Уникумы Вселенной

Юрий Иванович
Уникумы Вселенной 1
2008 a.
736 lk.

Планета Аларастрасия, спутник звезды Малтри. Именно здесь обитают цорки, самые долгоживущие существа во Вселенной, год жизни которых равняется тридцати земным. Уже только благодаря этому они могут достичь очень многого в великом космосе. Но их главная цель – уничтожение других цивилизаций. И так было суждено судьбой, что на пути этих безжалостных монстров оказалась наша Земля.

Arvamus:

Kolm tegevusliini: mingid iidsed olendid, kes kogu universumis primaate hävitavad, Maa 6000 aastat tagasi (elektri, telefoni, autode ja satelliitidega...) ja ütleme, et umbes tänapäeva Maa.

Ilmselt peaks need pahad olema kunagi Maa muistse kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni hävitama ja ilmselt tänapäeva tsivilisatsiooniga seda tegevust peagi kordama saabuma, aga...

No ma lugesin seda raamatult vapralt 200 lehekülge ja olin ikka alles sissejuhatuses nendesse kolme tegevusliini. Kõik oli muide kenasti, ladusalt, sujuvalt jne kirjutatud, aga no kurat küll, millal lõpuks asjaks läheb... aitab sellest sissejuhatusest.

Ühesõnaga minu kannatus oli 200 lehekülje pikkune. Ehk kusagil leheküljel 400 algab väga huvitav põhitegevus, aga mina selleni jõuda ei suutnud, lihtsalt tüdinesin enne ära. Pooleli jäi! Ja hinne vastav. 

Solar Kill

Charles Ingrid

Sand Wars 1

1987 a.

301 lk.

 

Ingram Jack Storm was the last of the Dominion Knights--the human soldiers who defended their empire against an alien foe. Not only is Jack the sole survivor of the Thrakian invasion called The Sand War; he is also the owner of a unique battle suit--a suit of sentient armor that feeds off him while at the same time making him a super soldier!

Arvamus:

Militaarulme. On elukutseline eliitsõdur, millegipärast nende üksus reedetakse, ainsa pääsenuna on ta 17-aastat külmutatuna kosmoses, peale päästmist üritatakse teda varsti uuesti tappa, mees hakkab otsima vastuseid küsimusele „miks?”. Ja tal on endaga oma „eelmisest” elust pärinev võitlusskafander, kuhu on pugenud üks verejanuline ning salapärane tulnukas, kes seal sees tasapisi kasvab...

Mina nimetaks seda lasteraamatuks, no sellistele internetieelse aja 10-12 aastastele teismelistele poisikeste mõelduks üllitiseks. Ma algul imestasin, et kuidas selline asi praegu võrgus nii positiivselt hinnatud on, aga arvustusi lugedes selgus, et paljud hindajad olid selle raamatuga juba lapsena kokku puutunud. Ju nad siis nüüd noorpõlvenostalgiast taganttõugatuna temasse nii positiivselt suhtuvadki.

Mina ise ei oska selle raamatu juures küll midagi eriti positiivset välja tuua. Ehk vaid seda, et ta suhteliselt lühike oli ja otseselt vastu ei hakanud.

Koomiks raamatu kujul – kirjanduslik koomiks. Mul hakkas lugedes just selline raamatu iseloomustus peas korduma. Ja et Ingrid näib olevat suutnud teosega noori lugejaid haarata, on ju positiivne (minu jaoks jäi see raamat küll aastakümneid hiljaks...). Seega panen hindeks ikka kolme ära.