Галактики, как песчинки

Олег Авраменко
Звезды в ладонях 2
2002 a.
407 lk.

Год 3593-й... В разгаре галактическая война. Прошло семь лет с тех пор, как люди снова ступили на Землю — свою древнюю прародину. Все это время человечество неумолимо теснило Иных, возрождая былое могущество своей расы. А чужаки, расколотые на две враждующие группировки, воевали не только с людьми, но и между собой. Это противостояние было только на руку людям — их враги обескровливали друг друга, облегчая тем самым задачу освобождения человеческих планет, которые еще находились под властью Иных.
Но тут случилось неожиданное: одна из рас, альвы, овладела оружием такой разрушительной мощи, что под угрозой оказалось существование всей Галактики…

Arvamus:

Sarja teise raamatu esimesed kaks kolmandikku on spioonilugu. Eelmisest raamatust tuttavad tegelased saadetakse luurama ühele inimestega asustatud ja siiani okupeeritud Novorossija nimelisele planeedile. Võetakse ühendust sealse vastupanuliikumisega, aga peagi selgub, et osa neist noortest vastupanuliikujatest pole hoopiski need, kes näivad. Lugu läheb üsna segaseks. Sellele aitab veel kaasa selgumine, et Terra-Gallia ja Maa sõjaväejuhid on oma luurajaid vaenlase tagalasse saates väga paljust olulisest rääkimata jätnud. Nii et igasuguseid üllatusi sajab algajate spioonide kaela pidevalt ja igalt poolt.

Lõpuks saame teada, kust pärinevad Terra-Gallia teadussaavutused, kes on need veidrad noored vabadusvõitlejad ja milliseid imelisi teadussaavutusi veel nende käsutuses on. Ka kiire võidukas kosmoselahing peetakse maha ja edasine inimkonna vabastamine on juba käkitegu. Peategelaste isiklik elu sätitakse ka muidugi joonde.

Ei olnud minu arvates nii hea raamat, kui esimene osa. Too spioonidevärk oli üsna tüütu ja igav. Lõpuks küll tempo ja pinge kasvasid ja mõneti ootamatuid pöördeid oli loos ju ka, aga... üle kolme siit küll ei tule.

Sten

Allan Cole & Chris Bunch
Sten Adventure 1
2000 a.
310 lk.

This is the first book in the action-packed science fiction series, Sten. Vulcan is a factory planet, centuries old, company-run, ugly as sin, and unfeeling as death. Vulcan breeds just two types of native—complacent or tough. Sten is tough. When his family is killed in a mysterious accident, Sten rebels, harassing the Company from the metal world’s endless mazelike warrens. He could end up just another burnt-out Delinquent, but people like Sten never give up.

Arvamus:

Romaani tegevus toimub Impeeriumis, mis on meie võimurite unistustemaailm: seal valitseb täielik ettevõtlusvabadus koos üüratute korporatsioonidega ja tööliste maksimaalselt efektiivse ekspluateerimisega. Tohutus orbitaaljaamas Vulcan on tööliste ekspluateerimine veelgi edasi arendatud, seal on tavainimese ainus õigus firma heaks näruse kõhutäie ja toapugeriku eest kuni surmani tööd rabada.
Romaani peategelase Steni vanemad ning noorem õde-vend saavad Vulcanil toimuvas plahvatuses surma, kuna jaama omanik pidas õigemaks lasta 1400-l inimesel hukkuda, kui et saata kedagi salajasse laborisse ühte ventiili kinni keerama. Seejärel määrab kompanii 17-aastase Steni ta vanemate asemel tööle, et ta nende võlga tasa teeniks. Sten üritab Vulcanilt põgeneda, võetakse kinni ja määratakse veel raskemale tööle. Lõpuks õnnestub Stenil ka sealt suure pauguga põgeneda ja põranda alla minna. Viimaks pääseb Sten juhuse tahtel Impeeriumi luurejuhti aidates Vulcanilt minema. Raamatu lõpus naaseb Sten aga Imperaatori eriüksuse liikmena Vulcanile ja korraldab seal revolutsiooni. Need raamatu osad oldi üsna põnevad, ladusad ja loetavad. Ning klassiviha õhutavad :-).

Raamatu keskel on aga kirjeldus Steni elust Imperaatori ihukaitseväe kadetina ja tegevusest kõige kõvema eriüksuse noorliikmena. See raamatu teine kolmandik polnud enam üldse nii meeldiv ja hea. Kirjutatud oli ta väga katkendlikult ja hüplevalt. Ja kangesti meeldis autoril kasutada seda võtet, et kõigepealt toimus mingi konkreetne tegevus ja siis tuli seletuskiri järele, et kuidas selleni jõuti. Ning sedasi ikka ja jälle.

Et raamatu autoreid on kaks, siis ma järeldan, et üks neist kirjutas raamatu alguse ja lõpu ning teine vahepealse kolmandiku. Muudmoodi ma küll ei oska seletada nii suurt erinevust raamatu eri osade stiili vahel. Ja kui see nii on, siis tahaksin ma kangesti teada, kumb autoritest selle raamatu õnnetu keskosa kokku vusserdas. Kui saaks, paneksin raamatu alguse-lõpu kirjutajale hindeks nelja ja keskosa kirjutajale kahe. Ma ei saa aru, miks oli vaja küllalt loetav raamat sellise jama kadetiosaga ära rikkuda. Nojah, seetõttu minult kolm kokku.

Звезды в ладонях

Олег Авраменко
Звезды в ладонях 1
2001 a.

XXXVI век… Человечество заселило Галактику, вошло в контакт с другими космическими цивилизациями и дало толчок к развитию этих миров. Но в начале сорокового тысячелетия девять гуманоидных цивилизаций заключили союз Иных против людей. Иные оккупировали планеты, населенные людьми, в том числе и Землю. Людей отправляли в резервации, на необитаемые планеты и приговаривали к медленному вымиранию.
Но не все потерпели поражение. Маленькая, незаметная в своем регионе Галактики планета Терра-Галлия сумела отразить атаки противника, превратив окружающее гиперпространство в неприступную крепость…

Arvamus:

Tegemist on seda laadi raamatuga, kus autori peatähelepanu pole mitte niivõrd tegevuse kirjeldamisel, kui sellel, mis ja miks selle tegevuse põhjustab. Miks loo tegelased mingis olukorras just nii, aga mitte teisiti käituvad, miks toimuvad just sellised globaalsed protsessid, milliseid autor kirjeldab, aga mitte teistsugused. Ja tuleb öelda, et Avramenkol on õnnestunud inimeste käitumine ja enda loodud maailm minu jaoks igati usutavalt ja loogiliselt lahti kirjutada ning toimima panna.

Teine põhimõtteline asi, mille eest Avramenko minult suure plussi saab, on see, et ta on viitsinud ulmeliste nähtuste füüsikalise tausta üle mõelda ja enda teooriaid loonud. Näiteks viimase aja ulmeraamatutes väga levinud liikumine läbi hüperruumi tunnelite. Muudkui aga kusagil mingist „august” kosmoses raketiga viuhti sisse ja lupsti tuhandete valgusaastate kaugusel jälle välja. Aga mis see tunnel siis olema peaks, miks ja kuidas tekib, sellest pole enamusel kirjanikel halli aimugi ega mingit enda jaoks loodud ettekujutust. Avramenko on aga näiteks nende tunnelite kohta oma teooria välja töötanud. Ju selles mängis rolli ka see, et Avramenko on Kiievi ülikoolis 6 aastat füüsikat õppinud... Ei ole mina ütleja, kui lapsik või naiivne tema teooria on, aga ta on olemas ja minule kõlbas ning meeldis see küll.

Ja too protsessidele ning inimestele keskendumine on seotud tervikuks küllalt huvitava süžeega, nii et raamatut lugedes mul igav ei hakanud.

XXXVI sajandil on inimkond üsna nukras seisus – suletud oma endiste liitlasrasside poolt paarikümnele planeedile õiguseta neilt lahkuda. Kunagisest meie galaktika kõige arenenumast ja tugevamast jõust, kus 700 miljardit inimest asustasid enam kui viitsada planeeti, on järel vaid riismed – 20 miljardit.inimest mõnekümnel vanglaplaneedil. Ning vaid üks inimeste planeet on enam kui 100 aastat eest alanud sõjas siiani vallutamata. Terra-Gallia on seni suutnud kõik rünnakud tagasi lüüa. Sealt saabki alguse inimeste uus tõus ja enda vabastamine.

Mida aga inimesed tegid, et õpilased ja liitlased nende vastu pöördusid? XXII sajandil kaugkosmosesse jõudes avastasid inimesed peagi ka teisi mõistuslikke olendeid, kes kõik olid aga palju madalamal arengutasemel. Millegipärast oli inimestel vaja kõiki neid (keda kiviajast, kes keskajast välja tirides) arendama ja õpetama hakata. Algul olid „nooremad vennad” sellega väga nõus, kiiresti arenedes muutus inimeste pidev eeskoste neile aga aegamisi vastumeelseks ja et inimesed sellest aru ei saanud ega oma käitumist vastavalt teiste rasside edasiminekule ei muutnud, pöördusidki nad lõpuks üheskoos inimeste vastu.

Veel seda, et antud raamat on samanimelise diloogia esimene osa ning minule jättis ta sümpaatse mulje: ehk mitte küll kõige säravam ulmelugu, aga igati loetav. Hindeks neli.

King David's Spaceship

Jerry Pournelle

The History of the Second Empire of Man 1

1980 a.

276 lk.

With their discovery by the CoDominium Imperial Navy ending their own one-thousand-year isolation, Prince Samual's World will become a lowly administrated colony, unless the monarch can discover the secrets of space technology.

 

Arvamus:

 

Ulmeraamat küll, aga minu jaoks tundus ta rohkem seiklusromaanina. Ju sellepärast, et oli aurumasinate maailm, kust tuldi ja oli vibude, noolte ning mõõkade maailm, kus seigeldi... Tehnika ja tehnoloogia mängis tegevuse käigus vähe rolli, kuigi kogu loo liikumapanev jõud oli just nimelt soov kõrgemat tehnoloogiataset saavutada.

Tegu on rahuliku, hästi kirjutatud, parajalt põneva, aga üllatustevaba looga. Nagu mingi vanaaja hõng oli kõigel kirjutatul juures. Raamatule midagi ette heita pole, aga eriti kaasa ta mind ka ei haaranud, neli. 

Warhorse

Timothy Zahn
1990 a.
347 lk.

When humanity first ventured out among the stars, it seemed that we were alone in the universe, the only tool-users in the galaxy - and thus were free to mold the very cosmos to our heart's desire. It would take us a long time - our star drive wasn't very fast - but it was our Manifest Destiny ..and besides, there was no one to stop us - Then we met the Tampies!

Arvamus:

Kosmost koloniseerides on inimesed kokku puutunud tampidega. Ja mitte lihtsalt kokku puutunud, vaid on toimumas lausa kultuuride kokkupõrge. Lihtsustatult meenutab tampide maailmavaade meie roheliste ja loomakaitsjate äärmuslikke arusaamu koos täieliku patsifismiga. Tampidest kipub saama takistus inimeste kosmosevallutusplaanidele.

Kolmandad tähtsad tegelased raamatus on sõjaratsud (warhorse), kes oma uhkele nimele vaatamata on väga rahulikud ja vagurad avakosmoses elavad loomad. Tampid kasutavad neid kosmoses liikumiseks, kuna elukad suudavad momentaalselt hüpata iga tähe juurde, mida nad oma silmaga näevad. Sõjaratsu rakendatakse kosmoselaeva kui hobune vankri ette ja mõne hetkega viib ta tampide kosmoselaeva kasvõi sadade valgusaastate kaugusele.

Ja ega me kogu raamatus tampidest suurt muud teada saagi, kui et nad näevad inimeste arvates jubedad välja, haisevad vastikult, on suured looduse kaitsjad ja küsimustele kõige kohta, milles nad 100% kindlad pole, vastavad „ei tea”. Sõjaratsudest saame ka üsna vähe infot: täiskasvanud isend on umbes 800 meetrine silinder, omab telekineesi võimet ja kui inimesed (tema jaoks kiskjad) lähedal on, siis ta kipub hirmust poegima. No et mitmekesi on julgem ohule vastu vaadata. Ja inimesed on nagu inimesed ikka... kasuahned, hoolimatud, salakavalad, intriigitsevad.

Tehakse viimane katse kahe rassi vastuolusid lahendada ja saadetakse välja ühine uurimislaev sõjaratsu, tampidest „kutsarite” ja inimestest meeskonnaga. Kasu pole sellest tuhkagi, suhted vaid halvenevad edasi. Kuni ootamatult satutakse teistelegi avakosmost asustavatele elukatele, kellest ühtesid huvitavad sõjaratsud just gastronoomilisest vaatevinklist. Siis madistatakse pikalt-laialt nende kosmosehaidega, inimeste suhted tampidega lähevad päris sõlme, aga hakkab paistma ka ühishuvi koht, millele oleks võimalik edasisi soojemaid suhteid üles ehitada.

Mulle jättis raamat kesise mulje. Erinevad kosmoseelukad ja nende käitumine olid minu arvates raamatu ainus positiivne asi. Muu oli aga tüütu ja üksluine. Intriigid ühisekspeditsiooni läbiviimisel ja uurimislaeval olid läbinähtavad ja armetukesed, raamatu puänt (niipaljukest kui seda oligi) oli ammu enne loo lõppu aimatav, tampid olid mingid karikatuurid, üks peategelastes, Ferrol, oma fanaatilises tampidevihkamises naeruväärne, positiivne peategelane kapten Roman jälle liigagi positiivne ja läbinägelik. Zahnil on igatahes ka paremaid raamatuid. Vaid tänu neile sõjaratsudele ning kosmilistele haidele ja raisakullidele saab raamat minult kolme.

Spinneret

Timothy Zahn
1986 a.
352 lk.

Zahn presents "a fast-paced adventure yarn (that) brings together exploration for new stars, racial tensions, Third World activism and a group of vanished aliens with a high-tech twist."--United Press International. Reissue.

Arvamus:

Algus oli raamatul küll veidi aeglane, aga alates hetkest, kui kolonistide väetised ja traktorid metalltrossi kujul kosmosesse lendasid, tempo kasvas ja põnevust tuli juurde. Poliitikat oli raamatus muidugi palju, aga õnneks oli see usutav. Tulnukate „loomaaed” oli ka päris tore – delfiinidest karudeni välja. Kas see raamat nüüd just tippteos on, aga miski eriti ei häirinud ka. Minult korralik neli

Resurgence

Charles Sheffield
The Heritage Universe 5
2004 a.
448 lk.

The third book in Sheffield's Heritage Universe series (Convergent Series; Transvergence) further explores the magnificent artifacts and philosophy of the omnipotent Builders, but too many stock characters are introduced only to be killed off or to be funny. Survival experts and an administrator for the Fourth Alliance, Julian Graves, join the series' heroes-idealist Hans Rebka, Builder expert Darya Lang, adventurer Louis Nenda and his alien entourage, and the embodied computer, E. Crimson Tally-in a rescue mission to a galaxy in the Sagittarius Arm. During the voyage, Hans and Louis pursue their rivalry for Darya, while other crew members express their mutual dislike in a series of lame exchanges. Then, as they near their objective, the team splits up to maximize the adventures and provide, alternately, serious scientific investigation and low comedy. However, the multiple perspectives and plot leaps only fragment the gestures toward hard science, while the dramatic potential inherent in such characters as E. Crimson Tally goes undeveloped. The primary appeal will be to Sheffield devotees who feel compelled to finish a series that they've started. of The Amazing Dr. Darwin.

Arvamus:

Tegemist on The Heritage Universe sarja viienda ning viimase osaga.
a mina olen sügavalt pettunud. Ning mitte niivõrd konkreetses raamatus (selles muidugi ka), vaid kogu Heritage sarjas tervikuna.
Aga alustan antud raamatu sisust. Ega siin palju öelda ei ole. Ülesehituselt on tegu eelmise osa veidi muudetud koopiaga. Kusjuures see koopia on Convergence’ist veel viletsam. Seekord tegutsevad sarja kangelased meie galaktika naaberspiraalharus. Lähevad seal toimuvaid drastilisi muutusi uurima ja kohapeal tegelevad oma elude päästmisega.
Nüüd sellest, mis mind selle sarja juures kokkuvõttes häiris.
Viies raamatus keerleb tegevus salapäraste Ehitajate ja nende loomingu ümber. Ja viienda raamatu lõpuks teame Ehitajatest sama vähe, kui sarja lugemist alustades. Mulle selline asi ei meeldinud.
Teiseks on autor mõelnud välja suure hulga igasuguseid nähtusi ja tehnoloogiaid, mis on vastuolus kõigi meie arusaamadega füüsikast ja maailma ehitusest. Tore, põnev. Aga lõpuks selgub, et ta ei püüa mitte ühtegi neist selgitada. Järelikult pole tal endal mingit ettekujutust, olgu siis ükskõik kui ulmelist, mis nende nähtuste ja tehnoloogiate taga (tema arvates) olla võiks. Sheffield on lihtsalt kuhjanud kokku suure hulga võimatuid asju ning nähtusi ja kõik. Võimatute asjade väljamõtlemine pole ju keeruline. Aga katsu sa neile ka ükskõik kui imelik või naljakas põhjendus anda (mis, miks, kuidas), see juba on keeruline. Ja seda selgitamist pole autor vaevunud tegema. Mina ütlen siis selle kohta, et see ei ole enam õige ulme, tegemist on juba rohkem muinasjutuga.
Ja kolmandaks ei saanud ma mitte aru, mida autor nende raamatutega kokkuvõttes öelda tahtis. Mulle jäi mulje, et midagi ei tahtnud?! Lihtsalt püüdis midagi seikluslikku ja põnevat kirjutada, vürtsitas selleks tegevuse igasuguste võimatute asjadega ja viis sündmused kaugesse tulevikku ning kosmosesse.
Hinne... Kui võrrelda seda raamatut sarja nelja eelmise osaga, siis peaksin kolme panema. Aga kogu sarja kui terviku kohta tahan ka kuidagi arvamust avaldada ja et muud võimalust pole, siis võtan siin terviku hindamise märgiks hindest veel ühe punkti maha. Järelikult siis kaks.

Convergence

Charles Sheffield

The Heritage Universe 4

1997 a.

299 lk.

The discovery of an ancient alien technology known as the Artifacts enables the human race to jump from galaxy to galaxy, but when a strange new Artifact emerges and changes all the other Artifacts, chaos ensues.

 

Arvamus:

 

Maailm hakkab muutuma – Ehitajate artefaktidega toimub midagi. Ja meile tuttavad peategelased satuvad jälle sündmuste keskpunkti. Seda vaatamata sellele, et kosmosesse suundutakse seekord kolme erineva grupina, erinevatesse kohtadesse ja erinevatel eesmärkidel.
Tuleb välja, et Ehitajad ei ole (vist) üldse sellised, nagu meile sarja teises osas kirjeldati. Vähemalt professor Langi teooria väidab nüüd seda.
Seega maadlevad loo kangelased seekord erinevate artefaktidega ja erinevate probleemidega, mis aga ei tähenda, et nad õnnelikuks lõpuks autori tahtel jälle kõik kokku koonduda ei saaks. Õnnelikust lõpust veel seda, et seekord õnnestub vist isegi Nendal ja Atvar H'sialil raamatu lõpuks midagi väga konkreetset, suurt ja ohtlikku enda valdusesse jätta, nii et ehk õnnestub partneritel lõpuks ka midagi teenida (muidu oli juba päris tragikoomiline, kuidas igas osas nende grandioosne äriplaan lõpuks untsu läheb).

Eks see osa üks paras segapudru oli. Hästi palju (inim)suhteid ja igasuguseid teooriaid Ehitajatest ning kirjeldusi artefaktidest. Aga kõigis neis raamatutes jääb minu jaoks nagu millestki veidi puudu. Ma ei oskagi öelda, mis see täpselt on; kui raamatute sisu lühidalt kokku võtta, siis tundub, et põnevaid sündmusi, huvitavaid nähtusi ja asju, teravaid suhteid ja kõike muud sellist on küllaga. Kui aga lugeda, siis no ei haara mind kaasa. Ma võin lugemise suvalises kohas pooleli jätta ja millalgi jälle jätkata. Kusagil ei teki sellist pinget, et siin ma küll ei saa raamatut käest panna ega lugemist pooleli jätta.
Jällegi nõrk neli.