The Well of Stars

Robert Reed
Marrow 2
2004 a.
304 lk.

As it sails the galaxy, the Great Ship (introduced in 2000's Marrow) meets an opponent worthy of its Jupiter-like size in Reed's taut sequel. Pitted against an entity that has sculpted its own dark cloud nebula called the Inkwell, the Ship's human captains and their nonhuman allies engage in a duel of wits and strength that drains gas giants and turns black holes into weapons. Washen, second in command but first in authority, must prepare the Great Ship for the encounter with the Inkwell. Washen's lover, Pamir, sets off in a streakship to confront the nebula's dominant species, the polyponds. Unraveling the dark nebula's secrets requires Washen to uncover some of the Great Ship's mysteries as well. The infinite depths of space are well matched by the all-too-human depths of Reed's characters, who range from near-deity to damaged fosterling, but must all face the problem of resolving conflicts between individual desires and communal needs. Having body-rebuilding immortality genes only gives them that much more time to debate the issue (as well as catching the unwary reader with quick-cut jumps of decades in a sentence). This literary SF novel works at all levels, from the big action sequences and mind-expanding concepts to the quiet, reflective moments.

Arvamus:

Suur Laev on peale eelmises osas toimunud madinat Marrowl inimeste poolt etteantud ja sadade aastatuhandete jooksul järgitud marsruudist Linnuteel kõrvale kaldunud ja oma kosmilise liinibussi funktsiooni minetanud. Ja et laeva vanale kursile vigastuste parandamise tõttu vajaliku kiirusega tagasi suunata pole võimalik, asutakse uurima, kuhu Laeva nüüdne kurss siis ta miljardid asukad viib.

Aga viib uus kurss Laeva mingisse tumedasse udukogusse. Ja mida rohkem Kaptenid seda udukogu uurivad, seda kahtlasemana ta neile tundub. Näiteks selgub, et oma trajektoori tõttu udukogusse lennanud rändtähed koos oma planeedisüsteemidega on valgusaastate kuludes sealt udukogust enamasti jälle ka väljunud, aga äärmiselt rüüstatud kujul - tähtedest endist on veel midagi järel, aga nende kaaslased (planeedid) ja asteroidid on alati kõik udukogus kuidagi ning millegipärast kaduma läinud. Mis on üks ütlemata kahtlane ja loodusseadustega mittekooskõlas olev asi.
Ja udukogule lähenedes hakatakse sealt ka mingeid mõistuslikke signaale avastama ja üldse hakkavad märgid näitama, et udukogus eksisteerib mingi mõistuslik elu, ja sugugi mitte madalal arengutasemel olev.

Udukoguni jõudmiseni jäänud paarisada aastat kasutab Laeva meeskond vanade vigastuste parandamiseks, läheneva udukogu uurimiseks ja enda uue salapärase ohu vastu kõigiti ette valmistumiseks. See on siis esimene pool raamatust.

No ja eks Laeva udukogusse sisenedes lõpuks selgubki, kes seal elab ja mida ta tahab. Aga tahab ta Suurt Laeva ja see Laeva asukatele muidugi kuidagi ei sobi. No ja lähebki jälle madinaks ning veel selliste vahenditega, mida tõesti vaid hard-sf's kohata võib. See on siis raamatu teine pool.

Ja raamatul on ka puänt aga see jäi küll väga kesiseks ja võinuks väga hästi ka olemata olla. Ühesõnaga et kui kaks palakese (antud juhul Suur Laev) pärast kaklevad, siis kolmas ja kõige kavalam istub selle möllu ajal põõsas ja näpsab siis selle palukese mõlema kakleva osapoole eest endale.

Nii, esiteks pean ma tunnistama oma viga ja ütlema, et sarjaraamatute lugemise vahele ei tohi liiga pikka pausi ka teha. Mina lugesin Marrow'd üsna täpselt 2 aastat tagasi ja sealt tänaseni oli selgelt liiga pikk vahe "The Well of Stars'i" lugemahakkamiseks. Marrow põhisündmused ja tegelased olid küll veel meeles aga üksikasjad enam mitte, osa tegelasi ka mitte ja see tegi antud raamatu lugemise veidi keeruliseks.
Aga teiseks tundus siinne raamat mulle natuke venitatud, raskesti arusaadav ja mis kõige hullem - igavavõitu. No ei olnud selline raamat mille võtad kätte ja loed ühe hingetõmbega läbi. Siin läks neid hingetõmbeid lugemise ergutamiseks ja turgutamiseks päris ohtralt vaja. Ega ma muidu poleks kolmesajaleheküljelist raamatut 2 nädalat lugenud. Aga seda tuleb ka kohe tunnistada, et ega mul loo poolelijätmise mõtet ka ei tekkinud. Lihtsalt see oli selline raamat, mis võttis aega. Ning sarja esimene osa, Marrow, meeldis mulle sellest teisest osast oluliselt rohkem. Seega kuna ma Marrow'le panin nelja, siis antud raamat minult üle kolme küll hindeks ei saa. Lugeda seda raamatut võis aga kellelegi soovitada  ei tihka.

Revolution of the Gods: The Battle for Sol

William Hobbs
Book 2
2014 a.
121 lk.

By 2031, the surviving inhabitants of Earth are ruled by a new world government led by the Council of Seven. Over eighty percent of the population has been swept from the face of the planet by the effects of world economic collapse, nuclear catastrophe, and the Syova Virus; all of it orchestrated purposely by an ancient force in an effort to gain control of Earth and the solar system. One man has been given the abilities to prevent this cataclysmic event. And with the help of another ancient force, he and his group will endeavor to successfully lead a Revolution of the Gods.
The Battle of Sol is a compelling amalgam of hard science fiction, religious and political conspiracy, and ancient astronaut theory derived from current and historical reality. It presents a great deal of action with the backdrop of a planetary domination effort lasting dozens of millennia and culminating in a worldwide battle that takes place in a matter days throughout the series.

Arvamus:

Olukord muutub üha pingelisemaks. Pahad tulnukad kavatsevad võimu Maal lõplikult ja avalikult üle võtta. Headel tulnukatel on oma plaan halbadele tulnukatele lõplikult ära teha ning aastatuhandeid kestnud vastasseis viimaks enda kasuks lahendada. Inimkonna järelejäänud riismed (või kui palju neid puhtaverelisi Maa esialgsete asukate järeltulijaid enam üldse eksisteerib...) on üsna alasi ja haamri vahel olemise olukorras... ja ega neil suurte võitluses mingit sõnaõigust ei ole kuigi püütakse ka enda lusikas supi sisse torgata.

Kui eelmises osas oli igasuguseid müüte ja vandenõuteooriaid süle ja seljaga kokku kuhjatud, siis selles raamatus suutis autor ühe veel (ja kusjuures sellise priske) hunnikusse juurde lisada - nüüd tuli siis välja, et Kristus oli mingi eriti iidse ja ülikõrgelt arenenud tulnakaterassi esindaja (no nende hulgast, kes 5 miljardi aasta eest meie galaktikasse eluseemneid külvamas käisid). Oh heldeke küll...

No igav just lugedes ei hakanud, põnevust ja pinget oli - aga sellise hulga äraleierdatud linnalegendide ja müütide kokkukuhjamine oli ikka midagi täiesti enneolematut ja... mittevajalikku. Kusagil on vähemalt sarja kolmas osa ka kas juba olemas või tulemas, aga see veel õnneks minu silmapiirile sattunud ei ole :D. Antud osa aga üle kolme küll kuidagi hindeks ei saa.

Revolution of the Gods: The Battle for Sol

William Hobbs
Book 1
2014 a.
116 lk.

By 2031, the surviving inhabitants of Earth are ruled by a new world government led by the Council of Seven. Over eighty percent of the population has been swept from the face of the planet by the effects of world economic collapse, nuclear catastrophe, and the Syova Virus; all of it orchestrated purposely by an ancient force in an effort to gain control of Earth and the solar system. One man has been given the abilities to prevent this cataclysmic event. And with the help of another ancient force, he and his group will endeavor to successfully lead a Revolution of the Gods.
The Battle of Sol is a compelling amalgam of hard science fiction, religious and political conspiracy, and ancient astronaut theory derived from current and historical reality. It presents a great deal of action with the backdrop of a planetary domination effort lasting dozens of millennia and culminating in a worldwide battle that takes place in a matter days throughout the series.

Arvamus:

Järjekordne sari, kus on võetud kõikvõimalikud nn vandenõuteooriad ja nendest lugu kokku pandud.
Mida kõike siin ei ole: miljonite aastate eest maad külastanud tulnukad kes inimese geene veidi sorkisid, siis tänapäeval meid jälgivad "hallid mehikesed", edasi kahte liiki tulnukad kes viimased paarkümmend aastatuhandet Maal tegutsevad ja inimesi enda võimu all hoiavad (Lemuuria, Atlantis, Ur ning sumerid...), vabamüürlased, Bilderbergi grupp ja mida kõike veel.
Aga nüüd tahavad ühed tulnukad siis Maa avalikult ja lõplikult enda käe alla saada ja teised tulnukad püüavad seda inimeste mõningase toetusega takistada.
Maal valitseb selline kena postapokalüptiline olukord ka. 2029. a. kukkus Maa majandus kokku ja varsti peale seda tabas inimesi tohutu epideemialaine (mis oli jälle tulnukate poolt meie geenidesse sisse kodeeritud) kus miljardid inimesed surma said.

Ladusalt ja põnevalt kirjutatud lugu, ainult et selles pole absoluutselt ühtegi uut ja suurt autori oma ideed. Väikeseid mõttekesi geneetika ja sõjatehnika alal ikka siiski on. Neljake.

The Trafalgar Gambit

Christopher Nuttall
Ark Royal 3
2014 a.
498 lk.

Humanity is losing the war. The once-mighty space navies have been crippled, officers and crew have been stretched to the limit and Earth herself has come under heavy attack. The end cannot be long delayed. For Admiral Smith and the crew of HMS Ark Royal, the stakes have never been so high.

The one hope is to make contact with alien factions that might oppose the war. But, as Ark Royal sets off on a desperate diplomatic mission, it rapidly becomes clear that there are both human and alien factions that wish to fight the war to the bitter end - and that her previous missions have sown the seeds of success ... or total failure.

Arvamus:

Ark Royal saadetakse jällegi üritama tulnukatega rääkida ja kui võimalik, siis nendega rahu teha või kui see ei õnnestu, siis tulnukate tagalas võimalikult palju kahju tekitada.
Osade tulnukatega saadaksegi enamvähem kooseksisteerimise osas kaubale, sõdimist pooldavad tulnukat üritavad aga uuesti Maad rünnata ning seda takistada püüdes leiab Ark Royal koos meeskonnaga oma otsa...

Samal tasemel raamat kui sarja eelmisedki osad. "Elluärganud" prints Henry teema käis mulle jällegi närvidele, liigliha oli loos minu jaoks ka kõvasti ülearu. Tegelikult kisub hinne juba kõvasti kolme poole, aga no annan heast südamest raamatule siiski veel eriti nõrga nelja.

The Nelson Touch

Christopher Nuttall
Ark Royal 2
2014 a.
466 lk.

Ark Royal – the Royal Navy’s outdated space carrier – has won a smashing victory against the enigmatic aliens, capturing one of their starships and returning to Earth. Now, Admiral Theodore Smith and his crew are assigned to command a fleet charged with making a deep-penetration raid into alien territory, a fleet made up of carriers from four different nations.

But with a crewman who isn't what he seems, untested pilots and international friction – and a new and dangerous alien plan - can Ted and his crew survive their mission ... or will they die, alone and unremarked, hundreds of light years from home?

Arvamus:

Ark Royal koos teda saatva laevastikuga saadetakse reidile tulnukate tagalasse. Et viia sõjategevus Maast eemale ja võita inimkonnale aega tulnukate rünnaku tagasilöömiseks.
Ark Royal täidab oma ülesande tulnukate territooriumil segadust tekitada ja vaenlasele võimalikult suuri kaotusi põhjustada edukalt aga see ei päästa Maad tulnukate rünnaku eest ja laevastiku Maale naastes paistavad inimeste võimalused tulnukatele vastu seista veel väiksemad kui varem.

Seekord oli tegemist juba tugevalt "ülekaalulise" raamatuga.
Kaks peamist asja, mis mulle ei meeldinud:

Esiteks autoripoolne liigne taustainfo andmine; kõige põhjendamine, lahtiseletamine, kommenteerimine. Selline stiil kus mõni tegelane ütleb ühe lause, siis tuleb pool lehekülge seletusi ja selgitusi, miks ta just seda ja sedasi ütles, seejärel sama tegelase teine lause ja jälle pikk lõik selgitust-arutlust selle lause ümber ja nii muudkui edasi muutub lõppkokkuvõttes ikka veidi tüütuks küll.

Teiseks poliitika - Suurbritannia troonipärija mängutoomine. Ma saan aru, inglise/šoti kirjanik, eks oma särk on ihule ikka lähedal ja ju Nuttalli jaoks on kuninglik perekond ja nendega seonduv oluline teema. Minule aga mitte kopikagi eest! Mind see ei huvita! No tahab troonipärija "normaalset" elu elada, koolitab ennast hävitaja piloodiks ja asub kaaspilootide jaoks inqognito Ark Royalile teenime... ja siis on ta vaata et laevastikku juhtiva admirali, laeva kapteni ja teiste kõrgemate ülemuste jaoks vaata et tähtsam probleem kui tulnukate peksmine. Issand kui palju minu jaoks täiesti mõttetut möla ning sahmimist selle troonipärija ümber... mida ma üsna pea vaid ainult diagonaalis lugesin.

Just selle troonipärija jama ja ülepaisutatud sisu pärast tundus see raamat mulle eelmisest kesisem. Aga no mitte veel nii kehvana, et kesist nelja panna ei võiks.

Ark Royal

Christopher Nuttall
Ark Royal 1
2014 a.
459 lk.

If you wish for peace, prepare for war.
-Royal Navy Motto

Seventy years ago, the interstellar supercarrier Ark Royal was the pride of the Royal Navy. But now, her weapons are outdated and her solid-state armour nothing more than a burden on her colossal hull. She floats in permanent orbit near Earth, a dumping ground for the officers and crew the Royal Navy wishes to keep out of the public eye.

But when a deadly alien threat appears, the modern starships built by humanity are no match for the powerful alien weapons. Ark Royal and her mismatched crew must go on the offensive, buying time with their lives And yet, with a drunkard for a Captain, an over-ambitious first officer and a crew composed of reservists and the dregs of the service, do they have even the faintest hope of surviving ...

... And returning to an Earth which may no longer be there?

Arvamus:

Samanimelise sarja esimene raamat. Ja sama heal tasemel kirjutatud kui minu poolt siiani loetud kõik Nuttalli raaamtud.

Inimkond on juba paarsada aastat tasakesi kosmosesse laienenud ja planeete koloniseerinud. Kui algul oodati elevusega ka esimest kontakti teiste mõistuslike olenditega, siis siiani pole seda toimunud. Ootusind on maha jahtunud ja järjest rohkem levib arvamus, et vähemalt kosmilises mõttes lähipiirkonnas oleme meie ainsad mõistusega tegelased.
Ning siis äkki toimubki esimene kontakt, mis pole aga sugugi mitte selline kui kunagi oodati - nimelt ründavad tulnukad mingi hoiatue ja põhjuseta ühte inimeste kolooniat, siis teist ja nii muudkui edasi. Tulnukate vastu saadetud inimeste moodne kosmoselaevastik osutub aga tulnukate sõjalaevadele igas mõttes alla jäävaks. Nii kiiruse, relvastuse, kui mis kõige hullem - laevakerede soomustatuse poolest, inimeste laevad on lihtsalt kaitsetud tulnukate plasmakahurite ja rakettide eest. Inimeste laevastik hävitatakse mõne minutiga.

Nii et asjad on hullemad kui hullud ja Maal oodatakse kaitsetult tulnukate laevastiku saabumist... Viimases hädas tuleb kellelegi poliitikuist uitmõttena meelde inimeste kosmoselaevastiku kunagine uhkus, 70 aastat vana Ark Royal, mida viimastel aastatel rohkem muuseumlaevana orbiidil hoiti, aga mis põhimõtteliselt kiiresti vähemalt lennukorda on viidav. Ark Royal on kõigiti iganenud ja ajast maha jäänud alus, joodikust kapteni ja erinevate üleastumiste eest sinna saadetud meeskonnaga... aga moodsatest sõjalaevadest omal ajal hulga toekamalt ehitatud ja soomustatud.

Ja kutsutaksegi "vanur" tegevteenistusse ja saadetakse uurima, et mis tulnukad, miks, ning kas ja kuidas nendega võidelda oleks võimalik. Ega keegi sõjaväejuhtidest usu, et Ark Royalil mingit edu võiks olla või et ta üldse tagasi tuleks, aga loodetakse et ehk õnnestub laeval Maale natukene kaitseks valmistumiseks aega juurde võita.
Ark Royalil ei lähe aga tänu oma tugevale kerele, laeva väga hästi tundvale meeskonnale, joomises vaheaja teinud kaptenile ja ka parajale portsule õnnele sugugi mitte nii halvasti, kui Maal arvati...

Kui ma enda eelmise raamatuna loetud Guo "Stars at War" puhul kurtsin, et tegemist oli palja skeletiga millel liha puudus, siis Nuttalli puhul selle "liha" puudumist muidugi karta ei ole. Pigem võiks raamatut võrrelda isegi veidi ülekaalulise tegelasega. Mõned raamatutegelaste endassesüüvimised ja mõtisklused ning minevikuekskursid tundusid juba liigagi põhjalikud ja pisut ülepaisutatud olevat. Ja nagu Nuttalli puhul ikka, ei pääsenud raamatus ka seekord poliitikast, aga seda oli õnneks antud loos siiski mõistlikkuse piires.
Minu arvates korralik raamat. Ei hiilgav, aga igati loetav ja pinget ning põnevust pakkuv. Neli hindeks.

Stars at War

Lee Guo
SAW Book 1
2014 a.
253 lk.

Massive battleships, raging wars, and constant battle!

The year is 4091 AD.

Humans have ventured out into the stars, but galactic space nearby is filled with hundreds of hostile alien species. Time and time again, scattered human nations fall to alien onslaughts.

Earth is already a nuclear wasteland.

But this time, humanity is united under one banner. Will the last human starfleet be able to defeat radical alien expansionists hellbent on taking mankind's territory? Will the crews of enormous human battleships prevent humanity from becoming a migrant race without a star to call home?

Stars at war is about a fleet tactician's struggle to outwit alien opponents, and to not be outwitted in turn.

An action-packed, adrenaline-rushed novel about space combat and interstellar war!

Arvamus:

Nii puhas militaarulme kui veel olla saab.
Kauges tulevikus sõdivad inimesed mingite "ussidega". Raamat kujutab endast kolme suure lahingu üksikasjalikku kirjeldust. Ja see ongi suuresti kõik. Tausta toimuvale võitlusele annab autor minimaalselt. On üks peategelane, inimeste laevastikku juhtiv admiral kellest me üht-teist teada saame ja selle kaudu siis ka inimeste elust nii kauges tulevikus (mis üllatuslikult on 2 tuhande aasta pärast üsna tänapäeva sarnane). Ja siis on paar episoodilist kõrvaltegelast kes võitluse käigus enamasti väga kiiresti surma saavad. Ongi kogu raamatu sisu.
Lahingud on muidugi väga detailselt lahti kirjutatud, näidatakse ka miks üks või teine pool seda või teist teeb - ühesõnaga nii taktika kui strateegia on olemas. No ja muidugi on üksikasjalikult lahti kirjutatud mõlema poole relvastust ja nende relvade võimalusi.

Ma ütleks, et see oli juba liiga puhas - ehe militaarulme. Ma oleks lahingutele lisaks rohkem tausta ja inimlikkust soovinud näha. No olgu, inimeste laevastiku juhi admiral Prancorti kaudu autor seda veidi püüdis anda (ja raamatu järelsõna kaudu ka midagi...), aga ma arvan, et seda jäi ikka väheks. Pealegi oli admiral ju kolmandiku raamatust mängust väljas.

Seega minu jaoks juba liiga puhas militaarulme. Nagu mõne vastava arvutimängu ümberjutustus. Inimestest ja inimlikkusest jäi puudu. Kolm hindeks.