2003 a.
304 lk.
Hugo and Nebula award winner Anderson incorporates two stories he wrote for the Asimov's Universe series into this absorbing posthumous novel, a fast-paced space opera that never lets the reader forget that aliens are alien. At a time when nearly immortal humans have colonized the galaxy, various space-faring species commingle freely and the residents of Earth have become as alien to other humans as true ETs, an astronomical event that may affect all existence is about to take place. Unfortunately, only one set of aliens knows what that event is and their ruling dictatorship is hell-bent on keeping it that way. Lissa Windholm, an Earth woman with a spirit of adventure men find attractive, is determined to uncover the mystery and share the knowledge with everyone. Lissa and her partner Karl, a tyrannosaurus-like scientist, make some startling archeological discoveries on the planet Jonna about beings known as the Forerunners, but a psychologically scarred starship captain and an impressively ancient and profit-minded human rogue have other plans for the relics. Moving from one key sequence to another, Anderson omits much of the buildup and back story customary for such epic-scale SF, yet his protagonists and the worlds they explore always feel rich and real.
Arvamus:
Kui oma arvamus selle raamatu kohta ühe sõnaga kokku võtta, siis selleks sõnaks oleks igav. On mingid salapärased „eelkäijad”, kellest me raamatu lõpuks teame täpselt sama palju, kui raamatu alguses; on mingid nende „eelkäijate” artefaktid, millest me ei saa üldse midagi teada; on kahe musta augu kokkupõrge, millest autor kirjutab ülipõhjalikult ja teaduslikus võtmes, aga mille kohta võib kunagi ju selguda, et see pseudoteaduslikkus oli kõik täielik jama - praegu ei tea me ju mustade aukude füüsikast ja seal toimuvatest protsessidest reaalselt midagi; on Maa, mille asukad on loonud midagi kollektiivse mõistuse sarnast, aga mis kõik jääb täiesti segaseks ja arusaamatuks; on paar peategelast, kes kihutavad ühe kosmilise fenomeni juurest teise juurde ja vahepeal püüavad veel ka oma vastastikustes tunnetes selgust saada; ja on happy end. Loo sügavam mõte, idee: ei oska öelda.
Oleks näiteks tegemist olnud mõne mulle täiesti tundmatu vene autori pehmekaanelise ajaviitelooga, oleks ma peale selle läbilugemist õlgu kehitanud, nentinud, et ladusalt kirjutatud ja oleksin jutu järgmisel päeval unustanud. No ja neutraalse kolme oleksin hindeks pannud.
Ma pole enam ammu Andersoni lugenud, aga see, mida ma kunagi varem loetust mäletan, on mulle mällu ikka ereda ja hulga parema mulje jätnud. See raamat siin oli minu arvates täiesti tavaline laiatarbekaup, absoluutselt mitte millegi poolest silmatorkav (ega ka häiriv). Keskpärane, hall. Nagu ma juba ütlesin, kellelegi tundmatule paneksin ma sellise loo eest kolme. Andersonist olen ma aga nii heal arvamusel küll, et sellise tavalisusega mitte rahul olla. Ma olen pettunud – kaks.
