The Last Legion

Chris Bunch
Last Legion 1
1999 a.
352 lk.

The time of the Human Confederation is coming to an end. The rule of the empire weakens daily as its forces stretch themselves beyond their limits to maintain peace and order. For the legionnaires far out in the Cumbre System, cut off from their homeworld, where survival takes precedence over politics. And when a revolution strikes up arms against them, they find they may be the last legion ever to fight in the Confederation's name.

Arvamus:

Üks pisipätt sunnitakse armeesse astuma, teine kutt trügib ise armeesse ja kolmas ei oska üldse väljaspool sõjaväge eluga midagi peale hakata ja ronib ka ise sõjaväkke tagasi. Saavad siis vennad teenistuskohta lendavas kosmoselaevas kokku ja seiklused algavad.

Ei olnud minu arust väga halvasti kirjutatud, huumorit (sellist lihtsamat) oli ka sisse pikitud... aga mind selline puht sõjaväeteema ei huvita. Ehk ma eksin ja tegemist polegi puhta sõjaväeromaaniga, aga esimese 80 lehekülje jooksul kiskus küll kangesti sinna kanti ja mina rohkem lugeda ei viitsinud.

Et raamat polnud otseselt saast (aga kurat seda teab), vaid pigem mitte minu maitse, siis ühega ma teda kostitama ei hakkaks, aga et hindama siin pean, nii et poolelijätmise märgiks ikkagi 1. 

Sten

Allan Cole & Chris Bunch
Sten Adventure 1
2000 a.
310 lk.

This is the first book in the action-packed science fiction series, Sten. Vulcan is a factory planet, centuries old, company-run, ugly as sin, and unfeeling as death. Vulcan breeds just two types of native—complacent or tough. Sten is tough. When his family is killed in a mysterious accident, Sten rebels, harassing the Company from the metal world’s endless mazelike warrens. He could end up just another burnt-out Delinquent, but people like Sten never give up.

Arvamus:

Romaani tegevus toimub Impeeriumis, mis on meie võimurite unistustemaailm: seal valitseb täielik ettevõtlusvabadus koos üüratute korporatsioonidega ja tööliste maksimaalselt efektiivse ekspluateerimisega. Tohutus orbitaaljaamas Vulcan on tööliste ekspluateerimine veelgi edasi arendatud, seal on tavainimese ainus õigus firma heaks näruse kõhutäie ja toapugeriku eest kuni surmani tööd rabada.
Romaani peategelase Steni vanemad ning noorem õde-vend saavad Vulcanil toimuvas plahvatuses surma, kuna jaama omanik pidas õigemaks lasta 1400-l inimesel hukkuda, kui et saata kedagi salajasse laborisse ühte ventiili kinni keerama. Seejärel määrab kompanii 17-aastase Steni ta vanemate asemel tööle, et ta nende võlga tasa teeniks. Sten üritab Vulcanilt põgeneda, võetakse kinni ja määratakse veel raskemale tööle. Lõpuks õnnestub Stenil ka sealt suure pauguga põgeneda ja põranda alla minna. Viimaks pääseb Sten juhuse tahtel Impeeriumi luurejuhti aidates Vulcanilt minema. Raamatu lõpus naaseb Sten aga Imperaatori eriüksuse liikmena Vulcanile ja korraldab seal revolutsiooni. Need raamatu osad oldi üsna põnevad, ladusad ja loetavad. Ning klassiviha õhutavad :-).

Raamatu keskel on aga kirjeldus Steni elust Imperaatori ihukaitseväe kadetina ja tegevusest kõige kõvema eriüksuse noorliikmena. See raamatu teine kolmandik polnud enam üldse nii meeldiv ja hea. Kirjutatud oli ta väga katkendlikult ja hüplevalt. Ja kangesti meeldis autoril kasutada seda võtet, et kõigepealt toimus mingi konkreetne tegevus ja siis tuli seletuskiri järele, et kuidas selleni jõuti. Ning sedasi ikka ja jälle.

Et raamatu autoreid on kaks, siis ma järeldan, et üks neist kirjutas raamatu alguse ja lõpu ning teine vahepealse kolmandiku. Muudmoodi ma küll ei oska seletada nii suurt erinevust raamatu eri osade stiili vahel. Ja kui see nii on, siis tahaksin ma kangesti teada, kumb autoritest selle raamatu õnnetu keskosa kokku vusserdas. Kui saaks, paneksin raamatu alguse-lõpu kirjutajale hindeks nelja ja keskosa kirjutajale kahe. Ma ei saa aru, miks oli vaja küllalt loetav raamat sellise jama kadetiosaga ära rikkuda. Nojah, seetõttu minult kolm kokku.