2. aprill 2015

Beyond the Event Horizon Episode Four

Albert Sartison
2015 a.
91 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Jätkan sealt, kus ma eelmises osas pahameelt avaldasin. Oli presidendi kõrval ikka midagi parlamendilaadset seal ka olemas. Aga selle nõusoleku saamine presidendi plaanile oli ainult tehnika küsimus. Aga see pole enam kõige olulisem...

Nagu ma eelmise osa kohta arvamust avaldades kirjutasin, asusin ma viimast osa lugema lootuses siit mingit korralikku puänti leida. Ja ei tulnudki eriti pettuda. Ootamatu lõpp on raamatul täiesti olemas.

Nii, Maa teadlased uurivad välja, milleks tulnukatel ilmselt Päikese energiat vaja on. Aga veel enne tehakse kindlaks, et tulnukate portaale on terve Linnutee täis. Ja et tulnukad väidavad enda tsivilisatsiooni vanuseks miljon aastat ja vanimad portaalid on juba 700 000 aastat vanad, siis on tulnukate näol suure tõenäosusega tegemist meie galaktika valitseva rassiga.
Ja Päikese energiat vajavad tulnukad oma järjekordse suurprojekti jaoks - lihtsalt Päike sattus juhuslikult selle projekti juures kasutamiseks sobivas kohas olema. No ja hakkavadki tulnukad kohe ahvi... vabandust, tulnukakiirusel, Päikese juurde energia kogumiseks hemisfääri ehitama ja peagi suunavad nad kogutud energiat juba enda vajaduste rahuldamisele.

Aga vajadus seisnes neil Maa teadlaste arvates selles, et tulnukad (ilmselt siis meie galaktika juhtiv jõud) soovisid edasi liikuda. Kohe sõna otseses mõttes. ...ja kogu teadusjutu jätan ma jälle rääkimata, nagu ka eelmiste osade puhul... Plaan oli ilmselt hüperruumi kaudu meie naabrite juurde Andromeeda galaktikasse hüpata. Et meie galaktikas on kõik juba saavutatud, arenguks vaja uusi väljakutseid ja suuremaid võimalusi, ressursse. Ja juhtus nii, nagu vahel mõne suure kodumasina või tööriista käivitamisel - et pistad stepsli seina, käib pauk ja tuba on pime. "Meie" tulnukad hüppasid, pauku küll ei käinud aga korraga olid kadunud kõik meie galaktikas olnud tulnukate portaalid ja näiteks kõik Päikese juures askeldanud tulnukate kosmoselaevad.

Maa teadlaste oletus. Et Andromeeda on meie Linnuteega võrreldes hulga suurem galaktika, linn versus küla, siis ilmselt elavad Andromeedal "meie" tulnukates veel hulga kõrgema arengutasemega tulnukad ja "meie" tulnukate sinnalend käivitas seal mingi kaitsemehhanismi ja ilmselt muudeti andromeedalaste poolt veidi meie Universumi konstante. Mis seletaks meie galaktikas ühekorraga kõigi hüperruumi portaalide kadumise pluss ka tulnukate kosmoselaevade haihtumise kuna need laevad asusid ka osaliselt pidevalt hüperruumis.
Nii et "nende" tulnukad saatsid "meie" tulnukad nn kiviaega tagasi. Mis ilmselt tähendab "meie" tulnukate Linnuteel domineerimise lõppu... kui su tehnika ikka täielikult kokku kukub, siis ega tulnukate tsivilisatsioonil just helget tulevikku ees ei ole.

Kuidas see kõik Maad mõjutab? No ega midagi, sai korraks tulnukaid nähtud ja nende tehnilistest võimalustest ettekujutust, nüüd on see kõik kadunud ja vanaviisi, tuleb oma vanal aeglasel arenguteel edasi tatsata. Või noh, mitte just päris vanal teel sest Päikese juures energiat koguv hemisfäär on ju alles! Kui sealt nüüd energia hoopis Maale juhtida, siis on inimkonna energiaprobleemid sadadeks aastatuhandeteks lahendatud. Ja kui seda hemisfääri lähemalt uurida, leiab sealt ju selliseid tehnikauuendusi, mida pikapeale ehk kopeerida õnnestub...

Ega midagi, viimase osa teine pool päästis loo minu jaoks. Kolmas osa oma poliitika ja jabura presidendiga ajas mul karvad ikka päris püsti. Aga selle neljanda osa lõpp mulle jälle meeldis: iga suure kala jaoks on kusagil veel suurem ootamas. Ja et loodus ei salli tühja kohta, tulnukaid enam pole, nende tehnoloogia on aga siin Päikesesüsteemis olemas, järelikult tuleb see endale selgeks teha, kasutusele võtta ja senisest kiiremini edasi areneda.

1. aprill 2015

Beyond the Event Horizon Episode Three

Albert Sartison
2015 a.
91 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Toimub esimene lühike läbirääkimistevoor tulnukatega. Nende pakutu saab selgemaks, räägitakse ka filosoofilisematel teemadel ja teadlased kaaluvad võimaliku kokkuleppe plusse ning miinuseid. Ja siis kui veel midagi pole ligilähedaseltki selge, kuulab USA (raamatus siis USE - United States of Earth) president samuti pool tunnikest teadlaste erinevaid argumente ja mõtteid ning siis kuulutab, et jah, hurraa, alustame tulnukatega koostööd?!? Kas ta on idioot või, millest selline vasikavaimustus? Vastus on väga lihtne: milline ainulaadne võimalus poliitikule igaveseks oma nimi inimkonna ajalukku kirjutada. Ja kas heas või halvas mõttes, pole enam ilmselt nii oluline.

No sellega läheb raamat minu arvates omadega ikka metsa küll (kui see pole just kirjaniku kaval mõte ja teadlik korraks kraavikeeramine pinge üleskruvimiseks).
Juhul kui ei ole, siis: olgu, mõistan, USA kirjaniku romaan ja ikka püütakse omadest "über alles" mõelda, aga siiski... No oletame, et raamatu tegevuse toimumise ajal - 150 aasta pärast - on USA ikka veel üldse olemas ja ikka veel kujutab endast esimest suurvõimu (mis on Hiina arengut jälgides äärmiselt kahtlane), aga isegi sellisel juhul ja isegi mitte ulmeraamatus ei tohiks ühe riigi juht ainuisikuliselt ja asja tuumast üldse aru saamata võtta vastu otsust, millest sõltub terve inimkonna edasine saatus. Tule taevas appi, sellise otsuse tegemisse peaks ikka kogu maailm enda valitud esindajate kaudu haaratud olema. Või siis vähemalt peaksid otsuse langetama kogu maailma tippmõistused, mitte aga... Ma raamatu selles osas vahepeal mõtlesin, et autor kujutab veidralt karikatuurselt oma maa tulevikupresidenti... aga kui Sartison mõtles seda kõike tõsiselt ja arvab, et selline peabki USA tulevikupresident olema? Ohjah...

Ega midagi, asun viimast osa lugema ja kui seal nüüd mingit korralikku loo lõpp-puänti ei ole, siis jääb sellest raamatust küll sitt maitse suhu. Loodan, et nii kurvalt siiski ei lähe.