Александр Зорич
Завтра война 1
2003 a.
448 lk.
Россия 27 века - могучая сверхдержава, мощь которой простирается далеко за пределы Солнечной системы. На страже покоя своей страны стоят Военно-Космические Силы, вооруженные по последнему слову науки и техники. Кадеты Северной Военно-Космической Академии, среди которых и главный герой эпопеи - Александр Пушкин, беспечно сдают экзамены и зачеты, свято уверенные в мирном завтра. Однако вероломное нападение Конкордии, бывшего союзника Объединенных Наций, перечеркивает все планы и надежды.
И вчерашние кадеты отправляются в космический бой - теперь уже настоящий, не учебный...
Arvamus:
Alustan kõigepealt infoga autorist. Aleksandr Zoritš = Jana Botsman + Dmitri Gordevski.. Mõlemad on sündinud 1973. a. Harkovis ja on vägagi haritu inimesed - mõlemal on kõrgharidus matemaatikas ja filosoofias (ja mõlemal filosoofias kandidaadikraad), mõlemad töötasid kuni 2004. a. dotsentidena Harkovi ülikooli filosoofiateaduskonnas. Ning kogu selle äärmiselt sarnase eluloo ja ohtrate kokkupuudete peale on veidi üllatav, et nad ei ole omavahel abielus (Jana on abielus, aga ju siis mitte Dmitriga...). Sedapalju siis Zoritšist.
Sari "Zavtra voina" kuulub veel laiema "Sfera Velikorasõ" (Suurrahva mõjuala?) tulevikumaailma käsitlevate sarjade ja teoste hulka ja peaks militaarulme alla liigituma. Ja selle Suurrahvaste maailma loomise on autorid väga põhjalikult ette võtnud - on olemas teemat käsitlevad veebilehed, foorumid, arvutimängud, maailma ajalugu, planeetide, tulnukad ning eriti sõjatehnika põhjalikud kirjeldused ning kõik see on ohtrate piltide, jooniste ja tähekaartidega varustatud. Isegi parimas nõukogude stiilis propagandaplakateid on olemas, näiteks "Olen uhke Venemaa üle! 540 aastat sõja-kosmoselaevastikku." jne :).
Raamatu sündmused toimuvad 2621. aastal, inimkond on kosmoses suure hulga planeete koloniseerinud ning toimuvat nähakse sõjakoolis piloodiks õppiva kursandi Aleksandr Puškini silmade läbi. Inimeste koloniseeritud kosmost nimetatakse Suurrahva mõjualaks ning see on kaheks jagunenud: on ÜRO ala (seda haldavad venelased, Euroopa, Lõuna-Ameerika) ning Konkordia (sellel kosmosealal toimus ühel halval hetkel retrosppektiivne evolutsioon ja kõigi selle ala planeetide asukaid tabas korraga usuline kirgastumine mis seisnes inimeste poolt zoroastrismi vasvõtmises pluss kuu ajaga kõigi farsi keelele üleminekus...)
Lõpuks lühidalt raamatu sisust ka. Ühe Konkordia planeedi vastu tunnevad ebatervet huvi džipside nimelised kosmosehulgused. Konkordlaste üritus kutsumata külalised planeedist eemale peletada lõpeb nende haleda peksasaamisega. Konkordia kutsub probleemi lahendamiseks appi suguvennad ÜRO võimualast. Ja saadetakse ka kolmanda kursuse kursant Püškin konkordlastele appi. Peale kõige muu huvitava jõuab ta ka ühe ja ainsa lahinglennu džipside vastu teha kuna rohkem neid ei toimuga, sest selgub tulnukate ebaterve huvi põhjus antud planeedi vastu ja džipsidel lastakse oma asjad lõpule viia ja tagasi kosmosesse suunduda...
Ehkki kogu sõjas toimus vaid üks tõsine lahing (ja seegi jäi pooleli...), on kõik selles osalenud suured kangelased ja kursant Puškinile saab osaks au veeta ühel Konkordia planeedil väljateenitud puhkus. Mida ta kasutab muidugi kohaliku õrnema sooga tutvumiseks ja sidemete loomiseks. Ning mis suure armumisega lõpeb... ja mis raamatus põhjalikku käsitlemist leiab.
Peale puhkust on Puškin füüsiliselt jälle oma sõjakoolis tagasi, tema hing hõljub aga edasi Konkordias oma kallima juures, kellega ta abielluda tahab. Ning muidugi teeb ta kõik, et oma kauge armastatuga peagi jälle kohtuda. Ja siis kui välk selgest taevast puhkeb sõda Konkordia ja ÜRO-rahvaste vahel, loomulikult läheb ka meie Puškin sõtta ja jõuab teha jälle vaid ühe väljalennu...
Minu arvates on raamat on hästi kirjutatud, ladus, kergelt loetav, Puškini vaatab kõigele temaga ja tema ümber toimuvale alati väike irooniline muige ja muheda huumoriga mis lugedes mulle endalegi tihti muige näole tõi. Kuigi raamat tuleks liigitada ilmselt militaarulme hulka, on siin selle žanri raamatu kohta haruldaselt vähe otsest sõdimist ja vaenlase aatomiteks muutmist ning üllatavalt palju mõtisklusi, arutlusi ja suuri tundeid, nii et žanriks tuleks ilmselt määratleda lausa militaar-armastusulme või satiirilis-humoristliku alatooniga militaar-tundeulme. No või midagi sellist... Nelja panen raamatule.
17. jaanuar 2013
12. jaanuar 2013
The Froge of God
Greg Bear
Forge of God 1
1987 a.
480 lk.
Forge of God 1
1987 a.
480 lk.
The Forge of God is Greg Bear's best novel and one of the best, if not the best, alien invasion novels written since H.G. Wells got the ball rolling with The War of the Worlds. Long but not overlong, the story is told with a grim and powerful sense of inevitability that gives its climax a tremendous jolt of authenticity and emotional force. And despite the fact you pretty much know how the book is going to end by the time you're halfway through, it still has the power to bring readers to tears. The novel is also a fine melding of hard SF and character driven, "triumph of the human spirit" drama, related without any Hollywoodish sentimentalism or treacly preachifying. Christ, how did Greg Bear pull this off anyway!?
The plot kicks off with the discovery of various geological anomalies — like mountains that weren't there just a little while ago — peppered around the Earth in remote locations like the Australian outback and Death Valley. It is gradually discovered that these strange oddities are in fact artificial creations planted here by extraterrestrials; the Death Valley location even coughs up a real ET, who gives the bewildered Americans (and soon the world) the frightening story that the Earth is under siege by an unknown alien force that literally eats worlds from the core out, like worms in an apple. Worse, it seems that there is no defense — zip, zilch, nada — against this destruction. The Earth itself is faced with an extinction event about which it can do nothing.
The news stuns the world; the fact that the devoutly religious President of the U.S. comes out publically and and tells everyone we're all fucked does nothing for humanity's morale, to say the least. But then an unpredicted player enters the fray; another alien race, which has been scouring space seeking out the planet-eaters, arrives in the solar system. Earth has an ally, and though they say they can do nothing to stop the imminent destruction of the planet, they set about rounding up thousands of human candidates (as well as records of Earth's history, literature, etc.) for rescue in "arks."
Throughout The Forge of God, Greg Bear makes remarkable storytelling decisions that keep his tale from sloshing through the quagmire of formula predictability. Most interesting is his depiction of humanity's reaction to news of its upcoming extinction; whereas the clichéd approach would lead towards riots, chaos, and destruction, Bear very convincingly portrays us exhibiting everything from plain old denial to overwrought religious revivalism that actually embraces the upcoming apocalypse as the will of God. "Life goes on," sadly intones one character. Faced with the inevitable, most of Bear's people fall back upon introspection, a final devotion to family, friends, loved ones, those crucial memories that define our lives. And all of this is thankfully depicted without mawkishness of any kind. Of course, there are many who try to fight for the Earth; plans are made secretly to nuke the Death Valley invader. And while all this is going on, a select group of people, conscripted telepathically by our mysterious saviors, are moving resolutely to get the arks ready before the Earth's final hours draw nigh.
It is particularly interesting that Bear chose not to identify firmly either the Earth's destroyers or its rescuers. Such a choice might annoy hard-SF purists who insist upon solid explanations for absolutely everything; yet as it stands, the mystery surrounding both good and evil aliens puts the reader squarely on the same playing field as the novel's characters — helpless, frightened, always tense.
But what is most powerful here is quite simply Bear's prose. Very few hard-SF epics can match the stunning power of this novel's last fifty pages. Even the most jaded readers should allow themselves to feel the awe of what's being presented here. If you can't do it, you might as well give up reading as a hobby altogether. You just don't get it.
Arvamus:
Esiteks ütlen kohe ära, et see oli minu arvates oluliselt parem Hard-SF romaan kui siin eelnev Asimovi The Gods Themselves. Olen ka igati nõus arvamusega, et see on üldse üks parimaid tulnukate Maale sissetungist kirjutatud raamatuid. Kogu raamatut saadab vältimatu hukulemääratuse hõng mis muudab loetu eriti tõepäraseks, emotsionaalseks ja jõuliseks. Isegi sellele vaatamata, et juba loo keskel pole enam mingi probleem selle finaali ette näha.
Avastatakse ühtäkki kusagil Austraalia kõrbes ja USA Surmaorus geoloogilised anomaaliad, kumbagi kohta on üks ülearune mägi tekkinud. Tulevad siis Austraalia mäest kolm robotit välja ja kuulutavad end inimkonna suurteks sõpradeks ja teatavad, et tahavad inimestele kõiksugu uusi teadmisi jagada. USA mäe juurest leitakse ka üks poolsurnud elukas, aga see räägib jälle, et Maale on lennanud isetäiustuvad kosmoselaevad, kes kavatsevad Maa ära purustada, et uute omasuguste valmistamiseks materjali saaksid. Inimesed uurivad asja nii ja teisiti ja lõpuks jõuavad järeldusele, et nii Austraalias kui USA mäed on ühe ja sama robotite seltskonna kosmoselaevad ja tõsi paistab olevat see Maa hävitamise variant, kõik muu on vaid pettemanööver inimeste segadusse ajamiseks.
Siin on ka väike usuteemake mängus. Nimelt käib USA president samuti Surmaorust leitud tulnukaga rääkimas ja vaata et laseb end ehmatusest ja hirmust täis. No ja võtab siis seisukoha, et inimesed on Jumalat millegagi vihastanud ja et Jumal nüüd karistab inimkonda. Vaatamate oma nõunike meeleheitlikule vastutuseisule kuulutab meedias tulnukate tulekust ja Maad v'ltimatult ees ootavast hävingust ameeriklastele ja presidendi ainus soovitus ja tegevusjuhend oma rahvale on see, et palvetaga! Paljudele jänkidele selline allaandmismeeleolu muidugi ei meeldi ja president muutub praktiliselt paariaks, kelle sõnal enam mingit kaalu ega tähtsust pole...
Aga samal ajal jätkavad tulnukrobotid oma plaani elluviimist - Maa tuuma sisestatakse mingid kaks objekti, mis inimeste arusaama järgi seal üsna peatselt tohutu plahvatuse peaksid tekitama. Ning samuti tegutsevad robotid mingil põhjusel ookeanide sügavikes...
Ilmuvad äkki välja ka teised (head) robotid, kes on küll Maa päästmiseks hiljaks jäänud, aga ehk mõned inimesed ja midagi Maa kultuurist, loodusest ikka õnnestub... See valguskiire sissetoomine oli ilmselt vajalik, et raamat lauspessimistlikuks ja sünkmustaks poleks muutunud, aga minu arvates saanuks ka selleta läbi, miks ei võiks ühe raamatu lugu ka üdini pessimistlik olla, eriti kui ta on usutav ja hästi kirjutatud, pealegi palju reaalses elus väljapääsmatus olukorras neid päästvaid valguskiiri ikka ette tuleb. (Seda küll, et järge antud raamatule poleks siis enam millestki kirjutada olnud.)
Mis aga raamatus täiesti liigne tundus, oli see Gaia teooria ärajutustamine, mis millelegi edasi ei viinud.
Üks raamatu plusspool minu jaoks on see, millise huvitava ja teatud arengutaseme jaoks ilmselt reaalse viisi Baxter Maa hävitamiseks on välja mõelnud. Veel suurem pluss on aga see, kui tõetruult ja haaravalt kirjeldab autor inimeste käitumist paratamatule hukule määratutena. (USA president oma jumalajutuga oli üks väheseid ja suurimaid kloune selles loos...).
Mu hinne on kusagil väga tugeva nelja ja nõrgema viie vahel aga jään lõpuks ikka viie juurde, polegi seda hinnet juba mõnda aega kasutada saanud...
Avastatakse ühtäkki kusagil Austraalia kõrbes ja USA Surmaorus geoloogilised anomaaliad, kumbagi kohta on üks ülearune mägi tekkinud. Tulevad siis Austraalia mäest kolm robotit välja ja kuulutavad end inimkonna suurteks sõpradeks ja teatavad, et tahavad inimestele kõiksugu uusi teadmisi jagada. USA mäe juurest leitakse ka üks poolsurnud elukas, aga see räägib jälle, et Maale on lennanud isetäiustuvad kosmoselaevad, kes kavatsevad Maa ära purustada, et uute omasuguste valmistamiseks materjali saaksid. Inimesed uurivad asja nii ja teisiti ja lõpuks jõuavad järeldusele, et nii Austraalias kui USA mäed on ühe ja sama robotite seltskonna kosmoselaevad ja tõsi paistab olevat see Maa hävitamise variant, kõik muu on vaid pettemanööver inimeste segadusse ajamiseks.
Siin on ka väike usuteemake mängus. Nimelt käib USA president samuti Surmaorust leitud tulnukaga rääkimas ja vaata et laseb end ehmatusest ja hirmust täis. No ja võtab siis seisukoha, et inimesed on Jumalat millegagi vihastanud ja et Jumal nüüd karistab inimkonda. Vaatamate oma nõunike meeleheitlikule vastutuseisule kuulutab meedias tulnukate tulekust ja Maad v'ltimatult ees ootavast hävingust ameeriklastele ja presidendi ainus soovitus ja tegevusjuhend oma rahvale on see, et palvetaga! Paljudele jänkidele selline allaandmismeeleolu muidugi ei meeldi ja president muutub praktiliselt paariaks, kelle sõnal enam mingit kaalu ega tähtsust pole...
Aga samal ajal jätkavad tulnukrobotid oma plaani elluviimist - Maa tuuma sisestatakse mingid kaks objekti, mis inimeste arusaama järgi seal üsna peatselt tohutu plahvatuse peaksid tekitama. Ning samuti tegutsevad robotid mingil põhjusel ookeanide sügavikes...
Ilmuvad äkki välja ka teised (head) robotid, kes on küll Maa päästmiseks hiljaks jäänud, aga ehk mõned inimesed ja midagi Maa kultuurist, loodusest ikka õnnestub... See valguskiire sissetoomine oli ilmselt vajalik, et raamat lauspessimistlikuks ja sünkmustaks poleks muutunud, aga minu arvates saanuks ka selleta läbi, miks ei võiks ühe raamatu lugu ka üdini pessimistlik olla, eriti kui ta on usutav ja hästi kirjutatud, pealegi palju reaalses elus väljapääsmatus olukorras neid päästvaid valguskiiri ikka ette tuleb. (Seda küll, et järge antud raamatule poleks siis enam millestki kirjutada olnud.)
Mis aga raamatus täiesti liigne tundus, oli see Gaia teooria ärajutustamine, mis millelegi edasi ei viinud.
Üks raamatu plusspool minu jaoks on see, millise huvitava ja teatud arengutaseme jaoks ilmselt reaalse viisi Baxter Maa hävitamiseks on välja mõelnud. Veel suurem pluss on aga see, kui tõetruult ja haaravalt kirjeldab autor inimeste käitumist paratamatule hukule määratutena. (USA president oma jumalajutuga oli üks väheseid ja suurimaid kloune selles loos...).
Mu hinne on kusagil väga tugeva nelja ja nõrgema viie vahel aga jään lõpuks ikka viie juurde, polegi seda hinnet juba mõnda aega kasutada saanud...
11. jaanuar 2013
The Gods Themselves
Isaac Asimov
1972 a.
304 lk.
In the year 2100, mankind on Earth, settlers in a lunar colony and aliens from the para-universe, a strange universe parallel in time to our own, are faced with a race against time to prevent total destruction of the Earth. The invention of the Inter-Universe Electron Pump has threatened the rate of hydrogen fusion in the sun, leading, inevitably, to the possibilty of a vast explosion -- and the vapourisation of the Earth exactly eight minutes later...
Arvamus:
Üks teadlane avastab juhuslikult "plutoonium-186-e", teine saab sellega kuulsaks ja leiab ainele ülikasuliku rakenduse - ehitab selle baasil paralleeluniversumi vahel töötava elektronpumba, mis tagab inimestele lõpmata hulga tasuta energiat. Aga et see energiavahetus võib ohtlik olla, seda ei taha üldise tulususe taustal keegi märgata.
Raamatu teine osa räägib sellest paralleeluniversumist ja selle asukatest, kuhu selle pumba teine ots ulatub.
Ning raamatu kolmas osa on kokkuvõte - kuidas selle ohtlikkusega on ja kuidas lugu laheneb.
Raamat on maru kõrgelt hinnatud, peetakse Asimovi üheks parimaks teoseks, üheks parimaks hard-SF-ks ja muu selline blääblääblää sinna otsa. Vot mina sellest antud raamatu ülistamisest mitte aru ei saanud, no ei leidnud siit enda jaoks midagi erilist ega huvitavat. Mina enda jaoks võtan selle raamatu lühidalt sedasi kokku: esimene osa - igav; teine osa - väga igav; kolmas osa - käib kah ja summaks saan: IGAV.
No mis siin ikka, mina panen raamatule hädise kolme ja mitte rohkem. Oleks raamat poole lühem olnud, oleks ta minult ehk täisväärtusliku kolme saanud...
1972 a.
304 lk.
In the year 2100, mankind on Earth, settlers in a lunar colony and aliens from the para-universe, a strange universe parallel in time to our own, are faced with a race against time to prevent total destruction of the Earth. The invention of the Inter-Universe Electron Pump has threatened the rate of hydrogen fusion in the sun, leading, inevitably, to the possibilty of a vast explosion -- and the vapourisation of the Earth exactly eight minutes later...
Arvamus:
Üks teadlane avastab juhuslikult "plutoonium-186-e", teine saab sellega kuulsaks ja leiab ainele ülikasuliku rakenduse - ehitab selle baasil paralleeluniversumi vahel töötava elektronpumba, mis tagab inimestele lõpmata hulga tasuta energiat. Aga et see energiavahetus võib ohtlik olla, seda ei taha üldise tulususe taustal keegi märgata.
Raamatu teine osa räägib sellest paralleeluniversumist ja selle asukatest, kuhu selle pumba teine ots ulatub.
Ning raamatu kolmas osa on kokkuvõte - kuidas selle ohtlikkusega on ja kuidas lugu laheneb.
Raamat on maru kõrgelt hinnatud, peetakse Asimovi üheks parimaks teoseks, üheks parimaks hard-SF-ks ja muu selline blääblääblää sinna otsa. Vot mina sellest antud raamatu ülistamisest mitte aru ei saanud, no ei leidnud siit enda jaoks midagi erilist ega huvitavat. Mina enda jaoks võtan selle raamatu lühidalt sedasi kokku: esimene osa - igav; teine osa - väga igav; kolmas osa - käib kah ja summaks saan: IGAV.
No mis siin ikka, mina panen raamatule hädise kolme ja mitte rohkem. Oleks raamat poole lühem olnud, oleks ta minult ehk täisväärtusliku kolme saanud...
7. jaanuar 2013
Основной рубеж
Алекс Орлов
Тени войны 5
1999 a.
416 lk.
Тони Гарднер родился с горбом и не ждал от жизни ничего хорошего. Но чудеса все же случаются, и, удивляя врачей, Тони расстался с увечьем, чтобы получить специальность пилота боевого робота. Его выпуск забросили на безобидную планету - одну из многих пограничных, однако именно она оказалась необходима космическим контрабандистам. Теперь Гарднер должен показать, чему его учили.
Arvamus:
Igavaks ja üksluiseks hakkab see sari muutuma. Ei mingeid uusi ideid enam.
Seekord madistavad siis omavahel kaks "riiklikku" julgeolekuorganisatsiooni - no et kes näib tublim ja riigikassast rohkem raha endale saab. Ja selleks siis notitakse teineteist ja vahel ka pahasid poisse, aga enamasti ikka selle suunitlusega, et vastasagentuurile ebameeldivusi tekitada ja temalt enda jaoks midagi kasulikku välja kaubelda.
No ja siis on ka peategelase moodi just sõjakooli lõpetanud Tony Gardner, kes esimesi sõjaväelasesamme teeb ja ka sinna rivaalitsevate agentuuride võitlusse satub.
Suurt sisu polnud juba siiani ühelgi sarja raamatul, nüüd polnud enam eriti põnev ka. Kesine kolm hindeks ja vähemalt mingiks ajaks sellest sarjast mulle aitab.
Тени войны 5
1999 a.
416 lk.
Тони Гарднер родился с горбом и не ждал от жизни ничего хорошего. Но чудеса все же случаются, и, удивляя врачей, Тони расстался с увечьем, чтобы получить специальность пилота боевого робота. Его выпуск забросили на безобидную планету - одну из многих пограничных, однако именно она оказалась необходима космическим контрабандистам. Теперь Гарднер должен показать, чему его учили.
Arvamus:
Igavaks ja üksluiseks hakkab see sari muutuma. Ei mingeid uusi ideid enam.
Seekord madistavad siis omavahel kaks "riiklikku" julgeolekuorganisatsiooni - no et kes näib tublim ja riigikassast rohkem raha endale saab. Ja selleks siis notitakse teineteist ja vahel ka pahasid poisse, aga enamasti ikka selle suunitlusega, et vastasagentuurile ebameeldivusi tekitada ja temalt enda jaoks midagi kasulikku välja kaubelda.
No ja siis on ka peategelase moodi just sõjakooli lõpetanud Tony Gardner, kes esimesi sõjaväelasesamme teeb ja ka sinna rivaalitsevate agentuuride võitlusse satub.
Suurt sisu polnud juba siiani ühelgi sarja raamatul, nüüd polnud enam eriti põnev ka. Kesine kolm hindeks ja vähemalt mingiks ajaks sellest sarjast mulle aitab.
3. jaanuar 2013
The Algebraist
Iain M. Banks
2006 a.
434 lk
It is 4034 AD. Humanity has made it to the stars. Fassin Taak, a Slow Seer at the Court of the Nasqueron Dwellers, will be fortunate if he makes it to the end of the year. The Nasqueron Dwellers inhabit a gas giant on the outskirts of the galaxy, in a system awaiting its wormhole connection to the rest of civilization. In the meantime, they are dismissed as decadents living in a state of highly developed barbarism, hoarding data without order, hunting their own young and fighting pointless formal wars. Seconded to a military-religious order he's barely heard of - part of the baroque hierarchy of the Mercatoria, the latest galactic hegemony - Fassin Taak has to travel again amongst the Dwellers. He is in search of a secret hidden for half a billion years. But with each day that passes a war draws closer - a war that threatens to overwhelm everything and everyone he's ever known.
Arvamus:
Kokkuvõttes ei taha ma uskuda, et head raamatut peaks olema raske ning tüütu lugeda ja et ta peaks mitteusutav olema. Selge see, et tegemist on ulmega ja ulmes ongi palju pehmelt öeldes ebareaalset, aga mulle sobib, kui raamatutesse ikka teatud ulatuses loogika ja reaalsus ka kaasatud on. Selles raamatus oli asju, mis ületasid häirivalt mulle meeldivat loogika- ja usutavuspiiri.
2006 a.
434 lk
It is 4034 AD. Humanity has made it to the stars. Fassin Taak, a Slow Seer at the Court of the Nasqueron Dwellers, will be fortunate if he makes it to the end of the year. The Nasqueron Dwellers inhabit a gas giant on the outskirts of the galaxy, in a system awaiting its wormhole connection to the rest of civilization. In the meantime, they are dismissed as decadents living in a state of highly developed barbarism, hoarding data without order, hunting their own young and fighting pointless formal wars. Seconded to a military-religious order he's barely heard of - part of the baroque hierarchy of the Mercatoria, the latest galactic hegemony - Fassin Taak has to travel again amongst the Dwellers. He is in search of a secret hidden for half a billion years. But with each day that passes a war draws closer - a war that threatens to overwhelm everything and everyone he's ever known.
Arvamus:
Igasugu asju siin raamatus on: galaktikat valitsev poolreligioosne ametnike hierarhia, gaasigigantidel elavad miljardeid aastaid vana dwellerite ühiskonnad, põrandaalused AI-d, teadvust omav tähtedevaheline gaasipilv, dwellereid uurivad inimesed, galaktilise valitsuse võimu alla mittekuuluvad rühmad ja sadistist diktaator...
Kogu selle sousti liidab Banks üheks dwellerite muistse ülegalaktilise transpordisüsteemi otsimisega - algul tundub too ühendustee vaid muistne legend olevat, lõpuks osutub aga vägagi reaalseks. Ühesõnaga ainest põnevaks kosmoseooperiks oleks nagu küllalt.
See raamat mu eelmise aasta suurim pettumus. Muidugi sattus mulle eelmisel aastal ette ka hulk raamatuid, mille lugemise ma pooleli jätsin, aga nende raamatutega ei seostunud mul mingeid eelnevaid ootusi. Algebraisti puhul lubas autori nimi oodata korralikku lugemiselamust, läks aga teisiti. Ma pidin kaks kuud end igati pingutama, et suuta kümmekondki lehekülge päevas läbi lugeda. Kaks kuud, et end mingist alla 500-leheküljelisest raamatust läbi süüa – no ei ole see õige asi.
Mis siis raamatul minu jaoks viga oli? Ta on tühja mittevajalikku sõnamula täis! Nii kui raamatus tuleb mängu mõni uus tegelane, koht, sündmus, asi, nii lisab autor tollele kohe lehekülgedepikkuse "saatekirja". Ning neid asju, olendeid ja sündmusi, mida ära seletada, oli tohutult palju, no ehk mõnikümmend viimast lehekülge olid sellest vahust vabad. See kõige ja kõigi tohutu lahtiseletamine hakkas mulle juba üsna raamatu alguses närvidele käima ja mida edasi, seda tüütumaks ja ebameeldivamaks lugemise tegi. Raamatu süžee kippus nende „seletuskirjade” sekka ära kaduma.
Teine asi, mis pehmelt öeldes veider tundus, oli seotud sellega, et palju tegevust toimus gaasigigandil ja oli seotud selle asukate - dwelleritega. Mõtle nendest elukatest kuidas tahad, vaata neid kust otsast tahad, nad peavad inimestest ikka ääretult erinevad olema. Aga tegelikult käituvad ja mõtlevad nad kogu loo jooksul äärmiselt inimlikult (no väike kiiks on juures...). See ei ole usutav, see on lapsik, see on muinasjutt! Miks nad siis üldse peaks Banksi korduvate kirjapandud kinnituste kohaselt inimestest nii tohutult erinevad olema, kui nad sellesama Banksi kirjutatu põhjal ju ei ole...
Kokkuvõttes ei taha ma uskuda, et head raamatut peaks olema raske ning tüütu lugeda ja et ta peaks mitteusutav olema. Selge see, et tegemist on ulmega ja ulmes ongi palju pehmelt öeldes ebareaalset, aga mulle sobib, kui raamatutesse ikka teatud ulatuses loogika ja reaalsus ka kaasatud on. Selles raamatus oli asju, mis ületasid häirivalt mulle meeldivat loogika- ja usutavuspiiri.
Nojah, eks ma lõpuks närisin end loost siiski läbi... ja Banksi teostest ei taha ma nüüd mõnda aega enam midagi kuulda. Nõrk kolm hindeks.
31. detsember 2012
Армагеддон
Роман Злотников
Империя 2
2002 a.
384 lk.
Став президентом, а точнее, Императором Российской империи, Дмитрий Ярославичев проводит серию кардинальных реформ. Отложив разработку сырьевой отрасли, Россия делает рывок в области машиностроения и высоких технологий и становится монополистом на мировом рынке. Мировая общественность негодует. Восток и Запад активно проявляют антироссийские настроения. "Эти русские слишком много о себе думают, пора поставить их на место", - рассуждают в правительстве США. Круг сужается, и вот уже Россия вынуждена готовиться к войне... Но готов ли к этому новый император?
На самом деле все это часть грандиозного плана, цель которого - объединение человечества. Космос - последний рубеж. Преодолеть его возможно только единым, всепланетным государством.
Arvamus:
Jarolavitšev on nüüd siis troonil, nimetab end Imperaatoriks ning reformid jätkuvad. Venemaa kipub masinaehituse ja kõrgtehnoloogiliste toodete osas maailmas lausa monopolistiks muutuma. Muu maailm, kes algul ka Venemaa monarhiaks muutumise ja Impeeriumiks kuulutamise peale vaid üleolevalt õlgu kehitas, hakkab ilmutama ärevuse ja rahulolematuse märke. USA reaganilaadne president otsustab viimaks venelastele koha kätte näidata. Sõja ajendiks saab see, kui venelased, kes pole 15 aastat midagi kosmosesse lennutanud, saadavad sinna äkki lühikese aja jooksul kaheksa orbitaalplatvormi. Milleks, seda ei tea läänes keegi, ja keda huvitabki... tegelikult areneb aga kõik hoopis venelaste plaani järgi...
No ja ründabki USA koos oma NATO liitlastega Venamaad. Hiina kasutab samati momenti ja kavatseb Siberi vallutada. Siis aga selgub, et Jarolavitšev koos oma surematutega on ründajatele mitmed üllatused ette valmistanud.
Läänes ei osuta venelased NATOle mingit vastupanu, kogu armee on koondatud Vene-Hiina piirile salaja rajatud kindlustatud vööndisse, millest hiinlastel kuidagi läbi murda ei õnnestu. Selgub ka venelaste orbitaalplatvormide otstarve - kõigepealt lasevad need puruks kõik USA sidesatelliidid ning seejärel ümbritsevad Maa veel mingi väljaga, mis muudab atmosfääris lendamise võimatuks. Seega jäävad läänest Venemaale tunginud liitlased side ning lennu- ja raketiväeta ja on peagi Jarolavitševi kõrgtehnoloogiaga varustatud surematutest koosneva kaardiväe käes täiesti abitud.
Meeleheitel hiinlased siiski üritavad Venemaale tuumalööki anda, aga nende raketid lõhkevad kohe peale õhkutõusmist ja sellega on sõda Venemaa võiduga lõppenud ja seitsmeaastane kogu maailma haarav tuumatalv alanud. Ja et surematud olid ka sellise karmivõitu stsenaariumi ette näinud, oldi Venemaa sellega arvestada osanud. Ja Maa ainsaks suurvõimuks oligi Vene Impeerium - just nagu surematute plaan ette nägi.
See raamat meeldis mulle vähem kui esimene osa. Jutt tundus mulle kuidagi hüplevam, kaootilisem, keskendus vähem konkreetsetele inimestele ja rohkem suurele üldpildile. Nii nõrka nelja väärt raamat minu arvates.
Империя 2
2002 a.
384 lk.
Став президентом, а точнее, Императором Российской империи, Дмитрий Ярославичев проводит серию кардинальных реформ. Отложив разработку сырьевой отрасли, Россия делает рывок в области машиностроения и высоких технологий и становится монополистом на мировом рынке. Мировая общественность негодует. Восток и Запад активно проявляют антироссийские настроения. "Эти русские слишком много о себе думают, пора поставить их на место", - рассуждают в правительстве США. Круг сужается, и вот уже Россия вынуждена готовиться к войне... Но готов ли к этому новый император?
На самом деле все это часть грандиозного плана, цель которого - объединение человечества. Космос - последний рубеж. Преодолеть его возможно только единым, всепланетным государством.
Arvamus:
Jarolavitšev on nüüd siis troonil, nimetab end Imperaatoriks ning reformid jätkuvad. Venemaa kipub masinaehituse ja kõrgtehnoloogiliste toodete osas maailmas lausa monopolistiks muutuma. Muu maailm, kes algul ka Venemaa monarhiaks muutumise ja Impeeriumiks kuulutamise peale vaid üleolevalt õlgu kehitas, hakkab ilmutama ärevuse ja rahulolematuse märke. USA reaganilaadne president otsustab viimaks venelastele koha kätte näidata. Sõja ajendiks saab see, kui venelased, kes pole 15 aastat midagi kosmosesse lennutanud, saadavad sinna äkki lühikese aja jooksul kaheksa orbitaalplatvormi. Milleks, seda ei tea läänes keegi, ja keda huvitabki... tegelikult areneb aga kõik hoopis venelaste plaani järgi...
No ja ründabki USA koos oma NATO liitlastega Venamaad. Hiina kasutab samati momenti ja kavatseb Siberi vallutada. Siis aga selgub, et Jarolavitšev koos oma surematutega on ründajatele mitmed üllatused ette valmistanud.
Läänes ei osuta venelased NATOle mingit vastupanu, kogu armee on koondatud Vene-Hiina piirile salaja rajatud kindlustatud vööndisse, millest hiinlastel kuidagi läbi murda ei õnnestu. Selgub ka venelaste orbitaalplatvormide otstarve - kõigepealt lasevad need puruks kõik USA sidesatelliidid ning seejärel ümbritsevad Maa veel mingi väljaga, mis muudab atmosfääris lendamise võimatuks. Seega jäävad läänest Venemaale tunginud liitlased side ning lennu- ja raketiväeta ja on peagi Jarolavitševi kõrgtehnoloogiaga varustatud surematutest koosneva kaardiväe käes täiesti abitud.
Meeleheitel hiinlased siiski üritavad Venemaale tuumalööki anda, aga nende raketid lõhkevad kohe peale õhkutõusmist ja sellega on sõda Venemaa võiduga lõppenud ja seitsmeaastane kogu maailma haarav tuumatalv alanud. Ja et surematud olid ka sellise karmivõitu stsenaariumi ette näinud, oldi Venemaa sellega arvestada osanud. Ja Maa ainsaks suurvõimuks oligi Vene Impeerium - just nagu surematute plaan ette nägi.
See raamat meeldis mulle vähem kui esimene osa. Jutt tundus mulle kuidagi hüplevam, kaootilisem, keskendus vähem konkreetsetele inimestele ja rohkem suurele üldpildile. Nii nõrka nelja väärt raamat minu arvates.
28. detsember 2012
Виват император!
Роман Злотников
Империя 1
2001 a.
404 lk.
Оказывается, на свете кроме нас, смертных людей, есть еще и бессмертные. Они стареют, как и мы, но не умирают, а просто меняют свое обличье, становясь снова молодыми... Таков глава `Фонда Рюрика` Дмитрий Иванович Ярославичев — по виду очень молодой человек. Его Фонд располагает немыслимо большими финансовыми средствами и притом использует их честно и бескорыстно во благо России — укрепляет армию, поддерживает учителей и врачей, создает огромный университет... ФСБ старательно собирает сведения о Фонде и его президенте, но, к своему удивлению, ничего плохого не обнаруживает. Никто, кроме самих бессмертных разумеется, не знает, что Россия избрана стартовой площадкой для планируемого объединения человечества и создания всемирной Империи, дабы предстать передкосмосом (имеются в виду не просто полеты по околоземным орбитам) единым, не разделенным на множество государств. С этой целью Россия прежде сама должна снова стать монархией...
Arvamus:
Империя 1
2001 a.
404 lk.
Оказывается, на свете кроме нас, смертных людей, есть еще и бессмертные. Они стареют, как и мы, но не умирают, а просто меняют свое обличье, становясь снова молодыми... Таков глава `Фонда Рюрика` Дмитрий Иванович Ярославичев — по виду очень молодой человек. Его Фонд располагает немыслимо большими финансовыми средствами и притом использует их честно и бескорыстно во благо России — укрепляет армию, поддерживает учителей и врачей, создает огромный университет... ФСБ старательно собирает сведения о Фонде и его президенте, но, к своему удивлению, ничего плохого не обнаруживает. Никто, кроме самих бессмертных разумеется, не знает, что Россия избрана стартовой площадкой для планируемого объединения человечества и создания всемирной Империи, дабы предстать передкосмосом (имеются в виду не просто полеты по околоземным орбитам) единым, не разделенным на множество государств. С этой целью Россия прежде сама должна снова стать монархией...
Arvamus:
Raske öelda, kas seda raamatut mitte utoopiaks ei tuleks nimetada, aga mis on kindel, siis see, et raamatu autor suhtub suure poolehoiuga monarhiasse (selle ütleb ta raamatu eessõnas ka otse välja) ning teiseks see, et autor on suur Venemaa patrioot (kui mitte öelda rahvuslane, natsionalist...). Huvitav, olen varem ka mõnda Zlotnikovi romaani lugenud (küll hilisemaid) ja seal see nii teravalt silma ei torganud.
Saabub Jeltsiniaegse demokraatia tagajärgede käes vaevlevale Venemaale rühm surematuid. Sellised Highlanderi Duncan MacLeodi tüüpi tegelased - mõni on juba tuhandeid aastaid vana - tappa on neid võimalik, aga keerulisevõitu, vananevad nad küll, aga siis muutuvad uuesti noorteks. Ja see seltskond on otsustanud inimkonna ühtse tervikuna kosmosesse viia, no ikka kaugemale kui vaid meie päikesesüsteem.
Selle eesmärgi elluviimiseks tuleb nende arvates aga kõigepealt kogu Maa ühtse monarhia alla koondada. Ning on otsustanud nad selle üldise monarhia luua Venemaa baasil. Miks just Venemaad aluseks võttes (peale selle, et raamatu autor on venelane)? Aga sellepärast, et Venemaad ei võta keegi maailmas tõsiselt, keegi ei pööra talle tähelepanu. Kui hakata aga kas Hiinat, Indiat või USAd kiirtempos arendama ja moderniseerima, märgataks seda kohe ja peagi tõuseks kogu muu maailm selle riigi vastu. Venemaa on aga tohutu suur, muu maailm ei saa tast midagi aru ja ta ei huvitagi kedagi.
Seega loovad surematud Venemaale Rjuriku fondi mille taga on nende kõigi aastasadade jooksul kogutud üüratu varandus, fondi etteotsa asub kõige helgema peaga surematu, Venemaal nimega Dmitri Jaroslavitšev (kuulutab end tsaariperest pärinevaks, aga ei pretendeerivat kuidagi troonile) ja töö läheb lahti.
Neil on muide ka kaval plaan surematuid ühe eraülikooli baasil juurde "tootma" hakata - varsti väljastabki see õppeasutus 50 tuhat erinevat spetsialisti aastas kes kõigele lisaks on ka surematuteks muudetud - täiendus surematute vanale kaardiväele.
Paarkümmend aastat hiljem kui Venemaa on läänele praktiliselt märkamatult paljudes valdkondades tänu fondi tohututele investeeringutele märkimisväärselt arenenud ja Jaroslavitšev üle Venemaa kuulus ausa ja omakasupüüdmatu mehena, sokutavad surematud Vene presidenditoolile sellise idioodi, et rahvas kõiksugu poliitikutest lahtisaamiseks Jaroslavitševile praktiliselt ise tsaaritrooni pakub ja too selle vastu võtab. Sellega on surematute plaani üks tähtis etapp läbitud.
Venelastel peaks seda raamatut ilmselt üsna meeldiv lugeda olema. Kirjeldatud majandus- ja poliitarengule võidakse ju muigega vaadata, aga nende enesetunnet peaks raamat kindlasti tõstma ja ju ta selleks kirjutatud ongi.
Minusugune vaatab asja pigem hoiatusena ja mõtleb, et küll pagan on hea, et pole olemas surematuid, nende tohutuid investeeringuid ja sellist geniaalset juhti, kes seda kõike ellu viia suudaks ning Venemaal bardakile lõpu võiks teha.
Aga raamatut oli üsna huvitav lugeda, oli värvikaid vene elu stseene, oli mõtteainet ühest võimalikust arengustsenaariumist meie naabri juures. Kui neid jeltsineid ja putineid seal veel palju pukki ronib, võib tõesti tekkida olukord, kus rahvas hakkab lausa nõudma monarhiat, mine sa tea. Nelja panen raamatule.
Saabub Jeltsiniaegse demokraatia tagajärgede käes vaevlevale Venemaale rühm surematuid. Sellised Highlanderi Duncan MacLeodi tüüpi tegelased - mõni on juba tuhandeid aastaid vana - tappa on neid võimalik, aga keerulisevõitu, vananevad nad küll, aga siis muutuvad uuesti noorteks. Ja see seltskond on otsustanud inimkonna ühtse tervikuna kosmosesse viia, no ikka kaugemale kui vaid meie päikesesüsteem.
Selle eesmärgi elluviimiseks tuleb nende arvates aga kõigepealt kogu Maa ühtse monarhia alla koondada. Ning on otsustanud nad selle üldise monarhia luua Venemaa baasil. Miks just Venemaad aluseks võttes (peale selle, et raamatu autor on venelane)? Aga sellepärast, et Venemaad ei võta keegi maailmas tõsiselt, keegi ei pööra talle tähelepanu. Kui hakata aga kas Hiinat, Indiat või USAd kiirtempos arendama ja moderniseerima, märgataks seda kohe ja peagi tõuseks kogu muu maailm selle riigi vastu. Venemaa on aga tohutu suur, muu maailm ei saa tast midagi aru ja ta ei huvitagi kedagi.
Seega loovad surematud Venemaale Rjuriku fondi mille taga on nende kõigi aastasadade jooksul kogutud üüratu varandus, fondi etteotsa asub kõige helgema peaga surematu, Venemaal nimega Dmitri Jaroslavitšev (kuulutab end tsaariperest pärinevaks, aga ei pretendeerivat kuidagi troonile) ja töö läheb lahti.
Neil on muide ka kaval plaan surematuid ühe eraülikooli baasil juurde "tootma" hakata - varsti väljastabki see õppeasutus 50 tuhat erinevat spetsialisti aastas kes kõigele lisaks on ka surematuteks muudetud - täiendus surematute vanale kaardiväele.
Paarkümmend aastat hiljem kui Venemaa on läänele praktiliselt märkamatult paljudes valdkondades tänu fondi tohututele investeeringutele märkimisväärselt arenenud ja Jaroslavitšev üle Venemaa kuulus ausa ja omakasupüüdmatu mehena, sokutavad surematud Vene presidenditoolile sellise idioodi, et rahvas kõiksugu poliitikutest lahtisaamiseks Jaroslavitševile praktiliselt ise tsaaritrooni pakub ja too selle vastu võtab. Sellega on surematute plaani üks tähtis etapp läbitud.
Venelastel peaks seda raamatut ilmselt üsna meeldiv lugeda olema. Kirjeldatud majandus- ja poliitarengule võidakse ju muigega vaadata, aga nende enesetunnet peaks raamat kindlasti tõstma ja ju ta selleks kirjutatud ongi.
Minusugune vaatab asja pigem hoiatusena ja mõtleb, et küll pagan on hea, et pole olemas surematuid, nende tohutuid investeeringuid ja sellist geniaalset juhti, kes seda kõike ellu viia suudaks ning Venemaal bardakile lõpu võiks teha.
Aga raamatut oli üsna huvitav lugeda, oli värvikaid vene elu stseene, oli mõtteainet ühest võimalikust arengustsenaariumist meie naabri juures. Kui neid jeltsineid ja putineid seal veel palju pukki ronib, võib tõesti tekkida olukord, kus rahvas hakkab lausa nõudma monarhiat, mine sa tea. Nelja panen raamatule.
Tellimine:
Postitused (Atom)











