Marrow 2
2004 a.
304 lk.
As it sails the galaxy, the Great Ship (introduced in 2000's Marrow) meets an opponent worthy of its Jupiter-like size in Reed's taut sequel. Pitted against an entity that has sculpted its own dark cloud nebula called the Inkwell, the Ship's human captains and their nonhuman allies engage in a duel of wits and strength that drains gas giants and turns black holes into weapons. Washen, second in command but first in authority, must prepare the Great Ship for the encounter with the Inkwell. Washen's lover, Pamir, sets off in a streakship to confront the nebula's dominant species, the polyponds. Unraveling the dark nebula's secrets requires Washen to uncover some of the Great Ship's mysteries as well. The infinite depths of space are well matched by the all-too-human depths of Reed's characters, who range from near-deity to damaged fosterling, but must all face the problem of resolving conflicts between individual desires and communal needs. Having body-rebuilding immortality genes only gives them that much more time to debate the issue (as well as catching the unwary reader with quick-cut jumps of decades in a sentence). This literary SF novel works at all levels, from the big action sequences and mind-expanding concepts to the quiet, reflective moments.
Arvamus:
Suur Laev on peale eelmises osas toimunud madinat Marrowl inimeste poolt etteantud ja sadade aastatuhandete jooksul järgitud marsruudist Linnuteel kõrvale kaldunud ja oma kosmilise liinibussi funktsiooni minetanud. Ja et laeva vanale kursile vigastuste parandamise tõttu vajaliku kiirusega tagasi suunata pole võimalik, asutakse uurima, kuhu Laeva nüüdne kurss siis ta miljardid asukad viib.
Aga viib uus kurss Laeva mingisse tumedasse udukogusse. Ja mida rohkem Kaptenid seda udukogu uurivad, seda kahtlasemana ta neile tundub. Näiteks selgub, et oma trajektoori tõttu udukogusse lennanud rändtähed koos oma planeedisüsteemidega on valgusaastate kuludes sealt udukogust enamasti jälle ka väljunud, aga äärmiselt rüüstatud kujul - tähtedest endist on veel midagi järel, aga nende kaaslased (planeedid) ja asteroidid on alati kõik udukogus kuidagi ning millegipärast kaduma läinud. Mis on üks ütlemata kahtlane ja loodusseadustega mittekooskõlas olev asi.
Ja udukogule lähenedes hakatakse sealt ka mingeid mõistuslikke signaale avastama ja üldse hakkavad märgid näitama, et udukogus eksisteerib mingi mõistuslik elu, ja sugugi mitte madalal arengutasemel olev.
Udukoguni jõudmiseni jäänud paarisada aastat kasutab Laeva meeskond vanade vigastuste parandamiseks, läheneva udukogu uurimiseks ja enda uue salapärase ohu vastu kõigiti ette valmistumiseks. See on siis esimene pool raamatust.
No ja eks Laeva udukogusse sisenedes lõpuks selgubki, kes seal elab ja mida ta tahab. Aga tahab ta Suurt Laeva ja see Laeva asukatele muidugi kuidagi ei sobi. No ja lähebki jälle madinaks ning veel selliste vahenditega, mida tõesti vaid hard-sf's kohata võib. See on siis raamatu teine pool.
Ja raamatul on ka puänt aga see jäi küll väga kesiseks ja võinuks väga hästi ka olemata olla. Ühesõnaga et kui kaks palakese (antud juhul Suur Laev) pärast kaklevad, siis kolmas ja kõige kavalam istub selle möllu ajal põõsas ja näpsab siis selle palukese mõlema kakleva osapoole eest endale.
Nii, esiteks pean ma tunnistama oma viga ja ütlema, et sarjaraamatute lugemise vahele ei tohi liiga pikka pausi ka teha. Mina lugesin Marrow'd üsna täpselt 2 aastat tagasi ja sealt tänaseni oli selgelt liiga pikk vahe "The Well of Stars'i" lugemahakkamiseks. Marrow põhisündmused ja tegelased olid küll veel meeles aga üksikasjad enam mitte, osa tegelasi ka mitte ja see tegi antud raamatu lugemise veidi keeruliseks.
Aga teiseks tundus siinne raamat mulle natuke venitatud, raskesti arusaadav ja mis kõige hullem - igavavõitu. No ei olnud selline raamat mille võtad kätte ja loed ühe hingetõmbega läbi. Siin läks neid hingetõmbeid lugemise ergutamiseks ja turgutamiseks päris ohtralt vaja. Ega ma muidu poleks kolmesajaleheküljelist raamatut 2 nädalat lugenud. Aga seda tuleb ka kohe tunnistada, et ega mul loo poolelijätmise mõtet ka ei tekkinud. Lihtsalt see oli selline raamat, mis võttis aega. Ning sarja esimene osa, Marrow, meeldis mulle sellest teisest osast oluliselt rohkem. Seega kuna ma Marrow'le panin nelja, siis antud raamat minult üle kolme küll hindeks ei saa. Lugeda seda raamatut võis aga kellelegi soovitada ei tihka.
