Stealing Light

Gary Gibson

The Shoal Sequence 1

2007 a.

604 lk.

In the 25th century, only the Shoal possess the secret of faster-than-light travel (FTL), giving them absolute control over all trade and exploration throughout the galaxy. Mankind has operated within their influence for two centuries, establishing a dozen human colony worlds scattered along Shoal trade routes. Dakota Merrick, while serving as a military pilot, has witnessed atrocities for which this alien race is responsible. Now piloting a civilian cargo ship, she is currently ferrying an exploration team to a star system containing a derelict starship. From its wreckage, her passengers hope to salvage a functioning FTL drive of mysteriously non-Shoal origin. But the Shoal are not yet ready to relinquish their monopoly over a technology they acquired through ancient genocide.

Arvamus:

25. sajand. Shoulid on ainsad, kes valdavad valguse kiirusest kiiremini lendamise tehnoloogiat. Nad lasevad inimestel lahkelt seda tehnoloogiat kasutada, aga enda tingimustel. Nii on inimestel lubatud uurida ning koloniseerida 200 valgusaastase raadiusega galaktikapiirkond ja sellest kaugemale pole inimestel asja. Loomulikult ei lubata inimestel iseseisvalt uurida ja katsetada mõnda teist valgusest kiirema liikumise tehnoloogiat. Kogu inimeste tegevus on Shouli enamasti nähtamatu, aga tähelepaneliku vaatluse all. Aga selline järelvalve on lasknud inimestel etteantud piirides hulga kolooniaid luua, nende vahel elavat kaubandust arendada, omavahel rahulikult sõdida ja kaitsnud neid teiste rasside kallaletungide eest.

Raamatu peategelaseks on piloot Dakota Merrick, üks väheseid inimesi, kelle ajju on mingid kiibid siirdatud mis talle tavakodanikuga võrreldes palju lisavõimeid annavad. Aga millegipärast hakkab Dakota igasugustesse jamadesse sattuma ja nagu varsti selgub, on selle taga üks shoul, kes teda oma eesmärkidel ära kasutab.

Kui asjad Dakota jaoks juba päris kehvad on, leiab ta töö ühe eriliselt vägivaldse inimrühma juures. Nood tegelased on leidnud iidse valgusest kiiremini lendava kosmoselaeva vraki ja tahavad selle shoulide teadmata enda huvides kasutusele võtta. Tolle uunikumi piloodiks ongi neil Dakotat vaja.

Seda relikti uurides hakkab Dakotale selguma, et suures plaanis pole tegelikult miski nii, nagu inimestele siiani paistnud on. Selgub, et shoulid on inimestele paljustki rääkimata jätnud ning paljust valetanud. Ja edasi põimuvad juba Loojate ilmselt ülisuured eesmärgid Shouli tagasihoidliku enesesäilitussooviga ja sellise tähtsusetu pisiasjaga, et kas Dakota ja ta poolliitlane Corso jäävad selles sündmuste keerises ellu või mitte...

Raamatu esimesi peatükke oli veidi keeruline lugeda kuna peatükkide kaupa hüpati ühelt tegevusliinilt teisele kusjuures eri tegevusliinide ajaskaala oli segamini aetud. Kuniks tähtsamad tegelased ja sündmusliinid meelde ei jäänud, pidin raamatus mitu korda tagasi minema ja mõne tegelasega varem toimunu meeldetuletuseks uuesti üle vaatama.

Dakota on selline peategelane, kes mind endale just lausa jäägitult kaasa elama ja samastuma ei pannud aga teda oli huvitav kõrvalt vaadata: vahel kaastundega, vahel mõistmisega, vahel vihaga, vahel arusaamatusega. See, et tegevus oli alguses küllalt raskelt arusaadav, tõmbas seal ka põnevust maha aga kui nüüd raamatule kui tervikule mõelda, siis pinget oli kogu loos pidevalt. Ja põnevat ootust – mis ikka kõigi nende sündmuste taga on; vaevalt ju vaid see mõte, et teada on hea, aga mitte teada veel parem (ja tervislikum) – kahjuks see suuresti ootuseks jäigi.
Nii et mida raamatus ei olnud, see oli minu arvates originaalsus, Gibsoni omad ideed. Kõik kirjutatu oli juba kusagilt ühel või teisel viisil varem tuttav.

Minu jaoks siiski nelja väärt raamat. Kohe sarja järgmise raamatu järele haarama ei pannud, aga kunagi loen ma ilmselt ka järgmise(d) osa(d) läbi.

Angel Stations

Gary Gibson
2004 a.
400 lk.

Aeons ago, a super-scientific culture known as 'Angels' had left incomprehensible relics all over the galaxy. Among these phenomena were the Stations, whereby human spacecraft could jump instantly from one part of the galaxy to another. And from them the brilliant Angel technology could be explored and exploited. One of these stations orbits the planet Kaspar, where the only other known sentient species outside Earth has been meticulously allowed to continue evolving in its own world of primitive ignorance. But suddenly Kaspar's mysterious 'Citadel' has become the vital key to repelling the fast-approaching threat. At what cost, though, to its native inhabitants...and to the human residents of the orbiting Angel station?

Arvamus:

Mulle meeldis. Piisavalt huvitav ja haarav raamat.

Kui Gibsoni esikromaani mõne teisega autori tööga võrrelda tahta, siis minul tekkis kohe seos Peter Hamiltoni romaaniga „The Reality Dysfunction”. Ülesehituslikku sarnasust on minu arvates kohe päris palju, sisulist ka.

Tegevus toimub mitte väga kauges tulevikus, jälle võib inimkonna laias laastus kaheks jagunenuks lugeda, kusjuures „primalistide” haru meenutas mulle tänapäeva mõistes mingeid usufanaatikuid. Raamatus on hulk tegevusliine, mida siis järgemööda käsitletakse ja mille võimalikku lõikumispunkti ega seost algul mitte aimata ei oska.

Siit tuleb muide ka minu jaoks suurim pluss Hamiltoniga võrreldes. Hamilton on oma oopuse ikka väga mahukaks venitanud ja neid erinevaid tegevusliine ja tegelasi on nii palju, et nende kõigi meelespidaminegi (vähemalt alul?) täiesti probleem on. Üsna tüütu on iga natukese aja tagant jälle raamatut eestpoolt lappama hakata ja püüda meenutada, kes ja mis see hetkel vaatluse all olev tegelane on ja millega varem hakkama on saanud (just sellepärast on mul too „Reality Dysfunction” juba teist kuud kusagil 200 lehekülje kohal pooleli on ja lugemine ei taha kuidagi edeneda). Gibson on oma teose suutnud mõistlikumasse mahtu suruda ja eri tegevusliinid ei lähe meelest ega segi, kuigi selle tõttu jääb teoses ilmselt ka sügavust vähemaks.

„Angel Stations” – Ingliteks nimetatakse kunagi meie galaktikas elanud ülikõrgel arengutasemel olnud olendeid, kes siis kuhugi lahkusid (nagu tavaliselt) ja siia endast portsu nn. Jaamu (portaale) maha jätsid, mille vahel liikudes väga kergelt galaktika ühest otsast teise pääseb. Sellise suurepärase kingituse mahajätmise eest inimesed neid iidseid olendeid Ingliteks nimetavadki.

Veel sisust. Meie galaktika keskmes toimub midagi kahtlast – näib et keegi on seal üheaegselt tuhanded tähed plahvatama pannud ja nüüd liigub tohutu gammakiirguse laine läbi galaktika, kõike mõistuslikku hävitades. Tegelikult ega suur midagi hävitada olegi, galaktika on kuidagi kahtlaselt tühi. Peale inimeste veel vaid üks mõistuslik liik – mingid keskajas elavad hundisarnased olendid – kelle planeet asub galaktika tuumale kõige lähema Inglite Jaama juures ja kelle too kiirgus peagi hävitama peaks. Selgub, et Inglid on osanud sellist sündmuste käiku ette näha ja planeeti on nende tehnika abil võimalik kaitsta, see ei meeldi aga mitte sinna planeedile salaja oma pesa teinud primalistidele, kes plaanivad aborigeenidest puhastatud planeedile oma uut Eedenit.

Ja tegevus keerlebki siis selle ümber, kas õnnestub planeedi elanikud päästa, või läheb usuhulludel korda oma soovidele vastav puhas plats saada.

Mängus on ka Inglite geenitehnoloogia ja selle abil loodud mõned jumalalaadsed surematud ja tulevikku nägevad poolinimesed, muidugi üks süütundes vaevlev ja unustust otsiv preilike, paar planeedi karvast põliselanikku, kes sündmustesse haaratakse ja kes asjast eriti mõhkugi aru ei saa jne.

Mis kindlasti soovida jättis, siis romaani lõpp oli eelneva sisuga võrreldes ikka ootamatult lahja. Ja väga palju jäi lahtiseid otsi, vastuseta küsimusi – kohe häbematult palju. Aga viie panin ikka.