Enigma

Tony Healey
Far from Home 13
2014. a.
248 lk.

A year has passed since the crew of the Defiant were thrown far from home.
Now they face a new mission of exploration and discovery. A vast alien object has been discovered in uninhabited space, and Captain Jessica King is tasked with determining what the object is, and whether or not it poses a threat to the Terran Union. But there is more to this enigma than any of them could possibly imagine...

Arvamus:

Kapten King saadetakse Defiantiga kiirkorras ühte veidrat kosmoseobjekti uurima. See on selline 60x20 km silinder ühe hävinud tsivilisatsiooni endises kodutähesüsteemis. Väga sõjaka ja kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni kunagises kodusüsteemis...

Ja edasine on hale plagiaat Arthur C. Clarki romaanist Rendezvous with Rama. Kui ma poleks täpselt aasta tagasi Clarki Ramat lugenud, võinuks ma seda Enigmat veel nõrgapoolse kolme vääriliseks pidada. Aga Rama mulle meeldis ja on veel suhteliselt värskelt meeles, nii et Healey kirjutatu tundub ikka armetu käkerdisena Clarki kõrval. Ja kuidas saab nii üheselt teise kirjaniku teost kopeerida? Täiesti arusaamatu.

Mis putukas seda Healey't küll hammustas, et ta ei võinud Far from Home sarja esimese 12 osaga ära lõpetada? Järjekordselt on mängus rahahimu nagu mitmete teistegi uute ja veidi positiivset tähelepanu pälvinud autorite puhul näivad asjad olevat? No et jõudis ta sari mingite edetabelite ülaotsa ja tekkis vastupandamatu soov taguda rauda, kuni see kuum on (et siis antud teemast-sarjast võimalikult palju raha välja pigistada...)?!

No mis ma siin rohkem ikka arvan või mida ma hindan... läbi ma selle raamatu ju lugesin, nii et ühte oleks nagu vähe hindeks panna, jään siis väga nõrga kahe juurde.
Ja Far from Home sarja järgmisi osi ma enam ei loe! See raamat siin oli lugeja petmine!!!

Far From Home: The Complete Series

Tony Healey
2013 a.
730 lk.

Follow the adventures of Captain Jessica King and the crew of the Defiant as they find themselves pulled into a black hole and thrown from everything they have ever known.

If you liked Battlestar Galactica, Star Trek and Star Wars then you will LOVE the Far From Home series, an epic adventure unlike anything you've ever read!

Arvamus:

Inimesed sõdivad draxxidega (mingid reptiloidid) ja mitte eriti edukalt. Kapten Kingi laev Defiant põgened draxxide laeva eest, teeb juhusliku ruumihüppe ja satub musta augu lähedusse mis laeva endasse imeb (neid jälitanud draxxid muidugi ka). Mõlema laeva meeskondade suureks üllatuseks tulevad nad sealt mustast august ka elusatena välja, ainult et kusagil meie Universumi teises servas ja mõningase ajanihkega (too must auk osutub hiljem ikka mitte päris mustaks auguks, vaid millekski sarnaseks ja kunstlikuks asjaks ja jumal tänatud, kui ulmeraamatki oleks alanud nii suure teadaolevate füüsikaseaduste rikkumisega, siis minu jaoks oleks see hinnangut raamatule kõvasti kahandanud).

Nii et kapten Kingi ja draxxide laevad on kusagil täiesti tundmatus kohas mis muidugi ei takista neil omavahelise madistamise jätkamist, mõlemad pooled leiavad ka liitlase ja võitlus jätkub täie hooga. Ainult et selles universuminurgas on panused veel hoopis kõrgemad. Nimelt on seal mingist kunagisest superrassist mahajäänud masinad (mustad püramiidid), mis teatud tingimusel võimaldavad aja ja ruumi üle täieliku kontrolli saavutamist. Ja nüüd ongi küsimus selles, kes selle kontrolli endale saab. Draxxid leiavad, et pagana kena oleks minna ajas tagasi sinna, kus inimesed kosmoselendudest veel midagi ei teadnud ja nad lihtsalt kosmosest paari pommiga Maalt minema pühkida... Defianti meeskond teeb muidugi kõik selle plaani takistamiseks ja püramiidide võimaluste enda kätte saamiseks.

Lõpeb lugu sellega, et aja/ruumi kontrolli (aga vaid ühekordse) saavad mõlemad pooled, toimub raamatu sündmuste aja-ruumi nihe ja uues reaalsuses õnnestub esimesel kapten Kingil (no selles uues reaalsuses on ju oma King ka...) olukord paremini ära kasutada.

Raamatu algus oli paljulubav aga tasapisi hakkas lugu minu jaoks ära vajuma. Kõige paremini iseloomustaks seda ehk sõna „ühekülgne”. Ja ei kippunud asja päästma ka see, et erinevalt mitmetest minu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest olid siin peategelased üsna elusad inimesed oma mõtete ja muredega, soovide ja suhetega ja et siin sai positiivseid tegelasi ikka surma ka, ei olnud nad mingid surematud üliinimesed nagu raamatutes tihti juhtub.
Tänu sellele ajaga mängimisele oli raamatu lõpp veidi segane: oli uus reaalsus aga paar peategelast topelt ja nood sekkusid aktiivselt antud reaalsusesse kuni viimaks ikka surma said (vist).

Veel selline asi, et raamat ilmus algul üksikute osade kaupa (12, panen nende kaanepildid siia lõppu) samuti nagu näiteks John Scalzi „Human Division”. Ja ei tea kas mahu suurendamiseks, aga autor kasutab küllalt palju sama teksti kordust. Kõige tavalisem copy-paste. Algul sündmus ühe tegelase  silmade läbi ja siis hiljem täpselt sama asi suuresti korduva tekstiga vastastegelase vaatenurgast. Ning raamatu finaal peale ajaliini muutust kordab jälle paljuski raamatu algust... Kõigele lisaks on raamatule olemas igasuguseid eel-, järel-  ja kõrvallugusid – neid ma lugeda pole viitsinud.

Kokkuvõtteks ütlen, et raamat oli loetav aga kindlasti mitte militaarulme tippteos. Minu hindeskaalal kusagil kõva kolme ja nõrga nelja vahel, jään lõpuks ikka kolme juurde.