Beyond the Event Horizon Episode Three

Albert Sartison
2015 a.
91 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Toimub esimene lühike läbirääkimistevoor tulnukatega. Nende pakutu saab selgemaks, räägitakse ka filosoofilisematel teemadel ja teadlased kaaluvad võimaliku kokkuleppe plusse ning miinuseid. Ja siis kui veel midagi pole ligilähedaseltki selge, kuulab USA (raamatus siis USE - United States of Earth) president samuti pool tunnikest teadlaste erinevaid argumente ja mõtteid ning siis kuulutab, et jah, hurraa, alustame tulnukatega koostööd?!? Kas ta on idioot või, millest selline vasikavaimustus? Vastus on väga lihtne: milline ainulaadne võimalus poliitikule igaveseks oma nimi inimkonna ajalukku kirjutada. Ja kas heas või halvas mõttes, pole enam ilmselt nii oluline.

No sellega läheb raamat minu arvates omadega ikka metsa küll (kui see pole just kirjaniku kaval mõte ja teadlik korraks kraavikeeramine pinge üleskruvimiseks).
Juhul kui ei ole, siis: olgu, mõistan, USA kirjaniku romaan ja ikka püütakse omadest "über alles" mõelda, aga siiski... No oletame, et raamatu tegevuse toimumise ajal - 150 aasta pärast - on USA ikka veel üldse olemas ja ikka veel kujutab endast esimest suurvõimu (mis on Hiina arengut jälgides äärmiselt kahtlane), aga isegi sellisel juhul ja isegi mitte ulmeraamatus ei tohiks ühe riigi juht ainuisikuliselt ja asja tuumast üldse aru saamata võtta vastu otsust, millest sõltub terve inimkonna edasine saatus. Tule taevas appi, sellise otsuse tegemisse peaks ikka kogu maailm enda valitud esindajate kaudu haaratud olema. Või siis vähemalt peaksid otsuse langetama kogu maailma tippmõistused, mitte aga... Ma raamatu selles osas vahepeal mõtlesin, et autor kujutab veidralt karikatuurselt oma maa tulevikupresidenti... aga kui Sartison mõtles seda kõike tõsiselt ja arvab, et selline peabki USA tulevikupresident olema? Ohjah...

Ega midagi, asun viimast osa lugema ja kui seal nüüd mingit korralikku loo lõpp-puänti ei ole, siis jääb sellest raamatust küll sitt maitse suhu. Loodan, et nii kurvalt siiski ei lähe.

The Lost Command

Vaughn Heppner
Lost Starship 2
2015 a.
448 lk.

Starship Victory—a faithful alien spacecraft guarding its shattered system for ten thousand years—agreed to come to Earth. Now, Captain Maddox and his crew have a new assignment. They must find Professor Ludendorff before the New Men do. The New Men need Ludendorff’s help so they can capture the alien starship. Maddox needs the neglected super-weapons repaired so he can rescue a Star Watch fleet trapped deep in enemy territory.

But time is running out for the stranded, battered fleet. They’re low on food, fuel and missiles. Worse for Maddox, Meta is missing, kidnapped by the enemy, while the alien personality in the AI struggles to adjust to this new era. Can Maddox pull everyone together or will the brilliant New Men win yet another stunning victory?

Arvamus:

Maddox saadetakse sarja esimese osa tiimiga tulnukate 6000 aastat vanal lahingulaeval New Men käest peksasaanud Maa viimase suure laevastiku riismeid päästma.
Aga Maddoxi probleemid algavad juba Maal kui ta tiimikaaslane Meta New Men agendi poolt ära röövitakse ja kaptenil ei õnnestu teda mitte vabastada.
Veel suurem probleem ootab aga Maddoxi Victoryl kus selle antiikne tehisintellekt inimestega koostööst keeldub ja hoopis Maddoxile kättemaksu haub. Ja kui siis Maddoxil õnnestub viimaks TI kavalusega koostööle meelitada, on see vaid probleemi osaline lahendus sest järgmisena tuleks laeva kõige võimsamad aga blokeeritud relvasüsteemid tööle saada, sellega saaks ehk hakkama aga vaid geniaalne professor Ludendorff kes asub aga kusagil vaenlase kosmoseterritooriumil arheoloogilistel väljakaevamistel. Nii et järgmiseks tuleb kuidagi professor üles korjata, samas aga jahivad nii professorit kui Victoryt ka need Uued Inimesed...

Nojah, ägedat pingelist tegevust oli raamat algusest lõpuni täis aga kogu see kokkukuhjatud põnevus mind seekord millegipärast ei haaranud. Ei tea kas mõjusid päikesetormid või miski muu, aga pidin kohati end lausa sundima lugemist jätkama. Ja muidugi lõppes raamat peale New Men laevastiku klobimist nii, et ka selle osa järele annab kenasti järgmisegi osa valmis meisterdada. Kui see ilmuma peaks, heidan vähemalt raamatu algusele kindlasti pilgu peale aga end sedavõrd lugema sundima, kui selle osa puhul, ilmselt enam ei hakka. Ja kui nüüd veel hinne ka panna, siis ega üle kolme seekord ei pane küll.

Dark Space

Stephen Fender
Kestrel Saga 5
2014 a.
290 lk.

There is a traitor in their midst, and Shawn Kestrel believes he’s figured out who it is. But, before he can confront them, an unfortunate series of events takes him out of the cockpit and places him behind a desk—possibly for all time. Determined to bring the culprit to justice, Shawn will risk everything he’s accomplished so far, including the affections of Melissa Graves, in order to safeguard the lives of thousands.

On a world-hopping journey that will take Shawn and Melissa deep into Meltranian space, what they uncover will alter the course of the war against the Meltranians.

But Meltranian territory holds many secrets, and only with the help of his allies and former enemies will Shawn be able to decipher the mysteries of the dark space before it’s too late.

Arvamus:

Selles osas tegeletakse reeturi (spiooni) otsimisega liitlaste laevastikus ja püütakse meltranlaste kohta rohkem infot hankida. Sest ilma lisateadmisteta mida nende vastu kasutada ei paista liitlastel - ühinenutel, kafaranidel ja piraatidel - ikkagi mingit võimalust olevat meltranlastele vastu saada. No ja muidugi on need Shawn ja Melissa, kes selle uurimise, lisateabe hankimise esireas on. Lõpuks hakkabki mingi huvitav niidiots hargnema ega enne kui midagi olulist teada saame, lõpeb sarja see osa ära. Seega ei jää üle muud kui kunagi sel aastal ilmuvat sarja 6. osa oodata.

Suurem enamus sarja sellest osast oli minu arvates üsna tüütu ja igav. No ei juhtunud midagi haaravat. Alles mõnikümmend viimast lehekülge olid juba põnevad, aga siis sai raamat ka kui noaga lõigatult otsa. Kurat, nii ei ole ilus teha. Ega ma ajalehe järjejuttu ei loe, et pole oluline kus lugu juhtub pooleli jääma, küll ma juba homme loen järgmisest lehest edasi. Nii et ei tule minult üle kolme hindeks kohe mitte kuidagi.

Icarus

Stephen Fender
Kestrel Saga 2
2013 a.
310 lk.

Intelligence reports have begun to filter in from the former Outer Sphere: the Kafaran hordes are rearming, aligning themselves and their past allies into a new force known as The Army of Light. Half a decade ago, the Unified Collaboration of Systems barely managed to defeat them, and the cost had been grievously high. With Unified Sector Command fleet strength down to perilous levels, it is anyone’s guess who will come out the victor this time.

Shawn Kestrel, former civilian cargo pilot, has been mysteriously recruited back into Sector Command. Even more baffling is that he is ordered to take command of an elite squadron of advanced starfighters, incorporating technological improvements beyond anything he’s ever seen before.

However, before Shawn has a chance to immerse himself into his new role, a derelict ship from a missing fleet suddenly appears, and the questions it raises have dire consequences that will reverberate throughout the entire galaxy. Working alongside the beautiful intelligence agent Melissa Graves, Shawn must race to uncover the truth behind the fate of the Icarus before it’s too late.

Arvamus:

Jätkub ikka see esimese osa tegevusliin mida ma siis sissejuhatuseks pidasin. No kui viieosalisest sarjast kaks raamatut tunduvad olema millegi sissejuhatus, siis äkki see ei olegi sissejuhatus vaid raamatu päris-sündmustik ja see ongi autori poolt tahtlikult selline paista lastud? Äkki mina mõtlesin liiga suurelt järjekordset galaktilist sõda oodates ja sari piirdubki vaid kadunud laevadegrupi otsingutega ja Shawn Kestreli ning Melissa Gravesi (kadunud admirali tütar - kõrge luureagent) vaheliste tunnete, teineteise nokkimise ja paikapanemispüüdlustega?
Ei noh, kui enda ootusi tulevastest suurtest sündmustest veidi tagasi tõmmata, siis kõlbab sari sellisena ka lugeda, kuigi ta võinuks muidugi enamat sisaldada. Ja siis tähendab see ka seda, et Shawni ja Mlissa suhte tähtsus sündmustikus tõuseb ja järelikult saab seda vastastikust aasimist ja torkimist ja õhkamist-ohkimist veel suuremas koguses lugeda - see müüd minus küll suurt vaimustust esile ei kutsu.

Sisust. Superemalaev Rhea päästab Kestreli aluse piraatide käest. Kestrelile tehakse keeldumist mittevõimaldav ettepanek koos oma antiikse lennuvahendiga vähemalt antud operatsiooni ajaks armeesse naasta. Melissa saab aga Rhea teostatava luureoperatsiooni juhiks - eesmärk välja selgitada mis Melissa isa juhitud üksusega juhtus ja mis üldse piirialadel toimub. Siis tuleb mängu mingi salapärane planeet nimega Teine Maa kus sõja ajal kafaranidega oli salajane uurimislabor. Ametliku versiooni kohaselt olevat planeet kafaranide poolt hävitatud ja sellele läheneminegi on nüüd ametlikult keelatud. Hakkab aga tasapisi paistma, et planeet polegi ehk nii väga hävitatud ja seal tundub käijaidki olevat, ning tekib ka kahtlus, kas need ikka tegelikult olidki kafaranid, kes planeedil katastroofi korraldasid. Ja ka Teise Maa kaasajaga tundub mitmeid salapäraseid asju seotud olevat.
Aga veel enne kui Rhea kursi Teisele Maale võtab, avastatakse üks kadunud admirali gruppi kuulunud alus nimega Icarus - korralikult sõelapõhjaks muudetuna. Kestrel ja agent Graves käivad laeval uurimas, et kes, miks ja kuidas ning lõppkokkuvõttes toob see uurimine endaga kaasa uusi vastuseta küsimusi - nimelt juba Kestreli-Gravesi Rheale tagasijõudnutena paneb keegi pihta osa nende poolt Icaruselt hangitud andmeid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et lugu sujub, tükati on üsna põnev. Tükati kui fookuses on Kestreli ja Melissa vastastikused suhted, kisub asi veidi imalaks ja kohati tüütuks. Aga sarja esimesest osast ehk isegi grammi võrra parem raamat oli. Kuigi üle kolme see minu hinnangut siiski ei kergita, ootan enamat.

The Army Of Light

Stephen Fender
Kestrel Saga 1
2013 a.
328 lk.

It started with an attack on a research station near the frontier region, the furthest portion of the Outer Sphere of Unified space. Then, one by one, subsequent border systems began to fall victim to the unknown attackers. Months went by before anyone in the Unified Collaboration of Systems realized what was happening. By then, it was too late.

The Kafaran had arrived.

The fighting between the two factions raged on for nearly five years. Hundreds of thousands perished, and millions of innocent beings lost their homes.

Then, nearly as quickly as the war had started, the Kafaran’s inexplicably retreated to an unexplored region of space. Even with their once expansive foothold in the Milky Way now lying in ruins, it seemed to the once peaceful UCS that victory was finally theirs. Now, it was time to rebuild.

With the Galactic War now five years in the past, former fighter pilot Shawn Kestrel wasn’t nearly as content in his peacetime life as he could have been. Not only was his fledgling cargo business steadily losing customers, his lone interstellar transport was fatally incapacitated, the victim of a now all too common pirate attack.

Without warning, the prudish daughter of his former commanding officer appears, informing Shawn that William has mysteriously disappeared—apparently the victim of foul play. And, as if things weren’t difficult enough, a Unified Sector Command carrier quickly arrives to assert the Unified government’s own self-guided interests into the disappearance.

As Shawn endeavors to put all of the pieces together, one thing becomes terrifyingly clear: the Kafaran's are no longer idle.

With the government suspiciously pressing down on him from one side, and the beautiful and enigmatic daughter driving him on from the other, Shawn Kestrel must search deep within himself to decide where his past and present loyalties lie before the universe once again erupts into all-out war.

Arvamus:

Kogu see raamat tundub olevat suur sissejuhatus millelegi (ilmselt teisele sõjale kafaranidega) mis selles raamatus aga kuidagi kätte ei jõua ja milletõttu see sissejuhatus muudkui venib ja venib. Nii et enne saab raamat otsa kui sissejuhatus läbi.
Loomulikult on ka selles esimeses osas pinget ja põnevaid (no enamvähem põnevaid...) sündmusi, aga domineerima jääb ikkagi tunne, et tegu on vaid eelmänguga suurtele sündmustele. Selline ootus-teadmine, et tegu pole veel põhisündmustega, tõmbab hinnangut antud raamatule minu jaoks muidugi allapoole... eelmänguga nüüd üle ka ei maksa pingutada. Aga noh, ega see sarja esimene osa nii väga hull nüüd ka ei olnud, kõlbas lugeda küll. Hinne oleks kusagil kolme ja nelja vahel - jään seekord siiski kolme juurde lootuses, et kui põhitegevus lahti läheb, saab ka kõrgemaid hindeid kasutada.

Sündmustik. Millalgi mitte väga kaua aega tagasi on lõppenud inimeste sõda kafaranidega (nendest tegelastest ei räägita lugejale peale nime midagi), sõjast võttis hävitaja piloodina osa ka Shawn Kestrel, loo peategelane. Sõja lõppedes (inimeste võiduga enamvähem) lahkus Kestrel armeest ja teenib nüüd ühel kolkaplaneedil leiba kaupmehena ja oma väikese kosmoselaeva piloodina.
Ühel päeval saabub tema juurde keegi kaunitar, tema endise sõjaaegse komandöri tütar ja preilil on mure, et tema nüüdseks admiralist isa on koos terve eskadrilliga kusagil inimeste-kafaranide piirialal jäljetult kaduma läinud ja Kestrel võiks teda isa otsimisel aidata. Siis tulevad mängu sellised asjaolud kui Kestreli ja nüüdse admirali vana sõjasõprus, preili kena välimus koos hea veenmisoskusega, aga ka naisterahva priskena näiv rahakott ja Kestrel nõustub oma vana sõjakamraadi otsima asuma.
Ning sealt siis seiklused arenema hakkavadki. Ei ole raske ära arvata, et admirali tütar pole kaugeltki selline lihtsameelne rikas blondiin nagu Kestrelile võis esmalt paista ja sündmused võtavad eriti kiiresti Kestreli jaoks eluohtliku pöörde. Mängu on segatud luure, sõjavägi, keskvõim, piraadid ja kusagil taustal midagi plaanitsevad kafaranid.

Koduleht: http://www.stephenfender.com/

Sissejuhatus:

24. sajandi algul õitsesid Ühinenud Süsteemide Koostöösliidus, enam kui kahtesaja tähesüsteemi rahumeelses ühenduses, nii kunst kui teadus. Valgusest kiiremat lendamist - tuntud ka hüppamisena - kasutasid peaaegu kõik 230-st ÜSK-i liitunud mõistuslike olendite liigist. Äri ja kaubandus olid galaktikas ennenähtamatult kõrgel tasemel, samuti ka teadmiste- ja kultuurivahetus, tervishoiu kõrge tase oli tagatud kõigis ÜSK-i kuuluvates tähesüsteemides. Vaesus, haigused, nälg olid muutunud tühipaljasteks sisuta sõnadeks enam kui sadade ruutvalgusaastate suurusel alal.
Ja siis saabusid vallutajad.
Kõik algas Koostööliidu kaugetel piirialadel asuvate uurimisjaamade ründamistega. Seejärel hakkasid üksteise järel sissetungijate ohvriteks langema äärealadel asuvad tähesüsteemid. Esialgu püüdsid ÜSK-i multilateraalsed valitsusorganid koguda ähvardava ohu kohta võimalikult palju infot. Algul teati kindlalt vaid seda, et sissetungijad on armutud võitlejad kes oma ohvrite vastu mingit halastust ei tunne.
Seepeale otsustasid Koostööliidu juhid koondada oma jõud, et takistada sissetungijate edasiliikumist Koostööliidu territooriumil. Koostööliidu Sektori Juhatuse täislaevastik saadeti uuritud kosmose äärealale sissetungi tagasi tõrjuma. Kahe vastaspoole kohtudes puhkes ilmselt galaktika ajaloo suurim võitlus ellujäämise eest... kui muidugi hiljem üldse on kedagi, kes selle võitluse ajalukku kirja paneb.
Galaktiline Sõda oli alanud.
.....

The January Dancer

Michael Flynn
January Dancer 1
2008 a.
350 lk.

A triumph of the New Space Opera: fast, complicated, wonder-filled!

Hugo Award finalist and Robert A. Heinlein Award–winning SF writer Michael Flynn now turns to space opera with stunningly successful results. Full of rich echoes of space opera classics from Doc Smith to Cordwainer Smith, The January Dancer tells the fateful story of an ancient pre-human artifact of great power, and the people who found it.

Starting with Captain Amos January, who quickly loses it, and then the others who fought, schemed, and killed to get it, we travel around the complex, decadent, brawling, mongrelized interstellar human civilization the artifact might save or destroy. Collectors want the Dancer; pirates take it, rulers crave it, and they’ll all kill if necessary to get it. This is a thrilling yarn of love, revolution, music, and mystery, and it ends, as all great stories do, with shock and a beginning.

January Dancer 2

Arvamus:

Ei maksa oma võimeid üle hinnata ja ühe kosmoseooperi lugemist lõpetades kohe uut kosmoseooperit ette võtta :D.
Tegelikult ma arvan, et seda raamatut (sarja) poleks minu jaoks päästnud ka see, kui ma enne selle lugema asumist oleksin kasvõi kümmekond ainult madinast koosnevat militaarulmekat läbi lugenud (ja ainult madinast koosnevaid miltaarulmekaid nüüd väga lihtne leida ka ei ole...).

Raamatu ülesehitus on veidi tavatu: keegi armidega mees jutustab lugusid (kusjuures pagana detailselt jutustab; nagu oleks ta igas loos ise osalenud - aga sellist kõikjalosalevat tegelast tema juttudes ju ei olnud...) ja harfimängija kuulab ning esitab iga loo järel küsimusi ja kommenteerib kuuldut. No sellise stiiliga harjub ruttu ära.
Kõik räägitavad lood keerlevad kapten January leitud iidse artefakti (Dancer) ümber. See on selline kivi, mis tasapisi oma kuju muudab (ja legendide kohaselt pidavat soove täitma).
Flynn on loonud kauge tuleviku inimeste maailma. Mastaapse, detailse... hulga asustatud planeetidega, valgusest kiirema liikumisega, erinevate võimukandjatega, sõjaväelastega, bandiitidega, piraatidega jne. jne.

Kindlasti on raamat hästi kirjutatud, kindlasti pole ka süžee paha ja annab teema arendamiseks palju võimalusi. On rida omapäraseid tegelasi. Ma usun, et see raamat sobiks kenasti ulme 50ndate aastate Kuldse Ajastu raamatute sekka... ainult et praegu on aastanumber hoopis teine.

January Dancer 3

Ühesõnaga mina sain kolmandiku raamatuga läbilugemisega hakkama ja siis tüdinesin ära. Oleks see sari mulle aastakümnete eest kätte juhtunud ja ma oleks teadnud, et järgmist uut ulmeraamatut saan ma käes hoida ehk poole aasta - aasta pärast, siis lugenuks ma kõik selle sarja neli osa õhinal läbi. Praegu ma olen aga kindel, et suudan kergesti ja kiiresti enda jaoks mõne huvitavama raamatu leida ja sellepärast ma Flynni epopöa nii kergesti kõrvale heidangi (ehk liigagi kergesti...).
Nii et lugu polnud minu jaoks piisavalt põnev ega haarav. Loo tegelased ja nendega toimuv jätsid mind ükskõikseks. Liiga suur hulk tegelaste- ja eriti just kohanimesid, mida meeles pidada (raamatu alguses on küll tegelaste nimekiri ja kaart Galaktika spiraalharu piirkonnaga, kus sündmustik toimub, aga kes see ikka viitsib kogu aeg raamatu algusesse kaarti uurima hüpata). Ja lisaks veel väljamõeldud mõõtühikud - nende jaoks on ka raamatu alguses eraldi teisendustabel - oh heldeke...
Tempot juurde ning vahtu vähemaks ja olekski olnud raamat, mis mulle meeldinuks. Aga mida polnud seda polnud...

Hindega on raskusi. Poolelijätmise märgiks tuleks muidugi 1 panna. Teisalt kirjutatud on ju tõesti hästi ning omapärase maailma on Flynn ka välja mõelnud, selle eest võiks lausa viie panna. Ega midagi, teen veidike omaenda reeglitele mittevastavat matemaatikat: 1+5=6/2=3, hinne seega 3.

January Dancer 4

Sissejuhatus:

Universumis on kõik vanem kui ta näib. Süüdistage selles Einsteini. Me näeme tähti sellistena millised nad olid neilt valguse lahkumise hetkel, ja see juhtus juba väga ammu. Miski öises taevas pole samaealine ei meiega ega oma sealsete kaaslastega. Iidsed tähed kaovad olematusse veel enne kui meie neid märkame, me näeme nende sündi tähtede "sünnitubades", aga need tähed jõuavad vanaks saada ja kaduda veel enne, kui meie nende sünnist teada saame. Kõik mida me taevas imetleme on juba kadunud.
Ja ikkagi liigub valgus igavesti, kõik see, mis on vanaks saanud ja kustunud, säilitab kusagil kujutise enda noorusest. Universum on täis viirastusi.
Aga kujutised on valgus, valgus on energia, energia on mateeria ja mateeria on juba reaalne. Seega kokkuvõttes on kujutis reaalsus - üks ja sama asi. Selles süüdistage samuti Einsteini.
.....

Star Road

Matthew Costello & Rick Hautala
2014 a.
336 lk.

A rebel and an outlaw lead an unsuspecting group of adventurers on a secret mission across the vastness of space, in Matthew Costello's Star Road

Ivan Delgato, a former leader of a rebel group called the Runners, is released from jail on the condition that he carry out a secret mission for the World Council. His assignment is simple: stay under cover, but do absolutely anything necessary to reach the planet Omega IX and offer the renegade Runners clemency if they surrender---which may be complicated since Ivan’s brutally violent brother has taken lead of the Runners in Ivan’s absence.

In search of the Runners, Ivan catches a ride out to the wildest reaches of the galaxy via a mysterious transportation system, the Star Road. His fellow passengers on Star Road Vehicle-66 are a suspicious group, all with their own hidden reasons for traversing the star road. As the travelers contend with increasingly deadly encounters, it isn’t long before suspicions build against Ivan.

And as the Runners must choose one brother over the other, on a planet filled with ancient secrets, those who survive will confront a mystery that changes the Star Road, and humanity, forever.

Arvamus:

Nagu ikka on mingid võimsad tulnukad kunagi kauges minevikus millegi vägevaga hakkama saanud. Seekord siis ülegalaktilise (üleuniversumilise?) transpordivõrguga - Star Road - mida mööda kosmoselaevad kui reisirongid tähesüsteemide vahel liiguvad. Ja nagu kunagi postitõldade, auruvedurite ja siis moodsamate liiklusvahendite ajal liigub mööda magistraali väga erinevaid inimesi väga erinevate eesmärkidega. Ning loomulikult on ka tulevikukosmoses olemas omad röövlid (piraadid) ja terroristid.
Ühe selise ideelise terroristiühenduse pealik on kinni võetud, elu lõpuni sunnitööle mõistetud, siis on valitsus temaga tehingu teinud ja saadab ta oma endiste võitluskaaslaste juurde amnestiaettepanekuga kui nood nõustuvad relvad maha panema.
Muidugi ei kujune endise piraadipealiku teekond Star Road Vehicle-66-ga oma sihtpunkti kuigi libedaks kuna nüüd piraate juhtiv mehe vend pole tema tagasitulekust mitte sugugi huvitatud. Ja nii algavadki endise pealiku Ivan Delgato ja tema reisikaaslaste probleemid kohe Maalt lahkumise järel.

Minu arvates on tegu ulmerüüsse topitud westerniga. Kauboid kosmoses... Tihedat tegevust ja paugutamist jätkub peaaegu igale leheküljele. Ei midagi erilist ega silmapaistvat aga ajaviiteks lugeda kõlbab. Hindeks rahuldav ehk 3.

3. peatüki algus:

VABASTAMINE

Maailmanõukogu Kohtu uks lendas lahti.
Väljas valitses täielik kaos.
Ohtratest valvuritest ümbritsetud Ivan Delgato, topeltlukkudega käeraudades ning ahelatega pahkluude ümber mis tal peaaegu liikuda ei lasknud, heitis pilgu avanevale vaatepildile.
Kõik on tulnud siia mind vaatama, lendas mõte läbi ta pea.
Reposterid täitsid Maailmanõukogu Kohtu graniittrepi mille ees seisid reas soomustatud furgoonmasinad. Tagapool kaameraterivi taga otsisid uudishimuliku paremat vaatamiskohta.
Kümnendi kohtuprotsess, tema protsess, oli lõppenud.
Delgato teadis, et tal polnud mingit võimalust peale seda kui ta oli tunnistanud end Runnerite juhiks.
.....

Planet Strike

Vaughn Heppner
Extinction Wars 2
2014 a.
347 lk.

Earth's last Assault Troopers storm an alien ship the size of a planet!

After escaping from the Jelk Corporation and hijacking a battlejumper, Creed thought he was free of the extraterrestrials and their war. Now the Lokhars want to hire him, offering advanced technology to clean the radioactive Earth and starships to defend the Solar System.

The mission? After untold centuries, an ancient, planet-sized vessel has gone online, opening a gateway to a collapsing universe. Anti-life aliens are coming through. Before it’s too late, the assault troopers have to storm the ship and seal the portal.

Creed will do anything to save the last remnants of humanity, but this will be a commando raid like no other against an enemy that shouldn’t exist. Creed will need all his cunning and determination if he hopes to bring his people back alive.

Arvamus:

Creed oma kommandostega maailma päästmas. No esmalt teeb ta relvade abil Lokharditele selgeks, et inimesi tuleks nendega võrdsetena kohelda. Ei mingeid elajaid. Mis tiigritele raskesti kohale jõuab aga kui Creed nende printsessi maha laseb, viimaks ikka selgeks saab. Sõlmitakse leping Maa taastamiseks ja kahele miljonile ellujäänud inimesele sõjalaevade andmisest, värvatakse väheste allesjäänud inimeste seast veel sada tuhat rünnakväelasteks ning suundutakse koos miljonite Lokhari sõduritega hüperruumi kus eelmises osas jalgalasknud Iidsete artefakt mingi portaali on tekitanud. Selle portaali kaudu püüavad ühe oma elupäevade lõppfaasis jõudnud universumi asukad sealt põgeneda ja on meie universumi oma uue elupaigana sihikule võtnud. Meie universumi põlisasukate jaoks nende tulnukate plaanis muidugi kohta ei ole.
Inimeste ja tiigrite ülesandeks on see portaal sulgeda, et igasugust jama sealt paralleeluniversumist meie omasse ei tuleks. Miljonitest tiigrisõduritest pole selle ülesande realiseerimisel küll suurt abi ega asja, aga moderniseeritud inimesed - rünnakväelased - saavad ülesandega lõpuks muidugi hakkama. Ja loomulikult on see Creed, kes Iidsete artefaktile - ilmselt mingile superarvutile - augu pähe räägib, et too sealt hüperruumist meie universumisse tagasi koliks (see sulgeks portaali) ja hoopis millegi huvitavama ja tema ülimõistusele sobivamaga tegeleks - no näiteks selliste erakordsete olendite kui inimeste uurimisega. Millega artefakt muidugi ka nõustub ja hüperruumist meie Päikesesüsteemi asteroidide vööndisse kolib.

Ohjah. Tänu minategelase robustsele ja lihtsakoelisele kuid jõulisele ja omal viisil kavalale ja õiglasele isikule on lugu ikka sama brutaalne ja lihtsake kui sarja esimenegi raamat. Aga no seekord häiris see mind veidi vähem kui esimese osa puhul, eks ma juba teadsin, mida raamatust oodata.

Näitena raamatu ulmelisest sisust toon ära selle, kuidas Creed paralleeluniversumitest ja hüperruumist aru sai.
Kujutage endale ette hulka ühte kimpu seotud õhupalle. Iga õhupall on üks universum ja selle sees on kõiksugu selle universumi galaktikad ja asukad. Kimpuseotud õhupallid on küll üksteise läheduses, aga nende "sisud" omavahel kokku ei puutu. Õhupallide vahele jääb aga vaba ruum, mis on siis hüperruum. Väga arenenud tehnika abil võib oma "õhupallist" välja tungida, siis õhupallidevahelises ruumis liikuda ja mõnda teise õhupalli (universumisse) siseneda. No ja see Iidsete artefakt liikuski meie õhupallist sinna õhupallidevahelisse ruumi ja millegi hea pärast tekitas siis portaali, mille kaudu ühe teise tühjaksjooksva õhupalli asukad pääsesid samuti sinna õhupallidevahelisse keskkonda. Kavatsusega sealt edasi mõnda uuemasse ja tervemasse õhupalli liikuda. Kas too Iidsete artefakt neile selleks samuti portaali avanud oleks ja miks ta seda teha oleks tahtnud või osanuks pahad tulnukad hüperruumist ise meie õhupalli tungida, sellest ma päris aru ei saanudki, aga ju siis vist. No ja Creed meelitas artefakti meie õhupalli tagasi ja portaal sellest rikkiläinud õhupallist õhupallide vahele (hüperruumi) igal juhul sulgus. Mis neist hüperruumi jõudnud tulnukatest sai, pole aimugi. Vot sedasi :D.

No mina ei saa sellisele loole üle kolme kuidagi hindeks panna. Esimese osaga võrreldes võtan kolme tagant ohtrate miinuste hulgast paar tükki vähemaks... :).

Sissejuhatus:

Peale Suurt Surma oli inimkond väljasuremise äärel. Kui võtame vastu valesid otsuseid, ei jää inimestst enam kedagi järele. Sellise reaalsuse tunnetamine muutis iga mu sammu keeruliseks.

Kui rääkida ründelaevastikust, siis oli Maal üksainus tänu minule Jelkilt äravõetud rünnakhüppaja (battlejumper - kuidas pagan seda tõlkida? :D). Probleem oli selles, et me olime liiga lollid paljudest tema võimalustest arusaamiseks. Tehnoloogiast arusaamise mõttes olime kui terasrotid (stainless steel rats) tulnukate vabrikus. Me möödusime aukartusega helendavatest konveieritest, robotvermijatest ning hüdraulilistest pressidest. Kõik oli tohutu ja hämmastust tekitav, kaugelt üle meie närilisemõistuse. Kui meid veel rottidega võrrelda, siis meil oli väga vähe aega kõigest asjadest arusaamiseks enne kui rotitapjad saabuvad ning meile lõpu peale teevad.

See "meie" tähendas sadat kuutkümmend kaheksat kosmose-ründeväelast. Minu nimi on Creed, lihtsalt Creed. Mu eesnimi pole mulle kunagi meeldinud. Too "meie" tähendas ka paari miljonit Maale jäänud inimest, väheseid ellujäänuid peale peale salakavalate tulnukate jõhkrat rünnakut.

Kas kõlab melodramaatiliselt? Aga seda see pole. Karm tõde universumi kohta on, et see osutus muidugi väga halastamatuks kohaks. Ma selgitan.
.....

Moon Wreck

Raymond L. Weil
The Slaver Wars 1
2013 a.
161 lk.

Disaster has struck the first Moon landing to be attempted in years. Commander Jason Strong and his fellow lunar explorer Greg Johnson have become stranded with no way home. In desperation, they set off in their lunar rover to check out an anomaly they discovered on their descent. What they find will shake their beliefs and what they know of human history. It is the beginning of an adventure that will take them far out into the Solar System and to a discovery that is beyond belief.

Arvamus:

Üle hulga aastate saadetakse kaks inimest jälle Kuule ja asi läheb veidi nihu. Kuule laskumisel segab miski laskumismooduli radarite tööd, satutakse mingi kraatrikese servale ja moodul keerab end külili. Mehed on terved, sidet Maaga miski ikka segab ja mooduli Kuult äralennuks püstiasendisse saamine on kahele mehele ülejõukäiv. Meestele näib, et nende päevad on peagi loetud. Et niisama tegevusetult hapniku ja toidu otsalõppemist pole ka just meeldiv oodata, otsustavad Jason ja Greg oma elu viimastel päevadel uurida, mis pagana signaal nende laskumist segas ja selle untsu ajas.

Veidi matkamist (kuukulguriga kulgemist) ja leitakse ühest suuremast kraatrist mingi kosmoselaeva jäänused. Ilmselt oli meeste mooduli sellest ülelend käivitanud vrakis mingi majaka.
Vrakk ise on suur ja laevast on järel ka suhteliselt terveid sektsioone. Mehed asuvad muidugi neid uurima, pääsevad tulnukate laeva sisse ja asi muutub aina põnevamaks, kuna laeva sisustus näib olevat täpselt inimestele mõeldud. Veel veidi nakitsemist ja jõutakse laeva sillale. Ning seal võtab oma viimaseid energiavarusid kasutades meestega ühendust laeva AI - kena noore naisterahva kujul... ühesõnaga inimene mis inimene.
Loomulikult saadakse seejärel peagi Maaga ühendust, antakse teada oma üllatuslikust leiust ja kõigest muust sellega seonduvast üliolulisest teabest.

Lugu on ladus ja parajalt põnev - selline korralik ajaviitekirjandus, aga on mõned sisulised asjad, mis mind kangesti närvi ajasid.
Kõigepealt see läbi kogu raamatu käiv meeste soigumine oma peredest. Kui mehed on vaid paar päeva Kuul olnud ja enamvähem selge, et nad niipea seal surema ikka ei hakka, siis on Gregil pidevalt probleem, et küll tahaks oma peret näha, kuidas neil küll ikka läheb jne., Jason soiub küll veidi vähem aga tal pole ka naist ega last, ainult õde ja vend, kuid nendegi pärast on ta pidevalt mures. Ma saan aru et perekond on ikka tähtis ja igaüks hoolib ja muretseb lähedaste pärast aga no mida kurat sa astronaudiks hakkasid, kui ei saa paar päeva pereta läbi? No hakanud raamatupidajaks, pääsenuksid igal õhtul peale kella viite koju naise ja lapse juurde. Või näiteks Jason kui talle peale Maale naasmist ja seal paar nädalat puhkamist tehakse ettepanek Kuule tagasi minna - oi kuidas ma sellest nüüd õele räägi, oi mida ta küll selle kohta öelda võib, kas ta on ikka nõus, et ma tagasi lähen? No mis kurat see õe asi on või mida Jason selle õe arvamuse pärast nii ähmis on? No tule taevas appi, kaalul on ilmselt kogu inimkonna tulevik ja mehel on probleem, mida õde tema tööst arvab. Lapsik jama ju.
Või Gregi pidevad küsimused iga uue asja kohta: "Are that safe?" No mis astronaut sa oled kui iga uut asja kardad?
On ka loogikavigu: näiteks Ceresele lennu eel käsib Jason AI-lt küsida, millised võivad sealse baasi  turvameetmed olla. Ja siis ei tunne AI vastuse vastu huvi enne, kui Ceresele jõudma hakatakse - ning siis on oi-oi-oi ja ai-ai-ai lahti. No mis sa selle vastu enne startimist huvi ei tundnud, et kas sind võidakse Cerese juures kohe pilbasteks tulistada ja kuidas seda ära hoida?

Ilma selle pideva ja tüütu perearmastuse rõhutamiseta pannuks ma loole ehk isegi neljakese hindeks aga nüüd jääb hindeks kolm. Kuid järgmise osa võtan ette küll, ehk on seal neid esimese raamatu lapsusi vähem.

Koduleht muidugi ka: http://www.raymondlweil.com/

Algus:

Ekspeditsiooni komandör Jason Strong põrnitses vigastatud laskumismoodulit ja tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkab. Tema parim sõber ja teine piloot Greg Johnson seisis ta kõrval. Mõlemad kandsid Kuul viibimiseks mõeldud kohmakat valget skafandrit. Jason kuulis läbi skafandri raadio Gregi rasket hingamist. Jasonil endalgi oli olnud raske rahulikult hingata. Laskumine oli olnud täielik katastroof. Ning sellise olukorra puhuks ei olnud mingit varuplaani. Nad olid Kuul ning väljapääsmatus olukorras; võimalust kojupääsemiseks ei olnud.

"Neetud!" ütles Greg viimaks veidi ebakindla häälega. "Nüüd oleme küll täiesti plindris. Kuidas see juhtuda sai?"

Mõlemad mehed põrnitsesid nende laskumismoodulit mis toetus küljega vastu tillukese kraatri äärt. Kraater oli alla kahe meetri sügav, aga sellest oli olnud küllalt, et üks mooduli tugijalgadest libises ja moodul seetõttu külili vajus.

"Ma ei näe mingit viisi mooduli püstisaamiseks," kommenteeris Jason mõeldes sellele, mida neil selleks vaja läheks ja millised seadmed nende käsutuses on. "Sellise asja juhtumist ei peetud üldse võimalikuks."
.....

Contingency

Florian Nagy
2014 a.
ca 160-180 lk.

Contingency is a story set thousands of years in the future. The human Imperium, whose dominance was long taken for granted, suddenly finds itself resting on pillars of sand as unexpected occurrences rise to challenge the order and status of the galaxy.

Contingency is set in Earth's year 3987. The human Imperium, based around its homeworld of Earth, has been dominant in the galaxy for centuries. This apparent sovereignty is violently shattered in a mound of confusion as Earth is besieged by an alien race called the Skyrrnians. Delve into the background of the peoples of the galaxy, as they discover hidden secrets among the stars in their strive for dominance.

Arvamus:

Tegemist on oktoobri lõpus Smashwordsis ilmunud ja tasuta allalaetava looga.
Loomulikult on autor täiesti tundmatu, pildil paistab küllalt noor poiss olema ja elukohaks märgib Saudi Araabia (kuigi ega araablasena ta nüüd küll välja ei näe...).

Mida loo kohta öelda? Kirjutatud oli ladusalt ja loetavalt. Kohati ehk liigagi üksikasjalikult aga inimeste arengust viienda aastatuhande alguseks pildi saime (üle mitme aja ka lugu, kus inimesed on galaktika valitsejad, mitte aga õnnetud kolgitavad). Põnevust oli. Moraal oli - ei maksa üle oma pea hüpata ja end võõraste sulgedega ehtida (skyrrnianid), areng peab toimuma loomulikul teel või muidu võib see väga kurvalt lõppeda.

Aga midagi sellist oli loos ka, mis mind häiris ning mis see oli, ei saa ma praegu veel õieti aru. Mul on selline tunne, et see on üks harvadest mu loetud raamatutest, mille kohta mu hinnang võiks muutuda kui ma peaksin ta kunagi veel uuesti lugeda võtma (mida ma muidugi ei tee). Aga praegu saab mu hinne siiski vaid/lausa(?) kolm olema.

Sissejuhatus:

The Earth Defense Fleet’s ships zipped around the amassing enemy armada. At its head loomed the oncoming dreadnaught. The Skyrrnian flagship advanced slowly among the intense exchange of firepower. Deadly eruptions of light and destructive energy flashed all over the view screen of the EFS Vigilante. From inside, the crew of the now dwindling supply of Earth frigates could see the enemy behemoth. It picked off the fighters who were valiantly trying to hinder its advance by focusing fire on one of its windows or power relays. Unfortunately, the Skyrrnian flagship had blast shutters drawn over almost every sensitive component and was fully prepared for the assault. Its turrets took down the small strike craft like flies.
.....

Assault Troopers

Vaughn Heppner
Extinction Wars 1
2014 a.
326 lk.

The Earth died when aliens rained thermonuclear warheads on her cities and sprayed the surface with a bio-terminator. A deadly poison drifted to every corner of the planet, threatening the last survivors with annihilation.

For a soldier in Antarctica like Creed, there is only one way to keep breathing untainted air. He must join the Jelk Corporation as an assault trooper, leaving the planet for outer space. In return for his and other people’s services, the Jelk will house the last humans for as long as the assault troopers keep winning.

For the price of living and the chance to save humanity, Creed has to wear a shock chip in his neck—Jelk discipline is harsh—and he has to don a symbiotic battlesuit that feeds off his sweat. Human life is cheap in the vast alien war. The assault troopers are little more than suicide soldiers, but for humanity to escape extinction, they must survive. But Creed didn’t agree to the bargain in order to remain a dog to the aliens. He has a plan, and he’ll need all his cunning to beat the extraterrestrials and begin the road to freedom for the human race.

Arvamus:

Tulevad ühed tulnukad ja löövad Maal platsi peaaegu puhtaks. Siis tulevad teised tulnukad, ajavad esimesed minema ja võtavad endale väheste ellujäänud inimeste seast veel tuhandeid, et nad enda sõduriteks muuta.
Üheks selliseks, kellest tulnukad sõduri teevad on ka raamatu peategelane Creed, kriminaalse minevikuga lihtsakoeline, arenenud õiglustundega tegelane, kelle ainsaks eesmärgiks saab Maa hävitanud tulnukatele kättemaksmine ja paari miljoni ellujäänud inimese baasil Maa uuesti elluäratamine.
Kuigi tulnukad peavad inimesi loomadeks, elajateks, õnnestub Creedil tasapisi oma eesmärgi suunas liikuma hakata ja tulnukatele ebameeldivaid üllatusi pakkuda.

Et raamatus toimuvat nähakse läbi Creedi silmade, siis on lugu veidi robustne, veidi brutaalne, üsna lihtsakoeline (et mitte öelda lapsik), kõiksugu tulnukad on üsna grotesksed, loomulikult vaid omakasu peal väljas olendid jne.
"Karmi" tegevust on raamat algusest lõpuni täis aga mind see kõik eriti kaasa ei haaranud ja Creedi sugusele tegelasele ei osanud ma ka tõsiselt kaasa elada. Suutsin raamatu küll kuidagi läbi lugeda aga head muljet mulle tamast ei jäänud. Hindeks kolm hulga miinustega.

Sissejuhatus:

Ma mäletan päeva kui see viimaks juhtus - päeva kui tulnukad inimestega ühendust võtsid.

Presidendivalimiste kampaania oli just täie hooga käimas. Lõputud rahajõed voolasid reklaamifirmadele ning õhk oli poliitilistest hüüdlausetest paks.

Niipalju kui ma tagantjärele mäletan, polnud ükski astronoom märganud läbi Päikesesüsteemi reisinud tulnukate kosmoselaeva mis möödus Saturnist, Jupiterist, Marsist ja parkis end Maa orbiidile. Ühel hetkel polnud sellest midagi teada. Ja järgmisel hetkel tulid CNN, Fox News, iga telejaam planeedil, välja uskumatu looga sellest, et meile on tõeline UFO külla tulnud.

Laev oli vapustavalt suur: ühe kommentaatori sõnul Rhode Islandi suurune. See oli sama kui keegi oleks ühe suurema asteroidi seest ära tühjendanud ja sinna mootorid sisse toppinud. Aga see asi ei olnud asteroid. See oli metallist ning kellegi poolt ehitatud: must, ovaalne, tohutute väljaulatuvate stabilisaatoritega kui 57nda aasta Chevy.

Poliitilised reklaamid lõppesid ja TV-jaamad näitasid 24/7 tulnukate kosmoselaeva.
.....

Swallow the Sky

Chris Mead
2014 a.
336 lk.

Travel forward in time to a galactic civilization eight thousand years from now; and travel back to good old-fashioned science fiction!

Galactic culture is still reverberating from the nanotech disaster that destroyed Earth. But this is ancient history to Carson, an inter-stellar mailman and a collector of antique technology, until he learns of the secret location of Earth’s lost treasurers. Carson is not alone in his discovery and becomes embroiled with a wealthy megalomaniac determined to capture the bounty for himself. As their race across the galaxy accelerates it becomes chillingly clear that far more is at stake than ancient artifacts, leading to the protagonists’ final confrontation in the ruined kingdom of Sol.

"Somewhere, EE Smith, Gene Roddenberry, and Iain Banks are sitting around wishing they'd written a Space Opera as entertaining as Swallow the Sky. Intelligent world-building, strong characterization, and settings that are just rip-roaring good fun! It tells a tale the old-fashioned way - brilliantly!"
Chris Garcia, Hugo award-winning editor

Arvamus:

Maal toimub tehnokatastroof, mingist laborist pääsevad lahti isepaljunevad nanorobotid. Vidinate paljunemisfunktsioon töötab suurepäraselt, enesehävitusmehhanism aga millegipärast mitte. Katsed nanorobotitega nakatunud piirkondi tuumapommidega "puhastada" toob kaasa vaid plahvatustes ellujäänud robotite veel kiirema levimise üle kogu maakera kus nad jätkavad endasse programmeeritud tegevust ehk siis intensiivset paljunemist. Uute nanorobotite tegemiseks on muidugi materjali vaja ja selleks näib nanorobotitele üsna palju kõlbavat - inimesed kaasa arvatud - ja väga kiiresti söövad nad paljaks nii Maa, Maalähedased orbitaaljaamad pluss Kuu ja Marsi takkapihta. Kogu see jama toimus kusagil aastal 22xx mil inimesed olid tegemas esimesi samme Päikesesüsteemist väljapoole liikumiseks. Nanorobotite eest jõuab põgeneda vaid üks kosmoselaev tuhande inimesega pardal kes siis kusagil lähedases tähesüsteemis inimkonna arengut uuesti alustavad - õnneks küll mitte päris nullist ja kiviaja tasemest.

Raamatu tegevus toimub 8 tuhat aastat peale seda eelpoolmainitud katastroofi. Nende tuhandete aastate jooksul on inimkond tasapisi arenenud, laienenud kogu meie galaktikasse ja elab üsna rahulikku ning mitmekülgset elu. Ning järgib Pakti - katastroofijärgset 8 tuhat aastat vana lepet mis keelab teatud kõrgtehnoloogiad (no näiteks igasugused nano-värgid muidugi...). Maa on aga nii kauge antiikaeg, et sellest ei teata enam suurt midagi ja muistselt Maalt pärit esemeid on inimeste käes säilinud veel ainult alla paarikümne - pole raske arvata, milline nende hind on.

Raamatu peategelaseks on galaktiline postiljon ja antiigikaupmees Carson, kes äkki teada saab, et võivad olemas olla paar ladu katastroofieelselt Maalt pärit tarbeesemetega mille kunagi Maalt põgenenud ainus laev paari tähesüsteemi võimaliku koloniseerimise kergendamiseks tuhandete aastate eest sinna maha jättis. Selge see, et selline hulk võimalikku ehtsat antiikkraami paneb Carsonil mitte ainult kõrvad liikuma ja rahanumbrid silme eest läbi jooksma vaid loomulikult ka tegutsema. Aga muidugi on olemas ka teine jõud kes samuti tolle kraami võimalikku eksisteerimist teab ja asju endale himustab ja nendeni jõudmiseks Carsonit igati ära püüab kasutada. Nii et algab võidujooks ja teineteise ülekavaldamine selle nimel, kes selle üüratu varanduse omanikuks saab...
Muidugi on lugu eelpooltoodust hulga nüansirikkam (ja millest ma siin vaikin), aga põhimõtteliselt on tegemist siiski üsna selge ja sirge sündmustikuga, minu jaoks loos küll ühtegi tõeliselt üllatavad sündmustepööret ei olnud. Loo lõpus oli autoril ilmselt äkki meelde tulnud, et korralik raamat tuleks ikka mingi puändi/üllatusliku finaaliga lõpetada, aga tal vaesekesel polnud eelnevast loost selliseks lõpuks mingit ainest võtta. Nii et autori "grande finale" üritus jäi äärmiselt lahjaks ja äraarvatavaks ning ei andnud raamatule küll midagi juurde.

Ladusalt kirjutatud, keskmiselt põnev kosmoseooper - "ei midagi erilist" oleks minu kokkuvõte. Hinne ka sellele vastav: kolm.

Retribution

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 3
2014 a.
498 lk.

The triumphant victory of humanity, turned into its biggest holocaust within the matter of a day. Never before had so many humans been killed in a single day, or a single year, or a single war ever. For months, humanity was numb with shock, fear and grief. Slowly that numbness gave way to something else. A deep anger and hatred at a level that transcended all boundaries to unite the human species as one. If there ever was anything that united the human species, the ‘Great Kinetic Holocaust’ would be on top of that list.

Humans realized that they were facing an existential threat. If a few more of these ‘Kinetic Ships’ were launched against Earth, humanity would be sent back to the stone ages, if anyone survived at all. Then it would take no time for the Shaitans to come and wipe out the remaining humans off the face of Earth. This was no way to live – under constant fear and threat of extinction. If this was to be the end of humanity, then there would be only one way humans would die – fighting.

It is never wise to let the war happen in your own home. It is far better to let the battle happen in your enemy’s home. But humans were constrained by their technology. Humans could not reach out and attack the Shaitan home world like they could reach ours. An unexpected gift from an unexpected source gives humans that ability. It finally enables humanity to strike Alpha Shaitan.

When humans reach the dark but beautiful worlds of Alpha Shaitan, they show the Shaitans what the combined wrath of humanity can do to their worlds. The human campaign on Alpha Shaitan was about revenge, it was also about deterrence. It was about sending a message that if the Shaitans even thought of causing grief to humanity, the Shaitans would suffer a hell lot more than they could imagine. The human campaigns were about neutralizing the ability of the Shaitans to mount attack on Earth.

Later historians would generally agree that the Alpha Shaitan campaign went a lot further than it was originally intended to. It probably was a lot more excessive than it should have been. The unimaginably terrible outcome of the Alpha Shaitan campaign is now generally accepted as the beginning of humanity’s reputation as such a terrifying and ruthless species to its enemies and detractors.

Whatever the peace loving, left wing historians might say in the future, to the men and women who fought the Alpha Shaitan campaign, they were fighting for a just cause. Tens of thousands of men and women sacrificed the best years of their lives to make sure that the Earth never suffered another Kinetic Holocaust at the hands of the Shaitans. Many of those Navy crew and Marines were themselves the ‘children of the Holocaust’. For them the campaign of Alpha Shaitan was a lot more personal. For them it was all about retribution.

Arvamus:

Ei tea kas ma hakkasin loost ära tüdinema või oli kirjutatu lihtsalt igavam kui eelmiste osade puhul, aga see raamat kippus mind veidi tüütama.
Igale vähemgi tõsisem tegevus ja ettevõtmine oli varustatud ülipika tehnilise sissejuhatusega sellesse. Mõni selline hard-sf valdkonda kuuluv selgitus oli huvitav, osa aga üsna tüütud nii et kui eelselgitusest läbinärinuna tegevuseni jõudsin, oli minu huvi selle tegevuse enda (military-sf) vastu juba üsna maha jahtunud.

Raamatu sündmustik on üsna lihtne ja sirgjooneline: minnakse saatanate koduplaneedile neile kätta maksma ja mitmesuguste tehniliste uuenduste toel see ka õnnestub, vähemalt selle saatanate kolooniaga saadakse lõpuks ühele poole.

Vahepeal häiris mind kõvasti see, et kui eriti sarja esimeses osas vaadati sündmusi ka saatanate pilgu läbi (ja teises osas oli seda vähe), siis kolmandas osas tundus see saatanate vaatenurk täielikult puuduvat. Saatanate ajaloo ja Ka värgi saime küll teada... Raamatu finaalis annab autor siiski lõppsõnaks ka saatanatele võimaluse, aitäh autorile sellegi eest.

Sarja see osa mõjus jah veidi igavalt, kuivalt ning tüütult ja üle kolme minult hindeks ei saa. Aga sarja esimesed kaks osa jätsid mulle siiski küllalt positiivse mulje ja järgmine kord asun juba julgemalt mõne ulmekirjanduses eksootilise maa autori teost lugema (ja India autori raamatut muidugi eriti :D).

The Synchronicity War Part 1

Dietmar Wehr
The Synchroncity War 1
2014 a.
286 lk.

Exploration frigates of the United Earth Space Force have stumbled across a shockingly xenophobic alien race, that now seems bent on exterminating the Human Race. As the Space Force's undergunned and outnumbered ships suffer one defeat after another, Commander Victor Shiloh experiences unpredictable precognitive visions that help him slow down the relentless alien advance. Hailed as a tactical genius, Shiloh is moved up in rank and authority. With the fate of Humanity apparently now resting on his shoulders, can Shiloh unravel the mystery of his visions before Humanity is overwhelmed?

Arvamus:

Jällegi kõige puhtam militaarulme. Inimesed satuvad kosmost koloniseerides mingitele agressiivselt meelestatud tulnukatele ja hakkavad nüüd ette valmistama nende oodatava rünnaku tagasilöömist.
Raamatu peategelaseks (ja ka suuresti ainsaks märkimisväärseks tegelaseks üldse) on komandör Victor Shiloh kes näib olevat ainus sõjaväelane kel õnnestub tulnukate rünnakutele kuidagi adekvaatselt vastata-reageerida. Aga sedagi ainult tänu teda külastavatele salapärastele nägemustele, mis ta tähtsate sündmuste ja otsuste tegemise eel õigele rajale juhatavad. Kust ja miks need Shilohi ilmutused tulevad, seda me vähemalt sarja selles osas veel teada ei saa.

Minu arvates on tegemist üsna kuiva raamatuga: strateegia, taktika, uute sõjalennumasinate kirjeldused ja ajaliselt väga lühikesed vaenupoolte kokkupõrked. Inimestel peale Shilohi loos suurt rolli ei ole...
Arvan et raamatus on midagi kõvasti puudu - näiteks pole peale Shilohi kellelegi kaasa elada ja kõik need väljamõeldud tehnikauuendused ja sõjapidamisvahendid üksinda muutuvad pisitasa tüütuks. No ja inimeste vaenlastest ei saa me üldse mitte mõhkugi tead - et kes nad on, miks ründavad, kas nad on viie pea või seitsme sabaga; mitte kui midagi.

Hindan raamatut kolmega ja alustan veel ka sarja järgmise osaga aga kui see esimese raamatuga täiesti analoogne on ja loos midagi selle huvitavamaks muutumise suunas ei juhtu, siis pole ma sugugi kindel, et teise osa enam lõpuni läbi lugeda viitsin.

The Well of Stars

Robert Reed
Marrow 2
2004 a.
304 lk.

As it sails the galaxy, the Great Ship (introduced in 2000's Marrow) meets an opponent worthy of its Jupiter-like size in Reed's taut sequel. Pitted against an entity that has sculpted its own dark cloud nebula called the Inkwell, the Ship's human captains and their nonhuman allies engage in a duel of wits and strength that drains gas giants and turns black holes into weapons. Washen, second in command but first in authority, must prepare the Great Ship for the encounter with the Inkwell. Washen's lover, Pamir, sets off in a streakship to confront the nebula's dominant species, the polyponds. Unraveling the dark nebula's secrets requires Washen to uncover some of the Great Ship's mysteries as well. The infinite depths of space are well matched by the all-too-human depths of Reed's characters, who range from near-deity to damaged fosterling, but must all face the problem of resolving conflicts between individual desires and communal needs. Having body-rebuilding immortality genes only gives them that much more time to debate the issue (as well as catching the unwary reader with quick-cut jumps of decades in a sentence). This literary SF novel works at all levels, from the big action sequences and mind-expanding concepts to the quiet, reflective moments.

Arvamus:

Suur Laev on peale eelmises osas toimunud madinat Marrowl inimeste poolt etteantud ja sadade aastatuhandete jooksul järgitud marsruudist Linnuteel kõrvale kaldunud ja oma kosmilise liinibussi funktsiooni minetanud. Ja et laeva vanale kursile vigastuste parandamise tõttu vajaliku kiirusega tagasi suunata pole võimalik, asutakse uurima, kuhu Laeva nüüdne kurss siis ta miljardid asukad viib.

Aga viib uus kurss Laeva mingisse tumedasse udukogusse. Ja mida rohkem Kaptenid seda udukogu uurivad, seda kahtlasemana ta neile tundub. Näiteks selgub, et oma trajektoori tõttu udukogusse lennanud rändtähed koos oma planeedisüsteemidega on valgusaastate kuludes sealt udukogust enamasti jälle ka väljunud, aga äärmiselt rüüstatud kujul - tähtedest endist on veel midagi järel, aga nende kaaslased (planeedid) ja asteroidid on alati kõik udukogus kuidagi ning millegipärast kaduma läinud. Mis on üks ütlemata kahtlane ja loodusseadustega mittekooskõlas olev asi.
Ja udukogule lähenedes hakatakse sealt ka mingeid mõistuslikke signaale avastama ja üldse hakkavad märgid näitama, et udukogus eksisteerib mingi mõistuslik elu, ja sugugi mitte madalal arengutasemel olev.

Udukoguni jõudmiseni jäänud paarisada aastat kasutab Laeva meeskond vanade vigastuste parandamiseks, läheneva udukogu uurimiseks ja enda uue salapärase ohu vastu kõigiti ette valmistumiseks. See on siis esimene pool raamatust.

No ja eks Laeva udukogusse sisenedes lõpuks selgubki, kes seal elab ja mida ta tahab. Aga tahab ta Suurt Laeva ja see Laeva asukatele muidugi kuidagi ei sobi. No ja lähebki jälle madinaks ning veel selliste vahenditega, mida tõesti vaid hard-sf's kohata võib. See on siis raamatu teine pool.

Ja raamatul on ka puänt aga see jäi küll väga kesiseks ja võinuks väga hästi ka olemata olla. Ühesõnaga et kui kaks palakese (antud juhul Suur Laev) pärast kaklevad, siis kolmas ja kõige kavalam istub selle möllu ajal põõsas ja näpsab siis selle palukese mõlema kakleva osapoole eest endale.

Nii, esiteks pean ma tunnistama oma viga ja ütlema, et sarjaraamatute lugemise vahele ei tohi liiga pikka pausi ka teha. Mina lugesin Marrow'd üsna täpselt 2 aastat tagasi ja sealt tänaseni oli selgelt liiga pikk vahe "The Well of Stars'i" lugemahakkamiseks. Marrow põhisündmused ja tegelased olid küll veel meeles aga üksikasjad enam mitte, osa tegelasi ka mitte ja see tegi antud raamatu lugemise veidi keeruliseks.
Aga teiseks tundus siinne raamat mulle natuke venitatud, raskesti arusaadav ja mis kõige hullem - igavavõitu. No ei olnud selline raamat mille võtad kätte ja loed ühe hingetõmbega läbi. Siin läks neid hingetõmbeid lugemise ergutamiseks ja turgutamiseks päris ohtralt vaja. Ega ma muidu poleks kolmesajaleheküljelist raamatut 2 nädalat lugenud. Aga seda tuleb ka kohe tunnistada, et ega mul loo poolelijätmise mõtet ka ei tekkinud. Lihtsalt see oli selline raamat, mis võttis aega. Ning sarja esimene osa, Marrow, meeldis mulle sellest teisest osast oluliselt rohkem. Seega kuna ma Marrow'le panin nelja, siis antud raamat minult üle kolme küll hindeks ei saa. Lugeda seda raamatut võis aga kellelegi soovitada  ei tihka.

Revolution of the Gods: The Battle for Sol

William Hobbs
Book 2
2014 a.
121 lk.

By 2031, the surviving inhabitants of Earth are ruled by a new world government led by the Council of Seven. Over eighty percent of the population has been swept from the face of the planet by the effects of world economic collapse, nuclear catastrophe, and the Syova Virus; all of it orchestrated purposely by an ancient force in an effort to gain control of Earth and the solar system. One man has been given the abilities to prevent this cataclysmic event. And with the help of another ancient force, he and his group will endeavor to successfully lead a Revolution of the Gods.
The Battle of Sol is a compelling amalgam of hard science fiction, religious and political conspiracy, and ancient astronaut theory derived from current and historical reality. It presents a great deal of action with the backdrop of a planetary domination effort lasting dozens of millennia and culminating in a worldwide battle that takes place in a matter days throughout the series.

Arvamus:

Olukord muutub üha pingelisemaks. Pahad tulnukad kavatsevad võimu Maal lõplikult ja avalikult üle võtta. Headel tulnukatel on oma plaan halbadele tulnukatele lõplikult ära teha ning aastatuhandeid kestnud vastasseis viimaks enda kasuks lahendada. Inimkonna järelejäänud riismed (või kui palju neid puhtaverelisi Maa esialgsete asukate järeltulijaid enam üldse eksisteerib...) on üsna alasi ja haamri vahel olemise olukorras... ja ega neil suurte võitluses mingit sõnaõigust ei ole kuigi püütakse ka enda lusikas supi sisse torgata.

Kui eelmises osas oli igasuguseid müüte ja vandenõuteooriaid süle ja seljaga kokku kuhjatud, siis selles raamatus suutis autor ühe veel (ja kusjuures sellise priske) hunnikusse juurde lisada - nüüd tuli siis välja, et Kristus oli mingi eriti iidse ja ülikõrgelt arenenud tulnakaterassi esindaja (no nende hulgast, kes 5 miljardi aasta eest meie galaktikasse eluseemneid külvamas käisid). Oh heldeke küll...

No igav just lugedes ei hakanud, põnevust ja pinget oli - aga sellise hulga äraleierdatud linnalegendide ja müütide kokkukuhjamine oli ikka midagi täiesti enneolematut ja... mittevajalikku. Kusagil on vähemalt sarja kolmas osa ka kas juba olemas või tulemas, aga see veel õnneks minu silmapiirile sattunud ei ole :D. Antud osa aga üle kolme küll kuidagi hindeks ei saa.

Stars at War

Lee Guo
SAW Book 1
2014 a.
253 lk.

Massive battleships, raging wars, and constant battle!

The year is 4091 AD.

Humans have ventured out into the stars, but galactic space nearby is filled with hundreds of hostile alien species. Time and time again, scattered human nations fall to alien onslaughts.

Earth is already a nuclear wasteland.

But this time, humanity is united under one banner. Will the last human starfleet be able to defeat radical alien expansionists hellbent on taking mankind's territory? Will the crews of enormous human battleships prevent humanity from becoming a migrant race without a star to call home?

Stars at war is about a fleet tactician's struggle to outwit alien opponents, and to not be outwitted in turn.

An action-packed, adrenaline-rushed novel about space combat and interstellar war!

Arvamus:

Nii puhas militaarulme kui veel olla saab.
Kauges tulevikus sõdivad inimesed mingite "ussidega". Raamat kujutab endast kolme suure lahingu üksikasjalikku kirjeldust. Ja see ongi suuresti kõik. Tausta toimuvale võitlusele annab autor minimaalselt. On üks peategelane, inimeste laevastikku juhtiv admiral kellest me üht-teist teada saame ja selle kaudu siis ka inimeste elust nii kauges tulevikus (mis üllatuslikult on 2 tuhande aasta pärast üsna tänapäeva sarnane). Ja siis on paar episoodilist kõrvaltegelast kes võitluse käigus enamasti väga kiiresti surma saavad. Ongi kogu raamatu sisu.
Lahingud on muidugi väga detailselt lahti kirjutatud, näidatakse ka miks üks või teine pool seda või teist teeb - ühesõnaga nii taktika kui strateegia on olemas. No ja muidugi on üksikasjalikult lahti kirjutatud mõlema poole relvastust ja nende relvade võimalusi.

Ma ütleks, et see oli juba liiga puhas - ehe militaarulme. Ma oleks lahingutele lisaks rohkem tausta ja inimlikkust soovinud näha. No olgu, inimeste laevastiku juhi admiral Prancorti kaudu autor seda veidi püüdis anda (ja raamatu järelsõna kaudu ka midagi...), aga ma arvan, et seda jäi ikka väheks. Pealegi oli admiral ju kolmandiku raamatust mängust väljas.

Seega minu jaoks juba liiga puhas militaarulme. Nagu mõne vastava arvutimängu ümberjutustus. Inimestest ja inimlikkusest jäi puudu. Kolm hindeks.

Dominion

Scott McElhaney
2013 a.
186 lk.

In the near future, one man is going to bring the furthest reaches of the galaxy within the grasp of mankind. Meriwether Hawke has created a vehicle that folds space, changing the whole perspective of the space program in an instant. Unfortunately for Hawke, the first manned test vehicle doesn’t end up where it’s supposed to. Lost and without sufficient life support, the two-person crew must engage the automated distress beacon and then settle in for a deep cryogenic sleep to await potential rescue.
When Hawke is revived from cryosleep by an alien species, he quickly discovers that he is both their honored guest and guarded prisoner at the same time. It’s no secret that they are extremely interested in his ancient dead spacecraft and its method of propulsion. While he may not be aware of how much time has passed, two things become evident to him: The alien species are sworn enemies of his people, and humanity has become both more and less technologically advanced in the years that have passed. Hawke may hold the only key to the rescue of a forgotten human colony.

Arvamus:

Keegi Meriwether Hawke leiutab gravitatsioonimootori. Leiutise autor koos piloodiga katsetavad uudset kosmosetehnikat, midagi läheb nihu, satutakse pagan teab kuhu ja ainus tillukenegi ellujäämisvõimalus on end külmutada. Magamine osutub üsna pikaks, möödub peaaegu 200 000 aastat(!!!) enne kui laevuke tulnukate poolt avastatakse.
Tulnukad on muidugi nende jaoks eesrindlikust tehnoloogiast huvitatud ja plaanivad selle Hawkilt teada saada. Samal planeedil elavad aga ka kunagi sinna rännanud inimeste kauged järeltuljad, kes on tulnukaist veel madalamal tehnikatasemel ja on samuti Hawki teadmistest huvitatud.
Planeedil on ka tuhandete sajandite eest inimesed sinna transportinud kosmoselaev (Hawke mootori "modernse" variandiga), jää all kenasti säilinud ja nii töökorras, et keera vaid süütevõtit ja muudkui lenda.
Hawke tunneb küll oma leiutist aga ei tea midagi kosmoselaevadest ega kosmoselendudest kuid siiski otsustatakse planeedil olevate inimestega kosmoselaeva kasutades sealt tulnukate juurest põgeneda.

Hawk pusib natuke laevaga, klõbistab juhtpultide nuppe, paneb laeva tuumareaktori nagu muuseas tööle ja järgmisel päeval peale iidsesse kosmoselaeva tungimist lennataksegi juba sealt minema. Ma ei pannud tähele, et laeva sisenemisel laevakeresse tehtud auke isegi kinni oleks pandud...
Raamatule lisab vürtsi veel peategelase "eriti äge" love story.

No oli ikka lapsik asjandus küll. Raamatu algus andis isegi veidi lootust aga siis läks küll kõik üsna jamaks... Hindeks äärmiselt nõrk kolm - ei olnud õnneks pikk ega venitatud lugu.

The Price of Admiralty

Richard Tongue
Battlecruiser Alamo 1
2013 a.
248 lk.

Battlecruiser Alamo, under its new commander, Lieutenant-Captain Daniel Marshall, is launched with a half-trained but fully-resentful crew on a desperate mission that will determine the fate of the nascent Triplanetary Space Fleet, hunting down the unknown enemies that have been attacking shipping in the uncharted system, Lalande 21185. When he makes an unexpected discovery, the stakes just keep on rising; with enemies on space and ground, can Marshall save his ship – and a world?

Arvamus:

Jälle üks militaarulme sari. Olid mõned enamvähem huvitavad võitlused, olid mõned huvitavad tegelased, aga üldmulje raamatust oli minu jaoks kesine.
Häiris see, et palju oli poliitikat. Praegune tänapäevanegi poliitika ajab tihti südame pahaks, no mis pagan peaks mind vaimustama panema ulmeline tulevikupoliitika? Et kes kellega käib, kes kellele ära keearata tahab, kes ühte räägib ja teist plaanib... vastik. Ja kõigest sellest poliitikast tulebki, et praktiliselt kogu raamatu kõnnib kapten Marshall kui noateral ega tea keda ta oma laevas usaldada võib ja keda mitte. Mis kõik lõpeb muidugi mässuga laevas. Ühesõnaga see poliitikavärk vedas minu hinnangut raamatust kõvasti alla ja ütles mulle, et järgmise osa lugemisest ma vähemalt praegu huvitatud ei ole. Ning hindeks tuleb 3.

The Third Lynx

Timothy Zahn
Quadrail 2
2007 a.
352 lk.

Former government agent Frank Compton foiled a plot to enslave the galaxy in Night Train to Rigel. But the Modhri, an ancient telepathically linked intelligence, has walkers, unwilling hosts that can be anywhere, anything…and anyone. And Compton is the only man who knows how to fight them, as they wage a secret war against the galactic civilizations linked by the Quadrail, the only means of intra-galactic transit.

Accompanied by Bayta, a woman with strange ties to the robot-like Spiders who run the Quadrail, and dogged by special agent Morse who suspects him of murder, Compton races the Modhri from station to station to acquire a set of valuable sculptures from a long-dead civilization. What the Modhri wants with them is anybody’s guess, but if Compton can’t outwit it, the whole galaxy will find out the hard way.

Arvamus:

Selles osas hakkavad Compton ja Bayta uurima, miks tunneb Modhri ebatervet huvi väljakaevamistel leitud muistsete skulptuuride vastu. Ja hakkab juba eelmisest raamatust tuttav trall mööda Quadraili pihta. Muidugi selgub, et skulptuuride asemel on tegemist hoopis millegi muuga ja et Modhril on tõsine põhjus nende vastu huvi tunda - nagu ka Comptoni tööandjate seda huvitundmist igati takistada.

Samal tasemel kirjutatud raamat kui eelminegi osa aga selle erinevusega, et kõik tähtsamad ja ootamatumad paljastused on eelmises osas juba ära tehtud ja millegi põhimõtteliselt uuega see raamat ei üllata. Muidugi on sündmustes palju ootamatud pöördeid ja käändeid aga lugeja jaoks on lugu nagu kaardimängu vaatamine kus ta mõlema poole kaarte teab. On muidugi huvitav jälgida, kuidas vastased oma käe välja mängivad aga mingeid "kaarte varrukast" ja jokkereid ei ole. Sellepärast hindeks ka ainult kolm.