The Last Continent

Edmund Cooper

1969

 

Edmund Coooper is good for two reasons, all his stories are well written and you can expect a lot of subtle undertones from a story such as this.

The concept of miscegenation and whether it is acceptable or not was a big issue when this book was written. Though not necessarily seen as one today, racial hatred doesn't disappear overnight and it is still prevelant in some areas of the world today and with the right conditions a similar thing could yet come to pass. Furthermore it was only shortly after this book was written we had the Cambodian Genocide traversty, which springs to mind as does the problems in Africa and the middle east.

The only thing which appears dated is the male attitude to women, which has been a subject of discussion with some of his other works.

Whilst the novel was short, it was in touch with the times, has very pertinent ideas and themes that could be explored greater; if a novelist who had to make a living were given the chance. Such as the concept of the Blacks being the all powerful, domineering race rather than the whites.

Nevertheless it is a thoroughly enjoyable read that won't leave you reaching for another book until you have finished.

 

Arvamus:

 

Tänapäev. Ehk siis raamatu kirjutamisaja järgi otsustades eelmise sajandi 60ndad aastad. Valge inimene rõhub kõigiti neegreid, isegi kosmosesse lendavad vaid valged. Viimaks saab vaestel neegritel kohutavast ebaõiglusest kõrini ja heidetakse endalt orjuseahelad ja astutakse valge inimese ülemvõimu vastu välja. Läheb hirmsaks madinaks, isegi Kuu osatakse ära lõhkuda ja sellega asjad Maal täiesti untsu keerata.

2000 aastat hiljem. Mineviku suure rassisõja ajal Marsile põgeneda õnnestunud neegrirühmake on aastatuhandetega seal niipalju (taas)arenenud, et võtab ette oma esimese kosmoselennu, sihiks Maa, mis peaks nende teada täiesti elutu olema, aga kust võib Marsil puuduvaid vajalikke metalle leida.
Maale jõudes selgub, et ongi see puhas kõrb, välja arvatud... Välja arvatud muistne Antarktika, kus nüüd jääkihi asemel on hoopis tohutu igasugu elukaist kihisev troopiline vihmamets. Ja mis äärmiselt ebameeldiv üllatus, kus jooksevad ringi ka mingid valgenahalised poolmetslased.

Marsi neegrite esimene mõte on muidugi see valge rämps kohe likvideerida, aga siis tekivad ühe neegrinaise ja valge metslase vahel teatud suhted... toimub neegerosapoole mõningane maailmavaateline areng... ja lõpuks kahe erineva inimrassi esindajad teevad esimesed sammud vastastikuse üksteisemõistmise suunas...

Oi aeg küll, mis teema oli autor ulmeraamatu jaoks leidnud. Rassistlikud kõrgeltarenenud neegrid ja poolmetslastest lahked eelarvamustevabad valged. Ma saan aru, et siin kajastub ilmselt eelmise sajandi 60ndate aastate õhkkond: Aafrika riikide iseseisvumine ja imperialistide küüsist vabanemine, Martin Luther King, Klu Klux Klan, neegrid ei tohtinud USA lõunaosariikides valgetega samast uksest bussi siseneda ja kõik muu selline. Aga praegu enam kui 40 aastat peale ilmumist seda lugedes tundus raamat eriti arhailise ja anakronistliku jurana. Vähemalt mulle. Kaks.

Transit

Edmund Cooper
1964

He was the subject of an experiment seventy light years away from Earth..It lay in the grass, tiny and white and burning. He stooped, put out his fingers. And then there was nothing. Nothing but darkness and oblivion. A split second demolition of the world of Richard Avery. From a damp february afternoon in Kensington Gardens, Avery is precipitated into a world of apparent unreason. A world in which his intelligence is tested by computer, and which he is finally left on a strange tropical island with three companions and a strong human desire to survive..but there are two moons, rabbits have six legs...

Arvamus:

Läheb härra Avery Londonis Kensington Gardenisse jalutama, märkab maas mingit kristalli, võtab selle üles, langeb imelikku poolunne, milles ta läbi galaktika lendab ja ärkab mingis kinnises ruumis.
Järgnevad paar IQ testi, tutvumine oma naabrite-saatusekaaslastega (2 naist, 1 mees) ja nelik maandub mingi paradiisisaare rannal. Kõigile on ka paras laadung isiklikke asju kaasa antud – muuseas ka isiku nõrkustele või kalduvustele viitavaid esemeid – ühele daamile paari kasti jagu viskit, Averyle mitusada pakki sigarette ja maalimisvahendid jne. Nii et robinsonid on kuhugi üsna mõnusasse kohta maha pandud ja varustust ka jagub. Kõige suuremat peavalu tekitab aga esialgu see, et kuusid on taevas rohkem kui olema peaks. Ühiselt jõutakse veendumusele, et Maal nad enam küll ei ole. Kes, kuhu ja milleks nad aga transportinud on, sellest pole nelikul aimugi.
Edasi järgneb tüüpiline robinsonielu kirjeldus koos Avery meenutuste, mõtiskluste ja meestegelaste foobiate käsitlusega (mõlemal viis see lõpptulemusena seksiprobleemini).
No ja mis siis edasi ikka toimuda saaks? Neljast võhivõõrast kujuneb olude sunnil teovõimeline kollektiiv ja toimub ka paarideks jagunemine, foobiatest saadaks lõpuks muidugi lahti, saarelt avastatud teise veidi võõrapäraste tegelaste nelikuga tekib konflikt (arusaadavalt mitte inimeste süül ja tahtel), aga viimaks saavad agressiivsed võõrisendid hävitava vastulöögi osaliseks ja kõigile neljale hakkab robinsonielu kenal paradiisisaarel endisest elust Londonis hulga rohkem meeldima... ja juba on lapsedki tulemas.

Eks lõpuks ilmuvad kõige taga olnud tulnukad ka välja, kuulutavad eksperimendi-katsed-võistluse lõppenuks ja inimesed võitjaiks. Selgub, et selliseid nelikutepaare on sinna planeedile kokku 20 transporditud ja maalaste nelikud võistlesid nende agressiivsete tüüpide nelikutega selle nimel, kummads on väärikam edaspidi antud galaktikasektorit valitsema. Alfa Kentauri omad said kokkuvõttes inimestelt haledalt lüüa, hurraa! Ning peategelased muidugi ei taha Maale tagasiminekust enam kuuldagi, vaid jäävad sinna Maast 70 valgusaasta kaugusele uut ühiskonda looma. Vot nii!

Kangesti lihtsake, ettearvatav ja sirgjooneline oli see lugu. No oleks siis ainuski ootamatu pööre sees olnud, aga mina sellist küll tähele ei pannud... Arvutan: ühe punkt loole selle eest, et tema peaaegu 50-aastasele vanusele vaatamata võis sisule kõva kahe panna (no ei olnud minu maitsele vastav jutt, aga parem jällegi, kui „The Last Continent”), kokku saan siis kolme ja olgu pealegi sedasi.