2004 a.
400 lk.
Aeons ago, a super-scientific culture known as 'Angels' had left incomprehensible relics all over the galaxy. Among these phenomena were the Stations, whereby human spacecraft could jump instantly from one part of the galaxy to another. And from them the brilliant Angel technology could be explored and exploited. One of these stations orbits the planet Kaspar, where the only other known sentient species outside Earth has been meticulously allowed to continue evolving in its own world of primitive ignorance. But suddenly Kaspar's mysterious 'Citadel' has become the vital key to repelling the fast-approaching threat. At what cost, though, to its native inhabitants...and to the human residents of the orbiting Angel station?
Arvamus:
Mulle meeldis. Piisavalt huvitav ja haarav raamat.
Kui Gibsoni esikromaani mõne teisega autori tööga võrrelda tahta, siis minul tekkis kohe seos Peter Hamiltoni romaaniga „The Reality Dysfunction”. Ülesehituslikku sarnasust on minu arvates kohe päris palju, sisulist ka.
Tegevus toimub mitte väga kauges tulevikus, jälle võib inimkonna laias laastus kaheks jagunenuks lugeda, kusjuures „primalistide” haru meenutas mulle tänapäeva mõistes mingeid usufanaatikuid. Raamatus on hulk tegevusliine, mida siis järgemööda käsitletakse ja mille võimalikku lõikumispunkti ega seost algul mitte aimata ei oska.
Siit tuleb muide ka minu jaoks suurim pluss Hamiltoniga võrreldes. Hamilton on oma oopuse ikka väga mahukaks venitanud ja neid erinevaid tegevusliine ja tegelasi on nii palju, et nende kõigi meelespidaminegi (vähemalt alul?) täiesti probleem on. Üsna tüütu on iga natukese aja tagant jälle raamatut eestpoolt lappama hakata ja püüda meenutada, kes ja mis see hetkel vaatluse all olev tegelane on ja millega varem hakkama on saanud (just sellepärast on mul too „Reality Dysfunction” juba teist kuud kusagil 200 lehekülje kohal pooleli on ja lugemine ei taha kuidagi edeneda). Gibson on oma teose suutnud mõistlikumasse mahtu suruda ja eri tegevusliinid ei lähe meelest ega segi, kuigi selle tõttu jääb teoses ilmselt ka sügavust vähemaks.
„Angel Stations” – Ingliteks nimetatakse kunagi meie galaktikas elanud ülikõrgel arengutasemel olnud olendeid, kes siis kuhugi lahkusid (nagu tavaliselt) ja siia endast portsu nn. Jaamu (portaale) maha jätsid, mille vahel liikudes väga kergelt galaktika ühest otsast teise pääseb. Sellise suurepärase kingituse mahajätmise eest inimesed neid iidseid olendeid Ingliteks nimetavadki.
Veel sisust. Meie galaktika keskmes toimub midagi kahtlast – näib et keegi on seal üheaegselt tuhanded tähed plahvatama pannud ja nüüd liigub tohutu gammakiirguse laine läbi galaktika, kõike mõistuslikku hävitades. Tegelikult ega suur midagi hävitada olegi, galaktika on kuidagi kahtlaselt tühi. Peale inimeste veel vaid üks mõistuslik liik – mingid keskajas elavad hundisarnased olendid – kelle planeet asub galaktika tuumale kõige lähema Inglite Jaama juures ja kelle too kiirgus peagi hävitama peaks. Selgub, et Inglid on osanud sellist sündmuste käiku ette näha ja planeeti on nende tehnika abil võimalik kaitsta, see ei meeldi aga mitte sinna planeedile salaja oma pesa teinud primalistidele, kes plaanivad aborigeenidest puhastatud planeedile oma uut Eedenit.
Ja tegevus keerlebki siis selle ümber, kas õnnestub planeedi elanikud päästa, või läheb usuhulludel korda oma soovidele vastav puhas plats saada.
Mängus on ka Inglite geenitehnoloogia ja selle abil loodud mõned jumalalaadsed surematud ja tulevikku nägevad poolinimesed, muidugi üks süütundes vaevlev ja unustust otsiv preilike, paar planeedi karvast põliselanikku, kes sündmustesse haaratakse ja kes asjast eriti mõhkugi aru ei saa jne.
Mis kindlasti soovida jättis, siis romaani lõpp oli eelneva sisuga võrreldes ikka ootamatult lahja. Ja väga palju jäi lahtiseid otsi, vastuseta küsimusi – kohe häbematult palju. Aga viie panin ikka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar