Cold As Ice

Charles Sheffield
Cold As Ice 1
1993 a.
384 lk.

Twenty-five years ago there was a great interplanetary war in the Solar System. It was a suicidal spasm in which terrible weapons were created and used; in which nine billion people were killed. The rivalries that led to the war are not gone. And a few of those deadly weapons remain--some still orbiting the sun in the debris of destroyed ships,s some deliberately placed in storage.

Now Cyrus Mobarak, the man who perfected the fusion engine, is determined to bring human settlement to the protected seas of Europa. Opposing him is Hilda Brandt, Europa's administrator. And caught between them are three remarkable young people: Jon Perry, Camille Hamilton, and Wilsa Sheer.

Arvamus:

Amazonis veel parema hinnangu (4) saanud raamat kui Hamiltoni The Reality Dysfunction, aga probleem täpselt sama. Erinevad süžeeliinid (kusjuures igavad), ühist lõikepunkti veel ei paista. Seekord katkes minu kannatus 100 lk juures.

Aga et ta näib nii kõrgelt hinnatud olevat, siis ei kanna ka seda raamatut veel enda jaoks täiesti maha, vaid panen ta "ootele". Ehk kunagi pole midagi paremat lugeda või on meeleolu selle teose jaoks vastavam, kes teab.

Täiendus 1. Nii, 40 lehekülge suutsin veel läbi lugeda. Ühe pika klassikalise muusika kontserdi kirjelduse võrra olen rikkam ja raamatu peategelsed (vist, kurat seda täpselt teab?) hakkasid nagu ühte koonduma. Nii et ehk on loota kusagil lähimal 100 leheküljel ka põhisündmuste pealehakkamist. Kuigi esialgu pole mul õrna aimugi, milles need põhisündmused seisneda võiks. Aga selleks korraks sai minu lugemisjaks jälle otsa ja raamat jääb jälle seisma...

Täiendus 2. No nüüd aitab! Selle raamatu lugemine on hullem, kui omal ajal koolis kohustuslikust kirjandusest enda läbinärimine. No mis kurat ma end sellega piinama pean, ei ole enam midagi muud lugeda või?

Mis pagana soperdis see on, kus 150ndal leheküljel olles (380-st) pole lugejal veel aimugi, mis teose süžee on, millest teos räägib?! Lugeja on saanud tutvuda 4-5 tegelase elulooga ja tegemistega (mis on jube igavalt kirja pandud), aga mis tähtsus neil tüüpidel on, kas nad on raamatu peategelased, selle kohta ei oska lugeja (veel) midagi arvata.

Mina ei tea, mille eest seda raamatut nii hinnatud on, kui keegi suudab selle läbi lugeda, siis ehk saab teada ja võib-olla ka nõustub nende kiitvate hinnangutega. Mina nii kaugele ei jõudnud ja jumal sellega, maailmas on nii palju huvitavat ulmet kirjutatud, et pole mõtet vastumeelsuse ja igavusega võideldes oma aega kulutada.  

The Spheres of Heaven

Charles Sheffield
Chan Dalton 2
2002 a.
544 lk.

Spacer Chan Dalton is torn between two masters. The pacifist aliens who hold Earth under Quarantine want him to find out why their starships have been disappearing in the Geyser Swirl, the Bermuda Triangle of the galaxy. Earth's military, which has secretly discovered a way to break the quarantine, assumes that someone out there is making ships vanish, including Earth's, and wants Dalton to find the culprits and hopefully stop them -- with extreme prejudice, if necessary.

The trouble is, the aliens hold the taking of intelligent life, even in selfdefense, to be the greatest of sins. It was Earth's violent ways (in defense of the damned pacifist aliens!) that led to the quarantine in the first place -- and if Dalton is forced to fight, it will unveil, and so destroy, Earth's final chance to reach for the stars again.

So when Dalton does indeed discover the hostile invaders responsible for the lost starships, he is faced with an impossible decision: Fight and lose access to space forever; or allow a rapacious enemy to run riot over all that he holds dear...

Arvamus:

„The Mind Pool” innustas kohe ka ta järge lugema...
Tegevus toimub 20 aastat peale eelmise raamatu sündmusi. Inimesed on oma liitlaste poolt karantiini pandud, s.t. et nad ei tohi ühtegi väljaspool Päikesesüsteemi asuvat portaali kasutada. Äkki ilmub aga kusagil kaugel välja tundmatu portaal, inimeste tulnukatest liidukaaslased saadavad sinna kaks uurimislaeva, mõlemad kaovad jäljetult. Inimesedki üritavad asja salaja uurida, nendegi laev kaob. Toimuvas on vaja sotti saada, aga tulnukad rohkem riskida ei taha (ja aju ehitus ei luba), nende pilgud pöörduvad vähemväärtusliku elusmaterjali ehk inimeste poole ja meelde tuleb eelmises raamatus suuri tegusid teinud Chan – otsustatakse tema sinna saata.
Valikut pole, Chan paneb oma tuttavatest tiimi kokku, istub ühele desarmeeritud relvavabale ristlejale ja lendab läbi tolle uue portaali... paralleeluniversumisse. Leiab sealt kadunud uurijad ja ühte-teist veel, mis kokkuvõttes kipub meie universumit ohustama.

Enamus sellest, mille pärast „The Mind Pool” mulle meeldis, kipub selles raamatus puuduma, või on siis esindatud väga atrofeerunud kujul. Eelmisest osast tuttavat põhjalikkust pole, mingeid intriige pole, inimeste liitlastel on toimuvas tegevuses teisejärguline roll jne. Tegemist on üsna selge ja sirge actioniga. Ning vaatamata sellele selgele tegevusele orienteerumisele on Sheffieldil õnnestunud kirjutada mitte põnevam raamat, kui „The Mind Pool”?!

Kui ma võrdleks antud raamatut muu loetuga laiemalt, siis ehk võiks loole kuidagi isegi kidura nelja välja venitada. Et ma hakkasin raamatut lugema aga Mind Pool-ist innustatuna ja nüüd ka võrdlen temaga, siis üle kolme ei tule siin hindeks küll mitte, oli esimesest osast ikka kesisem raamat küll.  

The Mind Pool

Charles Sheffield
Chan Dalton 1
1993 a.
432 lk.

In the 23rd century, out of all the races of the galaxy, only humanity has discovered the secret of travel between the stars. When a threat to all life arises from non-living cyborgs, suddenly the peculiar human virtues of valor and stubbornness make the despised Earthlings the saviors of all.

Arvamus:

„The Mind Pool” on 1986. a. ilmunud „The Nimrod Hunti” Sheffieldi poolt ümbertehtud variant. Kas lugu läks sellest paremaks või mitte, ei tea, Nimrodi pole ma lugenud.
Aga seda tean ma kindlalt, et tegu on mu teine katsega Sheffieldi lugeda ja esimesega, mis õnnestus. Esimese proovi tegin romaaniga „Cold as Ice” ja kui olin 300 lehekülge sellist loo tausta paikapanevat stoorit ja tegelaste tutvustust ära lugenud ja ma ikka veel ei näinud märkigi loo tõeliste sündmuste juurde asumisest (aga äkki neid ei olnudki?), siis sellest raamatust mulle aitas.

„Mind Pool” aga mulle täitsa meeldis. Muidugi on jälle tegemist paljude tegelastega, autor hüppab pidevalt ühest kohast teise, ühelt tegelaselt teisele, aga siiski on näha see peamine süžeeliin, mille ümber kõik keerleb ja too probleem, mille lahendamise suunas lugu liigub. Ning liigub muidugi üsna rahulikus tempos väikeste pingetõusudega, ilma suure rabistamiseta. Ning see ulmemaailm, mida Sheffield kujutab, on vägagi ulmeline (Maa Päikesesüsteemi mahajäänuma kolkana, kus elatakse sadade korruste ulatuses maa all; geenitehnoloogia saavutused; mittehumanoidsed tulnukad, ülevalgusekiirusega liikumine...), aga minu jaoks jääb kõik ikka kaine mõistuse raamesse, ma võin neid asju põhimõtteliselt uskuda, tegu pole muinasjutuliste fantaasiaviljadega. Ju sellele mõistuslikkusele ja loogilisusele aitas kaasa ka see, et Sheffieldi näol oli lisaks ulmekirjanikule tegu matemaatiku ja füüsikuga.

Veidi ka raamatu sisust. Tegevus toimub 500 aasta pärast tulevikus. Inimesed on kosmost uurides jõudnud umbes 60 valgusaasta kaugusele Päikesesüsteemist ja avastanud kolmed mõistuslikud mittehumanoidsed olendid. Nendega on liit moodustatud. Too ühendus pole inimestele küll just kõige meelepärasem, kuna tulnukad on inimestest teatud võimete poolest kaugel ees ja kõigi nende tulnukate maailmavaade välistab igasuguse vägivalla - inimestele on vägivald aga muidugi igapäevane asi ja kuulub elustiili juurde. Inimeste selle omaduse tõttu peavad teised kolm liidu osapoolt inimesi alaväärtuslikemaks ja hoiavad inimeste tegemistel pidevalt silma peal ja vajadusel piiravad seda.

Inimeste eesmärk on aga kosmost uurides edasi liikuda ja end sealsete võimalike ohtude eest ka kaitsta. Inimeste liidukaaslaste jaoks on aga mõlemad täiesti mõttetud tegevused. Nokitsevad siis inimeste jõustruktuurid kusagil orbitaaljaamas vaikselt ja salaja uusi tehismõistuslikke kosmoseuurimissonde teha. Midagi läheb aga rappa, sondid tungivad inimestele kallale ja möllu lõpuks on jaama kõik inimesed tapetud ja sondid peale kõige targema ja uuema mudeli hävitatud – too supervõimetega poololend-poolmasin põgeneb aga kuhugi kosmosesse.

Kui inimeste liitlased teada saavad, et inimesed selliseid ohtlikke olendeid valmistasid ja üks selline potentsiaalne tapja lausa kusagil kosmoses vabalt ringi hulgub, on skandaal muidugi suur. Inimestel kästakse oma lollus kohe heastada ja põgenik kinni püüda ning kahjutuks teha. Aga et inimeste tegevuse vastu usaldus puudub, otsustatakse luua kümmekond otsingumeeskonda, kuhu igasse kuulub inimesele lisaks ka üks tulnukas igast liigist.

Ja edasi räägibki lugu kahest sellise otsingurühma moodustamisest, sinna kuuluvatest inimestest, sondi põgenemises süüdi tehtud inimeste julgeoleku- ja piirivalveteenistuse juhtidest, nende intriigidest ja tegevusest, Travancore’i nimelisest planeedist, mida katab üleni viie kilomeetri kõrgustest puudest mets, kuidas neljast eri liiki mõistuslikest olenditest ühtsed meeskonnad saavad ja millise üllatusliku tulemuseni see viib...

Kokkuvõtteks ütlen, et oli minu meele järgi lugu, kuhu sai süveneda ja kus oli, millesse süveneda. Põnevust võinuks ju veidi rohkem olla ja vahel läks sündmuste tempo minugi jaoks liiga aeglaseks ning loo finaal leidis millegipärast aset juba enne raamatu lõppu ja loo lõpp ise oli kui veetilga kadumine kuuma kõrbeliiva, aga ega kõike head korraga ka alati ei saa. Raamat saab minult hindeks tugeva nelja ja kindlasti kavatsen ka ta järje „The Spheres Of Heaven” nüüd ette võtta.  

Resurgence

Charles Sheffield
The Heritage Universe 5
2004 a.
448 lk.

The third book in Sheffield's Heritage Universe series (Convergent Series; Transvergence) further explores the magnificent artifacts and philosophy of the omnipotent Builders, but too many stock characters are introduced only to be killed off or to be funny. Survival experts and an administrator for the Fourth Alliance, Julian Graves, join the series' heroes-idealist Hans Rebka, Builder expert Darya Lang, adventurer Louis Nenda and his alien entourage, and the embodied computer, E. Crimson Tally-in a rescue mission to a galaxy in the Sagittarius Arm. During the voyage, Hans and Louis pursue their rivalry for Darya, while other crew members express their mutual dislike in a series of lame exchanges. Then, as they near their objective, the team splits up to maximize the adventures and provide, alternately, serious scientific investigation and low comedy. However, the multiple perspectives and plot leaps only fragment the gestures toward hard science, while the dramatic potential inherent in such characters as E. Crimson Tally goes undeveloped. The primary appeal will be to Sheffield devotees who feel compelled to finish a series that they've started. of The Amazing Dr. Darwin.

Arvamus:

Tegemist on The Heritage Universe sarja viienda ning viimase osaga.
a mina olen sügavalt pettunud. Ning mitte niivõrd konkreetses raamatus (selles muidugi ka), vaid kogu Heritage sarjas tervikuna.
Aga alustan antud raamatu sisust. Ega siin palju öelda ei ole. Ülesehituselt on tegu eelmise osa veidi muudetud koopiaga. Kusjuures see koopia on Convergence’ist veel viletsam. Seekord tegutsevad sarja kangelased meie galaktika naaberspiraalharus. Lähevad seal toimuvaid drastilisi muutusi uurima ja kohapeal tegelevad oma elude päästmisega.
Nüüd sellest, mis mind selle sarja juures kokkuvõttes häiris.
Viies raamatus keerleb tegevus salapäraste Ehitajate ja nende loomingu ümber. Ja viienda raamatu lõpuks teame Ehitajatest sama vähe, kui sarja lugemist alustades. Mulle selline asi ei meeldinud.
Teiseks on autor mõelnud välja suure hulga igasuguseid nähtusi ja tehnoloogiaid, mis on vastuolus kõigi meie arusaamadega füüsikast ja maailma ehitusest. Tore, põnev. Aga lõpuks selgub, et ta ei püüa mitte ühtegi neist selgitada. Järelikult pole tal endal mingit ettekujutust, olgu siis ükskõik kui ulmelist, mis nende nähtuste ja tehnoloogiate taga (tema arvates) olla võiks. Sheffield on lihtsalt kuhjanud kokku suure hulga võimatuid asju ning nähtusi ja kõik. Võimatute asjade väljamõtlemine pole ju keeruline. Aga katsu sa neile ka ükskõik kui imelik või naljakas põhjendus anda (mis, miks, kuidas), see juba on keeruline. Ja seda selgitamist pole autor vaevunud tegema. Mina ütlen siis selle kohta, et see ei ole enam õige ulme, tegemist on juba rohkem muinasjutuga.
Ja kolmandaks ei saanud ma mitte aru, mida autor nende raamatutega kokkuvõttes öelda tahtis. Mulle jäi mulje, et midagi ei tahtnud?! Lihtsalt püüdis midagi seikluslikku ja põnevat kirjutada, vürtsitas selleks tegevuse igasuguste võimatute asjadega ja viis sündmused kaugesse tulevikku ning kosmosesse.
Hinne... Kui võrrelda seda raamatut sarja nelja eelmise osaga, siis peaksin kolme panema. Aga kogu sarja kui terviku kohta tahan ka kuidagi arvamust avaldada ja et muud võimalust pole, siis võtan siin terviku hindamise märgiks hindest veel ühe punkti maha. Järelikult siis kaks.

Convergence

Charles Sheffield

The Heritage Universe 4

1997 a.

299 lk.

The discovery of an ancient alien technology known as the Artifacts enables the human race to jump from galaxy to galaxy, but when a strange new Artifact emerges and changes all the other Artifacts, chaos ensues.

 

Arvamus:

 

Maailm hakkab muutuma – Ehitajate artefaktidega toimub midagi. Ja meile tuttavad peategelased satuvad jälle sündmuste keskpunkti. Seda vaatamata sellele, et kosmosesse suundutakse seekord kolme erineva grupina, erinevatesse kohtadesse ja erinevatel eesmärkidel.
Tuleb välja, et Ehitajad ei ole (vist) üldse sellised, nagu meile sarja teises osas kirjeldati. Vähemalt professor Langi teooria väidab nüüd seda.
Seega maadlevad loo kangelased seekord erinevate artefaktidega ja erinevate probleemidega, mis aga ei tähenda, et nad õnnelikuks lõpuks autori tahtel jälle kõik kokku koonduda ei saaks. Õnnelikust lõpust veel seda, et seekord õnnestub vist isegi Nendal ja Atvar H'sialil raamatu lõpuks midagi väga konkreetset, suurt ja ohtlikku enda valdusesse jätta, nii et ehk õnnestub partneritel lõpuks ka midagi teenida (muidu oli juba päris tragikoomiline, kuidas igas osas nende grandioosne äriplaan lõpuks untsu läheb).

Eks see osa üks paras segapudru oli. Hästi palju (inim)suhteid ja igasuguseid teooriaid Ehitajatest ning kirjeldusi artefaktidest. Aga kõigis neis raamatutes jääb minu jaoks nagu millestki veidi puudu. Ma ei oskagi öelda, mis see täpselt on; kui raamatute sisu lühidalt kokku võtta, siis tundub, et põnevaid sündmusi, huvitavaid nähtusi ja asju, teravaid suhteid ja kõike muud sellist on küllaga. Kui aga lugeda, siis no ei haara mind kaasa. Ma võin lugemise suvalises kohas pooleli jätta ja millalgi jälle jätkata. Kusagil ei teki sellist pinget, et siin ma küll ei saa raamatut käest panna ega lugemist pooleli jätta.
Jällegi nõrk neli. 

Transcendence

Charles Sheffield
The Heritage Universe 3
1993 a.

Publisher's Weekly
Sheffield's ''The Heritage Universe,'' which also includes Summertide and Divergence , reads as one continuous narrative, with each book ending at a good place to take a pause in the overall story. By this third volume, the group of humans and aliens we have followed throughout are now tracking the Zardalu. Thought extinct for thousands of years, a small number of these creatures--who are so deadly that they have become bogeymen in this future history--were preserved by the mysterious Builders, whom our heroes have been trying to learn more about from the beginning of their adventures, to little avail. One of the most interesting aspects of this series is the evolution of professor Darya Lang from the nervous academic on her first trip off her home planet in Summertide to a woman as or more capable of handling herself in a stressful situation as any of her companions in Transcendence . But, except for Lang and the android E.C. Tally, the characters are one-dimensional. Still, Sheffield's narrative is smooth, and the joys, pitfalls and dangers of exploration are conveyed well.

Library Journal
The search for the legendary Builders results in the reemergence of an ancient race of galactic marauders who must be stopped before they reconquer the world in this sequel to Summertide and Divergence.

Arvamus:

Koju tagasi jõudnud eelmiste osade kangelasi ootab ees pettumus – keegi neid ei usu ega võta tõsiselt. Nii ei jäägi neil muud üle, kui ise maailma päästma asuda ja zardalusid hävitama minna. Kogu tuttav seltskond koguneb jälle kokku, kuna vahepeal on ka Nenda ja Atvar H'sial paradiisist (s.t. Ehitajate Serenityst) välja visatud. Omavahelise jõukatsumise asemel hakkasid nemad seal hulga praktilisemate ja tulu tõotavamate asjadega tegelema ehk Ehitajate vara müügiks koguma.

Kui raamatu sisu lühidalt kokku võtta, siis esimene pool on zardalujahile minek, õige koha leidmine, kohalejõudmine ning teine pool zardalude hävitamise asemel nende eest kõikvõimalikel viisidel põgenemine. Tuleb muide tunnistada, et siin eelmisest osast kirjutades alahindasin ma kõvasti zardalude võimeid – küülikud ei saa neile paljunemiskiiruses ligilähedalegi... nii et neid, kelle eest põgeneda, jätkub.
Saame küll teada, et Ehitajad on aja, ruumi ning singulaarsustega mängides kosmosesse jumal teab mida kokku ehitanud ja zardalude planeedi sinna sisse peitnud. Aga miks? Sellest ei sõnagi. Ehitajatest ei saa me selles raamatus üldse midagi tähtsat teada. Kahju. Selles asjas olen eelarvustajaga täiesti nõus.

Minu jaoks langes see raamat sarja esimese osa tasemele. Põnevust ja pinget jäi väheks. Hädine neli. 

Divergence

Charles Sheffield

The Heritage Universe 2

1993 a.

In the aftermath of the "summertide" that nearly destroyed twin planets of Opal and Quake, a few humans and aliens representing various civilized worlds confront the remnants of an ancient technology and discover a threat to life as they know it. Excitement builds rapidly in this fast-paced sequel to Summertide ( LJ 2/15/90). Recommended for large libraries.

 

Arvamus:

 

Heritage sarja teine osa oli esimesega võrreldes täpselt vastupidise kallutatusega. Ulmet palju, suhteid vähem. Aga minule meeldiski sedapidi kallutatus rohkem. Oli ikka aru saada, et loed ulmet, mitte mõnda suhtedraamat.

Ehitajatest saame peaaegu kõik teada: kes nad on, kust nad pärit on, mis probleem neil tekkis ja miks nad (vähemalt ajutiselt) areenilt lahkusid. Samuti seda, mida nad kavandanud on. Mind ajab veidi segadusse see, et kui Ehitajatest siin raamatus peaaegu kõik paika pandi ja ära öeldi, siis millest paganast järgmised kolm raamatut enam räägivad?

Zardaludest? Selles osas saadi Ehitajate poolt „arhiveeritud” ja elluäratatud muistsetest galaktikavalitsejatest kenasti jagu. Ja kui isegi oletada, et need selle raamatu 14 zardalut lõpptulemusena siiski ellu jäid ja kui nad ka küülikute kiirusega paljunevad, siis vaevalt nad enne aastasadade möödumist mingit suurt galaktilises mõõdus ohtu kujutavad.

Nii et minule meeldis see osa esimesest rohkem. Seekord tuleb hindeks juba korralik neli. 

Summertide

Charles Sheffield
The Heritage Universe 1
1990 a.

It was just before Summertide, the time when the twin planets, Opal and Quake, would orbit closest to their sun, subjecting both - but Quake in particular - to vast tidal forces. And it was to be the most violent Summertide ever, due to the Grand Conjunction of the system's stars and planets, something that happened only every 350,000 years.
Access to the unstable Quake was supposed to be prohibited, but some very insistent travelers were determined to make the trip. Professor Darya Lang, who had made a career studying artifacts left by the long-vanished aliens called the Builders, had a hunch that during this unusal Summertide she might find the Builders themselves. Louis Nenda and the Cecropian Atvar H'sial had their own interests in Quake, and would do anything to get there. And Councilor Julius Graves was hunting murderers - if they were hiding on Quake, he needed no one's permission to search for them.
Planetary Administrators Hans Rebka and Max Perry had no choice but to go to Quake themselves - risking their lives to protect the others - and to learn, just maybe, the secret of Summertide and the Builders . . .
"A well-made puzzle story in the manner of Arthur C. Clarke's Rama books." - The New York Times

Arvamus:

Raamatul oli minu jaoks kaks poolt. Kõik see, mis oli otseselt seotud Ehitajate ja nende artefaktidega, oli minu jaoks huvitav, sellest oleks rohkem lugeda tahtnud. Seda oli liiga vähe.
Kõik see, mis oli seotud Opalile saabunud tegelastega, nende omavaheliste suhetega, Quake’le „ilmaimet” uurima minekuga ning seal loodusjõududega võitlemisega oli kohati üsna tüütu ja veniv. Ja seda oli raamatus liiga palju.
Need kaks poolt ei olnud minu jaoks päris õiges tasakaalus.

Minu algul kõrgele kerkinud ootused raamatu suhtes kahanesid lugemise jooksul. Eks ma ootasin rohkem ulmet ja vähem igasuguseid inimsuhteid. Seekord kahjuks nii ei läinud. Aga just enne seda, kui mu hinnang teosele oleks suisa kolmele kukkunud, sai lugu õnneks otsa.

Muidugi on olemas ka võimalus, et raamatut tuleks vaadata kui lihtsalt (pikka) sissejuhatust kogu Heritage sarjale ja enne tuleks kõik viis osa läbi lugeda, kui mingi osa kohta midagi eraldi arvama hakata. Aga äkki ei tekigi tahtmist kogu sarja lugeda? Seepärast panin oma esialgse mulje ikkagi kirja.
Minu hinne 4.