The Lost Command

Vaughn Heppner
Lost Starship 2
2015 a.
448 lk.

Starship Victory—a faithful alien spacecraft guarding its shattered system for ten thousand years—agreed to come to Earth. Now, Captain Maddox and his crew have a new assignment. They must find Professor Ludendorff before the New Men do. The New Men need Ludendorff’s help so they can capture the alien starship. Maddox needs the neglected super-weapons repaired so he can rescue a Star Watch fleet trapped deep in enemy territory.

But time is running out for the stranded, battered fleet. They’re low on food, fuel and missiles. Worse for Maddox, Meta is missing, kidnapped by the enemy, while the alien personality in the AI struggles to adjust to this new era. Can Maddox pull everyone together or will the brilliant New Men win yet another stunning victory?

Arvamus:

Maddox saadetakse sarja esimese osa tiimiga tulnukate 6000 aastat vanal lahingulaeval New Men käest peksasaanud Maa viimase suure laevastiku riismeid päästma.
Aga Maddoxi probleemid algavad juba Maal kui ta tiimikaaslane Meta New Men agendi poolt ära röövitakse ja kaptenil ei õnnestu teda mitte vabastada.
Veel suurem probleem ootab aga Maddoxi Victoryl kus selle antiikne tehisintellekt inimestega koostööst keeldub ja hoopis Maddoxile kättemaksu haub. Ja kui siis Maddoxil õnnestub viimaks TI kavalusega koostööle meelitada, on see vaid probleemi osaline lahendus sest järgmisena tuleks laeva kõige võimsamad aga blokeeritud relvasüsteemid tööle saada, sellega saaks ehk hakkama aga vaid geniaalne professor Ludendorff kes asub aga kusagil vaenlase kosmoseterritooriumil arheoloogilistel väljakaevamistel. Nii et järgmiseks tuleb kuidagi professor üles korjata, samas aga jahivad nii professorit kui Victoryt ka need Uued Inimesed...

Nojah, ägedat pingelist tegevust oli raamat algusest lõpuni täis aga kogu see kokkukuhjatud põnevus mind seekord millegipärast ei haaranud. Ei tea kas mõjusid päikesetormid või miski muu, aga pidin kohati end lausa sundima lugemist jätkama. Ja muidugi lõppes raamat peale New Men laevastiku klobimist nii, et ka selle osa järele annab kenasti järgmisegi osa valmis meisterdada. Kui see ilmuma peaks, heidan vähemalt raamatu algusele kindlasti pilgu peale aga end sedavõrd lugema sundima, kui selle osa puhul, ilmselt enam ei hakka. Ja kui nüüd veel hinne ka panna, siis ega üle kolme seekord ei pane küll.

Planet Strike

Vaughn Heppner
Extinction Wars 2
2014 a.
347 lk.

Earth's last Assault Troopers storm an alien ship the size of a planet!

After escaping from the Jelk Corporation and hijacking a battlejumper, Creed thought he was free of the extraterrestrials and their war. Now the Lokhars want to hire him, offering advanced technology to clean the radioactive Earth and starships to defend the Solar System.

The mission? After untold centuries, an ancient, planet-sized vessel has gone online, opening a gateway to a collapsing universe. Anti-life aliens are coming through. Before it’s too late, the assault troopers have to storm the ship and seal the portal.

Creed will do anything to save the last remnants of humanity, but this will be a commando raid like no other against an enemy that shouldn’t exist. Creed will need all his cunning and determination if he hopes to bring his people back alive.

Arvamus:

Creed oma kommandostega maailma päästmas. No esmalt teeb ta relvade abil Lokharditele selgeks, et inimesi tuleks nendega võrdsetena kohelda. Ei mingeid elajaid. Mis tiigritele raskesti kohale jõuab aga kui Creed nende printsessi maha laseb, viimaks ikka selgeks saab. Sõlmitakse leping Maa taastamiseks ja kahele miljonile ellujäänud inimesele sõjalaevade andmisest, värvatakse väheste allesjäänud inimeste seast veel sada tuhat rünnakväelasteks ning suundutakse koos miljonite Lokhari sõduritega hüperruumi kus eelmises osas jalgalasknud Iidsete artefakt mingi portaali on tekitanud. Selle portaali kaudu püüavad ühe oma elupäevade lõppfaasis jõudnud universumi asukad sealt põgeneda ja on meie universumi oma uue elupaigana sihikule võtnud. Meie universumi põlisasukate jaoks nende tulnukate plaanis muidugi kohta ei ole.
Inimeste ja tiigrite ülesandeks on see portaal sulgeda, et igasugust jama sealt paralleeluniversumist meie omasse ei tuleks. Miljonitest tiigrisõduritest pole selle ülesande realiseerimisel küll suurt abi ega asja, aga moderniseeritud inimesed - rünnakväelased - saavad ülesandega lõpuks muidugi hakkama. Ja loomulikult on see Creed, kes Iidsete artefaktile - ilmselt mingile superarvutile - augu pähe räägib, et too sealt hüperruumist meie universumisse tagasi koliks (see sulgeks portaali) ja hoopis millegi huvitavama ja tema ülimõistusele sobivamaga tegeleks - no näiteks selliste erakordsete olendite kui inimeste uurimisega. Millega artefakt muidugi ka nõustub ja hüperruumist meie Päikesesüsteemi asteroidide vööndisse kolib.

Ohjah. Tänu minategelase robustsele ja lihtsakoelisele kuid jõulisele ja omal viisil kavalale ja õiglasele isikule on lugu ikka sama brutaalne ja lihtsake kui sarja esimenegi raamat. Aga no seekord häiris see mind veidi vähem kui esimese osa puhul, eks ma juba teadsin, mida raamatust oodata.

Näitena raamatu ulmelisest sisust toon ära selle, kuidas Creed paralleeluniversumitest ja hüperruumist aru sai.
Kujutage endale ette hulka ühte kimpu seotud õhupalle. Iga õhupall on üks universum ja selle sees on kõiksugu selle universumi galaktikad ja asukad. Kimpuseotud õhupallid on küll üksteise läheduses, aga nende "sisud" omavahel kokku ei puutu. Õhupallide vahele jääb aga vaba ruum, mis on siis hüperruum. Väga arenenud tehnika abil võib oma "õhupallist" välja tungida, siis õhupallidevahelises ruumis liikuda ja mõnda teise õhupalli (universumisse) siseneda. No ja see Iidsete artefakt liikuski meie õhupallist sinna õhupallidevahelisse ruumi ja millegi hea pärast tekitas siis portaali, mille kaudu ühe teise tühjaksjooksva õhupalli asukad pääsesid samuti sinna õhupallidevahelisse keskkonda. Kavatsusega sealt edasi mõnda uuemasse ja tervemasse õhupalli liikuda. Kas too Iidsete artefakt neile selleks samuti portaali avanud oleks ja miks ta seda teha oleks tahtnud või osanuks pahad tulnukad hüperruumist ise meie õhupalli tungida, sellest ma päris aru ei saanudki, aga ju siis vist. No ja Creed meelitas artefakti meie õhupalli tagasi ja portaal sellest rikkiläinud õhupallist õhupallide vahele (hüperruumi) igal juhul sulgus. Mis neist hüperruumi jõudnud tulnukatest sai, pole aimugi. Vot sedasi :D.

No mina ei saa sellisele loole üle kolme kuidagi hindeks panna. Esimese osaga võrreldes võtan kolme tagant ohtrate miinuste hulgast paar tükki vähemaks... :).

Sissejuhatus:

Peale Suurt Surma oli inimkond väljasuremise äärel. Kui võtame vastu valesid otsuseid, ei jää inimestst enam kedagi järele. Sellise reaalsuse tunnetamine muutis iga mu sammu keeruliseks.

Kui rääkida ründelaevastikust, siis oli Maal üksainus tänu minule Jelkilt äravõetud rünnakhüppaja (battlejumper - kuidas pagan seda tõlkida? :D). Probleem oli selles, et me olime liiga lollid paljudest tema võimalustest arusaamiseks. Tehnoloogiast arusaamise mõttes olime kui terasrotid (stainless steel rats) tulnukate vabrikus. Me möödusime aukartusega helendavatest konveieritest, robotvermijatest ning hüdraulilistest pressidest. Kõik oli tohutu ja hämmastust tekitav, kaugelt üle meie närilisemõistuse. Kui meid veel rottidega võrrelda, siis meil oli väga vähe aega kõigest asjadest arusaamiseks enne kui rotitapjad saabuvad ning meile lõpu peale teevad.

See "meie" tähendas sadat kuutkümmend kaheksat kosmose-ründeväelast. Minu nimi on Creed, lihtsalt Creed. Mu eesnimi pole mulle kunagi meeldinud. Too "meie" tähendas ka paari miljonit Maale jäänud inimest, väheseid ellujäänuid peale peale salakavalate tulnukate jõhkrat rünnakut.

Kas kõlab melodramaatiliselt? Aga seda see pole. Karm tõde universumi kohta on, et see osutus muidugi väga halastamatuks kohaks. Ma selgitan.
.....

Assault Troopers

Vaughn Heppner
Extinction Wars 1
2014 a.
326 lk.

The Earth died when aliens rained thermonuclear warheads on her cities and sprayed the surface with a bio-terminator. A deadly poison drifted to every corner of the planet, threatening the last survivors with annihilation.

For a soldier in Antarctica like Creed, there is only one way to keep breathing untainted air. He must join the Jelk Corporation as an assault trooper, leaving the planet for outer space. In return for his and other people’s services, the Jelk will house the last humans for as long as the assault troopers keep winning.

For the price of living and the chance to save humanity, Creed has to wear a shock chip in his neck—Jelk discipline is harsh—and he has to don a symbiotic battlesuit that feeds off his sweat. Human life is cheap in the vast alien war. The assault troopers are little more than suicide soldiers, but for humanity to escape extinction, they must survive. But Creed didn’t agree to the bargain in order to remain a dog to the aliens. He has a plan, and he’ll need all his cunning to beat the extraterrestrials and begin the road to freedom for the human race.

Arvamus:

Tulevad ühed tulnukad ja löövad Maal platsi peaaegu puhtaks. Siis tulevad teised tulnukad, ajavad esimesed minema ja võtavad endale väheste ellujäänud inimeste seast veel tuhandeid, et nad enda sõduriteks muuta.
Üheks selliseks, kellest tulnukad sõduri teevad on ka raamatu peategelane Creed, kriminaalse minevikuga lihtsakoeline, arenenud õiglustundega tegelane, kelle ainsaks eesmärgiks saab Maa hävitanud tulnukatele kättemaksmine ja paari miljoni ellujäänud inimese baasil Maa uuesti elluäratamine.
Kuigi tulnukad peavad inimesi loomadeks, elajateks, õnnestub Creedil tasapisi oma eesmärgi suunas liikuma hakata ja tulnukatele ebameeldivaid üllatusi pakkuda.

Et raamatus toimuvat nähakse läbi Creedi silmade, siis on lugu veidi robustne, veidi brutaalne, üsna lihtsakoeline (et mitte öelda lapsik), kõiksugu tulnukad on üsna grotesksed, loomulikult vaid omakasu peal väljas olendid jne.
"Karmi" tegevust on raamat algusest lõpuni täis aga mind see kõik eriti kaasa ei haaranud ja Creedi sugusele tegelasele ei osanud ma ka tõsiselt kaasa elada. Suutsin raamatu küll kuidagi läbi lugeda aga head muljet mulle tamast ei jäänud. Hindeks kolm hulga miinustega.

Sissejuhatus:

Ma mäletan päeva kui see viimaks juhtus - päeva kui tulnukad inimestega ühendust võtsid.

Presidendivalimiste kampaania oli just täie hooga käimas. Lõputud rahajõed voolasid reklaamifirmadele ning õhk oli poliitilistest hüüdlausetest paks.

Niipalju kui ma tagantjärele mäletan, polnud ükski astronoom märganud läbi Päikesesüsteemi reisinud tulnukate kosmoselaeva mis möödus Saturnist, Jupiterist, Marsist ja parkis end Maa orbiidile. Ühel hetkel polnud sellest midagi teada. Ja järgmisel hetkel tulid CNN, Fox News, iga telejaam planeedil, välja uskumatu looga sellest, et meile on tõeline UFO külla tulnud.

Laev oli vapustavalt suur: ühe kommentaatori sõnul Rhode Islandi suurune. See oli sama kui keegi oleks ühe suurema asteroidi seest ära tühjendanud ja sinna mootorid sisse toppinud. Aga see asi ei olnud asteroid. See oli metallist ning kellegi poolt ehitatud: must, ovaalne, tohutute väljaulatuvate stabilisaatoritega kui 57nda aasta Chevy.

Poliitilised reklaamid lõppesid ja TV-jaamad näitasid 24/7 tulnukate kosmoselaeva.
.....

The Lost Starship

Vaughn Heppner
2014 a.
370 lk.

Ten thousand years ago, a single alien super-ship survived a desperate battle. The vessel's dying crew set the AI on automatic to defend the smashed rubble of their planet. Legend has it the faithful ship continues to patrol the empty battlefield, obeying its last order throughout the lonely centuries.

In the here and now, Earth needs a miracle. Out of the Beyond invade the New Men, stronger, faster and smarter than the old. Their superior warships and advanced technology destroy every fleet sent to stop them. Their spies have infiltrated the government and traitors plague Earth’s military.

Captain Maddox of Star Watch Intelligence wonders if the ancient legend could be true. Would such an old starship be able to face the technology of the New Men?

On the run from killers, Maddox searches for a group of talented misfits. He seeks Keith Maker, a drunken ex-strikefighter ace, Doctor Dana Rich the clone thief stuck on a prison planet and Lieutenant Valerie Noonan, the only person to have faced the New Men in battle and survived to tell about it.

Maddox has to find a place hidden in the Beyond and bring back a ship no one can enter. If he fails, the New Men will replace the old. If he succeeds, humanity might just have a fighting chance…

Arvamus:

Kanadas sündinud ja nüüd Californias elava kirjaniku hiljuti ilmunud igati korralik militaarulmeromaan.
Raamatu süžee pole küll eriti originaalne ega uudne - inimestest kõigiti üleolev vaenlane, "mission impossible" mida asub täitma veidi salapärane kapten koos oma geniaalsete ning elu hammasrataste vahele jäänud raskestiallutatavate meeskonnakaaslastega, inimkonda hävingust päästa võiv müütiline artefakt (ammu väljasurnud tulnukate võimas sõjalaev) mis tuleb iga hinna eest kätte saada - aga loo tegelaskujud olid huvitavad ning kirjutatud oli raamat samuti hästi ja kaasahaaravalt.

Lugesin loo üsna ühe hooga läbi ja viiega ei lase teda hinnata vaid originaalsuse vähesus ja mõned (minu arvates) lahtiseks jäänud teemaliinid. Nii et neli.

PS. Minu kurdetud lahtised otsad tulid ilmselt sellest, et raamatule ilmus järg. Nii et seda mu kriitikanoolt ei tule enam arvestada. Ja ilmselt kui oleksin seda järje tulekut lugemise ajal teadnud, olnuks hinne raamatule vist 5, nüüd aga hinnet muutma enam ka ei hakka... (5.2.2015)