drasini droonsõdureid on ülikeeruline tappa, Drasin on ka väga õppimis- ja kohanemisvõimeline ning suudab lennult vastavalt vajadusele oma relvastust ning taktikat muuta mis maalaste olukorda sugugi mitte lihtsamaks ei tee.

Odüsseia kapten Eric Weston otsustab aga vaenlase laevade purustamise järel ühte põgenevat alust jälitada ja vaadata, kust ja miks kõik need vaenlaste hordid tulevad. Selles liinis lähebki lugu siis juba eriti ulmeliseks, mängu tuleb mitte lihtsalt paljudest ulmelugudest tuttav Dysoni sfäär, vaid Dysoni parv, mille sisse Odüsseia tahtmatult satub. Hakkab ka selguma, et Ranquili priminaede ning nende ründajat vahel on mingi kahtlane seos. Kas lisaks sellele või sellest tulenevalt, et Ranquili juhib tegelikult mingi iidne kohalikus tähes elav üliolend ning et ka ründajad on mingid tähtedel tekkinud ülikõrge eluvorm...
Nii et lahtiseid otsi jääb osa lõppedes õhku ohtrasti ja Odüsseia on kogutud üliolulise infoga jälle Maale tagasi suundumas, kui seekordnegi rünnak Ranquilile on läbi häda kuidagi tagasi löödud.

Minu jaoks tundub sari veidi liigagi militaarne olevat. Või oleks õigem öelda, et liiga Hollywoodi sõjafilmide stiilis militaarne. Sellepärast et sõjaväelased on täpselt kui tänapäeva USA armeest välja astunud - just sellised nagu vähemalt meedia neid meile tänapäeval näidata tavatseb. Tulevik, tähtedevaheline kosmoselend, võõrad supertsivilisatsioonid ja... XXI sajandi alguse jänkisõdurid seal mitme suurusjärgu võrra arenenumate olenditega edukalt ja -efektiivselt lahinguid pidamas. Pehmeltöelda veider, et mitte karmimalt öelda. Üle kolme ei saa ma raamatule kuidagi hindeks panna.

26. august 2013

Into the Black

Evan Currie
Odyssey One 1
2012 a.
587 lk.

Beyond the confines of our small world, far from the glow of our star, lies a galaxy and universe much larger and more varied than anyone on Earth can possibly imagine. For the new NAC spacecraft Odyssey and her crew, the unimaginable facets of this untouched world are about to become reality.
The Odyssey’s maiden voyage is an epic adventure destined to make history. Captain Eric Weston and his crew, pushing past the boundaries of security, encounter horrors, wonders, monsters, and people, all of which will test their resolve, challenge their abilities, and put in sharp relief what is necessary to be a hero.
A first-rate military science fiction epic that combines old-school space opera and modern storytelling, Into the Black: Odyssey One is a riveting, exhilarating adventure with vivid details, rich mythology, and relentless pacing that will leave you breathlessly awaiting book two.

Arvamus:

Raamatusari, mis on Ryk Browni Frontiers Sagaga üllatavalt sarnane. Lausa nii sarnane, et ma kahtlustaks ühte meestest plagiaadis kui mõlemad sarjad poleks samal, ehk siis 2012. aastal ilmuma hakanud.

Jällegi on tegu Maa esimese ruumihüppeid sooritada suutva kosmoselaeva proovilennuga, jällegi satutakse juhuslikult konflikti keskele, jällegi asutakse peksasaavat kaitsma, jällegi näidatakse üles kosmilise sõjapidamise imesid, jällegi on laevade kaptenid loo peategelasteks...
No erinevusi on ka – kui Browni Aurora jõudis Maale tagasi alles sarja 7nda osa lõpuks, siis Currie Odüsseia juba sarja esimese osa lõpuks; kui Aurora oli algusest peale alamehitatud (ja neistki saavad pooled inimesed kohe sarja algul otsa) ning poolikult relvastatud, siis Odüsseia on sõjaväelastega täielikult komplekteeritud ja relvastatud; kui Aurora aitab valitsevat korda kukutada, siis Odüsseia aitab valitseval korral end välisvaenlase eest kaitsta.

Aga jah, loomulikult on tegemist militaarulmega millele veidi vana-hea kosmoseooperi sugemeid on lisatud.
Kui nüüd veel Currie Odysseyd Browni Frontiers Sagaga võrrelda, siis Odyssey on hulga militaarsem, sõjaväelaslikum, kuivem, Browni kirjutatu selline pehmem, kergem, „inimlikum”. Ja minu jaoks oli Browni hulga kergem lugeda kui Currie’t – Odyssey militaarterminite ja lühendite rohkus hakkas mind kohati häirima ja lugemist segama. Nii et enam kui kolme hindeks raamat minult ei saa.