25. detsember 2014

Olympus

Ben Winston
Talosian Chronciles 1
2014 a.
313 lk.

Over four-thousand years ago, a star ship crashed on the dark side of the moon. Acting on its final orders, the AI began repairs, and then searched for a new crew. Finding Ian Williams, a virtual clone for its original commander, the AI contacts him and convinces him to undertake the challenge of getting the big ship back in space and protecting the Earth from the enemy that originally caused it to crash. Can Ian do what needs to be done without any of the governments of the planet finding out about it? Will one star ship be enough to protect the planet? Will the damn thing even be able to fly again?

Arvamus:

Ei siin ole arvata midagi. Raamat teismelistest ja ilmselt teismelistele. Mulle aitas paarikümne lehekülje lugemisest, et mõista - mina olen selle raamatu sihtgrupi jaoks juba kaugelt liiga vana. Kurb küll, aga aeg lendab... :).
Talosian Chronciles 2

Sisust. Nelja tuhande aasta eest on Kuu tagaküljele mingi tulnukate laev hädamaandumise teinud. Laeva meeskond evakueeris end Maale ja segunes seal kohalikega. Nüüd on laeva tehisintellekt viimaks laeva lennukorda putitamisega ühele poole saanud ja hakkab laevale meeskonda otsima-värbama. Maalt oma kunagise meeskonna järeltulijate hulgast, et kellel õige dna on. Ja kellegi Iani nimelise teismelise valib AI kõigepealt laeva kapteniks... No ja mingi vaenlane (see kes aastatuhandete eest laeva alla tulistas) on seal kusagil kosmoses ringi luusimas ja loomulikult tuleb Maad nende eest kaitsta.

Nii et selle raamatu sain eriti kähku loetud ;D, ja siin pole hindega vaja ka mingit matemaatikat teha, 1 on poolelijätmise märgiks hindeks ja üheks see hinne ka jääb.

Ja millegi tõlkimisega pole siin ka mõtet aega raiskama hakata...

The January Dancer

Michael Flynn
January Dancer 1
2008 a.
350 lk.

A triumph of the New Space Opera: fast, complicated, wonder-filled!

Hugo Award finalist and Robert A. Heinlein Award–winning SF writer Michael Flynn now turns to space opera with stunningly successful results. Full of rich echoes of space opera classics from Doc Smith to Cordwainer Smith, The January Dancer tells the fateful story of an ancient pre-human artifact of great power, and the people who found it.

Starting with Captain Amos January, who quickly loses it, and then the others who fought, schemed, and killed to get it, we travel around the complex, decadent, brawling, mongrelized interstellar human civilization the artifact might save or destroy. Collectors want the Dancer; pirates take it, rulers crave it, and they’ll all kill if necessary to get it. This is a thrilling yarn of love, revolution, music, and mystery, and it ends, as all great stories do, with shock and a beginning.
January Dancer 2

Arvamus:

Ei maksa oma võimeid üle hinnata ja ühe kosmoseooperi lugemist lõpetades kohe uut kosmoseooperit ette võtta :D.
Tegelikult ma arvan, et seda raamatut (sarja) poleks minu jaoks päästnud ka see, kui ma enne selle lugema asumist oleksin kasvõi kümmekond ainult madinast koosnevat militaarulmekat läbi lugenud (ja ainult madinast koosnevaid miltaarulmekaid nüüd väga lihtne leida ka ei ole...).

Raamatu ülesehitus on veidi tavatu: keegi armidega mees jutustab lugusid (kusjuures pagana detailselt jutustab; nagu oleks ta igas loos ise osalenud - aga sellist kõikjalosalevat tegelast tema juttudes ju ei olnud...) ja harfimängija kuulab ning esitab iga loo järel küsimusi ja kommenteerib kuuldut. No sellise stiiliga harjub ruttu ära.
Kõik räägitavad lood keerlevad kapten January leitud iidse artefakti (Dancer) ümber. See on selline kivi, mis tasapisi oma kuju muudab (ja legendide kohaselt pidavat soove täitma).
Flynn on loonud kauge tuleviku inimeste maailma. Mastaapse, detailse... hulga asustatud planeetidega, valgusest kiirema liikumisega, erinevate võimukandjatega, sõjaväelastega, bandiitidega, piraatidega jne. jne.

Kindlasti on raamat hästi kirjutatud, kindlasti pole ka süžee paha ja annab teema arendamiseks palju võimalusi. On rida omapäraseid tegelasi. Ma usun, et see raamat sobiks kenasti ulme 50ndate aastate Kuldse Ajastu raamatute sekka... ainult et praegu on aastanumber hoopis teine.

January Dancer 3
Ühesõnaga mina sain kolmandiku raamatuga läbilugemisega hakkama ja siis tüdinesin ära. Oleks see sari mulle aastakümnete eest kätte juhtunud ja ma oleks teadnud, et järgmist uut ulmeraamatut saan ma käes hoida ehk poole aasta - aasta pärast, siis lugenuks ma kõik selle sarja neli osa õhinal läbi. Praegu ma olen aga kindel, et suudan kergesti ja kiiresti enda jaoks mõne huvitavama raamatu leida ja sellepärast ma Flynni epopöa nii kergesti kõrvale heidangi (ehk liigagi kergesti...).
Nii et lugu polnud minu jaoks piisavalt põnev ega haarav. Loo tegelased ja nendega toimuv jätsid mind ükskõikseks. Liiga suur hulk tegelaste- ja eriti just kohanimesid, mida meeles pidada (raamatu alguses on küll tegelaste nimekiri ja kaart Galaktika spiraalharu piirkonnaga, kus sündmustik toimub, aga kes see ikka viitsib kogu aeg raamatu algusesse kaarti uurima hüpata). Ja lisaks veel väljamõeldud mõõtühikud - nende jaoks on ka raamatu alguses eraldi teisendustabel - oh heldeke...
Tempot juurde ning vahtu vähemaks ja olekski olnud raamat, mis mulle meeldinuks. Aga mida polnud seda polnud...

Hindega on raskusi. Poolelijätmise märgiks tuleks muidugi 1 panna. Teisalt kirjutatud on ju tõesti hästi ning omapärase maailma on Flynn ka välja mõelnud, selle eest võiks lausa viie panna. Ega midagi, teen veidike omaenda reeglitele mittevastavat matemaatikat: 1+5=6/2=3, hinne seega 3.
January Dancer 4

Sissejuhatus:

Universumis on kõik vanem kui ta näib. Süüdistage selles Einsteini. Me näeme tähti sellistena millised nad olid neilt valguse lahkumise hetkel, ja see juhtus juba väga ammu. Miski öises taevas pole samaealine ei meiega ega oma sealsete kaaslastega. Iidsed tähed kaovad olematusse veel enne kui meie neid märkame, me näeme nende sündi tähtede "sünnitubades", aga need tähed jõuavad vanaks saada ja kaduda veel enne, kui meie nende sünnist teada saame. Kõik mida me taevas imetleme on juba kadunud.
Ja ikkagi liigub valgus igavesti, kõik see, mis on vanaks saanud ja kustunud, säilitab kusagil kujutise enda noorusest. Universum on täis viirastusi.
Aga kujutised on valgus, valgus on energia, energia on mateeria ja mateeria on juba reaalne. Seega kokkuvõttes on kujutis reaalsus - üks ja sama asi. Selles süüdistage samuti Einsteini.
.....

23. detsember 2014

Voice of the Chosen

Lawrence P. White
Spirit of Empire 3
2012 a.
435 lk.

Struthers has suffered serious defeats at the hands of Terran forces, but he is fighting back. First on his list: convene the Imperial Senate, name himself emperor, and officially declare Imperial Forces in rebellion.

The Queen must present herself to the senate. If she can, Struthers’ rebellion will fail, but the meeting will be held on Triton, his headquarters world. It is up to First Knight Michael Carver to find a way to spirit her into the senate and back out again. Because she is the Last of the Chosen, his plan must be perfect.

The meeting will take place in 18 months. Both sides will use that time to solidify their positions.

Meanwhile, the Chessori know who it is that’s been defeating them. They have successfully dealt with emerging worlds in the past, and they fully expect to do so again.

Arvamus:

Saaga sündmustik liigub vääramatult ja kõrvalekaldumatult otsustava vastasseisu suunas Struthersiga, Kuninganna ja tema rüütlid muudkui valmistuvad ja valmistuvad ja... selleks jõukatsumiseks ning koondavad ja organiseerivad oma jõude. Maa tuuakse ka täielikult suurde mängu kui kuninganna sinna visiidi teeb ja tulnukate väljailmumisest-olemasolust üllatunud ja jahmunud inimestele Impeeriumi tutvustab ning Maa abi palub.
Aga kõigi nende suurte ja kauakestvate ettevalmistuste järel on raamatu lõpus toimuv võitlus Tritonil Impeeriumi Senati juures kuidagi kangesti alakaaluline. No madinat ju veidike on aga kõik kulgeb taas kangesti plaanipäraselt ja igasugustest arvestatavatest üllatustest või ootamatutest sündmusepööretest on raamat ikka kohe täiesti vaba. Nii et veidi igavavõitu kokkuvõttes - hirmus suur kõigi peategelaste aastatepikkune ettevalmistumine ja siis lõpuks üks lühike äge "sutsakas" ja kogu lugu, ongi Impeerium jälle õigesse suunda pööratud.

Aga noh, kui kunagi peaks sarja neljas osa ilmuma, eks ma ilmselt loen ka selle läbi. Ju seal minnakse chessorite impeeriumi vallutama (endaga liitma) ja ehk seal on põnevust ja ootamatusi rohkem. Sellele raamatule siin nõrk neli kokkuvõttes.

Peatükk 1:

Viimaks Krys ärkas ja tõusis istuma. Tema pimedad silmad püüdsid ümbruses selgust saada ning ta teised meeled üritasid lünki täita. Krys tunnetas, et ta istub voodil ja ta nina püüdis kinni haiglalõhnu.
"On seal keegi?" üritas ta selgust saada.
"Mina olen siin," vastas kohe Terry Washburn, tema isiklik Kaitsja.
"Teata laevale, et me lahkume."
Washburn tõstis sideseadme suu juurde ja rääkis M'Sada, nende piloodiga. Krys tõusis voodist, kui Washburn oma jutu lõpetanud oli.
"Resolve on mõne minuti pärast siin. Mis toimub, Leedi?"
"Sinu kodumaailma rünnatakse. Kus mu riided on?"
.....

14. detsember 2014

Knights of the Chosen

Lawrence P. White
Spirit of Empire 2
2011 a.
483 lk.

The Empire has collapsed. Aided by the Chessori, who wield an unbeatable mind weapon, Rebel domination of the sectors strengthens daily. Against such formidable opponents, hope dims among the Empire hierarchy.

The people of Earth are immune to the terrible mind weapon, but the Chessori know exactly where Earth is located. To save itself, Earth must save the Empire, but the process of pulling the politically fractured nations of Earth together cannot be forced. It must be led, and time is short.

Join your friends Ellie, Mike, Val, Reba, and Krys as they struggle to pull the remnants of a once great civilization from the ashes of defeat. Like the Phoenix, they will rise up, giving all that they are, and the galaxy will hear their call.

Arvamus:

Kui sarja esimeses osas seati mänguplats tegevuseks valmis, anti erinevat taustainfot ja tutvustati meid heade poole peategelastega, siis selles osas läheb juba mässuliste ja Kuninganna pooldajate vahelisteks kokkupõrgeteks. Inimesed on selles võitluses muidugi väga tähtsas rollis kui ainsad, kes on täielikult immuunsed chessorite nn psüühilise relva vastu. Selline anomaalia ja selle kasutamine Kuninganna kasuks seab aga lõppkokkuvõttes ka Maa mässuliste löögi alla.

Loo sündmustik hüppab meie galaktika ühest tähesüsteemist teise ning Kuninganna Rüütlitel on võitluse organiseerimise ja juhtimisega käed-jalad tööd täis. Lisaks peategelastele tõusevad tähtsasse rolli ka hulk Impeeriumi admirale ja muid asjamehi (kelle kõigi meelespidamine lõpuks juba mõningast pingutust nõuab), kuid autoril jätkub palju tähelepanu ka Maa vabatahtlike tegemiste ja võitluste jaoks.
Sarja mõlemas osas on mõningaid fantaasialugude elemente - näiteks Kuninganna Nägija (ennustaja, prohvet), kelle mõistatuslikke nägemusi lahti seletada püütakse ja mida siis oma tegevuses arvestatakse - katsu sa neid tulevikuvisioone mitte arvestada kui need pidevalt sajaprotsendiliselt täppi lähevad.

Minule raamat meeldis ja kindla nelja teenib ta hindeks küll.

Peatükk 1:

Gleason ründas nii kiiresti, et vaid vähesed Chandrajuski suures saalis viibinutest said üldse tema sealviibimisest aru. Enamus saalisolijaist kannatas veel chessorite psühho-relva järelmõjude käes. Kolm chessorit olid Mike'i ja Reba poolt tapetud, kuid Otis, Ellie Kaitsja lamas surevana põrandal, noahaav küljes. Ellie, Viimane Valitu, keda tabas nuga otse südamesse, oli surnud juba enne, kui ta põrandale kukkus.
Jessie, Mike'i Kaitsja ja ainus veel elusolev Suur Kass, hüppas saali tagaossa ja tulistas vahetpidamata gleasoni, et tema surmas täiesti kindel olla.
.....

5. detsember 2014

Last of the Chosen

Lawrence P. White
Spirit of Empire 1
2011 a.
582 lk.

The Empire, hundreds of thousands of civilizations scattered across the galaxy, has been subtly invaded by the Chessori, diminutive creatures wielding a powerful mind weapon. No one can resist this terrible mind weapon, and the war is lost before anyone knows it began.

Ellandra of the Chosen, the youngest and last surviving leader of the Empire, flees the Chessori. In desperation, she lands on a little-known emerging world called Earth where she is rescued by Mike Carver, an innocent bystander. In the process, he discovers that he and the people of Earth are immune to the mind weapon.

Join Mike and Ellandra on their quest to restore the Empire to its former glory. Along the way they will enlist many others, including:

- Otis, a Great Cat, the most lethal Protector in the Empire.

- Jake, a Rider, an intelligent alien mass of protoplasm. If a person could be considered a commodity, Riders would be the single most valuable commodity in the Empire. Unfortunately for Mike, Riders can only survive inside a host body.

- George, a nearly sentient artificial intelligence.

- Krys, a young woman far across the galaxy who receives unwelcome visions of the future. She hears Ellandra’s call, but she is just an orphan. What can she do?

Arvamus:

Tohutus galaktikaimpeeriumis toimub mäss. Valitsevast dünastiast jäävad ellu vaid üks liige, kukutatud kuninganna tütar Ellandra. Mässuliste eest põgenedes satub Ellandra kosmoselaev juhuslikult Maale kus insener Mike Carver sama juhuslikult madinale jalgu jääb ja aitab Ellandral mõneks hetkeks jälitajatest vabaneda. Tehakse Mike'ile selgeks, kui tähtis on temal aidata kaasa Impeeriumi taastamisele (Maal pole keegi varem veel tulnukaidki näinud, mingi galaktilise impeeriumi eksisteerimise teadmiset pole üldse mõtet rääkidagi...)  ja võetakse kurss kauge Impeeriumi suunas tagasi, et legitiimne võim taastada. No ja lühidalt öeldes ongi sarja esimene osa sellest, kuidas troonipärija Ellandra koos oma sõprade ja liitlastega hakkab mässuga toimetulemiseks seaduslikule võimule ustavaksjäänuid jõude otsima, koondama ning organiseerima.

Kosmoseooper seega. Ja "epic sci-fi" nagu mitmed arvustajad internetis märgivad... üsna õigesti muidugi lähtudes sellest, et see sarja esimene osa on kahe tavalise romaani mahuga, erinevaid värvikaid tegelasi (inimesed, humanoidid pluss veel korralik "loomaaed" ka) on palju ning maailmu kus tegevus toimub on ka ohtralt, sündmused arenevad mitut liini pidi, tehakse ekskursse minevikku, on müstikat, kosmoselahinguid jne. jne. Mastaapne värk...

Raamatu esimene pool oli mulle üsna meele järgi, põnev ja haarav. Raamatu teine pool mulle enam niipalju ei meeldinud - tegevus kandus Impeeriumist pärit peategelaste minevikku ja muutus suurte tunnete ja ohtrate pisaratega seebiooperiks. Enne raamatu lõppu sai seebikas õnneks siiski enamvähem läbi ja lugu muutus raamatu esimese poolega võrreldavaks.
Mike'i arengut oli huvitav jälgida - tavalisest insenerist ja väikese firma omanikust kes rõõmustab oma firma projekti järgi Renosse ehitama hakatava maja üle kuni tuhandeid maailmu haarava Impeeriumi esialgu küll veel mitte võimul oleva valitsejanna Esimeseks Rüütliks ehk siis formaalselt Impeeriumi tähtsuselt teiseks isikuks.
Hindan: pool raamatut neli, teine pool kolm ja lõpp jälle neli. Veidi (minu) matemaatikat - annab nelja kokku küll :D. Ja kindlasti hakkan ka järgmist osa lugema - esimese osa kohatisele nutususele ja ülekaalulisusele vaatamata. Ja ei saa lõpuks märkimata jätta, et antud raamatu kaanepilt on ikka täiesti allpoole arvestust.

Koduleht ikka ka: http://www.spiritofempire.com/Home_Page.html

Algus:

Üle Nevada tumeneva õhtutaeva kihutas meteoor ning sundis Mike'i tähelepanu maanteelt kõrvale pöörama. Mike'i laisalt liikunud mõtted said äkilise ergutuse sellest ootamatust vaatepildist. Mõni hetk hiljem nägi ta aga veelgi haruldasemat vaatepilti - kaks uut meteoori järgnesid esimesele. Ja siis oli ta äkki täiesti erk ning ta silmad läksid imestusest pärani. Ta oleks võinud vanduda, et kolm heledat punkti taevas võtsid silmapilgu jooksul suuna alla ning siis vasakule. Aga see polnud ju võimalik. Meteoorid ju ei muuda oma langemissuunda, nad lihtsalt aurustuvad atmosfääris.
Mike keskendus jälle autojuhtimisele, kuid hetke pärast ilmus taevasse hääletu hele valguskiir ning kõrgemale suundudes puudatas midagi kõrgel üleval. See miski vilkus tähtedest heledamalt. Valguskiir muutus otsekohe roheliseks ja kiiresti pulsseeruvaks. Vilkuv sihtmärk valgustas eredalt öötaevast ja näis järsult suunda muutvat kuid ei suutnud enda külge kinnitunud rohelist pulsseeruvat kiirt endalt maha raputada.
.....

27. november 2014

Star Road

Matthew Costello & Rick Hautala
2014 a.
336 lk.

A rebel and an outlaw lead an unsuspecting group of adventurers on a secret mission across the vastness of space, in Matthew Costello's Star Road

Ivan Delgato, a former leader of a rebel group called the Runners, is released from jail on the condition that he carry out a secret mission for the World Council. His assignment is simple: stay under cover, but do absolutely anything necessary to reach the planet Omega IX and offer the renegade Runners clemency if they surrender---which may be complicated since Ivan’s brutally violent brother has taken lead of the Runners in Ivan’s absence.

In search of the Runners, Ivan catches a ride out to the wildest reaches of the galaxy via a mysterious transportation system, the Star Road. His fellow passengers on Star Road Vehicle-66 are a suspicious group, all with their own hidden reasons for traversing the star road. As the travelers contend with increasingly deadly encounters, it isn’t long before suspicions build against Ivan.

And as the Runners must choose one brother over the other, on a planet filled with ancient secrets, those who survive will confront a mystery that changes the Star Road, and humanity, forever.

Arvamus:

Nagu ikka on mingid võimsad tulnukad kunagi kauges minevikus millegi vägevaga hakkama saanud. Seekord siis ülegalaktilise (üleuniversumilise?) transpordivõrguga - Star Road - mida mööda kosmoselaevad kui reisirongid tähesüsteemide vahel liiguvad. Ja nagu kunagi postitõldade, auruvedurite ja siis moodsamate liiklusvahendite ajal liigub mööda magistraali väga erinevaid inimesi väga erinevate eesmärkidega. Ning loomulikult on ka tulevikukosmoses olemas omad röövlid (piraadid) ja terroristid.
Ühe selise ideelise terroristiühenduse pealik on kinni võetud, elu lõpuni sunnitööle mõistetud, siis on valitsus temaga tehingu teinud ja saadab ta oma endiste võitluskaaslaste juurde amnestiaettepanekuga kui nood nõustuvad relvad maha panema.
Muidugi ei kujune endise piraadipealiku teekond Star Road Vehicle-66-ga oma sihtpunkti kuigi libedaks kuna nüüd piraate juhtiv mehe vend pole tema tagasitulekust mitte sugugi huvitatud. Ja nii algavadki endise pealiku Ivan Delgato ja tema reisikaaslaste probleemid kohe Maalt lahkumise järel.

Minu arvates on tegu ulmerüüsse topitud westerniga. Kauboid kosmoses... Tihedat tegevust ja paugutamist jätkub peaaegu igale leheküljele. Ei midagi erilist ega silmapaistvat aga ajaviiteks lugeda kõlbab. Hindeks rahuldav ehk 3.

3. peatüki algus:

VABASTAMINE

Maailmanõukogu Kohtu uks lendas lahti.
Väljas valitses täielik kaos.
Ohtratest valvuritest ümbritsetud Ivan Delgato, topeltlukkudega käeraudades ning ahelatega pahkluude ümber mis tal peaaegu liikuda ei lasknud, heitis pilgu avanevale vaatepildile.
Kõik on tulnud siia mind vaatama, lendas mõte läbi ta pea.
Reposterid täitsid Maailmanõukogu Kohtu graniittrepi mille ees seisid reas soomustatud furgoonmasinad. Tagapool kaameraterivi taga otsisid uudishimuliku paremat vaatamiskohta.
Kümnendi kohtuprotsess, tema protsess, oli lõppenud.
Delgato teadis, et tal polnud mingit võimalust peale seda kui ta oli tunnistanud end Runnerite juhiks.
.....

23. november 2014

Planet Strike

Vaughn Heppner
Extinction Wars 2
2014 a.
347 lk.

Earth's last Assault Troopers storm an alien ship the size of a planet!

After escaping from the Jelk Corporation and hijacking a battlejumper, Creed thought he was free of the extraterrestrials and their war. Now the Lokhars want to hire him, offering advanced technology to clean the radioactive Earth and starships to defend the Solar System.

The mission? After untold centuries, an ancient, planet-sized vessel has gone online, opening a gateway to a collapsing universe. Anti-life aliens are coming through. Before it’s too late, the assault troopers have to storm the ship and seal the portal.

Creed will do anything to save the last remnants of humanity, but this will be a commando raid like no other against an enemy that shouldn’t exist. Creed will need all his cunning and determination if he hopes to bring his people back alive.

Arvamus:

Creed oma kommandostega maailma päästmas. No esmalt teeb ta relvade abil Lokharditele selgeks, et inimesi tuleks nendega võrdsetena kohelda. Ei mingeid elajaid. Mis tiigritele raskesti kohale jõuab aga kui Creed nende printsessi maha laseb, viimaks ikka selgeks saab. Sõlmitakse leping Maa taastamiseks ja kahele miljonile ellujäänud inimesele sõjalaevade andmisest, värvatakse väheste allesjäänud inimeste seast veel sada tuhat rünnakväelasteks ning suundutakse koos miljonite Lokhari sõduritega hüperruumi kus eelmises osas jalgalasknud Iidsete artefakt mingi portaali on tekitanud. Selle portaali kaudu püüavad ühe oma elupäevade lõppfaasis jõudnud universumi asukad sealt põgeneda ja on meie universumi oma uue elupaigana sihikule võtnud. Meie universumi põlisasukate jaoks nende tulnukate plaanis muidugi kohta ei ole.
Inimeste ja tiigrite ülesandeks on see portaal sulgeda, et igasugust jama sealt paralleeluniversumist meie omasse ei tuleks. Miljonitest tiigrisõduritest pole selle ülesande realiseerimisel küll suurt abi ega asja, aga moderniseeritud inimesed - rünnakväelased - saavad ülesandega lõpuks muidugi hakkama. Ja loomulikult on see Creed, kes Iidsete artefaktile - ilmselt mingile superarvutile - augu pähe räägib, et too sealt hüperruumist meie universumisse tagasi koliks (see sulgeks portaali) ja hoopis millegi huvitavama ja tema ülimõistusele sobivamaga tegeleks - no näiteks selliste erakordsete olendite kui inimeste uurimisega. Millega artefakt muidugi ka nõustub ja hüperruumist meie Päikesesüsteemi asteroidide vööndisse kolib.

Ohjah. Tänu minategelase robustsele ja lihtsakoelisele kuid jõulisele ja omal viisil kavalale ja õiglasele isikule on lugu ikka sama brutaalne ja lihtsake kui sarja esimenegi raamat. Aga no seekord häiris see mind veidi vähem kui esimese osa puhul, eks ma juba teadsin, mida raamatust oodata.

Näitena raamatu ulmelisest sisust toon ära selle, kuidas Creed paralleeluniversumitest ja hüperruumist aru sai.
Kujutage endale ette hulka ühte kimpu seotud õhupalle. Iga õhupall on üks universum ja selle sees on kõiksugu selle universumi galaktikad ja asukad. Kimpuseotud õhupallid on küll üksteise läheduses, aga nende "sisud" omavahel kokku ei puutu. Õhupallide vahele jääb aga vaba ruum, mis on siis hüperruum. Väga arenenud tehnika abil võib oma "õhupallist" välja tungida, siis õhupallidevahelises ruumis liikuda ja mõnda teise õhupalli (universumisse) siseneda. No ja see Iidsete artefakt liikuski meie õhupallist sinna õhupallidevahelisse ruumi ja millegi hea pärast tekitas siis portaali, mille kaudu ühe teise tühjaksjooksva õhupalli asukad pääsesid samuti sinna õhupallidevahelisse keskkonda. Kavatsusega sealt edasi mõnda uuemasse ja tervemasse õhupalli liikuda. Kas too Iidsete artefakt neile selleks samuti portaali avanud oleks ja miks ta seda teha oleks tahtnud või osanuks pahad tulnukad hüperruumist ise meie õhupalli tungida, sellest ma päris aru ei saanudki, aga ju siis vist. No ja Creed meelitas artefakti meie õhupalli tagasi ja portaal sellest rikkiläinud õhupallist õhupallide vahele (hüperruumi) igal juhul sulgus. Mis neist hüperruumi jõudnud tulnukatest sai, pole aimugi. Vot sedasi :D.

No mina ei saa sellisele loole üle kolme kuidagi hindeks panna. Esimese osaga võrreldes võtan kolme tagant ohtrate miinuste hulgast paar tükki vähemaks... :).

Sissejuhatus:

Peale Suurt Surma oli inimkond väljasuremise äärel. Kui võtame vastu valesid otsuseid, ei jää inimestst enam kedagi järele. Sellise reaalsuse tunnetamine muutis iga mu sammu keeruliseks.

Kui rääkida ründelaevastikust, siis oli Maal üksainus tänu minule Jelkilt äravõetud rünnakhüppaja (battlejumper - kuidas pagan seda tõlkida? :D). Probleem oli selles, et me olime liiga lollid paljudest tema võimalustest arusaamiseks. Tehnoloogiast arusaamise mõttes olime kui terasrotid (stainless steel rats) tulnukate vabrikus. Me möödusime aukartusega helendavatest konveieritest, robotvermijatest ning hüdraulilistest pressidest. Kõik oli tohutu ja hämmastust tekitav, kaugelt üle meie närilisemõistuse. Kui meid veel rottidega võrrelda, siis meil oli väga vähe aega kõigest asjadest arusaamiseks enne kui rotitapjad saabuvad ning meile lõpu peale teevad.

See "meie" tähendas sadat kuutkümmend kaheksat kosmose-ründeväelast. Minu nimi on Creed, lihtsalt Creed. Mu eesnimi pole mulle kunagi meeldinud. Too "meie" tähendas ka paari miljonit Maale jäänud inimest, väheseid ellujäänuid peale peale salakavalate tulnukate jõhkrat rünnakut.

Kas kõlab melodramaatiliselt? Aga seda see pole. Karm tõde universumi kohta on, et see osutus muidugi väga halastamatuks kohaks. Ma selgitan.
.....