Starstrike

W. Michael Gear
1990 a.
554 lk.

Humanity's first contact with alien life is no less than a nightmare, as the Ahimsa take control of Earth and force humanity to do their bidding. Soon Earth's most skilled strike force, composed of Russian, American, and Israeli experts in the art of war and espionage, find themselves aboard the Ahimsa vessel, training for an offensive attack against a distant space station. Andas they struggle to overcome their own prejudices while preparing to face an enemy of unknown capabilities, none of them realize that the greatest danger to humanity's future is right in their midst....

Arvamus:

Universumis on miljardeid aastaid vanad Ahimsa nimelised olendid. Elavad vaikselt ja rahulikult, enamuse ajast tegelevad enda mõtetega ja oma materiaalsesse vajadustesse puutuval lasevad järjest rohkem hoolitseda Pashti nimelistel krabisarnastel tegelastel.
Ühel ahimsal tekib aga tunne, et ahimsad on oma arengus seisma jäänud ja liialt kõik pashtide hoolde usaldanud, ta otsustab pashtisid veidi pidurdada ja ahimsad seisakust välja tuua.
Et kosmoses tsiviliseeritud olendid mingit vägivalda ei kasuta, siis valib ta oma plaanide otsesteks läbiviijateks ühel „keelatud planeedil” (nende planeetidega tsiviliseeritud universum ei suhtle) elavad metsikud, agressiivsed ja vähearenenud olendid. Ehk siis ainsad mõistuslikud olendid kogu universumis, kes ka oma liigikaaslasi tapavad, homo sapiensid.

Lendab too ahimsa oma 300x90 kilomeetrit suure laevaga Maa nimelise planeedi juurde, mida ta muide juba sadu tuhandeid aastaid jälginud on, blokeerib naljaviluks kõik maalaste tuumalõhkepead ja käsib USA presidendil ja NSVL-i kompartei peasekretäril ahvikiirusel tema väljavalitud kõrilõikajad endale valmis panna... või muidu jäävad Maast vaid aatomid järele. Ja ongi paari päeva pärast ahimsa laeva pardal Afganistanist toodud vene spetsnazi üksus, USA CIA eriüksus, Iisraeli tankiväeosa mehed, hulk KGB-lasi, jänkide luurajaid, ühesõnaga kokku 400 meest ja naist, oma ala parimat asjatundjat – vilunuimat tapjat ja luurespetsi.

Ja edasi tuleb siis sadade lehekülgede kaupa seda, kuidas verivaenlased uue olukorra ja üksteisega kohanema hakkavad ja ideoloogilised erimeelsused tasapisi ühise eesmärgi ees taanduvad. No et ahimsa ikka üle kavaldada, Maa hävitamisest päästa ja ka ise lõpuks ellu jääda.

Üsna kesine mulje jäi loetust. Nii paksu oopuse kohta oleks lugu ühise eesmärgi taha koondumisest ja ahimsale ärategemisest võinud ju usutavam olla, ja loo finaal mitte nii ettearvatav. Kas ikka miljardeid aastaid vana jumal teab kui tark tulnukas, kes kõigele lisaks on inimeste asjatundja, kokkuvõttes ikka nii lihtsameelne oleks... isegi siis, kui ta inimesi lihtsalt lollideks poolloomadeks peab ja neisse tohutu üleolekuga suhtub? Kahtlen selles. Ei olnud minu arvates hädisest pika miinusega kolmest enamat väärt raamat.  

Prisoner's Hope

David Feintuch
Seafort Saga 3
1995 a.
528 lk.

The third volume of the Seafort Saga . Assigned to Hope Nation, Captain Nicholas Seafort is appointed liason to the wealthy planters of the colony planet. But, reeling from a savage alien attack, the UN space flotilla flees homeward, and the colonists seize their moment to rebel.

Arvamus:

Sarja kolmandas osas kolib tegevus kosmoselaevadest maale, täpsemalt Hope’i kolooniasse, kus siis Seafort oma vägitegusid korda hakkab saatma.
Kohe loo algul saab Seafort haavata ja kosmoselaevadele teda enam ligi ei lasta... mis muidugi ei tähenda, et Seafort oma „suurepäraseid” isikuomadusi ilmutada ei saaks. Ja see õnnestub tal siin kahest eelmisest osast veelgi paremini, sest ta on peaaegu kogu loo jooksul kas kohe suremas, varsti suremas või lihtsalt raskelt haige ja see muudab ta veel äkilisemaks ja ettearvamatumaks kui siiani (ja ilma spoileri süüdistust kartmata võin öelda, et ära ta muidugi ka ei sure – millest need järgnevad osad siis oleks...).

Mind paneb ikka imestama sarja autori soov selline jabura iseloomuga tegelane luua, temaga muutumatult nii pikalt edasi minna ja temasse positiivseltki suhtuda – no miks ta muidu peategelase ka kõige suuremad lollused, jõhkrused, mõtlematused talle lõpuks positiivselt laheneda laseb. Ainult sõpru ei õnnestu autoril sellisele kangelasele kuidagi tekitada, need mõned, kes tal algul olid, muutuvad ta suurimateks vihavaenlasteks.

Aga sündmustik oli siin minu arvates igavam, kui esimestes osades: koloonia probleemid, mida Seafort lahendab ja taustal toimuv laevatiku võitlus kosmosekaladega, kellelt korralikult peksa saadakse – kalad nimelt osutuvad ilmselt mõistuslikeks ja õppimisvõimelisteks ja tulevad Maa sõjalaevadega täiesti toime. Seaforti usufanatism muudkui kasvab (et ta on kord oma lubadust murdnud, usub ta nüüd, et tema hing on igaveseks neetud ja viimsepäevakohtus ootab teda niikuinii ränk karistus ja põrgutuli ees, seetõttu ei hooli ta oma maisest elust enam üldse; see muudab ta aga kõigile ümbritsevatele päris ohtlikuks) ja too tihti korduv motiiv „ah pagan, pidin ma nüüd seda ütlema/tegema” on ka juba üsna tüütu. No kui inimene ikka ise ka hiljem aru saab, et lollilt käitus või talitas, siis peaks ju sellist käitumist olema võimalik tasapisi muutma hakata, aga autor ei anna küll lootustki selles suunas... mis mõte sellel on kui autor oma kangelasel üldse areneda ei lase?

Annan sellele raamatule kolme ja eelmiste osadega võrreldes igavam sisu annab mulle põhjuse vähemalt mitte kohe sarja järgmist osa ette võtta.  

Challenger's Hope

David Feintuch
Seafort Saga 2
1995 a.
416 lk.

The silent hell of deep space holds certain death for the unwary. It is the task of the UN Navy to defend the starways, no matter the danger. An ailen attack and an admiral's betrayal leave a wounded Commander Seafort stranded aboard a doomed ship.

Arvamus:

Lugu läheb eelmise osa lõpust edasi. Maal pannakse kosmosekaladega võitlemiseks ja kolooniate kaitsmiseks laevastik kokku, Seafort ülendatakse kolmanda järgu kapteniks, antakse tallegi oma laev ja lend läheb tuttavat teed mööda tagasi.

Teepeal saab aga laevastikku juhtiva admirali laev kaladega võideldes viga ning admiral kolib kogu oma meeskonna ja enamuse reisijatega Seaforti laevale, tolle aga kupatab enda katkisele alusele koos karja asumisele saadetavate noorte pättidega „päästjaid ootama” ehk teisisõnu surema.

Seafort muidugi surra ei kavatse, kehtestab pättidest, vanuritest, kõige hullematest madrustest ja kahest ohvitserist koosnevas laevaperes ülirange sõjaväekorra ja hakkab tasapisi Maa poole tagasi popsutama, et nii umbes 76 aasta pärast kohale jõuda. Toiduvarusid muidugi nii kauaks ei jätku, aga laevas kasvatatakse kurke, tomateid, ube... ja nendega kavatsetakse siis aastakümneid vastu pidada(!). Loodetakse muidugi kiiremale pääsemisele, kuna raadiosignaalil kulub Maale jõudmiseks vaid 19 aastat ja siis tuleks päästjad juba ülevalgusekiiruel appi.

Ühesõnaga rahmib Seafort oma katkises laevas kui segane; surub madruste mässu maha, võtab reisijaid vägivaldselt sõjaväkke (sõjalaev ju ikkagi ja tsiviliste ta ei saaks sedavõrd kamandada kui sõjaväelasi), peab kosmosekaladega suure lahingu... ja muidugi jõuab just enne nälgasuremist ja üsna kiiresti (ning väga veidralt) Päikesesüsteemi tagasi.

Sündmustik on põnev, ei jää mitte esimesele osale all. Aga kapten Seafort... kui ma esimeses osas oleks talle mõned korrad äsada tahtnud, siis selles raamatus muutub see soov mul juba üsna pidevaks.
Seafortil on mõned põhimõtted, mida ta iga hinna eest järgida püüab: mina täidan oma kohust, jään truuks vandele, säilitan sõjaväedistsipliini iga hinna eest kuna tegu on sõjaväelaevaga, täidan täpselt määrustikku. Pluss veel ta jabur usufanatism. Nendest asjadest hoiab ta meeleheitlikult ja lausa arulagedalt kinni, aga kui ta nüüd veidigi mõtleks, siis tahta 76 aastat (üksinda!) kõiki teisi enda hirmuvalitsemise all hoida pole ilmselt eriti perspektiivikas plaan.

Ja millega autor mind veel tõsiselt ärritab, siis Seaforti pideva mõtlematusega, pidurdamatusega - raamatu üks pidevalt korduvaid motiive on see, kuidas Seafort midagi välja prahvatab ja järgmisel hetkel juba öeldut kahetseb. Ja nii raamatu jooksul kümneid ja kümneid kordi. No isegi viimane tainapea võiks ju natukenegi areneda ja midagi õppida?! Ei tea, miks autor oma peategelast nii kiusab või vihkab? No igatahes on ta peategelase juba üsna ebameeldivaks tüübiks suutnud teha küll

Sündmustik ja tegelased olid huvitavad, kirjutatud oli hästi ja panen ka sellele raamatule viie. Aga kui autor oma peategelasele veel musti toone lisab, siis sarja järgmine osa jääb mulle küll viimaseks lugeda. Isegi kõik muu positiivne ei pane mind lõputult idioodist peategelasega lugu nautima. Muide, olen ka mõelnud, kas autor püüab Seaforti tegelaskujuga kedagi/midagi parodeerida? Kui jah, siis minule see kahjuks kohale ei jõua.  

Midshipman's Hope

David Feintuch
Seafort Saga 1
1994 a.
400 lk.

In the year 2194, Nick Seafort is a 17-year-old midshipman aboard the Hibernia, a huge interstellar liner cruising to the Hope Nation colony 69 light-years away. When all the senior officers are killed in a freak accident, the captaincy falls to Nick--who must battle inexperience, mutiny, and an alien horror.

Arvamus:

Militaarulme - 17-aastane kadett Nicholas Seafort kosmoselaeva juhtimas.
Aasta on 2194 ja ÜRO kosmose-sõjalaevastiku sõja-reisi-kaubalaev Hibernia on teel kaugete kolooniate poole pardal peale meeskonna veel paarsada reisijat ja hunnik kaupa.
Too 22. sajandi lõpu maailm on selline veidi erinev meie tänapäevast. Maa on ÜRO juhtimise all, kristlus on ametlik valitsev usk. Ja kord sõjaväes kui 19. sajandil. Ega seda maailma palju ei kirjeldata, aga mul on tunne, et mulle ta ei meeldiks. Alates jaburates kohustuslikest söögipalvetest kuni jumala nime ette ja taha pruukimisele ja austamisele. Aga kosmoselaevad liiguvad see-eest valguse kiirusest kiiremini.
Riviohvitsere on laevas vaid 7 (koos kadettidega) ja sellest jama pihta hakkabki. Ühe õnnetusse sattunud laeva uurimisel saavad surma kapten ja kaks leitnanti, seejärel sureb vähki kapteniks hakanud leitnant ja kadett Seafort ongi äkki kõrgeim riviohvitser (3 leitnanti on laevas veel - piloot, arst ja mehhaanik - aga nood pole riviohvitserid ega või kapteniks hakata).

Sõjaväekord on selle raamatu maailmas üsna jube. Kadettide vahel on neid nn "määrusteväliseid suhteid" ikka kordades rohkem kui omaaegses nõukogude armees ja seda kiidetakse ka ametlikult heaks nn „traditsioonide” sildi all. Karistusena on näiteks käibel ka ihunuhtlus - kui kadett kogub 10 miinuspunkti (ja koguda on neid väga lihtne), saad ta ihunuhtlust, iga miinuspunkti likvideerimiseks tuleb 2 tundi spordisaalis kehalisi harjutusi teha. Suuremate üleastumiste eest on aga kasutusel ka avalik poomine, mida Seafort laeval kapteniks saades ka päris mitu korda kasutab.

No saab siis Seafort kapteniks ja kuidagi õnnestub tal lõppude lõpuks selle ametikohaga toime tulla ja laev viimaks Maale tagasi tuua, aga lollusi teeb ta minu arvates väga palju. Temas on nagu kaks vastandlikku poolt, ühelt poolt täitsa normaalse mõtlemisega mitte just kõige helgema peaga ja lapsepõlve hingehaavade käes kannatav noormees, ehk veidi äge ja mõtlematu (noor ja sarved veel maha jooksmata); ning kaptenina täielik despoot ja näpuga määrustikes järge vedav poolearuline tatikas. No vara oli temasugusel kapteniks saada ja oma parimatel hetkedel mõistab ta seda ka ise täiesti.

Ei olnud halb raamat. Värvikad tegelased, hästi palju inimestevahelisi suhteid, põnev süžee. Vahel ajas Seafort mu lugedes nii vihale, et oleks ma ta sealt raamatust kätte saanud, küll ma teda oleks õpetanud :). Aga eks see näitagi, et loetu pani kaasa elama ja polnud ainult kiidulaul ühele positiivsele kangelasele (kiidulaulust oli asi ikka kaugel). Ulme jäi selles kirevate tegelaste, inimsuhete ja sõjaväe siseelu virvarris üsna tahaplaanile, kuigi tegevus toimus ju kosmoselaevas, paaril Maa koloonial ja korra nähti ja prooviti jõudugi mingi väga inimvaenulikult meelestatud kosmoseelukaga.

Ma olen sellist militaarse kallakuga ulmet üsna vähe lugenud ja nendest loetud asjadest on väga vilets mulje jäänud, aga sellele raamatule ei oska ma midagi ette heita. Ja kui pole midagi ette heita, siis tuleb 5 panna.  

Хроники Реликта. Том 2

Василий Головачев
Реликт 2
2009 a.
720 lk.

Вселенская рулетка, на кону которой поставлено ни много ни мало - все человечество, продолжает свое смертоносное вращение. На счастье или на беду, но в Игру вступил новый участник - эрм и интраморф Ставр Панкратов. Именно ему предстоит доказать всей Метавселенной, что маленькая Земля может быть не только серьезным партнером для своих галактических соседей, но и опасным врагом.

Arvamus:

Kogumik koosneb "Хроники Реликта" sarja 4 - 6 raamatust. Siin on siis kõigi nende kolme raamatu arvustused.

4. raamat
Дети вечности

Raamat läheb täpselt sealt ja samade tegelastega edasi, kus eelmine osa lõppes.
Saadikud sisenevad ja kaovad Konstruktorisse, kuid mingit silmaga nähtavat muutust tolle käitumises ei toimu ja ta murrab end ikkagi meie universumisse.
Inimesed on iga hetk ja ükskõik milliste vahenditega valmis üritama ürgolendit hävitama, kuigi peaks selge olema, et inimkonna teadmistest ja vahenditest ei jätku selleks ligilähedaseltki.
Kogu osas käibki tants selle ümber, et kas „tulistada või mitte tulistada”. Grehovi, veel paari kainet mõistust omava tegelase ja mittehumanoidide tegevuse tulemusel jääb see ilmselt inimkonna enesetappu tähendav akt ikkagi sooritamata.
Selgub, et olend on teisest universumist meie omasse tulles viga saanud ning kihutab Maa poole nn teadvuseta olekus. Ja Maa poole kihutab ta sinder sellepärast, et tunneb koduigatsust – no vähemalt teadvuseta olekus küll. Ning selgub, et ainsaks võimaluseks galaktilist katastroofi vältida on kogu inimkonna ühisjõul olendi vastu headust ja armulikkust üles näidates ta koomast välja tuua, enne kui hilja. See kogu ühiskonnaga headuse ülesnäitamine tundub ikka eriti jabura mõtte ja teostamatu ideena, aga midagi sellest siiski välja tuleb...

Küllalt huvitav ja põnev lugu, ning neid mind häirivaid pisiasju, mis mu hinded siiani kolmele vedasid, oli selles raamatus nagu vähem (või ei häirinud enam sedavõrd). Muidugi oli autor minu jaoks uue suure miinuse osanud teosesse juurde tekitada – ühe nutuse neiukese, kellele on suur armastus kui kotiga selga kukkunud ning kelle mõistus ja ajud seepeale ilmselt universumi teise otsa jalga on lasknud.

Aga seekord panen hindeks siiski nelja. Nagu ütlesin, põnevust oli, tegevus käis kogu aeg (vahepeal isegi 12 või enamamõõtmeliseski ruumis ürgolendi sees), autori mõte jooksis ikka väga ulmelistel radadel ja loo moraal oli ka selge ning vastuvõetav: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

5. raamat
Контрразведка

Seda sarja osa iseseisva raamatuna ma lugeda ei soovita. Esiteks on peaaegu kõik selle tegelased samad, kes eelmises osas - vaid aeg on 50 aastat edasi läinud - seega oleks vaja varasemaid taustu teada. Ja teiseks on ta sissejuhatuseks, avamänguks sarja järgmisele raamatule. Selle raamatu sündmused siin jäävad pooleli ja jätkuvad juba järgmises osas.

Sellepärast sisust vaid lühidalt. Meie universumis hakkavad toimuma muudatused ja mitte just inimkonnale positiivses suunas. Mingi jõud hakkab muutma meie universumi põhiolemust. Ehk nagu raamatus öeldakse, hakkab toimuma meie konstantide ümberehitus (kuni elektroni massi muutumiseni välja). Selge see, et inimesel selles uues tekkivas reaalsuses enam kohta pole.
Seda muutumist juhib nn Fundamentaalne Vaenlane, kes allutab endale ka suure osa inimkonna juhtuvatest tegelastest ja järele jäävadki vaid paranormaalsete võimetega inimesed (neid võimeid on muidu aja jooksul tohutult arendatud), keda on vähe ja kelle hulka kuuluvad siis ka eelmisest raamatust tuttavad tegelased.
Esialgu käib võitlus välise sissetungi ja muudatuste vastu rahulikult, siis läheb möll karmimaks ja tempo kasvab. Ja selgub, et tegu polegi otseselt sissetungi ega sõjaga, vaid Mänguga, mida mängivad...

Ja siin tuleks nüüd puudutada autori maailmakäsitlust, mis on nii super-hüperglobaalne ja üüratult suur, et mulle ei tulegi meelde, kas ma sellist asja veel kusagil raamatus kohanud oleks.
Seda pole siin mõne lausega võimalik kirja panna. Paar vihjet sellest oleks ehk sellised: meie universum on vaid üks miljonitest universumitest/rakukestest meie suure Universumis (kes on mõistuslik supersüsteem), kes omakorda on üks tilluke osake Suures Universumis... Too inimkonda tabanud häda on aga Universumi Mäng mingi mõistusliku olendiga Suurest Universumist.
Golovatšovi maailmakujutus on sarjas selline, et ma pidin selle vahepeal endale aru saamiseks üles joonistama; et kuidas asi jaguneb ning millised jõud ja üliolendid (näiteks Arhitektid – Suure Universumi tasemeline mõistuslik stabiliseeriv süsteem, Konstruktorid, Insenerid...) meie universumi tasandist kõrgemal "asju ajavad".
Kui rohujuure tasandile ehk meie universumisse jälle tagasi tulla, on Golovatšovil ka tulnukate väljamõtlemiseks fantaasiat jätkunud. Näiteks või "mitte lihast ja luust olendid, vaid matemaatilised valemid või isegi matemaatilised protsessid, mis kulgesid mitmemõõtmelise-mittelineaarses Tartara kontiinumis". No minu mõistus olenditena tegutsevaid valemeid ette ei kujuta :).

Nii et õige alguse ja üldse lõputa raamat, kus käputäis paravõimetega tegelasi (intramorfe) püüab võidelda nii Mängu kui Päikesesüsteemi saabunud „mängujuhiga”.
Kogu selle sarja ulmepoole eest annaks ma Golovatšovile suure viie. Midagi rohkemat nii välja mõelda, et lugeja arvaks end vahetevahel asjast midagi aru ka saavat, on ikka väga raske.
Aga sündmused, tegelased... nende kirjeldamisega on autoril veidi probleeme. Sest ulme ulmeks, aga kõike seda tuleks ka ladusalt, haaravalt, põnevalt osata edasi anda. Autor nagu satub veidi liiga hoogu oma üliulmelise maailma ja intramorfide võimaluste kirjeldamisega ja näiteks tavainimestele pole raamatus enam üldse kohta (teisalt, mis neist asja, nad ei saa toimuvast niikuinii üldse midagi (õigesti) aru ja neist ka ei sõltu midagi – tuleb muide kuidagi tuttav ette). See raamat jäi minu arust veidi kuivaks ja üksluiseks, tegelastel pole piisavalt värvi kuigi autor on siiagi inimliku osa lisamiseks puhkeva armastuse sisse toppinud. Aga muidugi nende üliinimeste vahel...
Hinne on kolme ja nelja vahel, aga jääb siiski kolm.

6. raamat
Закон перемен

Eelmises osas alanud võitlus inimkonna püsimajäämise eest jätkub. Intramorfid annavad vaenlasele vastulööke ja vahel saavutatakse edugi. Aga et oma jõust jääb väheks, siis käiakse tulnukate abil isegi Universumi teistes universumites “Halle” ja Konstruktorit appi kutsumas.
Kutsele reageeritakse, aga muudatused meie universumis on juba ilmselt pöördumatud.
Raamatu lõpus saame teada, mis viimases kahes raamatus toimunust oli tõeline ja mis inimestele sisestatud, kes oli see Mängija, kes meie armsa universumi „ära rikkus” ja miks ta seda tegi.
Ning Mängija esitab inimkonnale valus küsimus: aga miks te peaksite eksisteerima, miks te peate end Mängust ja Muutustest tähtsamaks? Inimkonna sünnist on möödunud juba piisavalt aega, et see oleks metatsivilisatsiooniks võinud muutuda, oleks võinud ühineda teiste mõistuslike olenditega, aga midagi sellist pole toimunud. Ja ilmselt ei toimugi.
Järelikult oli Inimkonna teke üldse üks suur eksitus ja arengu ummiktee.
Kõigest sellest on selge, et inimeste senine maailm on pöördumatult kadunud, kuid intramorfid püüavad Mängijaga mingilegi kompromissile jõuda ja...

Eks selleski osas ole samad puudused, mida ma eelmise osa kohta juba mainisin, kuid juba ainuüksi meie universumist väljumise, teistes universumites reisimise ja selle kirjeldamise eest panen sellele osale küll nelja. 

Хроники Реликта. Том 1

Василий Головачев
Реликт 1
2005 a.
800 lk.

Многое при­хо­дит­ся пе­ре­жить зем­ля­нам, су­мев­шим в XXII ве­ке да­ле­ко шаг­нуть в прос­то­ры Кос­мо­са. От­нюдь не вез­де их ждут и встре­ча­ют с расп­рос­тер­ты­ми объяти­ями. По­рой став­кой на ко­ну ги­гантс­кой все­ленс­кой ру­лет­ки ока­зы­ва­ет­ся са­мо су­щест­во­ва­ние че­ло­ве­чес­кой ра­сы. И тог­да лю­дям при­хо­дит­ся вспом­нить и взять на во­ору­же­ние все ты­ся­че­ле­ти­ями на­коп­лен­ное му­жест­во, бес­стра­шие и ре­ши­тельность.

Arvamus:

Kogumik koosneb "Хроники Реликта" sarja kolmest esimesest raamatust. Siin on siis kõigi nende kolme raamatu arvustused.

1. raamat
Непредвиденные встречи

Leitakse galaktikas tolmupilveke, selle seest täht (mida seal astronoomiaseaduste järgi olla ei tohiks), siis veel planeetki tähe ümber tiirlemas (see tohiks seal veel vähem olla), inimesed hakkavad kohe planeeti uurima, tegevus läheb hirmsa kiirusega käima ja kulgeb sedasi ilma hingetõmbeta raamatu lõpuni.
Autor puistab igasuguseid planeedil toimuvaid seletamatuid, saladuslikke ja võimatuid nähtusi ning sündmusi nagu küllusesarvest ja näib nende kirjeldamist ja oma sõnaseadmisoskust kohati lausa täie rinnaga nautivat. Tahan öelda, et ma pole juba mõnda aega selliste segaste ja arusaamatute lausete ja sõnade peale sattunud, kui selles raamatus kohati esinevad.

Aga see inimestepoolne planeediuurimine on kuidagi veidi õõvastav. Umbes nii, et on kivi kalju küljest vaja lahti saada, urgitsed näpukesega – ei tule. Virutad kirkaga - ei aita. Kutsud kopa kohale - ikka ei saa kätte. Otsustad kogu kalju õhku lasta: ahah, hea pauk oli, vaid 20 juuresolnut sai ka surma ja kalju kurivaim ikka terve?! Ei häda, lõhkame siis tuumapommi ja las inimesed lähevad nüüd sadakond meetrit eemale ka. Jne.
Ühesõnaga uurimine uurimise pärast ja iga hinna eest. Ning järelemõtlemiseks aega võtmata.

Viimasel paaril lehel seletab autor siis kiirkorras, millega tegemist on – vabandust, seda ma ei ütle – ning teine mõistuslik rass, seekord juba „kaasaegsem ja kohalikum”, kes aastasadu seda imet seal kohapeal uurinud on, käsib inimestel end planeedilt ahvikiirusel minema koristada. Et kui te oinad ikka üldse aru ei saa, mida te teete, siis minge ja arenege kõigepealt kodus mõned miljonid aastad.
Aga kõige lõpus, kui saba jalge vahel Tartaralt jalga lastakse, paneb üks tegelane ikka asja ideoloogiliselt õigesti ja positiivselt paika. „Mida me oskame? Kannatada ja võidelda. Las me vahel kukume, aga ikkagi oleme me õigel teel!” No jah, eks loo ilmumisaasta 1979 seletab ka mõndagi – selle aja raamatu kohta isegi ime, et inimene millegi ees taanduma peab.

Aga kõigile raamatu puudustele vaatamata oli siin science fiction’i rohkem kui küll. Autori fantaasia tunnustuseks saab raamat kolme.

2. raamat
Пришествие

Sarja teises osas jätkab autor sama idee ja samade tegelastega, millega esimeseski. Vaid tempo on sündmuste toimumisel seekord veidi rahulikum. See on autorile vajalik näitamaks, et inimkond Tartara õppetunnist natukenegi suutis midagi omandada – nüüd püütakse tegutsemise käigus juba isegi mõtlemise ja arutlemisega tegeleda – aga et inimühiskonna arengutase ja mõttemaailm jääb antropogeensuse raamidesse, millest kaugemale ei suudeta vaadata, siis on selle raamatu lõpuks saavutatud olukord (ehk) veelgi hullem, kui sarja esimeses raamatus.

No jah, selle sarja kahe esimese raamatu põhjal võib öelda, et Golovatšov on inimkonna jätkusuutlikkuse suhtes küll väga pessimistlikult meelestatud.

Veidi sisust. Avastatakse läbi meie galaktika liikumas mingid kümme salapärast objekti. Et nendega kokkupuutel mõned inimesed surma saavad ja objektid on väga mõistatuslike ja ennenägematute võimetega, hakatakse neile jahti pidama. Lõpuks õnnestubki üks neist kinni püüda ja Marsile transportida, kus teda siis uurima asutakse – ikka uute teadmiste saamise ja inimkonna arengu nimel. Uurimisest ei tule aga suurt midagi välja, kuna kinnipüütud asi käib inimestel lihtsalt üle mõistuse.
Et peale Tartarat on siiski ka veidi midagi õpitud, ei loodeta nüüd enam ainult enda tarkusele, vaid kutsutakse üks Tartara „hallidest viirastustest” imeasja vaatama. See teeb kindlaks, millega on tegemist, annab sellest inimestele teada ja soovitab tungivalt leitust väga kiiresti vabaneda – ta kas kohe hävitada või lasta tal oma teed jätkata.

Sellist head nõuannet ei saa aga inimesed muidugi järgida, see võetakse küll teadmiseks, kuid jätkatakse ikkagi objekti uurimist, olles millegipärast veendunud, et vajaduse tekkides suudetakse kinnipüütu alati hävitada. Leitud objekt hakkab aga ootamatult arenema ja selgub, et inimestel pole mingitki kontrolli enda tegevusega provotseeritud protsessi üle. Lõpuks saabuvad uuesti kohale „hallid viirastused”, kuid ka nende teadmised ja võimalused ei käi enam toimuvast arengust üle. „Hallidel” jääb vaid imestada inimkonna rumaluse ja enesetapjaliku käitumise üle (me ju ütlesime teile...), mis seab nüüd ohtu mitte ainult meie galaktika, vaid ehk ka kogu universumi. Inimkonnast miljoneid aastaid vanemad ja arenenumad „hallid” avaldavad kahtlust, kas selline liik kui inimesed on ikka üldse mõistuslik ja kas me oleme väärilised eksisteerima. Inimkonna poolt elluäratatud ülim mõistus – Ehitaja (või Ehitaja) - alustab oma teadlikku eksistentsi... milleni see viib, on ehk kirjas sarja järgmises osas.

See oli siis teine lugu sellest, kuidas inimkond hindab üle oma tarkust ja võimeid. Raamat meeldis mulle grammikese rohkem, kui esimene osa, aga üle kolme siiski ei saa. Kasvõi juba nende jubedate monstrumsõnalühendite pärast, mida vene uuemas kirjanduses enam nii palju ei kasutata, aga mis vene vanemas kirjanduses ja ka tänapäeva vene kantseliidis levinud on; pluss siis veel igasugused tähelühendid (УСН, СЭКОН, СВС, ПОБ, УАСС...), mis raamatu lõpus on küll lahti seletatud, aga mida on jube tüütu sealt iga kord vaatamas käia.

3. raamat
Возвращение блудного Констрктора

Saaga jätkub, eelmise osa sündmustest on möödunud veidi üle saja rahuliku aasta. Ehitaja (ei leia head nime sellele tegelasele, otsetõlke Konstruktor ei meeldi mulle mitte, Looja on liiga suureline, Ehitaja pole ka kõige parem, aga siin sedasi) püüdis oma Marsil toimunud sünni järel teisigi suguvendi elustada, see tal aga ei õnnestunud ja ta kadus teadmatusse.

Ühel halval päeval avastatakse kusagil galaktikasügavustes aga negatiivse entroopia voog. Arusaamatu nähtuse ala on paarisaja tuhande kilomeetrise läbimõõduga, selle pikenemise (edasiliikumise) kiirus ületab mitme suurusjärgu võrra valguse kiirust ning mis kõige ebameeldivam, voog liigub täpselt meie Päikese suunas.

Maal läheb muidugi saginaks. Asjaga mobiliseeritakse tegelema kõik jõustruktuurid kui parimad teadlased. Fenomeni uurimine annab esialgu vaid sedavõrd infot, et tegemist on nähtusega, mis inimkonna teadmistest tükk maad eespool on.

Lõpuks jõutakse arusaamisele, et nähtus on seotud Ehitajaga. Saadakse aru, et kui voog Päikeseni jõuaks, tähendaks see nii Päikesesüsteemi kui enamiku inimkonna hukku. Teadlased mõtlevad välja vahendi, mis võiks ehk selle voo peatada või mujale suunata ja läheb lahti kosmosesse nähtuse trajektoorile vajaliku seadeldise ehitamine.

Loo peategelane on kõiki inimkonna tegemisi koordineerima pandud Ratibor Berestov, raamat räägib tema tegemistest, mõtetest, kõhklustest ja tunnetest. Tähtis (kuid vähekajastatav) roll on ka eelmistest osadest tuttaval Gabriel Grehovil (kes „tänu” oma neljale surmale eelmistes osades ja tihedale kokkupuutele mittehumanoididega ja Ehitaja „kõhus” viibimisele on nüüd ilmselt surematuks muutunud ja tulevikunägemise võime omandanud).

Mittehumanoidide ja Grehovi kaasabil jõuavad inimesed arusaamisele, et fenomeni näol on tegemist Ehitaja püüdega meie Universumisse tagasi pöörduda. Et Ehitaja on mingis teises Universumis (kuidas ta sinna sattus, mida ta sealt otsis?) ja püüab läbi erinevaid Universume eristava potentsiaalibarjääri meie kontiinumisse murda. See võiks aga ehk kaasa tuua meie Universumi oleku täieliku muutuse...
Ehitajast veel seda, et tema on Golovatšovi järgi peale Suurt Pauku ja enne galaktikaid tekkinud ja tegutsenud superolendi järglane ja et see superolend ongi galaktikate autor ja see, kes 12-dimensioonilisele Universumile oma katsetuste käigus tema praeguse kuju ning olemuse andis.
Inimeste tegevus Ehitaja läbimurde tõrjumiseks – tema või meie – tõstatab muidugi küsimuse ja vaidluse, kas inimestel oleks üldse õigust sellist olendit tappa: antropotsentristlikust eetikast lähtudes jätsite Ehitaja tema sünni ajal tapmata, kuidas te nüüd võtate endale õiguse seda teha? Ehitaja poolt „allaneelatud” ja siis mahajäetud inimeste infokoopiad näevad asja üldse oma vaatevinklist – inimene on evolutsiooni eksitus ja viga tuleb parandada – ning püüavad inimeste tegevust igati takistada. Mittehumanoididel on veel mingi täiesti erinev vaatenurk, mille mõistmiseks inimesed üldse suutelised ei ole ja nood tegutsevad mingite omade eesmärkide nimel... Raamatu lõpus suundub kolme huvitatud osapoole „ühisdelegatsioon” mittehumanoidide tehnikat kasutades Ehitajale teise Universumisse vastu asja klaarima... Ehitaja murrab end meie Universumisse (vist)... ja mis edasi saab, sellest ilmselt järgmises osas.

Ei saa mitte öelda, et Golovatšov mastaapselt ei mõtleks. Ikka päris tegemist on, kui püüda kõigist ta ideedest aru saada (või vähemalt arvata, et said aru). Ja see suurelt mõtlemine meeldib mulle raamatu juures väga.
Aga loo rikuvad minu jaoks veidi ära just pisiasjad: näiteks eelmise osa arvustuses märgitud värdlühendid, või siis ühiskonna toimemehhanism, milles on kahtlaselt palju sarnasusi nõukogudeaegsega. Ka peategelane Berestov on oma positsioonile vaatamata siiski rohkem kahvatu käsutäitja, kes iga hinna eest püüab „usaldust õigustada”. Oleks need Golovatšovi raamatud mulle nende esmailmumise ajal kätte sattunud, poleks sellised asjad mind ilmselt sedavõrd häirinud ja ma oleks kirjutatust väga vaimustuses olnud. Nüüd aga hindeks tugev kolm.  

The Spheres of Heaven

Charles Sheffield
Chan Dalton 2
2002 a.
544 lk.

Spacer Chan Dalton is torn between two masters. The pacifist aliens who hold Earth under Quarantine want him to find out why their starships have been disappearing in the Geyser Swirl, the Bermuda Triangle of the galaxy. Earth's military, which has secretly discovered a way to break the quarantine, assumes that someone out there is making ships vanish, including Earth's, and wants Dalton to find the culprits and hopefully stop them -- with extreme prejudice, if necessary.

The trouble is, the aliens hold the taking of intelligent life, even in selfdefense, to be the greatest of sins. It was Earth's violent ways (in defense of the damned pacifist aliens!) that led to the quarantine in the first place -- and if Dalton is forced to fight, it will unveil, and so destroy, Earth's final chance to reach for the stars again.

So when Dalton does indeed discover the hostile invaders responsible for the lost starships, he is faced with an impossible decision: Fight and lose access to space forever; or allow a rapacious enemy to run riot over all that he holds dear...

Arvamus:

„The Mind Pool” innustas kohe ka ta järge lugema...
Tegevus toimub 20 aastat peale eelmise raamatu sündmusi. Inimesed on oma liitlaste poolt karantiini pandud, s.t. et nad ei tohi ühtegi väljaspool Päikesesüsteemi asuvat portaali kasutada. Äkki ilmub aga kusagil kaugel välja tundmatu portaal, inimeste tulnukatest liidukaaslased saadavad sinna kaks uurimislaeva, mõlemad kaovad jäljetult. Inimesedki üritavad asja salaja uurida, nendegi laev kaob. Toimuvas on vaja sotti saada, aga tulnukad rohkem riskida ei taha (ja aju ehitus ei luba), nende pilgud pöörduvad vähemväärtusliku elusmaterjali ehk inimeste poole ja meelde tuleb eelmises raamatus suuri tegusid teinud Chan – otsustatakse tema sinna saata.
Valikut pole, Chan paneb oma tuttavatest tiimi kokku, istub ühele desarmeeritud relvavabale ristlejale ja lendab läbi tolle uue portaali... paralleeluniversumisse. Leiab sealt kadunud uurijad ja ühte-teist veel, mis kokkuvõttes kipub meie universumit ohustama.

Enamus sellest, mille pärast „The Mind Pool” mulle meeldis, kipub selles raamatus puuduma, või on siis esindatud väga atrofeerunud kujul. Eelmisest osast tuttavat põhjalikkust pole, mingeid intriige pole, inimeste liitlastel on toimuvas tegevuses teisejärguline roll jne. Tegemist on üsna selge ja sirge actioniga. Ning vaatamata sellele selgele tegevusele orienteerumisele on Sheffieldil õnnestunud kirjutada mitte põnevam raamat, kui „The Mind Pool”?!

Kui ma võrdleks antud raamatut muu loetuga laiemalt, siis ehk võiks loole kuidagi isegi kidura nelja välja venitada. Et ma hakkasin raamatut lugema aga Mind Pool-ist innustatuna ja nüüd ka võrdlen temaga, siis üle kolme ei tule siin hindeks küll mitte, oli esimesest osast ikka kesisem raamat küll.