29. detsember 2013

The Trilisk Supersedure

Michael McCloskey
Parker Interstellar Travels 3
2012 a.
184 lk.

Having secured an amazing new base of operations that provides for their every material need, Telisa, her fellow smuggler Magnus, the alien Shiny, and the new recruit Cilreth head out on their third expedition in style with robots and advanced Vovokan technology at their fingertips.

Their target is the fourth planet in the Chigran Callnir system, a place known to be the site of a Trilisk colony. The team soon finds out the ruins are not as dead as they thought, and they are not the only ones interested in the legacy of the Trilisks.

Arvamus:

Tee mis tahad, aga minu arvates läheb see sari iga osaga veidike kehvemaks. Teema uudsust enam pole, triliskide vidinatele igasuguste omaduste ja otstarvete väljamõtlemine muutub ka pikapeale kuidagi üksluiseks. Shiny tegevuse ja motiivide äraarvamine inimeste poolt pole enam uudne, eriti kui autor samas annab edasi ka tulnuka mõttekäike – kaua sa ikka inimeste rumalust, lihtsameelsust ja puussepanemisi imestad. Ja nüüd see osa oli minu arvates ka kuidagi segane, no mina ei suutnudki kõigest lõpuni aru saada ja pealegi jäi raamat minu arvates täiesti lõputa.

Suunduvad siis Telisa, Magnus ja töölevõetud Cilreth selles osas Parker Interstellari kolmandale ekspeditsioonile triliskide tehnoloogiat hankima. Seekord juba triliskide „palvetetäitja” abil uhke uue kosmoselaevaga ja igasuguste kõrgtehnoloogiliste seadmetega varustatult. Sihtkohaks on Chigran Callniri süsteemi planeet, kus kunagi olevat triliskide eelpost olnud.

Kohale jõudes selgub, et triliskide rajatiste varemetes käib üsna aktiivne tegevus ja asi pole sugugi nii lihtne, et lähed, otsid ja korjad kraami üles. Planeedil on juba mingi inimestevahelise kodusõja peksasaanud osapoole väeüksus kes samuti triliskide ja nende tehnoloogia vastu huvi tunneb ja saabunuis konkurente ja samas võimalust oma varustuse täiendamiseks näeb. Siis on seal veel mingi väike usklike rühm (kes ikka inimesed?). Siis on seal (jälle vist) planeedi põlisasukad, kes näivad triliskide tehnoloogiat kasutavat. On planeedil ka mõned kunagi triliskidega sõdinud olendid (muidugi eriti kõrgtehnoloogilised...). Ja siis ma ei saanudki täiesti aru, kas seal oli veel mõni elus trilisk ka või mitte.

Selge on aga see, et meie peategelasi püüavad maha lüüa enamus neist juba varem planeedil olnuist ja isegi uue kõrgtehnoloogilise kaitsega on aardeküttide elu pidevalt ohus. Asi läheb kohati ikka päris segaseks, raske on aru saada, kes ja miks inimesi jahib. Lõbusam osa raamatust on see, kui Telisa mõistus triliskide tehnoloogia tõttu äkki ühe kohaliku(?) eluvormi sisse satub ja et see elukas selline „sajajalgne kapsauss” on, siis on Telisal sellise uue kehaga (ja lugematu arvu jalgadega) veidi keeruline kohaneda kuigi ta uus olemus pakub talle ka uskumatuid uusi võimalusi.

Raamatu lõpp jäi mulle jälle arusaamatuks. Kaks triliskide muistset vaenlast põgenevad ühe sõjaväelase keha ülevõtnutena endiste sõdurite kosmoselaevaga planeedilt ja siis äkki kaovad. Neid jälitav Shiny, kes arvab põgenike hulgas triliski olevat, laseb äkki oma laeva õhku (miks ikkagi?) ja tuleb ellujäänud endiste sõduritega (kust ta need leidis?) oma partnerite laevale (tuleb mõni planeedil olnud tulnukas/trilisk ka kellegi sees vaikselt kaasa?). Mitte midagi ei saanud aru ja ega muidu ilmselt teada ei saagi, kui tuleb ka neljas osa läbi lugeda.

Aga et ennast mitte päris taipamatuks tunnistada, siis ütlen, et raamat oli parajalt segaselt kirjutatud ja panen hindeks vaid kolme.

21. detsember 2013

The Trilisk AI

Michael McCloskey
Parker Interstellar Travels 2
2012 a.
260 lk.

Telisa Relachik studied to be a xenoarchaeologist in a future where humans have found alien artifacts but haven't ever encountered live aliens. Recruited by a group of artifact smugglers, Telisa endures deadly opposition on her first expedition and comes out an experienced explorer. Struggling to sell the artifacts found on their expedition to the Trilisk ruins, Telisa and Magnus fear reprisal by the world government.

Because of their harrowed existence, they are receptive when the alien they call Shiny resurfaces and offers them the chance to scavenge his war-torn homeworld. Their obstacle: Shiny's robotic nemeses, the Bel Klaven. Telisa and Magnus feel up to the challenge, but does Shiny have a hidden agenda?

Meanwhile, a new team forms to hunt down the smugglers...

Arvamus:

Selles osas lähevad Telisa ja Magnus Shiny purustatud koduplaneedile, et nende tulnukast liitlasele üks tollele oluline vidin sealt ära tuua ja ise muidugi niipalju kui võimalik igasugust tulnukakraami enda jaoks kaasa haarata. Seiklused Shiny "kodumajas" (mõnikümmend km x mõnikümmend km x 12 km maa alla) on jällegi täitsa põnevad ja haaravad.
Huvitav on ka Telisa Ja Magnuse jätkuv diskussioon Shiny usaldusväärsuse üle. Sest autor on raamatus tulnukaid ikka tõeliselt tulnukatena, meist teistsuguse mõtlemisega olenditena kujutanud, mitte nagu ulmekates sageli juhtub, et olgu tegu kuitahes imelike olenditega, mõtlevad nad kõik ikka täpselt samuti kui inimesed.
Üks näide sellest. Kui jõutakse gorgalate (Shiny) koduplaneedi juurde, mille gorgalate endiste liitlaste lahingrobotid vallutanud on ja kus miljonid Shiny liigikaaslased surma said, küsib Magnus Shinylt, et mis tunne tal oma hävitatud koduplaneeti nähes on? Ja Shiny ütleb, et tunneb kahjurõõmu! Inimestel on muidugi selle peale suu ammuli ja Shiny selgitab: „On loodud suur võimalus isiklikuks arenguks, nüüd puudub tugev konkurents.”
Shiny on selline väga kaine ja ratsionaalse mõtlemisega olend kes iga oma tegevust omakasu seisukohalt hoolikalt kaalub. Selliseid mõisteid kui sõprus või ustavus tema jaoks ei eksisteeri.
Siit siis ka probleem suhetes Shinyga - raske on ette näha, millal ta "koostöörežiimilt" "konkurentsirežiimile" üle võib minna, see käib tal hetkega.

Raamatu teine tegevusliin on seotud Telisa isaga. Sõjalaeva Seeker kapten, kes eelmises osas tütre planeedilt artefaktidega minema lasi, saadeti sellise jama tõttu sõjaväest erru ja püüab nüüd tütart üles leida ja teda pahade aardeküttide käest päästa. See teema mulle ei meeldinud. Isa polnud aastaid tütre vastu mingit huvi tundnud ja nüüd peale ühteainsat väikest isatunde ilmingut (mis talle küll sõjaväekarjääri maksis), on ta äkki hirmsasti oma tütre pärast mures. No ei usu ma sellist äkilist isaarmastuse puhkemist. Ja see otsimisprotsess ise polnud ka võrreldav kusagil salapärases kohas tulnukate artefaktide otsimisega.

Kokkuvõttes jällegi loetav raamat ja hindeks taas neli.

17. detsember 2013

Trilisk Ruins

Michael McCloskey
Parker Interstellar Travels 1
2011. a.
308 lk.

Telisa Relachik studied to be a xenoarchaeologist in a future where humans have found alien artifacts but haven't ever encountered live aliens. Of all the aliens whose extinct civilizations are investigated, the Trilisks are the most advanced and the most mysterious.

Telisa refuses to join the government because of her opposition to its hard-handed policies restricting civilian investigation and trade of alien artifacts, despite the fact that her estranged father is a captain in the United Nations Space Force.

When a group of artifact smugglers recruits her, she can't pass up the chance at getting her hands on objects that could advance her life's work. But she soon learns her expectations of excitement and riches come with serious drawbacks as she ends up fighting for her life on a mysterious alien planet.

Arvamus:

Noor ksenoarheoloog Telisa Relachik lükkab isiklikel ja maailmavaatelistel põhjustel tagasi valitsuse tööpakkumise ja liitub hoopis tulnukate artefaktidega salakauplejatega. Kohe esimene "ekspeditsioon" viib vastmoodustunud neljaliikmelise meeskonna kõige väärtuslikemate aarete, triliskide muististe jahile. Triliskid on kunagi ammu elanud väga arenenud, kõrgtehnoloogilised tulnukad, kes nüüdseks millegipärast kadunud on. Muide mitte mingit sorti elusaid tulnukaid pole inimesed siiani veel näinud, leitud on vaid mitmetest kunagi eksisteerinud rassidest mahajäänud varemeid.

Jõutakse siis vajaliku planeedi juurde ja kohe hakkavad "tulnukakraami röövlite" pahandused pihta. Esiteks ei õnnestu neil võimudele (ÜRO Kosmosejõud) märkamatult planeedil maanduda. See tähendab, et operatsioon tuleb läbi viia välkkiire "sisse-krahma ükskõik mida näed-välja" meetodil. Veel suurem ebameeldivus ilmneb aga triliskide muistses ehitises. Selgub, et need varemed polegi nii väga varemed ja seal on nii mõndagi töötavat, ka on neil peagi üks võimuesindaja kannul ja kõigele lisaks kondab objektil ka üks vägagi elus ja aktiivne tulnukas ringi...

Nii et ehitisse küll sisse saadakse, aga välja... kõik ruumid muudavad kohe, kui inimesed neist lahkuvad, oma asukohta... ja väljapääsu lihtsalt enam ei ole. Peale väikest intsidenti ja smugeldajate tiimi kahe liikme surmasaamist kolm ehitises olevat osapoolt asjaolude sunnil ühinevad, et üheskoos väljapääs leida.

Siinkohal paar sõna raamatu tulnukast keda inimesed Shinyks kutsuma hakkavad ja kes inimestele algul mõistusliku (vist...) kuldse ülekasvanud sajajalgsena näib. Tegelikult on Shinyl vaid 40 jalga ja 20 aju ja mõistuse poolest on ta inimestest pikalt eest, tema igasugustest erimistest võimetest rääkimata. Ainult et suhtlemine nii primitiivsete olendite kui inimestega ei kipu tal algul eriti ladusalt sujuma...
Minu arust olid need raamatus head kohad, kus inimesed püüdsid igasuguste tulnukate asjade otstarvet ära mõistatada. Meie loogilise mõtlemise näited. Või kuida püüti algul Shinyga suhelda: no lihtsamatest käeliigutustest peaks ta ikka aru saama; ja Shiny samal ajal mõtleb, et jumal kui algelised olendid, ühtegi närvisüsteemi tasemel suhtlemisviisi nad ei oska.

Ma ei hakka sisust rohkem eriti kirjutama, aga sellest rajatisest saadakse tänu Shinyle lõpuks ikka välja ja et peategelastel planeedi pinnal kohe jälle valitsusjõud kannul on, juhib Shiny nende laeva kuhugi oma liigi orbitaaljaama. Aga ka seal on valitsus neil peagi kukil...

Telisa saab muide tulnukamuististe smugeldaja mõtteviisi kiiresti kätte. Kui nad Magnusega Shiny rahva orbitaali lähevad, siis on ta mõttekäik juba selline:
*****
Nad astusid rambilt maha ja vaatasid ümberringi. Telisa suundus kuupide rea juurde.
„Kõik näivad ühendatud olevat. Kurat, kas pole ühtegi sellist tulnukate tsivilisatsiooni, kus neil igasugune kola niisama ümberringi vedeleks?”
Magnus naeris. „Et sa saaksid võtta kõike, mis pole kinni naelutatud?”
„Täpselt.”
*****
No igatahes mulle raamat meeldis. Ei olnud nii karm madin kui mu viimasel ajal loetud militaarulme, aga pinget ja põnevust oli kogu aeg. Peategelased Telisa ja Magnus olid ka normaalsed inimesed, mitte mingid karikatuurid, Gorgala Shiny oli põnev kuju. Nii et mul raamatule mingeid otseseid etteheiteid polegi. Või noh, ega siit raamatust nüüd mingit sügavat mõtet või ideed otsida ei tasu, aga mõnus lugemine oli ta küll ja sain raamatu üsna ühe hingetõmbega läbi. Võib lugeda, hindeks tugev neli.

12. detsember 2013

Far From Home: The Complete Series

Tony Healey
2013 a.
730 lk.

Follow the adventures of Captain Jessica King and the crew of the Defiant as they find themselves pulled into a black hole and thrown from everything they have ever known.

If you liked Battlestar Galactica, Star Trek and Star Wars then you will LOVE the Far From Home series, an epic adventure unlike anything you've ever read!

Arvamus:

Inimesed sõdivad draxxidega (mingid reptiloidid) ja mitte eriti edukalt. Kapten Kingi laev Defiant põgened draxxide laeva eest, teeb juhusliku ruumihüppe ja satub musta augu lähedusse mis laeva endasse imeb (neid jälitanud draxxid muidugi ka). Mõlema laeva meeskondade suureks üllatuseks tulevad nad sealt mustast august ka elusatena välja, ainult et kusagil meie Universumi teises servas ja mõningase ajanihkega (too must auk osutub hiljem ikka mitte päris mustaks auguks, vaid millekski sarnaseks ja kunstlikuks asjaks ja jumal tänatud, kui ulmeraamatki oleks alanud nii suure teadaolevate füüsikaseaduste rikkumisega, siis minu jaoks oleks see hinnangut raamatule kõvasti kahandanud).

Nii et kapten Kingi ja draxxide laevad on kusagil täiesti tundmatus kohas mis muidugi ei takista neil omavahelise madistamise jätkamist, mõlemad pooled leiavad ka liitlase ja võitlus jätkub täie hooga. Ainult et selles universuminurgas on panused veel hoopis kõrgemad. Nimelt on seal mingist kunagisest superrassist mahajäänud masinad (mustad püramiidid), mis teatud tingimusel võimaldavad aja ja ruumi üle täieliku kontrolli saavutamist. Ja nüüd ongi küsimus selles, kes selle kontrolli endale saab. Draxxid leiavad, et pagana kena oleks minna ajas tagasi sinna, kus inimesed kosmoselendudest veel midagi ei teadnud ja nad lihtsalt kosmosest paari pommiga Maalt minema pühkida... Defianti meeskond teeb muidugi kõik selle plaani takistamiseks ja püramiidide võimaluste enda kätte saamiseks.

Lõpeb lugu sellega, et aja/ruumi kontrolli (aga vaid ühekordse) saavad mõlemad pooled, toimub raamatu sündmuste aja-ruumi nihe ja uues reaalsuses õnnestub esimesel kapten Kingil (no selles uues reaalsuses on ju oma King ka...) olukord paremini ära kasutada.

Raamatu algus oli paljulubav aga tasapisi hakkas lugu minu jaoks ära vajuma. Kõige paremini iseloomustaks seda ehk sõna „ühekülgne”. Ja ei kippunud asja päästma ka see, et erinevalt mitmetest minu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest olid siin peategelased üsna elusad inimesed oma mõtete ja muredega, soovide ja suhetega ja et siin sai positiivseid tegelasi ikka surma ka, ei olnud nad mingid surematud üliinimesed nagu raamatutes tihti juhtub.
Tänu sellele ajaga mängimisele oli raamatu lõpp veidi segane: oli uus reaalsus aga paar peategelast topelt ja nood sekkusid aktiivselt antud reaalsusesse kuni viimaks ikka surma said (vist).

Veel selline asi, et raamat ilmus algul üksikute osade kaupa (12, panen nende kaanepildid siia lõppu) samuti nagu näiteks John Scalzi „Human Division”. Ja ei tea kas mahu suurendamiseks, aga autor kasutab küllalt palju sama teksti kordust. Kõige tavalisem copy-paste. Algul sündmus ühe tegelase  silmade läbi ja siis hiljem täpselt sama asi suuresti korduva tekstiga vastastegelase vaatenurgast. Ning raamatu finaal peale ajaliini muutust kordab jälle paljuski raamatu algust... Kõigele lisaks on raamatule olemas igasuguseid eel-, järel-  ja kõrvallugusid – neid ma lugeda pole viitsinud.

Kokkuvõtteks ütlen, et raamat oli loetav aga kindlasti mitte militaarulme tippteos. Minu hindeskaalal kusagil kõva kolme ja nõrga nelja vahel, jään lõpuks ikka kolme juurde.





30. november 2013

Savage Homecoming

Joshua Dalzelle
Omega Force 3
2013 a.
313 lk.

Ever since he joined Omega Force, Captain Jason Burke has lived with the underlying fear that one day Earth would be discovered. His desire to keep Earth’s existence and location a secret has driven him to extremes, and kept him far away from his homeworld for a long time.

But now Jason’s greatest fear is realized, and a fleet of alien ships has attacked his planet.

Omega Force rushes to Earth’s defense, but the ships are like none they’ve ever encountered, and employ weapons they have no defense for. Will their lone gunship be able to slug it out with the unknown fleet holding the planet hostage? Or will this be a one-way trip for the crew of the Phoenix?

Arvamus:

No ei lähe lugu edenedes paremaks, pigem vastupidi...
Selles raamatus ilmub siis uuesti välja sarja esimeseest raamatust tuttav Deetz ja tahab kapten Burke'ilt Phoenixit tagasi saada. Kohe väga tahab. Ja mõtleb selleks igasuguseid (pehmeltöelda) sigadusi välja. Ja et need Deetzi ettevõtmised Maa otseselt ohtu seavad, siis tormab Burke kui marutõbine peni ringi et Deetz kätte saada. Kohati käib madin ka Maal, nii et inimestele kukub isegi üks purukslastud tulnukate laev pähe - saavad kõrgtehnoloogiat, mida uurida ja kopeerida üritada. Millega see Burke'i ja Deetzi vastasseis lõpeb, selles pole muidugi mõtet kahelda.

Kahelda ei saa ma ka selles, et see raamat mulle enam kohe mitte ei meeldinud ja et ta minu arvates ikka eriti lahja ja kesine oli. Kusjuures rasvase punkti pani loole viimane lehekülg kus USA valitsus kutsub Phoenixi Maale (Burke millegipärast tulebki), käsib seersant Burke'il ebaseaduslikult omandatud lennumasin neile üle anda ja Burke nad otsusekindlalt :) peesse saadab. No milleks sellist nõmedust lõppu veel vaja oli? Selleks, et saaks järgmise osa tekitada, kus Burke USA valitsusega vägikaigast veab? Ei tea kuidas see võimalik peaks olema, kui Maal pole absoluutselt mingit kosmosevõimekust?
Internetis on raamatule lausa ridamisi viisi laotud, minu hinne kõigub aga kusagil kahe ja kolme vahel ja kaldub lõpuks ikka kahe poole.

23. november 2013

Soldiers of Fortune

Joshua Dalzelle
Omega Force 2
2013 a.
350 lk.

After the daring rescue of a political dissident, Omega Force is contracted to investigate a rash of violent attacks on civilian shipping lanes within a group of star systems known as the Concordian Cluster. It seems a simple enough job with a huge payday at the end and it’s exactly what the ragtag group of mercenaries needs in order to keep their ship flying and to stay one step ahead of those hunting them.

However, the further they delve into the seedy underworld of the Cluster the more they realize they may be in over their heads. With innocent lives hanging in the balance, Captain Burke and his crew begin a desperate race to uncover who is responsible for these attacks, and why, before their ultimate goal can be realized.

Arvamus:

Ei midagi erilist, sarja esimene osa oli minu arvates ehk isegi veidi parem raamat kui see. Ajaviitekirjandus küll, aga on olemas ka palju paremat ja põnevamat ajaviitekirjandust.

Omega Tiim täidab siis erinevaid tellimusi (loomulikult kui need on vastavuses nende õilsate põhimõtetega). Põhitegevus toimub ühe sõltumatu planeedisüsteemi heaks töötades, keda naabruses asuv suur Föderatsioon enda rüppe soovib saada ja selleks kaugeltki mitte  ilusaid võtteid kasutab. Omega Tiim paljastab lõpuks salaplaanid ja ajab nende täideviimise nurja.

Rohkem polegi siin midagi kirjutada, kesisevõitu, lahja värk. Hindeks kolm.

19. november 2013

The Other Side

William Wolfe
2013 a.
132 lk.

Where did we come from?

Humanity has discovered a Rip in space which is thought to be the origin of the Big Bang. Captain Darren Quest leads a team of the Universe’s top scientists and military leaders on a historical mission to discover the origin of the Universe. Once they pass through the Rip, the team is confronted by sentient life, new worlds, and answers to some of the Universe’s oldest questions.

The mission could provide humanity with a deeper knowledge of the Universe than we could ever imagine. But passing through the Rip is the only way to find out.

Action, adventure, drama, and romance await…on The Other Side.

Arvamus:

Uuritakse Lõhet (Auku, Rebendit...) mis peaks asuma Universumis Suure Paugu kohal (ühesõnaga Universumi keskpunkt olema), tahetakse leida vastust küsimusele, kust me pärineme ja miks olemas oleme. Põrutatakse meie universumi suurima laevaga sealt august läbi ja leitakse end meie Universumi peegelpildis, aga tagasiteed sealt enam pole.
Sellest lõhest läbiminekul on inimestele ülikõrge radioaktiivsuse tõttu teatud tagajärjed: kellele kasvab paugupealt(!) kolm saba, kes hakkab teiste mõtteid lugema, kel tekib telekineesi võime... aga kõik see on köki-möki võrreldes sellega, et august läbi minnes tabab inimesi ka Teadmine - et pole Jumalat ega Loojat, on vaid Universum (Tühjus, Mitte Midagi). Ja seal Teiselpool (peegeluniversumis) tabab selle asukaid sama Teadmine. Et meie lõime nemad ja nemad meie. Et tühjus lõi nemad ja meie selleks, et me hävitaksime Universumi, viies ta tagasi algsesse mittemillegi seisundisse...  Vist aitab sisust :).

No ma lugesin lausa viiendiku sellest raamatust läbi, enne kui ta kõrvale viskasin, eks ikka nende Teadmiste ja Tühjuste teie-meie-loomiste tõttu (ja see oli alles algus...), see filosoofia(??) ei olnud minu mõistusele.
Aga peale selle värgi oli raamat ka lihtsalt kehvasti kirjutatud, näiteks oli äärmiselt pealiskaudne, tegelased olid kui mingid skeemid, kriipsujukud jne. Kõige selle juures mind algul isegi ei häirinud peategelase kapten Q homoseksuaalsus, ma ei pööranud sellele tähelepanu, aga kui minu loetud ca 30 lehekülje juures seda aspekti juba mitmendat korda eriliselt rõhutama ja eraldi välja tooma hakati, siis viskas see ka lõpuks ära.

Nii et üle mõne aja hindeks kindel 1. Ja hoiatus: seda raamatut küll lugeda ei tasu!

12. november 2013

Omega Rising

Joshua Dalzelle
Omega Force 1
2013 a.
280 lk.

Jason Burke was a man hiding from himself in a small cabin high in the American Rocky Mountains when his simple, quiet life was shattered one night by what he first assumed was an aviation mishap. But when he investigates the crash, what he finds will yank him out of his self-imposed exile and thrust him into a world he could have never imagined.

He suddenly finds himself trapped on a damaged alien spacecraft and plunged into a universe of interstellar crime lords and government conspiracies, along the way meeting strange new friends… and enemies. As he struggles to find his way back home he is inexorably drawn deeper into a world where one misstep could mean his death. Or worse. He desperately wants to get back to Earth, but it may be the end for him.

… or is it just the beginning?

Arvamus:

Lihtne ja pretensioonitu ajaviitelugu (tuleviku Robin Hoodist - vähemalt selle osa põhjal näib lugu sinna kiskuvat...).
Endine sõdur (Iraak, Afganistan) John Burke läheb enda arvates vaatama mägedesse allakukkunud lennukit ja satub hoopis tulnukate kosmoselaeva pardale. Varsti selgub, et see väike aga arvestatavalt tugev lahingulaev täidab mingi tulnukast mafifiabossi tellimusi. Kui too kriminaal Burke'i likvideerida otsustab, pole mehel muud võimalust, kui laev oma vahepeal tekkinud paari sõbra abil üle võtta ja hulga mafioosode varaga uttu tõmmata. No ja et mees Maale tagasi eriti ei kipu ja kosmoses põnev on, otsustab ta oma mõne kaaslasega Omega Tiimi moodustada ja oma laevaga meie galaktilise spiraalharu tagakiusatuid ja nõrku kaitsma hakata.

Kerge ladus lugemine, pead millegagi vaevata ei tulnud, igav ei olnud, mingit mõtteainet ka ei pakutud... korralik kolm.

8. november 2013

Proxima

Stephen Baxter
Proxima 1
2013 a.
464 lk.

The very far future: The Galaxy is a drifting wreck of black holes, neutron stars, chill white dwarfs. The age of star formation is long past. Yet there is life here, feeding off the energies of the stellar remnants, and there is mind, a tremendous Galaxy-spanning intelligence each of whose thoughts lasts a hundred thousand years. And this mind cradles memories of a long-gone age when a more compact universe was full of light...The 27th century: Proxima Centauri, an undistinguished red dwarf star, is the nearest star to our sun - and (in this fiction), the nearest to host a world, Proxima IV, habitable by humans. But Proxima IV is unlike Earth in many ways. Huddling close to the warmth, orbiting in weeks, it keeps one face to its parent star at all times. The 'substellar point', with the star forever overhead, is a blasted desert, and the 'antistellar point' on the far side is under an ice cap in perpetual darkness. How would it be to live on such a world? Needle ships fall from Proxima IV's sky. Yuri Jones, with 1000 others, is about to find out...P ROXIMA tells the amazing tale of how we colonise a harsh new eden, and the secret we find there that will change our role in the Universe for ever.

Arvamus: 

Raamatus on kaks tegevusliini: esiteks meie lähima naabertähe Proxima Centauri ümber tiirleva planeedi Proxima c koloniseerimine ja teiseks sellega paralleelselt ja kohati lõikuvalt Päikesesüsteemis toimuv. Sündmused algavad umbes 200 aasta pärast tulevikus.

Esimene väljaspool Päikesesüsteemi toimuv koloniseerimine on raamatu peamine teema ja toob see pähe võrdluse sellega, kuidas inglased kunagi Austraaliat vangidega asustasid - on selline kangesti vägivaldne, sunniviisiline, brutaalne värk. Hulk mittevabatahtlikke pannakse Proximale maha, antakse neile veidi varustust ja öeldakse, et vaadake nüüd ise, kuidas toime tulete. Just see koloniseerimise algus ning planeedi olud ja eluvormid olid minu jaoks raamatu kõige huvitavam osa ja seal oli Baxteril paar päris huvitavat mõtet.
Ning paralleelselt Proximal toimuvaga näeme sündmusi kliimasoojenemise järgsel Maal, asustatud (niivõrd-kuivõrd) ja kaheks jagunenud Päikesesüsteemis ja tuleviku poliitikat mille kõige üle laiub uue külma sõja õhustik. Seekord on siis vastakuti Hiina ja ÜRO (lääs). Ja see külm sõda läheb lõpuks päris kuumaks...
Raamatus on ka paar ülivõimsat tehisintellekti ja muidugi kellegi mahajäetud super-artefaktid millest keegi midagi eriti aru ei saa, mis aga sellele vaatamata innukat kasutamist leiavad.

Nii nagu lugu rahulikus ühtlases tempos algab, nii ta sedasi ka kuni lõpuni kulgeb. Ei mingeid pingetõuse ega tõsipõnevaid kohti, ootamatusi ega arvestatavaid üllatusi. Samuti polnud loo ükski tegelane nii hästi lahti kirjutatud, et oleks endale tõsiselt kaasa elama pannud. Ja raamatu finaal oli minu arvates veel eriti lahja. Lahtised otsad jäidki lahtisteks ja midagi tõeliselt üllatavat raamatu lõpus polnud.

Baxter on võtnud mõned faktid: Proxima Centauri, eksoplaneedid, päikesepurje, uurinud meie praegusi arusaamu teiste tähesüsteemide koloniseerimisest, lisanud veidi salapära ulmeliste artefaktide näol, vürtsiks lisanud enda nägemuse Maa poliitilisest tulevikust ja kõik selle üsna lihtsa süžeega kokku liitnud. Minu arvates tulemus just hiilgav ei ole, hindeks nõrgemat sorti kolm.

29. oktoober 2013

Lacuna: Demons of the Void


David Adams
Lacuna 1
2011 a.
214 lk.

"Never again attempt to develop this kind of technology."

It is with these words that an unknown alien attacker destroys the Earth cities of Tehran, Sydney and Beijing. Fifty million people die... and nothing is ever the same again.

Some call them Demons, some call them Aliens, but to Chinese Naval Captain Melissa Liao they are the enemy. She is given command of one of three great warships built to fight the "demons", the TFR Beijing.

Her task is simple. Find who attacked Earth and why... then stop them.

Arvamus:

Noore austraalia autori Lacuna sarja esimene raamat, minu arusaamise järgi militaarulme aga tavalisest keskmisest pisut erinev, omapärasem.

2029. aastal teeb keegi kosmosest maatasa Teherani, Pekingi ja Sidney ja saadab seejärel maailmale teate: "Never again attempt to develop this kind of technology". Jutt käis üsna selgelt hüppedraivist mis just leiutatud on. Aga verise hoiatuse saatjad polnud ilmselt eriti kursis inimeste psühholoogiaga, saadud hoiatus tekitas muidugi veel suurema uudishimu kõnealuse seadme vastu, mis aga palju tähtsam - viha ja soovi need agressorid kunagi üles leida ja neile tehtu eest kätte maksta. Nii et inimkond asus muidugi käsule vastupidiselt tegutsema.

Ja kaheksa aastat hiljem ongi Maa kolm esimest hüppedraiviga varustatud kosmoselaeva valmis ehitatud ja teevad proovilende. Ning muidugi on ka tulnukad oma uue ultimaatumiga kohal: hüppedraivid kohe hävitada ja tulnukatele alistuda või muidu nad hävitavad kogu inimkonna. Ja seejärel algabki meeleheitlik võitlus inimeste ellujäämise nimel, nõudmisele alistumiine ei tule kõne allagi.

Raamatu omapärad. Sisuliseks omapäraks on see, et vähemalt sama palju kui tulnukatega madistamine (kui mitte rohkemgi) on raamatus tähelepanu all inimestevahelised suhted ja inimesed ise (näiteks TFR Pekingi hiinlannast kapteni Liao suhe TFR Teherani belglasest kapteni Gregoire'ga; noor omapärane teadusgeenius Rowe...).
Väliseks omapäraks on aga see, et tegijateks on selles raamatus liitlasteks olevad Hiina, Iraan ja Austraalia ning neid toetav Euroopa, jänkid näiteks on aga nii tühine suurus, et nemad ei leia raamatus isegi äramärkimist mitte, rääkimata siis Maa saatust otsustavasse võitlusesse kaasatud olemisest - üsna värske ja tavatu vaade meie maailma tulevikule... :). Mina ei mäleta, et ma ulmekirjanduses varem sellist liitlaste komplekti kohanud oleksin. Järgmised 3 kavandatavat kosmoselaeva peaks saama muide nimedeks Madrid, Tripoli ja Moskva mis on kindlasti ka paljuütlev...

Aga üldiselt ei olnud see raamat minu maitsele, midagi oli sellist, mis mulle ei sobinud. Ehk oli kapten Liao sisemaailma, läbielamisi ning tundeid seal liiga palju? No ja naine ning hiinlane veel lisaks - ehk jäi mulle veidi võõraks. Aga samas ega autor ju ka hiinlane ei ole, kus temagi seda hiinlanna sisemaailma nii väga hiinapäraselt ikka kujutada oskas. Nii et ei tea... Aga nii hull lugu ka polnud, et sarja järgmiseid raamatuid juba ette täiesti lootusetuteks pidada. Vähemalt pilk tuleks neile peale küll heita. Sarja esimene osa saab aga hindeks kolme.

27. oktoober 2013

Resistance

Ryk Brown
The Frontier Saga 9
2013 a.
311 lk.

A chance to gain much needed resources…
A group of highly trained, merciless soldiers…
A half-completed ship on a trajectory to nowhere…
A lone operative on familiar yet dangerous ground…

Captain Scott and the crew of the Aurora have a chance to get everything they need to liberate their home world, but they may have to fight someone else's war first.

Arvamus:

Sarja selles osas sündmuste kogupildi osas suurt edasiliikumist ei toimu: hangitakse Aurorale kütus ja kõrvalproduktina tuleb üks uus maailm Alliansi liikmeks võtta, tehakse Maal luuret ning saame ka teada, mis Celestial samal ajal toimub. Aga sellele vähesele edasiliikumisele vaatamata on põnevust pidevalt ja lugeda on huvitav.

Aurora
Minu jaoks on Frontier Saga viimasel paaril aastal ilmunud uutest militaarulme sarjadest siiani kindlalt kõige meeldivam ja haaravam. Ja minu jaoks pole vähetähtis ka see, et selle sarja raamatuid on kerge lugeda - neid lugedes ei pane tähelegi, et raamat emakeelne ei ole. Ühesõnaga hea raamat, viie hoian veel tagavaraks aga tugeva nelja panen hindeks küll ja jään huviga järgmist osa ootama.

25. oktoober 2013

Homeworld

Evan Currie
Odyssey One 3
2013 a.
508 lk.

The consequences of Earth’s exploration of the Galaxy come home to roost when the Drasin track a human ship back to Earth. Mounting a desperate defense, the crew of the NAC spacecraft Odyssey, their allies, and the people of Earth face an overwhelming force of invading alien ships wielding terrible power. Doomed from the start, but with nowhere to retreat, Captain Eric Weston commits his ship to the defense of the human race even as the human outposts in Sol system fall one by one before the unrelenting Drasin onslaught.

A first-rate military science fiction epic that combines old-school space opera and modern storytelling, Homeworld: Odyssey One, the third installment of the Odyssey One series, brings the riveting, exhilarating, hard-pressed action to Earth, with devastating consequences.

Arvamus:

Drasin leiab Maa, satub sellest millegi neisse kodeeritu tõttu ürgraevu, väljub igasuguse kontrolli alt (tuleb välja, et ka neil olid käskijad või õigem oleks öelda, et olid need, kes arvasid end Drasini üle kontrolli omavat) ja asub kõigi oma jõududega pea ees Maad ründama.
Kümned tuhanded laevad ja droonid Maa kolme lahingulaeva vastu. Kuigi inimeste käsutuses on mitmed relvad, mis ületavad kaugelt sissetungijate omi, siis sellise armaada purustamiseks ei jätku lihtsalt lahingumoona - keegi polnud osanud nii massilist rünnakut oodata ega selleks valmistuda. Nii et Maa kaitsmine näib juba ette lootusetu üritusena. Võitlus käib mitte elu, vaid surma peale, Odüsseus ja teised kaks laeva püüavad enne paratamatut hukku võimalikult palju ründajaid endaga teise ilma kaasa võtta.

Puhas militaarulme, oli põnevust ja võitlust, sõjapidamise taktikat ja uusi ulmelisi relvi ning nende tööpõhimõtete kirjeldusi... minu arvates Odyssey sarja parim raamat... kui poleks olnud neid paari viimast lehekülge. No tule taevas appi, mis meeltesegadus sundis Currie't raamatu lõppu deus ex machina panema, miks ei võinud lugu lõppeda ükskõik kuidas teisiti. Nojah, üks selgitus sellisele finaalile muidugi on, nüüd saab sarjale lisaosi tekitada.

Kuni finaalini on raamat minu arvates korralikku nelja väärt, lõppu ei saa aga enama kui kahega kuidagi hinnata. Seega liidame - jagame, kokku siis raamatu hindeks ainult kolm.

15. oktoober 2013

Wormholes

Dennis Meredith
2013 a.
338 lk.

A suburban house in Oklahoma vanishes into a roaring abyss. A supertanker at sea suffers a fiery destruction. A blast in China drills a gigantic cavern into a mountainside. A severed arm plummets from the sky in Missouri.

Could these catastrophes possibly be related? Intrepid geologist Dacey Livingstone is nearly killed by her first attempt to plumb the mystery—a perilous descent into a house-swallowing sinkhole. Still determined, she joins with eccentric physicist Gerald Meier in a quest that takes them from the ocean's depths to interstellar space.

What are these exotic "wormholes" that threaten Earth? Can their secrets be discovered, their power even harnessed? Or will they spawn a cosmic monster that will annihilate the planet?

Brilliantly original, Wormholes reflects Albert Einstein's famous assertion that "Not only is the universe stranger than we imagine, it is stranger than we can imagine."

Veteran science writer Dennis Meredith has crafted this astrophysical adventure drawing on his decades of experience working at leading research universities such as Caltech, MIT, Cornell and Duke.

Arvamus:

Maal ja lähikosmoses toimub ridamisi veidraid sündmusi; küll midagi kaob jäljetult, küll kuhugi tekib arusaamatu auk, küll läheb kusagil ookean keema või sulab teises kohas mõni mägi üles - ühesõnaga toimub igasuguseid anomaalseid looduskatastroofe. Keegi toimuva põhjust muidugi ei taipa, kuni üks geniaalne füüsik tuleb välja teooriaga, et kõik need jamad põhjustavad Maad tabavad ussiaugud.

Juba mu teist loetud raamatut järjest tulevad mängu n-mõõtmelised universumid (mida on lõputult palju) ja meie kolmemõõtmelise koduuniversumi kokkupuutumine kas mõne teise samamõõtmelise või ka palju rohkemamõõtmelisega. Geniaalsel füüsikul on peagi valmis ka teooria toimuva seletamiseks, see naerdakse loomulikult teiste teadlaste poolt välja, aga kui teadlasel ja ta kaaslasel õnnestub ühe ussiaugu "sabast" kinni saada, ta "ära taltsutada" ning füüsiku teooria materiaalset tõestus maailmale esitleda, hakatakse teda tõsiselt võtma. Ja tõsine asi ongi, sest mingi aegruumi anomaalia tõttu, milles meie Päikesesüsteem näib just liikuvat, tekib neid ussiauke Maal ja selle ümbruses kohe ühtevalu ning midagi materiaalset tabades on nad kõik kangesti purustava iseloomuga.

Teadlane koos oma sõpradega siis uurib ja katsetab ning kuigi ussiauk näib pikas perspektiivis olevat väga ahvatlev võimalus üsna lihtsalt augu teisel pool olevat universumit külastada-uurida, tuleb tal enne Maa hukust päästa, sest ühest antimateeria-universumist lähtuva ussiaugu meiepoolne ots liigub vääramatult Maa suunas ja kui juba avakosmoses selle ussiaugu antiaine kosmilise tolmuga kokku puutudes kõva pauku teeb ja eluohtlikku röntgenkiirgust levitab, siis juhul kui ta Maad tabaks, oleks see inimkonna lõpp.

Mind jättis raamat küll üsna külmaks. No ei haaranud kaasa, kuiv tundus, ja tegelaste vahelised suhted olid kangesti trafaretsed. Teiseks ei suutnud autor kogu seda magnetväljadega ussiaukude taltsutamise ja kasutamise tehnikat mulle arusaadavalt ja usutavalt ära seletada (tunnistan, see mittemõistmine võib ka minu viga olla). Ja mul oli probleeme ka maisemate sündmuste uskumisega. No ei usu mina, et USA valitsus annab ühe telefonikõne peale mõne tunniga praktiliselt tundmatu teadlase käsutusse oma sõjaväelise luureinfo, NASA salastatud andmed ja kõik muu sellise mida too vaid küsib. Seda isegi juhul, kui teadlase isa juhtub miljardär olema. Et valitsus mingil suvalisel pundil põhimõtteliselt põlve otsas üliohtlikke katsetusi teha lubab, neid tegelasi aitab ja sellele kätt ette ega peale ei pane - see pole isegi ulmeraamatus usutav!

Dennis Meredithi elulugu vaadates tuleb tõdeda, et mees on kogu elu teadusega kokku puutunud. Olnud teadusajakirjanik, AAAS Science Writing auhinna saanud, paljude USA teadusasutustega seotud olnud, raamatuid kirjutanud ja mida kõike, aga see tema teos mind ei haara ega veena, hindeks kolm.

11. oktoober 2013

Progeny

Dan Worth
The Progenitor Trilogy 3
2012 a.
698 lk.

The Commonwealth stands on the brink. As war engulfs the worlds of man, the Shapers are poised to strike at the very heart of human civilisation. The men and women of the Commonwealth Navy now find themselves at the forefront of a desperate battle for the very survival of the species against an enemy whose weapons and technology far exceed their own.

Whilst the conflict rages, the Arkari plot their revenge. Stunned by the Shapers’ savage assault on their worlds, they lick their wounds and shun the other races, instead focusing solely upon the task of striking back at the hated enemy.

Meanwhile, thousands of light years away amidst the ruins of a dead planet, the relics of a long vanished race hold the clues to their own annihilation, and lead to the darkest secrets of both the Shapers and the Progenitors.

The fate of the galaxy hangs in the balance.

Arvamus:

Shapers – Kujundajad asuvad otsustavale rünnakule akaride, inimeste ja muude endale veel allutamata tsivilisatsioonide vastu. Inimesed näitavad üles ülimat kangelaslikkust (Chen), vahel arusaamatut lihtsameelsus ja suurelisust ning täielik peksasaamine on raamatu lõpuks veel vaid minutite küsimus, kui... Loomulikult on selles „kuis” otseselt osalised ka raamatu arheoloogidest peategelased Katherine ja Rekkid.
Vähemtähtsad peategelased saavad raamatu lõpuks surma, tähtsad peategelased tähistavad võitu... Nagu eelmistes osadeski oli ka selles raamatus minu jaoks mõningaid loogikavigu, hirmus palju ülearust jura ja kõigele lisaks jäi nüüd üks lõpu eel tekkinud põhimõttelise tähtsusega küsimus täiesti lahtiseks.

Minu arvates oli raamat kohati hea, kohati jälle päris tüütu. Ja mis pärast pidi kõige tavainimeselikum peategelane Isaacs nii lihtsameelse ja tükati päris lollakana kujutatud olema – või autori arvates tavainimesed ongi sellised, käituvadki selliselt? Kui poleks olnud seda, mis pani mind mitmeid kohti diagonaalis lugema ja kui kogu sündmustik poleks ikkagi äraarvatavalt ja üllatustevabalt „happy endi” poole tüürinud... aga praegu üle kolme minult hindeks ei tule.

6. oktoober 2013

Renegades

Dan Worth
The Progenitor Trilogy 2
2011 a.
674 lk.

It is two years since the events of ‘Exiles, Book One of the Progenitor Trilogy’.

Humiliated by defeat, the K’Soth Empire has finally collapsed into civil war amongst the noble houses and now the Commonwealth stands victorious over its old enemy. Vast swathes of territory have been liberated from the alien oppressors and humanity struggles with the post-war burden of restoring order and rebuilding.

But another war is being fought in the shadows. Admiral Michelle Chen, heroine of the war against the Empire, has been recruited into Special Operations Command, a black ops outfit dedicated to intelligence gathering and covert warfare against the ancient, malevolent race known only as the Shapers.

No-one has seen the Shapers and lived to tell about it. No-one except Caleb Isaacs, wayward freighter captain and washed up former navy pilot, who has just slipped through Chen’s fingers.

Meanwhile, archaeologists Katherine O’Reilly and Rekkid Cor journey to the distant Hadar system, on the frontiers of human space, where the Commonwealth Navy have uncovered an ancient ship of unknown origin which, if rumour is to be believed, is killing the men sent to excavate it.

The Arkari watch and wait. Deep in the galactic core, the Shapers are moving.

Arvamus:

Sarja sellest osast ma enam nii heal arvamusel kui esimesest osast ei ole. Raamat on minu arvates veel venitatum ja aeglasem, hirmus palju on autori tähelepanu kulunud täiesti tähtsusetutele pisiasjadele. Raamatu esimene pool oli minu jaoks juba paras piin, edasi küll tempo ja põnevus tasapisi kasvasid, aga alles raamatu mõndkümned viimast lehekülge võib juba suhteliselt põnevateks nimetada.

Ei tulnud raamatule kasuks ka ühe peategelase vahetus. Nimelt pole selles osas enam agent Harrist ja tema asemele ilmub endine sõjaväelane ja nüüd vabakutseline piloot Isaacs - labane ja loll tegelane. Ma ei usu, et autor teda just sellisena kujutada tahtis - pigem küll mingi veidi lihtsameelse vapra veidi kibestunud õigluse eest võitlejana - aga sellise tüütu opakas tüüp ta minu jaoks oli.

Sisu võib lihtsalt kokku võtta: kuidas Kujundajad üldpealetungi ette valmistavad, kuidas inimesed ja arkarid äärmiselt saamatult ja haledalt vastuabinõusid kavandavad ning kuidas raamatu lõpuks on Kujundajad juba kohe-kohe arkaride kodumaailma ja Maad hävitamas .

Ehk sarja esimene raamat oma mõningases uudsuses pani mind seda üle hindama, see raamat aga üle kolme minult enam küll ei saa.

23. september 2013

Exiles

Dan Worth
The Progenitor Trilogy 1
2012 a.
684 lk.

Katherine O'Reilly and Rekkid Cor. Human and Arkari. Archaeologists with a story about an ancient derelict starship that few believe and a captain?s log that tells of an ancient genocidal war that no-one has ever heard of. But if no-one believes their story, then why are the authorities so keen to suppress it? Captain Michelle Chen of the Commonwealth Navy. Brave, cunning, merciless. Dangerous even. However she may be just the person her superiors have been looking for to start a war. Steven Harris. Secret agent with a conscience, who defied orders, ignored the chain of command and let his morals get in the way of his career. Quickchild. An AI of unknown origin and staggering power. As the colonies of the human Commonwealth stand on the brink of war with the fanatic legions of the alien K'Soth Empire, these five individuals are drawn to the backward, arid planet of Maranos that stands between the two civilisations. As relations between human and alien deteriorate, Maranos is about to give up its ancient, terrifying secrets.

Arvamus:

Tegu on korraliku kosmoseooperi ja militaarulme seguga mis haarab mitmeid erinevaid tegevusliine ja on ajaliselt ja ruumiliselt tohutult laiaulatuslik.

Esmalt on raamatus peategelastest üksikisikute tegevustasand: siia kuuluvad kaks arheoloogi - Katherine O'Reilly ning arkari Rekkid Cor - kellega veidi manipuleeritakse ja kes seetõttu mitmed suured avastused teevad ja sõda käivitada aitavad; on sõjalaeva kapten Michelle Chen - algselt ohtlik tundetu tapja kes tasapisi inimlikumaks muutub ja endas tundeid ning emotsioone avastab; on salateenistuse agent Steven Harris kes vastupidiselt Chenile liigselt oma peaga mõtleb, humaansust üles näitab ja seetõttu oma tööandja juures ebasoosingusse satub; ning on tehisintellekt Quickchild kes osutub aga hoopis kunagi sellisele kujule transformeeritud ülivana rassi esindajaks.

Teiseks tegevustasandiks on inimeste ja ta liitlaste "demokraatliku" Commonwealthi ja nende vaenlaste K'Sothi Impeeriumi ettevõtmised.

Järgmise tegevustasandi moodustavad meie galaktikaharu vanimad ja arenenuimad asukad arkarid kes teiste suhtes protežeerivalt käituvad aga üldiselt tagasihoidlikku profiili hoiavad ning tagaplaanilt sündmusi juhtida eelistavad ning kelle minevikus  miljoni aasta taga vägagi tume plekk leidub, mille tagajärjed end siiani vahel väga valusalt ilmutavad ja mis paljuski arkaride käitumist määrab.

Ja kõige kõrgema tegevustasandi esindajateks on Progenitorid (Esiisad) ja Shaperid,(Muutjad, Kujundajad):  Esiisad valitsesid meie galaktikat viie miljardi aasta eest ja saavutasid siin meie galaktilise siiani ainsa heaoluaja, teised hävitasid Esiisade ühiskonna ja sundisid nende jäänused meie galaktikast põgenema. Ja kuigi galaktika tuuma lähedal siiani elavaid Kujundajaid endid on omavaheliste sõdade tõttu tänapäevaks vähe järele jäänud, üritavad nad ikkagi meie galaktikat oma tahte järgi ümber korraldada ja kõike toimuvat tagaplaanilt juhtida.

Lugu ongi sellest, kuidas Kujundajate nähtamatu käsi inimeste, k'sothide ja arkaridega manipuleerida püüdes ja teatud sündmusi esile kutsudes püüab midagi neile olulist saavutada. Arkarid, kes Kujundajate olemasolust ja tegevusest mingil määral teadlikud on, püüavad nende tegevusele vastu seista ja manipuleerivad selleks omakorda inimestega neile endile vajalikuna näivas suunas...

Raamatu faabula on ju päris hea, põnevaid sündmusi jätkub, peategelased on küll veidi pealiskaudselt edasi antud, aga siiski usutavad ning arenevad, aga mis mind raamatu juures häiris, olid ohtrad ülipõhjalikud detailirohked kirjeldused no ükskõik millest - mõnest planeedist, linnast, kosmoselaevast, tolmumerest, antiiksest templist, lahingust, tulnukarassist... millest iganes. Oleks autor detailidega veidi kokkuhoidlikum olnud, oleks ehk paarsada lehekülge lühema ja hulga tempokama raamatu saanud ja minult võinuks isegi nõrk viis hindeks tulla, nüüd on aga hinne neli.

2. september 2013

Faith

John Love
2012 a.
376 lk.

Hyped as a cross between Moby-Dick and “Duel” (the Richard Matheson story in which an automobile driver is harassed by the driver of a big rig), this debut SF novel delivers the goods. Set in the far-flung future, the story involves a menacing alien spacecraft, called Faith by its victims, that systematically attacks inhabited star systems. Now it’s returning to the Sakhran system, 300 years after an attack that nearly wiped out an entire civilization, and one man, the commander of a human warship, is planning to take on the alien marauder in a battle to the death. The book closely resembles a military thriller—a daring commander tracking an enemy sub across the seas—but Love provides readers with plenty of SF color: aliens whose history seems drawn from ancient Eygptian influences, human warships named after psychopaths and crewed by dysfunctionals like the hero, Commander Foord of the warship Charles Manson, and other fun stuff. Love has a quirky style—a character’s eyes are “as warm and golden as urine”—and it seems virtually impossible to imagine an SF fan who won’t thoroughly enjoy the tale

Arvamus:

Autori debüütromaan mis on saanud üsna positiivse vastuvõtu osaliseks.
On mingi salapärane superlaev Faith, mis 300 aastat tagasi ühe arenenud tsivilisatsiooni langusessse viis ja nüüd uuesti ilmudes ähvardab inimeste kosmoseimpeeriumiga sama teha. Kust Faith tuleb, miks ta tuleb, mis on ta eesmärk, seda ei tea keegi.
Ning on inimeste Outsider tüüpi geniaalsete sotsio- ja psühhopaatidega mehitatud superlaev Charles Manson, mis talle vastu astub. Kumb jääb peale, otsustab võitlus üks-ühe vastu. Miks just üks-ühe vastu - ei tea.

Autor on vist võtnud endale eesmärgi kirjutada ulmeklassikat ja üht-teist on tal selles suunas ka õnnestunud saavutada. Ja paljud lugejad on vist selle midagi ka üles leidnud, suutnud selle otsimise ning leidmise valu välja kannatada. Kahjuks mina nende lugejate hulka ei kuulu. Sest minu jaoks on lool üks viga, ja suur selline. Nimelt käivitub lugu väga aeglaselt. Alguses on kirjeldused sellest, teisest, kolmandast... aga seal ei juhtu midagi sedavõrd põnevat, mis takistaks raamatut käest mitte ära viskama.

Minu kannatus sai igatahes raamatu neljanda peatüki esimeses pooles otsa. Viiendiku raamatu jooksul peaks minu arvates ikka rohkem asju toimuma... Võib-olla edasi läheb raamatu tempo kiiremaks ja tulevad mängu kõik need väärtused, mille eest raamatut vägagi positiivselt hinnatud on, aga mina sinnamaale ei jõudnud. Ehk kunagi jätkan raamatu lugemist praegu poolelijäänud kohast, aga praegu tuleb lugemise poolelijäämise puhul hindeks üks.

30. august 2013

The Heart of Matter

Evan Currie
Odyssey One 2
2012 a.
627 lk.

After an epic maiden voyage that introduced Earth to a larger universe—and a cosmos full of terrifying new enemies—Captain Eric Weston and the crew of the NAC spacecraft Odyssey have spent months cooling their heels under their admiral’s watchful eye. But when Earth’s newest ally, the Priminae, strike a defense deal with the North American Confederacy, the Odyssey finally receives her orders: return to Ranquil, the Priminae’s war-ravaged homeworld, and lend badly needed support against the invading Drasin.

Weston and his crew are hungry for action, yet once back on Ranquil, they realize not all is as it seems. Yes, the Drasin are a formidable foe, but Weston suspects a powerful unseen force is waging the war that could alter forever the face of the universe. Determined to unmask the mysterious puppet masters, Weston and his motley crew defy NAC protocol and venture into deep space…where they will discover an enemy unlike any they have ever faced. The long-awaited follow-up to the spectacular Into the Black: Odyssey One combines old-school space opera with modern storytelling to create an exhilarating new sci-fi adventure.

Arvamus:

Odüsseia on tehtud avastustest Maal ette kandnud, võimulolijaid võimaliku ähvardava ohu eest hoiatanud ja suundub nüüd remondituna ning komplekteerituna tagasi uute liitlaste juurde Ranquilile. Neile sõjapidamise õpetamiseks on laevad seekord ka sõjalised nõustajad ja merejalaväelased.
Aga ega Ranquilil koolitust pikalt läbi viia saagi, juba alustab Drasin uut rünnakut ja jälle läheb kõiki võimalikke vahendeid kasutades lahinguks. Vähe sellest, et Drasini droonsõdureid on ülikeeruline tappa, Drasin on ka väga õppimis- ja kohanemisvõimeline ning suudab lennult vastavalt vajadusele oma relvastust ning taktikat muuta mis maalaste olukorda sugugi mitte lihtsamaks ei tee.

Odüsseia kapten Eric Weston otsustab aga vaenlase laevade purustamise järel ühte põgenevat alust jälitada ja vaadata, kust ja miks kõik need vaenlaste hordid tulevad. Selles liinis lähebki lugu siis juba eriti ulmeliseks, mängu tuleb mitte lihtsalt paljudest ulmelugudest tuttav Dysoni sfäär, vaid Dysoni parv, mille sisse Odüsseia tahtmatult satub. Hakkab ka selguma, et Ranquili priminaede ning nende ründajat vahel on mingi kahtlane seos. Kas lisaks sellele või sellest tulenevalt, et Ranquili juhib tegelikult mingi iidne kohalikus tähes elav üliolend ning et ka ründajad on mingid tähtedel tekkinud ülikõrge eluvorm...
Nii et lahtiseid otsi jääb osa lõppedes õhku ohtrasti ja Odüsseia on kogutud üliolulise infoga jälle Maale tagasi suundumas, kui seekordnegi rünnak Ranquilile on läbi häda kuidagi tagasi löödud.

Minu jaoks tundub sari veidi liigagi militaarne olevat. Või oleks õigem öelda, et liiga Hollywoodi sõjafilmide stiilis militaarne. Sellepärast et sõjaväelased on täpselt kui tänapäeva USA armeest välja astunud - just sellised nagu vähemalt meedia neid meile tänapäeval näidata tavatseb. Tulevik, tähtedevaheline kosmoselend, võõrad supertsivilisatsioonid ja... XXI sajandi alguse jänkisõdurid seal mitme suurusjärgu võrra arenenumate olenditega edukalt ja -efektiivselt lahinguid pidamas. Pehmeltöelda veider, et mitte karmimalt öelda. Üle kolme ei saa ma raamatule kuidagi hindeks panna.

26. august 2013

Into the Black

Evan Currie
Odyssey One 1
2012 a.
587 lk.

Beyond the confines of our small world, far from the glow of our star, lies a galaxy and universe much larger and more varied than anyone on Earth can possibly imagine. For the new NAC spacecraft Odyssey and her crew, the unimaginable facets of this untouched world are about to become reality.
The Odyssey’s maiden voyage is an epic adventure destined to make history. Captain Eric Weston and his crew, pushing past the boundaries of security, encounter horrors, wonders, monsters, and people, all of which will test their resolve, challenge their abilities, and put in sharp relief what is necessary to be a hero.
A first-rate military science fiction epic that combines old-school space opera and modern storytelling, Into the Black: Odyssey One is a riveting, exhilarating adventure with vivid details, rich mythology, and relentless pacing that will leave you breathlessly awaiting book two.

Arvamus:

Raamatusari, mis on Ryk Browni Frontiers Sagaga üllatavalt sarnane. Lausa nii sarnane, et ma kahtlustaks ühte meestest plagiaadis kui mõlemad sarjad poleks samal, ehk siis 2012. aastal ilmuma hakanud.

Jällegi on tegu Maa esimese ruumihüppeid sooritada suutva kosmoselaeva proovilennuga, jällegi satutakse juhuslikult konflikti keskele, jällegi asutakse peksasaavat kaitsma, jällegi näidatakse üles kosmilise sõjapidamise imesid, jällegi on laevade kaptenid loo peategelasteks...
No erinevusi on ka – kui Browni Aurora jõudis Maale tagasi alles sarja 7nda osa lõpuks, siis Currie Odüsseia juba sarja esimese osa lõpuks; kui Aurora oli algusest peale alamehitatud (ja neistki saavad pooled inimesed kohe sarja algul otsa) ning poolikult relvastatud, siis Odüsseia on sõjaväelastega täielikult komplekteeritud ja relvastatud; kui Aurora aitab valitsevat korda kukutada, siis Odüsseia aitab valitseval korral end välisvaenlase eest kaitsta.

Aga jah, loomulikult on tegemist militaarulmega millele veidi vana-hea kosmoseooperi sugemeid on lisatud.
Kui nüüd veel Currie Odysseyd Browni Frontiers Sagaga võrrelda, siis Odyssey on hulga militaarsem, sõjaväelaslikum, kuivem, Browni kirjutatu selline pehmem, kergem, „inimlikum”. Ja minu jaoks oli Browni hulga kergem lugeda kui Currie’t – Odyssey militaarterminite ja lühendite rohkus hakkas mind kohati häirima ja lugemist segama. Nii et enam kui kolme hindeks raamat minult ei saa.

21. august 2013

Celestia: CV-02

Ryk Brown
The Frontier Saga 8
2013 a.
306 lk.

A world divided…
A ship under construction…
A military scrambling to prepare a defense…
A moment that everyone hoped would never come…

The Earth Defense Force must find a way to defend their world against invasion by the Jung Empire. More importantly, they must protect their newest ship, the UES Celestia, as she may be their last hope.

Arvamus:

Esimene selle sarja raamat, mis mulle pettumuse valmistas.
Hüpatakse Maa juurest peale kahe Jungi laeva pulbristamist minema ja peale üleelatud šokist toibumist hakatakse arutama, mida edasi teha, kuidas Jung esiteks Maalt minema peksta ja siis  neile üldse koht ajaloo prügikastis kätte näidata.
Esmasteks ülesanneteks leitaks aga olevat välja mõelda, kuidas Aurora lõpukorral olevaid kütusevarusid täiendada ja teiseks teada saada, kuidas Maa ikkagi Jungi kätte sattus.

Pargitakse siis Aurora kahe valguskuu kaugusele Maast ja hakatakse saabuvat valgust-pilti vaatama... ning siin läheb asi minu arvates metsa. Esiteks on seda Maa äravallutamise lugu kusagil 80% sellest raamatust ja teiseks on see selline eriti detailne (konkreetsete inimeste mõtete, käitumiste ja kõige muu sellisega), mida kaugelt vaadates ikka kohe mitte ei näe, jälgi sa planeeti kui tahes ulmelise teleskoobiga. Ma ei ütle, et see võitlus Maa eest kõigest eelnenust vähem huvitav oli, aga ta ei sobinud kokku kõige eelnevaga. No oleks Brown paarikümnel lehel kirjutatud, mida Maa ümber toimunud lahingutest nähti ja mida raadio-telesignaalidest välja loeti, oleks minu jaoks kõik korras olnud, aga nüüd tekkis selline tunne, et kirjutatud on lihtsalt teksti pärast. Et ikka mahtu juurde saada, et kui „toode” on hästi vastu võetud ja müüb, siis tuleb seda muudkui juurde vorpida ning aina veidi täiustatud uusi mudeleid (antud juhul sarja osi) välja lasta. Kuni nõudlust on. Ai, ai, selline asi mulle ei meeldi.

No ühesõnaga vaadatakse see Maalt saabuv superinformatiivne pilt ära, mõeldakse tegevusplaan välja ja asutakse tegutsema. Seda veel, et raamatu pealkirja Celestia on Aurora pooleldi valmisolev sõsarlaev kel sissetungi ajal põgeneda kästakse ja kel see õnnestub.

Selle veidra Maa vallutamise ülidetailse otseülekande pärast mis kõigest eelnevast täiesti eraldiseisev on (kust need üksikasjad – see vallutuskirjeldus kõlbaks lausa mingiks omaette raamatuks), tuleb seekord hindeks kolm. Ja loodan, et järgmine osa suundub jälle vanadele rööbastele tagasi, et selliseid tervikust irduvaid kohti rohkem ei tule.

18. august 2013

The Expanse

Ryk Brown
The Frontier Saga 7
2013 a.
426 lk.

A newly repaired ship…
A willing and eager crew…
A host of new technologies…
A long anticipated return home…

The crew of the UES Aurora finally has the chance to fulfill their mission, but first they must complete a long and dangerous journey across a thousand light years of unexplored space.

Arvamus:

Viimaks ometi on asjad Pentauruse täheparves (mis ja kas üldse sellel eestikeelne nimi ka on, pole uurinud...) korda aetud, Aurora järjekordselt remonditud, moderniseeritud, kõige vajalikuga varustatud, korinaarlastest vabatahtlikega mehitatud ja Takara teadlastega täiendatud. Neli kuud peale Maalt lahkumist algab teekond tagasi, tuhande valgusaasta kaugusele, Aurorat ootab ees kolmveerandsada hüpet läbi tundmatu kosmose.

Teekonnal juhtub muidugi väiksemaid seiklusi: kord hüpatakse peaaegu musta auku, siis leitakse ammuhukkunud koloniseerimislaev ja juba Jungi territooriumil luuret tehes saavad Josh ning Loki peaaegu surma.
Aga lõpuks sooritatakse viimane hüpe Maa orbiidile ja...

Brown oskab raamatute edenedes põnevust ja pinget üles kruvida. Nii ka siin. Raamatu algus on küllalt rahulik ja rutiinne: hüppamine – energia kogumine – hüppamine... Nathani mõtisklused neid Maal eesootavast (on nad kangelased või antakse ta kaptenina liidu sõlmimise ja salajase hüppetehnoloogia paljastamise eest sõjakohtu alla), siis paar tavaseiklust (must auk näiteks), siis juba oluliselt pinevam luurelend Jungi vallutatud territooriumile ning lõpuks kõige krooniks šokk kojujõudmisel.

Enne selle raamatu lugemahakkamist ma arvasin, et see on sarja viimane osa, aga kus sa sellega, raamatu lõpp ei olnud sugugi selline, nagu ma oletasin ja ootasin. Nii et siin võib veel osasid omajagu ees olla... no ja seni kuni kirjutatu huvitav ja põnev on, pole mul selle vastu midagi. Sellele raamatule tugev neli ja järgmist osa lugema...

16. august 2013

Head of the Dragon

Ryk Brown
The Frontier Saga 6
2013 a.
524 lk.

Time is running out…
An ally has all but fallen…
Resources are running low…
The time for attack has come...

The Alliance must strike deep into the heart of the empire.
This time, the Aurora will be going home, or going to her grave.

Arvamus:

Paar väiksemat lahingut harjutuseks ja vastloodud allianss suundub Ta`Akara koduplaneedile imperaatorit kukutama. Sest ega ilma draakoni pea maharaiumiseta vastsündinud liidul pikka pidu ei oleks. Ja jälle on korinaarlastega täiendatud ja nende poolt remonditud Aurora võitlemas väga ülekaaluka vaenlasega ning kui Karuzari kavandatav isevalitseja kukutamise plaan ei õnnestu, jääb Aurora Maale tagasipöördumine igavesti unistuseks. Kolmikliidu poolt on üllatusmoment, Aurora unikaalsus ja Karuzari liidri salapärane isik, impeeriumi poolt tohutu arvuline ülekaal ja eesrindlikum tehnika (kui Aurorat "omapära" mitte arvestada).

Minu jaoks jällegi sama põnev ning haarav raamat kui eelmised. Aga et tegu tulevase ulmeklassikaga ikkagi ilmselt ei ole, siis saab arvatavasti veelgi paremini... hindeks järjekordne neli.

10. august 2013

Rise of the Corinari

Ryk Brown
The Frontier Saga 5
2012 a.
450 lk.

A time to recover…
A chance to make a new ally…
A brief respite to repair and rearm…
An opportunity for a people to regain their honor…

For every civilization there comes a moment when a stand must be made against tyranny.

The time has come for the Alliance to draw a line in the sand.

Arvamus:

See raamat annab hakatuseks sõdimises veidike hingetõmbeaega ning on eelmisest osast ikkagi oluliselt positiivsema õhkkonnaga.

Nathan sõlmib Maa nimel Corinairi ja Karuzariga kolmikliidu ning algab Aurora parandamine ja korinaarlastega täiendamine. Poliitika (mis on nagu poliitika ikka), Aurora remont, moderniseerimine ja uute meeskonnaliikmete väljaõpetamine ongi enamuses selle osa sisuks. Aga raamatu lõpuks jõuavad Corinairi juurde kaks Ta`Akara sõjalaeva korda majja lööma ning Auroral tuleb uuesti võitlusse astuda.
No vähemalt on laev remonditud, paari uue lahingupidamise meetmega varustatud ja täielikult mehitatud. Aga Aurora on siiski vaid üks laev tehniliselt paremate ja võimsamate Ta`Akara laevade vastu. Aurora ainsaks tehniliseks eeliseks vaenlase vastu on tema võime ruumis silmapilkselt asukohta muuta. Ja ilmselt samuti ka tema osaliselt juba lahingukogemusi omav meeskond ning üha paremini oma kapteniülesannetesse sisseelav ja nendega toimetulev Nathan Scott.
Ja selline asi  mis mulle selle sarja kõikide osade kosmoselahingute kirjelduste juures meeldib: on võimalik aru saada, mida autor lahingute küllalt üksikasjaliku kirjeldusega mõtleb ja on võimalik selle järgi endale tegevusest pilt silme ette tekitada. Mitte nii nagu mõnes raamatus, kus kummaltki poolt miljon kosmoselaeva omavahel sõdivad ja pilt nii suureks läheb, et minu fantaasiast selle ettekujutamiseks ei piisa, arusaamisest rääkimata. Aga siin on üks laev ning täpne konkreetne tegevus mille kohta minu loogiline mõtlemine ütleb, et miks mitte ka sedasi olla ei võiks.

Meeldiv ja põnev lugemine, nelja minu arvates kindlasti väärt.

7. august 2013

Freedom's Dawn

Ryk Brown
The Frontier Saga 4
2012 a.
365 lk.

A ship under siege…
A world on the brink of civil war…
A distraught people seeking a new beginning…
A battle weary crew that can barely hold it together…

Even a legend can use a little help from time to time.

The crew of the Aurora, the Karuzari, and the Corinairans must find a way to work together or else they may all perish.

Arvamus:

Selles osas on pinget juba algusest peale. Ja mitte vähe.
Aurora on Corinairi juures kus peale seda kui Ta`Akara sõjalaeva Yamaro on planeeti pommitanud ja Aurora lõpuks laeva vallutab, algab Ta`Akara agentide korraldatud mäss. Segaduses õnnestub impeeriumimeelsetel agentidel vabastada ka Yamaro vangistatud juhtkond ja koos nendega Aurorale tungida. Ning jälle langeb juba niigi väga väheks jäänud maalasi.
Corinairil korra taastamiseks ja  Ta`Akaraga võitluse jätkamiseks peab Nathan koranairlaste jaoks esinema muistse legendikangelase Na Tanina, kes inimestele vabadust toob.

Senistest sarja osadest minu arvates vaieldamatult kõige pingelisem ja pinevam raamat. Teisalt aga meeldis raamat mulle senistest osadest veidi vähem - kangesti palju tegevust toimus Corinairil ja oli seotud sealsete tegelastega, Aurora jäi vahepeal nagu tagaplaanile. No ja kõvasti üle poole raamatu arenesid sündmused üheselt negatiivses suunas, pahade edutähe all, mis lõpuks juba üsna stressitekitavaks muutus. Ja lõpeb raamat samuti sümboolselt Auroral hukkunud inimeste matustega...

Aga ei, nelja panen raamatule ikka ära kuigi see teos just kõige lõõgastavam raamat kergeks lugemiseks ei olnud.

3. august 2013

The Legend of Corinair

Ryk Brown
The Frontiers Saga 3
2012 a.
282 lk.

A captain coming into his own…
A handful of refugees stranded on board…
A possible traitor in their midst…
A voyage into the territory of the very enemy that pursues them…

Sometimes legends become realities in unexpected ways.

It seems that fate has the crew of the Aurora firmly in its clutches.

Arvamus:

Karuzari (need on need vabadusvõitlejad-terroristid, kelle jäänuste ja Ta`Akara lahingu keskele Aurora kogemata hüppas) pakuvad Aurorale välja uue „turvalise” varjupaiga. Ja loomulikult osutub see turvaliseks vaid loetud tundideks, siis on Ta`Akara jälle Auroral kannul (seekord ka ühe karuzari liikme esialgu segaseks jäävatel motiividel osutatud kaasabil). Nathanil tuleb otsustada, kas põgeneda Maa suunas või püüda aidata Corinairi tähesüsteemi, kus Ta`Akara Aurora sinnasaabumise järel kohe karistusoperatsiooni alustab ja miljardite inimeste elu nüüd surmaohus on. Ei maksa eriline selgeltnägija olla, et ära arvata, millise otsuse Aurora kapten teeb. Ja selle osa lõpuks on Aurora Ta`Akara impeeriumi kodusõja lävele viinud...

Aga Nathan ise hakkab juba tasapisi tõelise kaptenina tegutsema, nii et tema tegutsemises võib positiivset arengut näha. Ja see on ka huvitav, kuidas Aurora meeskond tasapisi kohalike asukatega täieneb – maalased hakkavad Auroral lihtsalt vähehaaval otsa saama, laeval tuleb ju iga paari päeva tagant kellegagi võidelda..

Ma suhtun sarja ikka veel positiivselt. Parajalt põnev, parajalt kerge lugemine ajaviiteks. Jällegi neli.

30. juuli 2013

The Rings of Haven

Ryk Brown
The Frontiers Saga 2
2012 a.
241 lk.

A ship stranded halfway across the galaxy…
A difficult and lengthy journey home…
A homeworld in urgent need of their return…
And now they are running out of food…

The crew of the Aurora must now trust their new allies in order to survive. But their situation may be far more serious than they imagined. And their actions could have repercussions across the galaxy.

Their journey home may just have gotten slightly more complicated.

Arvamus:

Sarja teine osa algab rahulikult. Aurora meeskond loodab olevat mässuliste abil leidnud koha kus veidi hinge tõmmata, haavu lakkuda ehk siis laeva parandada ja toiduvarusid täiendada. Pool raamatust kulubki kohalike olude kirjeldamisele. Seejärel läheb aga jälle täie tambiga madistamiseks - kohalikele võimulolijatele on mitu nende laeva hävitanud ja arusaamatut liikumismoodust kasutav Aurora muidugi silma hakanud ja eriti see Aurora hüppemootor tekitab võimurites suurt huvi ja soovi see endale saada. Ning Aurora meeskonnal tuleb seal kimpsud-kompsud kiiresti kokku panna: kapten Nathanil ja ta kaaslastel end Havenist ja Auroral end Haveni Rõngastest välja võidelda.

Sarja esimese osaga võrreldav raamat, ehk raamatu esimene rahulik pool tõmbab mu hinnangut veidi alla, aga loetava raamatuga oli tegemist ikkagi ja hindeks neli.

13. juuli 2013

Aurora: CV-01

Ryk Brown
The Frontiers Saga 1
2011 a.
300 lk.

A world recovering from a devastating plague…
A brutal enemy threatening invasion…
A young man seeking to escape the shadow of his father…
A ship manned by a crew of fresh academy graduates…
A top-secret experimental propulsion system…
A questionable alliance with a mysterious green-eyed woman…

What destiny has in store for the crew of the UES Aurora, is far greater than any of them could ever imagine. And this is only the beginning…

Arvamus:

Otsisin lugemist laisaks kuumaks suvepäevaks ja pilk jäi millegipärast sellel raamatul pidama. Autori nimi ei öelnud mulle midagi, sisututvustus oli ka tavaline reklaamtekst aga peaaegu kolmesaja lugeja summaarne hinne Amazonis oli üllatavalt kõrge, nii et otsustasin korraks pilgu raamatu sisule heita. Ja tuli välja, et lugesingi raamatu üsna ühe hooga läbi – just midagi sellist kergemat ja põnevat ma otsinud olingi.

Raamatu sündmused saavad alguse Maal, millalgi (aja kohta saame teada vaid seda, et kunagi oli Maa nii arenenud, et hakkas juba kosmost koloniseerima, siis tabas Maad mingi biodigitaalne epideemia, mis paiskas Maa tuhandeks aastaks oma arengus kaugele tagasi ja alles viimase 30 aasta jooksul on uuesti kosmosesse jõutud) ning peategelaseks on just nooremleitnandina ja kosmoselaeva piloodi-navigaatorina sõjaväeakadeemia lõpetanud Nathan Scott – oma jõukate ja mõjukate vanemate varju alt kosmosesse põgeneda sooviv ja eneseusu puuduse käes vaevlev noormees.

Sel ajal kui Maa areng tuhandeaastases „mustas augus” oli, on ammused Maa esimesed kolooniad kaugele edasi arenenud ja lähemalasuvad kõik mingi Jungi Dünastia võimu alla läinud, peagi on sama saatus ka Maad ähvardamas. Maal on leitud arhiiv tuhande aasta taguste teadmistega ja asutud neid kiiresti taas kasutusse võtma. Ehitatakse uuetüübilist kosmoselaev ja Scoti teenistuskohaks määratakse just see ehitatav Aurora nimeline sõjalaev.

Jungi kallaletungi oht muutub aga üha reaalsemaks ja alles pooleldi seadmete ja relvastusega komplekteeritud ning minimaalset vajalikku meeskonda omav Aurora otsustatakse saata lühikesele mõnetunnisele treeninglennule marsruudil Maa-Jupiter-Maa. Ilmselt on see lend mõeldud ka selle ülisalajase kaadervärgi katsetamiseks, mida viimastel nädalatel palavikuliselt laevale on monteeritud. Nathan on muide vahepeal tulnud kapteni silmis võitjaks võistluses teise värske akadeemialõpetanuga ning määratud laeva piloodiks ja leitnandiks ülendatud, konkurendile jäi navigaatori post ilma ülendamiseta...Nathan ise arvab, et vastupidine tulemus oleks talle rohkem meeldinud..

Läheb siis poolvalmis alus oma esimesele lennule, Jupiteri juurde jõudes selgub, et too ülisalajane agregaat on hüppedraiv, mille katsetamiseks kavatsetakse ühe valgusaasta kaugusele ja kohe tagasi hüpata. Hüpe õnnestubki, aga edasi läheb kõik täiesti metsa...
Nimelt sooritab Aurora hüppe otse Jungi patrull-laeva juurde. Napi relvastusega Aurora saab väikesest laevast jagu, siis aga ilmud kohale järgmine Jungi alus ja sellega võideldes saab Aurora korralikult rappida. Aurora üritab Jupiteri juurde tagasi hüpata just hetkel, kui Jungi teine laev tükkideks lendab ning Aurora sooritab plahvatuse tõttu hüppe pagan teab kuhu, kindel on vaid see, et otse mingi kosmoselahingu keskele...
Sündmusi vahele jättes väike vahekokkuvõte: Aurora on praktiliselt liikumis- ja lahinguvõimetu; üle poole niigi napist meeskonnast, kaasa arvatud kapten ja teised kõrgemad ohvitserid on surma saanud ja Nathan kõrgeima elusoleva ohvitserina on laeva uus kapten; asutakse millegipärast enam kui tuhande valgusaasta kaugusel Maast; ainsad kelle abile veidigi loota saab on mingid kahtlased terroristid või revolutsionäärid; Maa saatuse seisukohalt on äärmiselt tähtis sinna võimalikult kiiresti tagasi jõuda. Ja kapten Nathan on kõigile oma hirmudele ja ebalustele vaatamata sunnitud tegutsema hakkama.

Minu arvates üllatavalt hea raamat mitte enam esimeses nooruses autori debüütromaani jaoks. Žanrilt oleks raamat ilmselt militaar-kosmoseooper. Lugedes tuli mul millegipärast mitu korda pähe mõte, et selle raamatu järgi saaks alustada vägagi põnevat Star Treki või Andromeda sarnast ulmeseriaali (kui selliseid enam tehtaks...). Raamatu teised tegelased peale Nathan Scoti olid üsna skemaatiliselt kujutatud, aga Scott kõigi oma puuduste ja nõrkustega täiesti inimlik ja usutav ning sai endale kaasa elama. Tegevust ning põnevust oli raamatus nagu öeldakse kogu raha eest. Originaalsust või uusi ideid polnud jälle kopikagi eest. Aga kokkuvõttes sain ma just seda, mida olin otsinud ja korraliku neljaga hindan raamatut küll.

PS. Sarja koduleht asub siin: Frontier Saga koduleht