Retribution

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 3
2014 a.
498 lk.

The triumphant victory of humanity, turned into its biggest holocaust within the matter of a day. Never before had so many humans been killed in a single day, or a single year, or a single war ever. For months, humanity was numb with shock, fear and grief. Slowly that numbness gave way to something else. A deep anger and hatred at a level that transcended all boundaries to unite the human species as one. If there ever was anything that united the human species, the ‘Great Kinetic Holocaust’ would be on top of that list.

Humans realized that they were facing an existential threat. If a few more of these ‘Kinetic Ships’ were launched against Earth, humanity would be sent back to the stone ages, if anyone survived at all. Then it would take no time for the Shaitans to come and wipe out the remaining humans off the face of Earth. This was no way to live – under constant fear and threat of extinction. If this was to be the end of humanity, then there would be only one way humans would die – fighting.

It is never wise to let the war happen in your own home. It is far better to let the battle happen in your enemy’s home. But humans were constrained by their technology. Humans could not reach out and attack the Shaitan home world like they could reach ours. An unexpected gift from an unexpected source gives humans that ability. It finally enables humanity to strike Alpha Shaitan.

When humans reach the dark but beautiful worlds of Alpha Shaitan, they show the Shaitans what the combined wrath of humanity can do to their worlds. The human campaign on Alpha Shaitan was about revenge, it was also about deterrence. It was about sending a message that if the Shaitans even thought of causing grief to humanity, the Shaitans would suffer a hell lot more than they could imagine. The human campaigns were about neutralizing the ability of the Shaitans to mount attack on Earth.

Later historians would generally agree that the Alpha Shaitan campaign went a lot further than it was originally intended to. It probably was a lot more excessive than it should have been. The unimaginably terrible outcome of the Alpha Shaitan campaign is now generally accepted as the beginning of humanity’s reputation as such a terrifying and ruthless species to its enemies and detractors.

Whatever the peace loving, left wing historians might say in the future, to the men and women who fought the Alpha Shaitan campaign, they were fighting for a just cause. Tens of thousands of men and women sacrificed the best years of their lives to make sure that the Earth never suffered another Kinetic Holocaust at the hands of the Shaitans. Many of those Navy crew and Marines were themselves the ‘children of the Holocaust’. For them the campaign of Alpha Shaitan was a lot more personal. For them it was all about retribution.

Arvamus:

Ei tea kas ma hakkasin loost ära tüdinema või oli kirjutatu lihtsalt igavam kui eelmiste osade puhul, aga see raamat kippus mind veidi tüütama.
Igale vähemgi tõsisem tegevus ja ettevõtmine oli varustatud ülipika tehnilise sissejuhatusega sellesse. Mõni selline hard-sf valdkonda kuuluv selgitus oli huvitav, osa aga üsna tüütud nii et kui eelselgitusest läbinärinuna tegevuseni jõudsin, oli minu huvi selle tegevuse enda (military-sf) vastu juba üsna maha jahtunud.

Raamatu sündmustik on üsna lihtne ja sirgjooneline: minnakse saatanate koduplaneedile neile kätta maksma ja mitmesuguste tehniliste uuenduste toel see ka õnnestub, vähemalt selle saatanate kolooniaga saadakse lõpuks ühele poole.

Vahepeal häiris mind kõvasti see, et kui eriti sarja esimeses osas vaadati sündmusi ka saatanate pilgu läbi (ja teises osas oli seda vähe), siis kolmandas osas tundus see saatanate vaatenurk täielikult puuduvat. Saatanate ajaloo ja Ka värgi saime küll teada... Raamatu finaalis annab autor siiski lõppsõnaks ka saatanatele võimaluse, aitäh autorile sellegi eest.

Sarja see osa mõjus jah veidi igavalt, kuivalt ning tüütult ja üle kolme minult hindeks ei saa. Aga sarja esimesed kaks osa jätsid mulle siiski küllalt positiivse mulje ja järgmine kord asun juba julgemalt mõne ulmekirjanduses eksootilise maa autori teost lugema (ja India autori raamatut muidugi eriti :D).

Wrath of the Shaitans

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 2
2014 a.
423 lk.

This is the second book of the series 'Shaitan Wars'. The first book was 'The Battle of Titan'. The book and the series continues telling the story of humanity's rapid but perilous journey from a technologically primitive species to a major power in the galaxy.
The story begins where it left off in the last book. Humans having defeated the last invasion of the aliens called Shaitan on Titan, go about studying the alien technologies. Meanwhile a shockwave goes through the Shaitan worlds. They have never been defeated in a battle for eons, much less by a primitive species like the humans. They plan their revenge to teach the humans a lesson before exterminating them.
The story then moves 20 years later. Humans have improved their technologies, some by directly learning from the Shaitans, others on their own. Humans have also organized themselves better to fight the next invasion which they expect any time now. They now have a unified space command and a common space marines.
The Shaitans return in greater numbers as was expected, but no one had expected so many and from unexpected directions. The Shaitans also surprise with newer and more powerful ships which they had not bothered to send before.
A huge cast of humans from soldiers to scientists to engineers are able to defend humanity despite inferior technology, due to the ingenuity and bravery of the human defenders. Many characters from the previous encounter, fight along with a newer generation. They create their own dynamics and complex relationships, which is the hallmark of any human story.
The battle on Mars takes surface battle to new heights, and during the battle the humans discover an amazing and shocking secret.
Human fleet fights the Shaitan fleet in space and on Mars and the Moon. Humans barely manage to prevent the Shaitan fleet from reaching Earth.
Just as the humans believe they have beaten back the enemy, they realize that they have not seen the real wrath of the Shaitans.

Arvamus:

20 aastat on Titanil toimunud lahingust möödas ja saatanad naasevad Päikesesüsteemi - inimsugu lõplikult ning jäädavalt hävitama ehk siis oma iidset püha ning vääramatut eesmärki täitma - Ka sigitistele lõppu tegema (ja ka selles osas ei saa me teada, kes pagan see Ka on ja mis ta saatanatele nii halba on teinud, et teda kurjuse sümboliks peetakse ja ilmselt kõiki(?) teisi mõistuslikke olendeid tema hävitamist väärivateks käsilasteks loetakse).

Saatanad on seekord enda arvates võitluseks hoolikalt ja vajalikul määral valmistunud. Lisaks eelmine kord inimesi rünnanud saatanate koloonia neljale laevale on kaasatud ka varemsõdinute lähima naaberkoloonia 4 alust. Kokku siis 6 sõjalaeva pluss 2 laeva tuhandete sõduritega dessandiks, saatanate arvates piisav jõud endaga võrreldes mitte ülearu kõrgel tehnikatasemel oleva inimkonna pulbristamiseks.

Ja siiski teevad saatanad valearvestusi. Nende suurim viga on muidugi pimesi ühes ideoloogias-dogmas kinniolemine. No kuidas ei saa kõrgeltarenenud olendid aru, et peale nende võib universumis ka teisi mõistuslikke olendeid tekkida kes ei pruugi sugugi mingi Ka hävitamist väärivad marionetid olla (loodetavasti selgitab autor sarja kolmandas osas selle Ka värgi ka ära...) vaid suisa ise tasapisi arenevad.
No ja sellest saatanate ideoloogiast tuleneb muidugi nende ehk tahtmatugi suhtumine inimestesse kui endaga võrreldes alaväärsetesse olenditesse. Mis toob kaasa vastase alahindamise.

Tegelikult kujutab sarja autor inimeste sõjaväelisi juhte aga sõjapidamise taktika ja strateegia vallas saatanatest võimekamatena, seda isegi inimeste poliitilisest killustatusest hoolimata. Ja inimesed on ka lihtsalt paremad sõdurid kui saatanad (ju siin mängib oma rolli ka inimeste aastatuhandete pikkune pidev omavaheline sõdimine - praktikat on meil lihtsalt otsata palju...).
Ja mida saatanad ei osanud oma halvimaski unenäos ette näha, oli see, et inimesed olid ainult 20 aasta jooksul suutnud saatanate Titanile maha jäänud tehnikat sedavõrd kopeerida ja isegi edasi arendada, et nüüd oldi mitmeski sõjapidamise valdkonnas juba üsna võrdsed.
Nii et saatanate karistusekspeditsioon hakkab kohe Päikesesüsteemi jõudes tasapisi kiiva kiskuma... kuid isegi kõigi 8 saatanate aluse hävitamine ei pruugi tähendada tulnukate kaotust sest inimesed ei tea, et seekord on saatanad endale kõigi juhtude vastu sajaprotsendilise kindlustuse korraldanud, neil on trumpäss tagataskus. Juhtugu saatanate laevastikuga mis tahes, inimkond on ikkagi hukule määratud...

Mis mulle loos ei meeldinud - kohati läks autor mõne lahingu kavandamise või toimumise kirjeldamisega liiga detailseks ja laskus liiga pisiasjadesse. See hakkas vahel suurt pilti ähmastama.
Mis mulle loos meeldis - minu arvates oli autor viitsinud loo väljamõtlemisega kõvasti vaeva näha ja teemasse tõsiselt süveneda.
Mõned näited. Kuigi saatanate välimus on autoril üsna triviaalne (hobusesuurused kuuejalgsed kaheksajalad), siis nende omavahelise suhtlusviisiga on ta kõvasti vaeva näinud (no üsna selge ju ka, et kaheksajalgu korralikus ulmeraamatus ikka rääkima ei pane :D). Saatanad on meie mõistes pimedad (tegelikult "näevad" kogu naha pinnaga) ja suhtlevad omavahel maitsmismeele, kompimise, lõhna abil. See kuidas nad on välja töötanud seadmed, mida kasutades saab maitsmismeele abil ka kosmilist sidet pidada oli autoril päris huvitavalt välja mõeldud. Nagu ka see, kuidas inimesed arvutite abil suutsid saatanate "maitsmiskeele" ära dešifreerida ning olid võimelised isegi  saatanatega "rääkima" kui nood seda tahtnud oleks.
Huvitav oli ka autori nägemus sellest, kuidas inimesed saatanate kosmoselaeva ioonreaktori tööpõhimõtet endale selgeks tegid.
Ja muidugi inimeste tegevus enda töökõlbliku kvantarvuti loomisel (et raamatu autor on arvutialase haridusega, siis sellest oli üsna põhjalikult ja minu arvates asjatundlikult juttu).
Kokkuvõttes: oli huvitavaid mõtteid ja asjalikku juttu. Muidugi oli ka põnevust, lahingustseene nii kosmoses kui Marsil, olid esimesest osast tuttavad tegelased tegutsesid 20 aastat vanematena...
Minule meelepärane raamat ja saab hindeks korraliku nelja.

The Battle of Titan

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 1
2014 a.
632 lk.

How did we get here? What is the story of humans on their way to becoming a major interstellar power? What were those first days of humans in space like? Who were those humans who went in those first primitive space ships? What were the soldiers like, who fought with those primitive weapons?
What spurred us humans to adapt and expand in space? What imperative and stark choices did we face that forced us to learn quickly or perish? Who were those first enemies of humans whom we were forced to fight?
This is the story of those first humans and the first few decades, when we were taken out of our interstellar innocence into a brutal Darwinian universe. How they struggled and scrambled to learn technologies and techniques to stay alive, some on their own and some from the very aliens they fought.
This is the story of those first brave crews and soldiers who fought with inferior technology, but made up with their ingenuity and their hearts, but always ended up paying with their blood.
It is said that humans were plain lucky to meet the Shaitans first and not someone else. It was the Shaitans who allowed humans to rise from their primitiveness on trainer wheels, rather than be thrown directly into the deep end and extinction. It was lucky that we started our journey into space with the Shaitan Wars. This is the opening chapter of the Shaitan wars.
This is the story of how a primitive and divided humanity, confined mostly to its home planet Earth, is shocked and dragged into the interstellar arena by the Shaitans. They will learn over the centuries that it is a ‘dog-eat-dog’ universe, and conflict is the natural state of affairs. But first they have to survive the Shaitans.
The story follows the lives of some of the early pioneers in military, science, engineering and politics who help humanity fight, learn and advance, and slowly help humanity unite. It tracks two intrepid young scientists from Hawaii, as they dedicate their lives first finding, studying and then ending up fighting the Shaitans. Their loves, struggles, trials and tribulations are documented. A young Chinese spy, who despite her ruthlessness, can figure out the futility of human petty politics, that politicians can’t.
A NASA mission controller, who may be limited by human technology in his fight with the Shaitans, but not by his sagacity. How he starts humanity on its path towards reconciliation and cooperation. A farm boy from Milwaukee, who ends up being the captain of the first human space war ship. How his story, techniques and tactics will be learnt by human space captains for centuries to come.
The story culminates in its climax where humans stop the first incursion into the solar system by the Shaitans in an epic battle on Titan. The story of that battle is now written in human history as one of its glorious chapters. Human literature and arts have immortalized the Battle of Titan over the centuries. Epics have been written on those characters, their triumphs, tragedies, their trials and their tribulations. Yet they were real people with real fears, who overcame them to become heroes in history.
A Marines captain, who leads his soldiers from the front in the grittiest of battles, as sees his fellow soldiers fall one by one. His triumphs and his unrequited love keeps his emotions in turmoil. A gritty Scottish Lieutenant, who takes the battle techniques of her European ancestors and applies them on Titan. A sage like General, whose wisdom and craftiness would make his samurai ancestors proud.
Then there is the supreme sacrifice of the crew of the Charles Martell, the final moments of the ship and the crew have been immortalized in many a play and opera. The courage and the tragedy of the crew is written in poems in every language.
This is the story of all those people and many more, some remembered some forgotten, but they all made it possible for humans to survive this first opening chapter of the war with the Shaitans. The Battle of Titan.

Arvamus:

Mulle ei tule mitte meelde, et ma varem India autori ulmet oleksin lugenud. Nii et teatud kahtlused ja kõhklused mul raamatut lugema asudes olid, aga need haihtusid üsna kiiresti. Kui siin alguseses kohe ka kokkuvõtlik hinnang raamatule anda, siis tuleb tunnistada, et polnud omas žanris üldse mitte halb raamat, kohe sugugi mitte.

Tegemist on teadusulme (hard sf) ja militaarulme (military sf) seguga ja sündmused saavad alguse paarikümne aasta pärast tulevikus, nii et kõik inimeste poliitikasse ja kosmoselendudesse puutuv on tänapäeva lugejale hästi tuttav ja kergesti arusaadav, tegu on praktiliselt meie tänapäevaga.
Ühed üsna kõrgelt arenenud tulnukad avastavad inimtegevuse jälgi (Maalt lähtuvad raadiosignaalid) ja millegipärast teevad juba enne asja uurimist kohe järelduse, et signaale võivad tekitada vaid "saatana sigitised" kes otsekohe hävitada tuleb. Selline veidi ennatlik järeldus sünnib ilmselt tulenevalt tulnukate enda karmist(?) minevikust (millest me aga selles raamatus midagi teada ei saa).
Tulnukad (keda inimesed veidi hiljem shaitaniteks - saatanateks - nimetama hakkavad) saadavad Päikesesüsteemi kõigepealt mehitamata aluse luurele. Inimesed juhuslikult avastavad selle ja kui läbi häda suudetakse kosmoselaev satelliiti uurima saata, siis satelliit ründab inimeste alust (või arvab ta end kaitsvat). Inimestel õnnestub satelliit hävitada. Ja mõlemad pooled on seejärel kindlalt veendunud vastaspoole sõjakuses ja halbades kavatsustes.
Saatanad hakkavad kohe ette valmistama sõjaväeoperatsiooni Päikesesüsteemi, inimesed jõudu ja oskusi mööda kaitseks valmistuma.

Paarikümne aasta pärast ongi saatanad suure laevajurakaga Päikesesüsteemis tagasi. Enda õnnetuseks on nad aga oma luurealuse puuduliku info põhjal mitmeid valearvestusi teinud ja teevad neid ka edaspidi ning need saavad neile lõpuks saatuslikuks. No kõigepealt pidasid nad Päikesesüsteemi asukaid endasarnasteks (saatanad ise on kaheksajala sarnased, aga kuue kombitsaga) kes elavad mõne gaasigigandi kaaslasel. See, et siinne eluvorm Päikesesüsteemi kolmandal planeedil tegutseb, tuleb neile suure üllatusena. Samuti alahindavad nad kõvasti inimeste arengutaset ja tehnilisi võimalusi, nii et kui saatanad Saturni kaaslasel Titanil oma laagri püsti panevad, siis see, et ka inimesed sinna suudavad lennata, ja veel kolme (küll väikese ja nõrgukese) kosmoselaevaga, tuleb neile suure ebameeldiva üllatusena. Aga ei sellest midagi, saatanatel on oma missioon Päikesesüsteem kurjadest olenditest puhastada, Titanile lennanud inimestel jälle peale kontaktiloomiskatsete nurjumist ülesanne agressivsed tulnukad tagasi lüüa. No ja lähebki siis Titanil korralikuks madinaks.

Raamat on hästi põhjalik ja detailirohke. Kohati minu arvates isegi liiga. No kui peale suurt otsustavat lahingut olukorrast kokkuvõtet tehes üks teadlane peab vähestele ellujäänud inimestele näiteks loengu saatanate füsioloogiast ja nende DNA omapärast, siis see tundub juba veidi ülepingutatuna, eks ole... Aga üldse on raamatus palju üksikasju ja detaile nii astronoomia, astronavigatsiooni, kosmoselaevade ehituse ja kosmoselaevade arvutisüsteemide, keemia, kosmilise sidepidamise ja üldse kõigi raamatus ettetulevate teemade kohta. Kui vaadata loo autori haridust, "degree in Computer Science & Engineering", siis saab ka selgeks, kust paljud autori teadmised pärinevad ja et ta on paljuga kirjutatust ilmselt üsna kursis.

Muide, see et raamatu autor Indiast pärit on, lööb raamatus vaid mõnes detailis välja: raamatus on paar indialasest tegelast, paaris filosoofilisemat laadi vestluses ja arutluses ning et Maal on 3 põhilist kosmosejõudu - esiteks USA, teiseks Euroopa koos Indiaga ning kolmandaks Hiina koos Venemaaga.

Kokkuvõtteks. Veidi kuiv ning kohati liiga detailirohke raamat. Ilmselt selle muu detailsuse tõttu jäävad ka loo tegelased tihti veidi pealiskaudseteks või kipuvad mõned raamatu alguses tähelepanu keskmes olnud persoonid lõpuks sündmustekeerisesse ära kaduma. Aga raamatust võis ka mitmeid minu jaoks uusi (ja ilmselt õigeid) teadmisi saada mis oli igati positiivne. Ning kohati olid raamatu sündmused ikka päris põnevad ning kaasakiskuvad.
Nelja annan ma teosele hindeks küll. Ja asun järgmist osa lugema.