Star Rover - The Worst of Time

Saxon Andrew
Lens of Time 5
2013 a.
270 lk

This story continues the story of Earth’s struggle with the civilizations in the giant galaxy, M87. A thousand years of peace in the new Galactic Alliance is now in jeopardy. Civil war is imminent and the aggressors know Earth and its allies must be removed as a roadblock to their plans.

What the Aggressors don’t know is the Union has found an advanced civilization in a distant galaxy that is starting to expand. It’s just a matter of time until the Alliance and the Union will be faced with an enemy unlike any horror they’ve ever encountered. Earth and its Union allies are now faced with danger on two fronts and both are powerful enough to prevail. Difficult choices must be made during this worst of time for the union.

Arvamus:

Osutuski mu kartus põhjendatuks. Mõttetu osa, no ei oleks seda vaja olnud. Ei öelnud ta midagi uut, tegu oli lihtsalt kiirkordusega eelmise nelja raamatu teemadel.

Sisust. Tuhat aastat rahu on läbi, galaktikas M87 algab kodusõda, leidub ka selle ärakasutaja ja kogu see pudru seaks edaspidi ohtu inimesed Linnuteel. Teisalt on inimesed ise kusagil universumisügavustes avastanud mingid jubedad olendid kes juba ühe galaktika on oma võimu alla saanud ja ilmselt hea meelega ka inimeste peal oma hammast prooviksid. Seega sõda kahel rindel.

Aga no loomulikult jõutakse pärast korralikku madistamist lõpuks jälle positiivse tulemuseni. Ning nagu ikka, selgub et need kõige hirmsamad koletised ja vaenlased polegi tegelikult nii lootusetult pahad nagu algul arvati (selle tõdemuseni jõutakse muidugi alles siis, kui neid olendeid miljardite kaupa maha on notitud...) ja et nendega võib samuti üksteisemõistmisele jõuda.

Ikkagi, miks oli veel seda osa vaja? Eelmised neli raamatut moodustasid ühtse terviku, see siinne on aga eraldiseisev. Ainsa loogilise põhjusena näen ma raha. Autor üritas taguda rauda, kuni see kuum oli. See on meie tänases „raha üle kõige” maailmas muidugi igati loogiline, arvestatav ja aktsepteeritav raamatu kirjutamispõhjus...

Ega see osa eelmistest halvemini kirjutatud ei olnud, aga ta oli lugejale palju igavam kuna kordusid samasugused sündmused kui eelmistes osades. Kokkurutult, kiirkorras. Põnevust ja ootamatust ju pole, kõik on ettearvatav. Ma mõtlen, et kes on sarja lugemisega selle raamatuni jõudnud, võib selle lugemisest rahuliku südamega loobuda. Hindeks kolmeke.

The End of Time

Saxon Andrew
Lens of Time 4
2012 a.
319 lk

Earth and its Minor Allies have defeated the first fleet of warships sent against them but now the Majors are planning to combine their forces. If that happens, no one will survive the massive fleets moving against them.

What neither side of the struggle knows is that both warring parties have been designated for destruction by an ancient enemy that has never tasted defeated.

The action continues in The End of Time as Earth continues the struggle to survive the overwhelming forces arrayed against it. Could this be the end of time for the warriors fighting for survival.

Arvamus:

Sõdimine käib suure hoo ja innuga edasi. Inimesed koos oma kahe M87 Vähemate seast liitlasega püüavad tolle sektori  isand-tsivilisatsioonidele - Peamistele - vastu saada ja selle Maa hävitajate ning inimeste nüüdsete liitlaste galaktikasektoriga saadaksegi peaaegu hakkama, aga siis tulevad galaktika naabersektori Peamised  inimeste vastastele appi ja inimeste ning ta liitlaste kaotus on juba käega katsuda. Kuid siis saadakse teada järgmise ja veel võimsama ning verejanulisema galaktikasektori kavast omakorda inimesed ja nende liitlased kui ajaviiteks ka inimeste ründajad ära hävitada. Ja inimkonnal tuleb jälle kord oma suhtumist muuta, senised suurimad vaenlased oma sõpradeks arvata ning üheskoos uuele ohule vastu astuda...

Käib jah selline pidev trall, et kui ühe ohuga võitled ja selles võitluses mingit tulemust hakkad saavutama, siis ilmub kohe välja uus ja veel suurem oht. See M87 on muidugi üks korralik ussipesa...

No raamatu lõpp on läbi väikese (ning ettearvatava) puändikese muidugi positiivne ja sellega võikski nüüd nagu loo otsad kokku tõmmata ja sarja edukalt lõppenuks lugeda. Aga ei, millegipärast on veel vähemalt sarja järgmine ehk siis viies osa ka olemas. Mitte ei mõista, millist uut mõtet võiks see veel edastada ja mida autori poolt siiani kirjutatule juurde anda.

Aga olgu pealegi, sellele raamatule siin korralik neli ja tuleb järgmist osa lugema hakata. Sarja paar viimast raamatut on minu jaoks oma sirgjoonelisusele ja lihtsakoelisusele vaatamata ikka sedavõrd põnevad ja kaasakiskuvad olnud, et viiendat osa lugemata ei riski küll jätta.

Pray for the Prey

Saxon Andrew
Lens of Time 3
2012 a.
286 lk

Humanity has managed to avoid detection by the Violet Civilization and has only lost nine planets in the Milky Way to their war fleet. Now they were faced with a decision; do they keep a low profile and hide or join the war against the civilization killing Violet Ships. To attack the 300,000 ships going to attack Andromeda with only twelve hundred main battleships was suicidal. But to wait was just as dangerous. Whichever path they chose, everyone needed to take time to pray for the prey.

Arvamus:

See oli minu jaoks juba täiesti  arvestatav raamat. Tegevus käis suure hooga, põnevust jätkus ning rumaluste jaoks oli vähe ruumi jäänud.
Inimkonna sõjaline jõud muudkui kasvab ja on tekkinud esimesed liitlased - Moet, Allianss, Andromeedaga on sõlmitud kui just mitte liitlassuhted, siis rahu ja vastastikuse abistamise pakt küll. Aga ega elu sellest veel roosiliseks ei lähe. Tohutu suur M87 galaktika oma asukatega on pidevaks surmaohuks kõigile Linnuteel elavatele mõistuslikele olenditele.
Eks inimesed seda ka arvestavad ja asustavad mõned planeedid ühes teises galaktikas ja kolivad sinna ka peamise sõjalaevade tootmise. Aga ikkagi tabab Maad ootamatu löök ja sinna jäänud üks kolmandik inimkonnast hukkub, kui M87-st saabunud ründajad Maa maatasa teevad. Kaks kolmandiku Maa asukatest on küll õnneks selleks ajaks juba ühte kaugesse galaktikasse kolitud... Ning inimkonnal koos oma liitlastega seisab nüüd ees suur vastasseis ja arveteklaarimine M87-ga.

Militaarosa selles raamatus on minu arvates haarav ja põnev lugeda. Selliste osade vahele on "hingetõmbeks" puistatud isiklikumaid lõigukesi pea- ja muidutegelastest koos naljakeste ja killukestega mis tihti üsna magedad on. Ja et raamatu tegelaste suur paaripanemine juba esimeses osas ära tehti, siis nüüd lastaks paaril neist otsa saada, et uusi tegelasi juurde tuua ja muidugi neid jälle kohe paari panema hakata. See viimane on minu arvates siiani autori kõige haledam mõte-tegevusliin kogu sarja juures. No mis pagan on vaja uusi tegelasi sisse tuues neile kohe paarilised tekitada? Mis paaritamise haigus see Andrewi küll vaevab, mina aru ei saa.

Siiani ma vist pole eriti märkinud, et ajas rändamine on raamatutes ka olemas ja tegelikult on tal suur tähtsus. Ilma selleta poleks inimkond nii peadpööritavalt kiiret arengut teinud, ilma ajas rändamiseta poleks ju kiirstardiks kusagilt eesrindlikku tehnoloogiat varastada olnud... Nojah, nende ajas rändamise ja ajaloo muutmise paradokside üle arutatakse raamatus ka ja selles osas toimub üks märgiline sündmus, mis saab aluseks inimkonna tekkele Maal. Seda ajasrändamise liini ei olnud senini eriti rõhutatud ja ka selles osas toimunud sündmus tundub esmapilgul täiesti loogiline ja arusaadav, aga kui ma tõsisemalt kirjutatu üle mõtlema jäin, siis hakkas see asi minu jaoks uduseks muutuma.

Aga kõigele vaatamata oli minu arvates täiesti normaalse militaarulmega tegemist ja sellele osale võib juba täisväärtusliku nelja panna küll.

Planet Predators

Saxon Andrew
Lens of Time 2
2012 a.
218 lk

Earth has managed to steal technology from both the Alliance and the Moet Empire and build starships that can now stand up to the two strongest civilizations in the Galaxy. However, they are millions of years behind the Blue Giant Ships that are planning another invasion to destroy all space faring civilizations in the Milky Way. What makes the situation dire is that the species that wiped out the Blue Giants and the Jenze in both the Milky Way and the Andromeda Galaxies four million years earlier is returning to repeat the process on new civilizations.

Even the Blue Giants have no chance against the returning warships from the giant galaxy, M-87 and time is growing short. The Moet and Alliance are evacuating their planets and Earth will be left behind to face the coming menace. The only hope of salvation is a Crazy Cuban that may be the difference maker in the coming war.

The story continues and Christopher Conner’s invention will have to be used again to find salvation for all Mankind in the distant past. Even that may not be enough. The Violet Colored ships are coming and planets will die under the beams of the Planet Predators.

Arvamus:

Üllatus-üllatus, sarja teine osa oligi parem kui esimene. Peale siinset teise osa lugemist võib toda esimest raamatut vaadata kui nuppude mängulauale seadmise või kaartide laialijagamisena ja muu sarnase ettevalmistava tegevusena. Paremaks see teadmine esimest raamatut muidugi ei muuda aga vähemalt veidi selgitab, miks ta just selline oli.
Planet Predatorsi võib aga juba küllalt normaalseks üllitiseks lugeda, eriti nende ulmehuviliste jaoks, kes militaarulmest lugu peavad.

Paari aastaga on inimesed suutnud luua meie galaktika kõige võimsama ning efektiivsema sõjatehnika ja inimkonna tohutu kiire võidurelvastumine jätkub ka selles raamatus – minevikust korjatakse üles eesrindliku tehnoloogia killukesi ja neid õnnestub seejärel veel märgatavalt parendada. Meie galaktika kaks senist rivaalitsevat ja omavahel võitlevat suurvõimu, Allianss ja Moet, on inimestele äkki jõu poolest selgelt alla jäämas.

Inimesed ise tunnetavad ka oma jõudu ja otsustavad hakatuseks meie galaktikas korra majja lüüa. Alliansile ja Meotile antakse karm käsk omavaheline sõdimine jalamaid lõpetada (väiksemate-vähemarenenute tsivilisatsioonide mahanottimisest rääkimata) ja tehakse neile näitlikult selgeks, et kes käsku ei täida, see tappa saab.
Ja kõik see ikka sellepärast, et meie sarja targad-ilusad-õilsad... peategelased on otsustanud kõikjal valitseva hammas hamba vastu ehk jahimees/saak ideoloogia asendada „Davaite šit drušna!” maailmavaatega. Mille juurutamist galaktikate siseste ja vaheliste kümnete aastamiljonite jooksul väljakujunenud ning kivistunud käitumismallide tõttu saab esialgu küll vaid toore jõu abil alustada.

Võetaks ühendust ka meie Linnutee ründamist kavatsenud ja sellest viimasel hetkel loobunud Andromeedast pärit Siniste Giantlaevade tsivilisatsiooniga ja antakse neile veelgi mõtteainet. Sest vahepeal on selgunud, et M87 galaktikas on mingi veelgi kõvem tsivilisatsioon kes viimati neli miljonit aastat tagasi nii Linnuteel kui Andromeedal kõik arenenumad tsivilisatsioonid hävitas ja nüüd jälle siiapoole suurpuhastust tegema on tulemas. Ehk püüda neile ühiselt vastu hakata?

Raamatu tegevus käib hirmus laiahaardeliselt ja on juba arvestatavalt põnev. Mingit muud sügavat mõtet raamatus küll pole kui et sõda on paha ja tuleb rahu poole püüelda, aga ega see halb põhimõte ka pole... Nii et põnevust ja haaravust ikka on, mulle vastuhakkavaid momente oli vähem kui sarja esimeses osas ja kui tollele esimesele venitasin kolme välja, siis sellele raamatule venitan juba nelja... ja ei saagi sarja lugemist pooleli jätta.

The Pyramide Builders

Saxon Andrew
Lens of Time 1
2012 a.
257 lk.

Dr. Christopher Connor has discovered a way to view the past. His invention collects light and focuses it such that events that occurred on Earth years ago can be viewed. All one need do is travel one light year away and one can see what was happening on the planet a year earlier by capturing and focusing the reflected light that left Earth a year ago. There’s only one problem: no ship exists that can travel faster than the speed of light, so his device cannot be conclusively demonstrated to function as advertised. That’s fine with Christopher, who would much rather party and have a good time rather than defend his creation against critics and governmental bureaucrats. Besides, who would pay to view the past anyway?

Jillian Gordon, an Egyptologist with a PhD in Quantum Physics, has discovered that the survival of Earth depends on viewing what happened at the building of the Great Pyramid of Khufu five thousand years in the past. Christopher’s device would allow her to do just that and she intends to draft him into the project. Christopher is about to discover that the organization Jillian works for has engineered a starship with a faster-than-light drive, which will now allow his device to be field tested. The stardrive for that ship was developed from diagrams carved on the back of an ancient stone tablet excavated at the site of the Great Pyramid.

Life for Christopher is about to make a radical departure from his party, happy-go-lucky lifestyle. Getting Christopher to focus on what needs to be done is a problem Jillian hadn’t counted on in her quest to save humanity. The predicted destruction of Earth, which is carved on the front of the tablet, doesn’t leave her much time and Christopher isn’t cooperating.

What neither of them know is that the answer to survival is more than sixty five million light years away in light that left Earth just before the mass extinction of the dinosaurs.

Arvamus:

Dr. Christopher Connor leiutab seadme, millega minevikku vaadata. Tahad näiteks näha, kuidas Egiptuse püramiide ehitati, lendad Maast 5000 valgusaasta kaugusele, seade kogub ja fokuseerib Maalt peegeldunud ja selleks ajaks sinnamaale jõudnud valguse, muudab kujutise suurust vastavalt vaataja soovile ja võidki toimunut imetleda. On vaid üks pisike probleem – kuidas pagan see aparaat sinna 5000 valgusaasta kaugusele saada...

Teine teadlane, egüptoloog pluss kvantfüüsik Jillian Gordon teeb Egiptuse püramiide uurides sellise avastuse, mis tekitab temas ütlemata tõsise soovi heita pilk püramiidide ehitamise protsessile. Saades teada, et Connori leiutise abil on selleks põhimõtteline võimalus olemas, teeb ta valmis mootori, mis võimaldab raketil valgusest kiiremini liikuda (kasutab hüperruumi).

Ning nende kahe leiutise pluss Egiptusest avastatu põhjal pööratakse Maa ajaloos täiesti uus lehekülg. Tolle uue ajaloo esimene lehekülg on küll väga tume, kuna selgub, et meie galaktika on eriti karm koht kus kehtib vaid tugevama õigus ja nõrgukesel ning Päikesesüsteemiski alles esimesi samme tegevatel inimestel ei näi miljoneid aastaid vanade tsivilisatsioonide vastu mingit ellujäämisvõimalust olevat. Aga eespoolnimetatud leiutiste abil, teiste tsivilisatsioonide leiutisi varastades ja täiustades ning tänu peategelaste erilisele geniaalsusele jõuab inimkond kahe aastaga meie galaktika kõige eesrindlikumaks sõjaliseks jõuks ja suudab isegi Andromeeda galaktikast Linnuteele rüüsteretkele saabunud tohutu laevastiku mõnede edukate äkkrünnakutega järele mõtlema ja siis igaks juhuks koju tagasi pöörduma panna.

Amazon nimetab Andrewit lausa „Number One Best Selling Author’iks”, ei tea kust see tuleb, ehk Annihilation sarja põhjal ja ehk olekski pidanud Andrewiga tutvumist tollest sarjast alustama sest see „Ajaläätse” sarja esimene osa mulle küll erilist muljet ei avaldanud.

Negatiivsest. See lugu on kui keskpärase Hollywoodi filmi ümberjutustus: superkangelased (neid on tavalise 1-2 asemel aga lausa 6 - sellised Nobeli preemia laureaadid või sellel tasemel teadusgeeniused, naiskangelased on muidugi kõik missivälimustega ja rohkemgi veel, kõik on õilsad, ausad, vaprad...) päästavad maailma, see tegevus on maitsestatud primitiivsete armastuslugudega (et 6 peategelast, siis muidugi 3 paari...) ja üle kuhjatud hunniku klišeede ja stampidega.

Positiivsest. Raamatu algus oli ju paljulubav. Kirjeldatavad tehnika- ja teadusimed ei ürita su aju krussi keerata vaid on tükati pigem naljakad. Kohati esineb ka veidike põnevust ja lugu on kergesti loetav.

Ühesõnaga ega ma sellest raamatust suurt midagi ei arva aga maailmas on talle hinnang siiski positiivne, „best selling” autor lausa ka... äkki ei saa mina enam moodsast ulmest õigesti aru ja ta peabki selline hollywoodlikult poolopakas olema?  Panen kolme ära ja igaks juhuks loen ka sarja järgmise osa läbi (kangelased ju kõik juba paari pandud, ehk pääseb nüüd neist  haledatest armastuslugudest ka...).