Chan Dalton 2
2002 a.
544 lk.
Spacer Chan Dalton is torn between two masters. The pacifist aliens who hold Earth under Quarantine want him to find out why their starships have been disappearing in the Geyser Swirl, the Bermuda Triangle of the galaxy. Earth's military, which has secretly discovered a way to break the quarantine, assumes that someone out there is making ships vanish, including Earth's, and wants Dalton to find the culprits and hopefully stop them -- with extreme prejudice, if necessary.
The trouble is, the aliens hold the taking of intelligent life, even in selfdefense, to be the greatest of sins. It was Earth's violent ways (in defense of the damned pacifist aliens!) that led to the quarantine in the first place -- and if Dalton is forced to fight, it will unveil, and so destroy, Earth's final chance to reach for the stars again.
So when Dalton does indeed discover the hostile invaders responsible for the lost starships, he is faced with an impossible decision: Fight and lose access to space forever; or allow a rapacious enemy to run riot over all that he holds dear...
Arvamus:
„The Mind Pool” innustas kohe ka ta järge lugema...
Tegevus toimub 20 aastat peale eelmise raamatu sündmusi. Inimesed on oma liitlaste poolt karantiini pandud, s.t. et nad ei tohi ühtegi väljaspool Päikesesüsteemi asuvat portaali kasutada. Äkki ilmub aga kusagil kaugel välja tundmatu portaal, inimeste tulnukatest liidukaaslased saadavad sinna kaks uurimislaeva, mõlemad kaovad jäljetult. Inimesedki üritavad asja salaja uurida, nendegi laev kaob. Toimuvas on vaja sotti saada, aga tulnukad rohkem riskida ei taha (ja aju ehitus ei luba), nende pilgud pöörduvad vähemväärtusliku elusmaterjali ehk inimeste poole ja meelde tuleb eelmises raamatus suuri tegusid teinud Chan – otsustatakse tema sinna saata.
Valikut pole, Chan paneb oma tuttavatest tiimi kokku, istub ühele desarmeeritud relvavabale ristlejale ja lendab läbi tolle uue portaali... paralleeluniversumisse. Leiab sealt kadunud uurijad ja ühte-teist veel, mis kokkuvõttes kipub meie universumit ohustama.
Enamus sellest, mille pärast „The Mind Pool” mulle meeldis, kipub selles raamatus puuduma, või on siis esindatud väga atrofeerunud kujul. Eelmisest osast tuttavat põhjalikkust pole, mingeid intriige pole, inimeste liitlastel on toimuvas tegevuses teisejärguline roll jne. Tegemist on üsna selge ja sirge actioniga. Ning vaatamata sellele selgele tegevusele orienteerumisele on Sheffieldil õnnestunud kirjutada mitte põnevam raamat, kui „The Mind Pool”?!
Kui ma võrdleks antud raamatut muu loetuga laiemalt, siis ehk võiks loole kuidagi isegi kidura nelja välja venitada. Et ma hakkasin raamatut lugema aga Mind Pool-ist innustatuna ja nüüd ka võrdlen temaga, siis üle kolme ei tule siin hindeks küll mitte, oli esimesest osast ikka kesisem raamat küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar