Olen tegelenud filmide tõlkimisega, näiteks Subtitling Estonia OÜ all järgmistele ingliskeelsetele filmidele eri telekanalite jaoks eestikeelsed subtiitrid teinud (saan hakkama ka vene ja soome keelest eesti keelde tõlkimisega):
jutusaated (11):
Dr. Phil - Discipline debate
Dr. Phil - Feuding families
Hollywood Shootout - Interview With Larry Fong, Alan Daviau, Brad Grey, tape 126
Time Talks: Hannah Montana
Hollywoods 10 Best... Episode #19 One Night Stands
Hollywoods 10 Best... Episode #48 Shopping Movies
Hollywoods 10 Best... Episode #65 Child Stars
Hollywoods 10 Best... Episode #53 Dance Movies
Hollywoods 10 Best... Episode #66 IT Girls
Hollywoods 10 Best... Episode #67 Magic Movies
Hollywoods 10 Best... Episode #74 May-December Movies
reality-shows (55):
Dr G Medical Examiner Episode 50 - Twin Terror
Dr G Medical Examiner Episode 53 - Unlikely Suspects
Dr G Medical Examiner Episode 54 - Degrees of Death
Dr G Medical Examiner Episode 55 - Fearing The Worst
Dr G Medical Examiner Episode 56 - Cruel Intentions
Dr G Medical Examiner Episode 57 - ???
Dr G Medical Examiner 2 Episode 19 - The Things Men Do
Dr G Medical Examiner 2 Episode 23 - A Lingering Question
Dr G Medical Examiner 2 Episode 25 - The Desperate Crossing
Dr G Medical Examiner 2 Episode 31 - On The Run
Dr G Medical Examiner 3 Episode 35 - Dark Secrets
Dr G Medical Examiner 3 Episode 36 - Deadly Destination
Dr G Medical Examiner 3 Episode 37 - Toxic Forces
Dr G Medical Examiner 3 Episode 39 - Broken Lives
Dr G Medical Examiner 3 Episode 45 - Shock To The System
Dr G Medical Examiner 3 Episode 46 - Dangerous Games
Dr G Medical Examiner 3 Episode 49 - Once Bitten
Dr G Medical Examiner 4 Episode 58 - Secret Lives
Dr G Medical Examiner 4 Episode 59 - Deadly Remedies
Dr G Medical Examiner 4 Episode 60 - False Impressions
Forensic Detectives 3 - Deadly Dealings
Forensic Detectives 3 - Bad Medicine
Forensic Detectives 3 - Coroner's Casebook
Forensic Detectives 8 Episode 1 - Hidden Obsessions
Forensic Detectives 8 Episode 4 - Fatal Impressions
Forensic Detectives 8 Episode 8 - Price of Murder
Forensic Detectives 8 Episode 9 - Raw Greed
Forensic Detectives 8 Episode 13 - Stolen Youth
Forensic Detectives 8 Episode 18 - Vanished
Deep Sea Salvage - Brink of Disaster
Deep Sea Salvage - Hell Unleashed
Police Women Of Maricopa County: Super Mom With A Badge
Police Women Of Maricopa County: The Infamous "two Beers"
Police Women Of Maricopa County: One-Stop Shopping For Crime
Truth BE Told: I Have An Embarrassing Medical Condition
LA Ink: New Beginnings
LA Ink: Kat's New Roommate
LA Ink: Tats For Japan
LA Ink: Addicte
LA Ink: Photo Finish
LA Ink: Kat & Jesse In Baja
LA Ink: While Kat's Away
LA Ink: Nothing Is Forever, Not Even Tattoos
While You Were Out 1: California: Calle Jazmin
While You Were Out 1: California: Shaw Street
While You Were Out 1: California: Lakewood Drive
While You Were Out 1: Arizona: Gelding Drive
While You Were Out 1: Arizona: East San Miguel Avenue
While You Were Out 1: Arizona: East Windmere Drive
While You Were Out 1: Albuquerque: Cardenas Ne
While You Were Out 1: Albuquerque: Moon Street Ne
While You Were Out 1: Louisiana: Loveland Street
While You Were Out 1: Louisiana: Terry Drive
While You Were Out 1: Florida: 53rd Avenue North
While You Were Out 1: Miami: Nw 150 Street
muu (61):
Nostradamus Effect - Son of Nostradamus
Nostradamus Effect - The Third Antichrist
Deep Wreck Mysteries - Death of a Battleship
Deep Wreck Mysteries - Search for the Bone Wreck
Deep Wreck Mysteries - Stealth Sub
Deep Wreck Mysteries - The Leopoldville Disaster
Deep Wreck Mysteries - Collision Course
UFO Files - Brazils Roswell
UFO Files - Russia's Roswell
UFO Files - Texas Roswell
UFO Files - Deep Sea UFO's
UFO Files - Deep Sea UFO's - Red Alert
UFO Files - The Gray's Agenda
UFO Files - Pacific Bermuda Triangle
UFO Files - Black Box UFO Secrets
UFO Files - Hangar 18
The Day After Roswell
Cannibalism - Extreme Survival
Surviving History - Episode1
Ancient Discoveries 3 - Gruesome Medicine
Ancient Discoveries 3 - Riots and Revolution
Ancient Discoveries 3 - Airbourne Assault
Ancient Discoveries 4 - Ancient Commandos
Battle of Britain - Episode1
Battle of Britain - Episode2
Battle of Britain - Episode3
Mummy Forensics - The Missing Body
Deep Sea Detectives - Gold Rush - Frolic
Declassified - Secrets of World War I
Dead Men's Secrets - MI9: Escape and Evasion in Europe
Investigating History - Wyatt Earp at the OK Corral
Serial Killers - Lucie Blackman Murder
Addicted Episode 1
Addicted Episode 2
Addicted Episode 3
Addicted Episode 4
Addicted Episode 5
Addicted Episode 6
Born On A Bad Day
TLC One-Time - Obese And Pregnant
TLC One-Time - Paralysed And Pregnant
TLC One-Time - Left At The Altar
I Didn't Know I Was Pregnant 1: Oldest First-Time Mother
I Didn't Know I Was Pregnant 1: Freshman 15
I Didn't Know I Was Pregnant 2: Spring Break Surprise
I Didn't Know I Was Pregnant 2: In Her Own Hands
I Didn't Know I Was Pregnant 2: Wild Ride
Masterminds - A Day at the Races
Masterminds - Berlin Tunnel Gang
Masterminds - Disappearing Man
Masterminds - Foul Ball
Masterminds - Friday Night Robber
Masterminds - It Takes a Thief
Masterminds - Kansas City Diamond Heist
Masterminds - Maid in the Shade
Masterminds - Money Bags
Masterminds - Money Maker
Masterminds - Slot Machine Genius
Masterminds - The Dinner Set Gang
Masterminds - The Museum Heist
Masterminds - The Riviera Job
täispikad dokumentaalfilmid (2):
Beyond the Moon - Failure is Not an Option
Meteors - Fire In The Sky
mängufilmid (12):
Britannic (http://www.imdb.com/title/tt0190281/)
Brotherhood 1 (http://www.imdb.com/title/tt0265105/)
Brotherhood 2 (http://www.imdb.com/title/tt0280502/)
Brotherhood 3 (http://www.imdb.com/title/tt0310805/)
Faust, Love of The Damned (http://www.imdb.com/title/tt0223268/)
Final (http://www.imdb.com/title/tt0277705/)
Jump Tomorrow (http://www.imdb.com/title/tt0273300/)
Late Night Shopping (http://www.imdb.com/title/tt0250491/)
Love, Honour and Obey (http://www.imdb.com/title/tt0199727/)
Seven Girlfriends (http://www.imdb.com/title/tt0177215/)
The Gigolos (http://www.imdb.com/title/tt0462309/)
TV Junkie (http://www.imdb.com/title/tt0492494/)
Kui kellegil on tõlkimistööd pakkuda - see võib, aga ei tarvitse subtiitrid olla - andke palun endast siin või mu eposti aadressil teada!
...ja kui tööd ei ole, tuleb end teisiti püüda vormis hoida.
Kas näieks nii...
OSA 1
Oma seitsmekümne viiendal sünnipäeval tegin ma kaks asja. Käisin oma naise haual. Ja astusin seejärel sõjaväkke.
Kathy haua külastamine osutus neist kahest sündmusest vähem dramaatiliseks. Kathy on maetud Harris Creeki kalmistule, mis asub miili kaugusel majast, kus ma elan ja kus me ka koos elasime. Tema matmine oli keerulisem, kui see ehk olema pidanuks - kumbki meist ei osanud mõelda eelseisvatele matustele ega olnud tulnud hauaplatsi reserveerimise peale. Vaidlemine kalmistutöötajaga teemal, et teie naine polnud kohta kinni pannud, oli tapvalt (väga sobiv väljend!) alandav. Asi lõppes sellega, et mu poeg Charlie, kes juhtus meie linnapea olema, tegi ametnikele sõitu ja ikkagi hankis platsi. Linnapea isaks olemisel on ka omad eelised.
Seega haud. Lihtne ja tähelepandamatu, väikese tahvliga suure hauakivi asemel. Nagu kontrastiks maeti Kathy Sandra Caini kõrvale, kelle hauda ehtis ülekaaluline mustast graniidist hauakivi Sandy kooliaegse foto ja Keatsi liigutava tsitaadiga surmast, mis ei halasta noorusele ega ilule. Selline Sandy juba kord oli. Ilmselt oleks see Kathyt lõbustanud, kui ta teadnuks, et Sandra oma suure dramaatilise hauakiviga on parkinud end tema kõrvale; kogu elu konkureeris Sandy Kathyga, kord passiivsemalt, kord agressiivsemalt. Kui Kathy tõi kohalikule laadale müügiks koogi, pidi Sandy sinna tingimata kolme koogiga tulema ning pahandas siis, kui Kathy kook enne tema omi ära osteti. Ehk oleks võinud Kathy püüda probleemi ühe Sandy koogi müümisega lahendada. Kuigi raske on arvata, kas see parandanuks midagi või muutnuks asju Sandy seisukohast vaadates veelgi hullemaks.
Mulle näib, et Sandy hauakivi võib pidada tema viimaseks sõnaks selles võistluses, tema lõppargumendiks, mida ei saa ümber lükata, sest nüüd on ka Kathy surnud. Teisalt ei suuda ma meenutada, et keegi oleks Sandyt külastanud. Kolm kuud peale Sandy surma müüs Steve Cain nende maja ning kolis Arizonasse. Seejuures oli ta näol 10. kiirtee laiune naeratus. Veidi hiljem saatis ta mulle postkaardi; ta elas koos naisega, kes viiskümmend aastat tagasi oli pornotäht. Tundsin end määrituna veel nädal peale selle infokillu saamist. Sandy lapsed ja lapselapsed elavad naaberlinnas, aga samahästi võinuks nad ka Arizonas elada arvestades seda kui harva nad tema hauda külastavad. Sandy hauakivil olevat Keatsi ütlust polnud matuste järel ilmselt keegi peale minu lugenud kui ma sealt mööda oma naise juurde läksin.
Kathy hauaplaadil oli ta nimi (Katherine Rebecca Perry), ta sünni- ning surmaaeg ja sõnad: armastatud abikaasa ja ema. Igal surnuaiakülastusel lugesin ma neid sõnu ikka ja jälle. Ma ei saanud sinna midagi parata: need neli sõna andsid nii puudulikult ja samas nii ideaalselt täpselt edasi kokkuvõtte tema elust. See fraas ei ütle teile temast midagi: sellest, kuidas ta igale päevale vastu läks, kuidas töötas, mis teda huvitas või kus tal meeldis reisida. Te ei saa kunagi teada, millised olid ta lemmikvärvid või millist soengut ta eelistas, kuidas ta valimistel hääletas või milline huumorimeel tal oli. Te ei saa temast teada midagi muud kui vaid seda, et teda armastati. Ja see on tõsi. Kathy arvaks, et sellest piisab.
Ma vihkan siinkäike. Ma vihkan seda, et nelikümmend kaks aastat mu abikaasa olnud naine on surnud. Et ühel laupäevahommikul segas ta köögis tainast vahvlite jaoks ning rääkis eelmisel õhtul raamatukogu juhatuse koosolekul puhkenud vaidlusest ja järgmisel minutil lebas ta juba põrandal ning tõmbles krampides, kuna verejooks hävitas ta aju. Ma vihkan seda, et ta viimased sõnad olid: “Kuhu kurat ma vanilla panin?“
Ma vihkan seda, et minust on saanud üks neist vanameestest, kes käivad kalmistul, et olla koos oma surnud naisega. Kui ma olin palju noorem, küsisin ma Kathylt tihti, mis on selliste käikude mõte. Hunnik roiskunud liha ja kondid, mis kunagi olid inimene, ei ole enam sugugi inimene, see on vaid hunnik roiskunud liha ja konte. Inimene on lahkunud - kas taevasse või põrgu või mitte kuhugi. Sama hästi võiks külastada veiserümpa. Vanemaks saades leiad, et see kõik on õige. Aga sa ei hooli sellest üldse. Lihtsalt see on see, mis sul on.
Sama palju kui ma vihkan kalmistut, olen ma talle ka tänulik. Ma tunnen oma naisest suurt puudust. Kergem on tema järel igatseda surnuaial, kus ta on vaid surnuna olnud, kui kohtades, kus ta oli elusana.
Ma ei olnud seal kaua. Just piisavalt kaua, et tunda ka peale kaheksa aasta möödumist ikka teravat valu ja ühtlasi mõista, et mul on veel palju asju teha, mitte aga passida siin kalmistul kui vana loll. Ma pöördusin ümber, lahkusin ega vaadanud tagasi. See oli mu viimane käik kalmistule oma naise hauale, aga ma ei tahtnud, et see koht mulle liiga mällu sööbiks. Sest nagu ma juba ütlesin, see oli koht, kus Kathy eksisteeris vaid surnuna. Seega tähendab, et mälestustel sellest kohast pole suurt väärtust.
Aga kui tagantjärgi mõelda, siis armeesse astumine polnud ka eriti dramaatiline.
Minu kodulinn oli liiga väike, et seal olnuks oma värbamispunkt. Seepärast pidin sõitma Greenville´i, maakonnakeskusesse, et end kirja panna. Värbamispunkt oli pisike ruumike ebamäärases pikas hoones, mille ühes otsas oli riiklik alkoholipood ja teises tätoveerimissalong. Kui neid asutusi vales järjekorras külastada, võisid järgmisel hommikul suurte probleemidega ärgata.
Värbamispunkt oli veel vähemahvatlev, kui seda oleks arvata osanud. Väikeses toas oli lauake arvuti ja printeriga ning inimesega selle taga, laua ees oli kaks tooli ning seina ääres veel kuus. Teisel lauakesel seinaäärsete toolide ees oli värbamisreklaame ning mõned vanad Time'i ja Newsweeki numbrid. Olime siin Kathyga kümme aastat tagasi käinud, aga minu arvates olid kõik asjad oma endistel kohtadel ja miski polnud muutunud, ajakirjade numbrid kaasa arvatud. Inimene tundus siiski teine olevat. Vähemalt ma ei mäletanud, et eelmisel värbajal oleks nii palju juukseid olnud. Ja nii suur rind.
Värbaja oli hõivatud, ta trükkis midagi arvutis ega vaevunud minu sisenemise peale pilkugi tõstma. „Oodake, kohe tegelen teiega,“ oli tema ilmselt Pavlovi refleksil põhinev reaktsioon ukse avanemise häälele.
„Ärge kiirustage,“ vastasin. „Ma tean, et mulle on koht reserveeritud.“ See sarkastilise huumori katse jäi tähelepanu ja hindamiseta nagu viimastel aastatel sageli, aga hea oli teada saada, et ma polnud oma vormi kaotanud. Istusin laua ette ja jäin ootama, millal värbaja oma tähtsa töö lõpetab.
„Te tulite või lähete?“ küsis naine mulle ikka veel pilkugi heitmata.
„Vabandust?“
„Te tulite või lähete?“ kordas naine. „Tulite, et teha avaldus soovist liituda armeega või lähete teenistust alustama?“
„Ahsoo. Sel juhul ilmselt lähen.“
See sai naise mulle viimaks üle oma paksude klaasidega prillide pilku heitma.
„Te olete John Perry,“ teatas ta.
„Just nii. Kuidas te ära arvasite?“
Naine uuris jälle arvutiekraani. „Enamus inimesi, kes soovivad armeese astuda, tulevad siia oma sünnipäeval, vaatamata sellele, et neil on varuks veel kolmkümmend päeva peale formaalset liitumist. Täna on meil vaid kolm sünnipäeva. Mary Valory juba helistas ja teatas, et ei sõlmi lepingut. Ning Cynthia Smithi moodi te välja ei näe.“
„Seda on väga meeldiv kuulda,“ laususin.
„Ja et te ütlesite, et ei tulnud eellepingut sõlmima,“ jätkas ta mu järjekordset naljatamispüüdu ignoreerides, „siis on loogiline arvata, et te olete John Perry.“
„Ma võinuks olla ka lihtsalt üksik ringikolav ja vestluspartnerit otsiv vanamees,“ pakkusin.
„Selliseid satub meie juurde väga harva,“ lausus naine. „Nad kardavad väga neid meie kõrval olevaid tätoveeritud deemonitega lapsukesi.“ Viimaks lükkas ta klaviatuuri eemale ja suunas oma tähelepanu täielikult minule. „No nii. Esitage palun mingi isikut tõendav dokument.“
„Aga te ju saite juba aru, kes ma olen,“ tuletasin talle meelde.
„Kontrollime selle üle.“ Seda öeldes polnud ta sõnades naeratusekübetki. Ilmselt oli igapäevane kokkupuude lobisevate vanade peerudega jätnud talle oma jälje.
Ulatasin talle oma juhiload, sünnitunnistuse ning riikliku ID-kaardi. Naine võttis need vastu, tõstis siis lauale käeskanneri, ühendas selle arvutiga ja lükkas üle laua minu ette. Asetasin oma poepeas skannerile ja ootasin paar sekundit skaneerimisprotsessi lõppu. Skanner võeti ära ning arvuti küljelt sisestati sellesse mu ID-kaart, et ilmselt seal kirjasolevaid andmeid skaneerimistulemustega võrrelda.
„Te olete John Perry,“ teatas ta viimaks.
„Ja jõudsimegi algusesse tagasi,“ märkisin.
Jälle jäi mu naljatamisüritus tähelepanuta. „Kümme aastat tagasi tutvumisprotseduuri ajal, mis eelnes Teie poolt liitumissoovile allakirjutamisele, anti teile infot Kolooniate Kaitsejõudude kohta ning räägiti Teie kohustustest, mis Te KKJ-ga liitudes endale võtate,“ jätkas ta häälega, millest oli selge, et neid sõnu kordab ta vähemalt korra päevas kogu oma siintöötatud aja jooksul. „Lisaks sellele on järgnenud perioodi jooksul Teile saadetud materjale värske infoga, et Teile meelde tuletada Teie kohustusi, millega te peate nõustuma. Kas Te vajate praegu lisainformatsiooni või uut tutvustust või kinnitate, et mõistate täielikult oma kohustusi, millega olete end sidumas? Võtke teadmiseks, et Teie suhtes ei rakendata mingeid trahvisanktsioone, kui soovite uuemat infot või Te ei liitu praegu KKJ-ga.“
Meenutasin tutvumisprotseduuri. Esimene osa sellest seisne sellest, et salk eakaid linnakodanikke istus kokkupandavatel toolidel Greenville'i kultuurikeskuse saalis, sõi pirukaid, jõi kohvi ja kuulas KKJ-i ametniku monotoonset juttu inimkonna kolooniate ajaloost. Seejärel jagas ta kohalolijatele laiali brošüürid sõjaväelaste elust KKJ-s, see näis olevat samasugune kui sõjaväelaste elu ükskõik millises armees. Küsimuste ja vastuste ajal saime teada, et ise polnud ta kunagi KKJ-i kuulunud, ta oli lihtsalt palgatud Miami Valley piirkonnas selliseid esitlusi läbi viima.
Tutvumise teine osa osutus lühikeseks arstlikuks läbivaatuseks. Ilmus arst, kes võttis mult verd, proovi suukoopast ning tegi ajuskaneeringu. Ilmselt tunnistati mind kõlblikuks. Sellest alates saadeti mulle igal aastal postiga täpselt samasugune brošüür, nagu olin tutvustusel saanud. Peale teist eksemplari hakkasin neid ära viskama. Ja seni oli mul esimenegi läbi lugemata.
„Ma mõistan,“ laususin.
Värbaja noogutas, naasis oma laua juurde, võttis sahtlist paberi ning pastaka ja ulatas mõlemad mulle. Dokumendil olid kirjas mitmed seaduseparagrahvid ja neist igaühe alla oli jäetud ruum allkirja jaoks. Ma tundsin paberi ära - millelegi sarnasele olin ma allkirjad andnud ka kümme aastat tagasi - kinnitades, et ma saan aru, millesse end tulevikus mässin.
„Nüüd ma loen teile siin olevad paragrahvid ette,“ teatas naine. „Peale iga paragrahvi ettelugemist, kui Te olete sellest aru saanud ja nõustute sellega, palun kirjutage spetsiaalsele reale oma allkiri ja kuupäev. Kui Teil on küsimusi, palun esitage need paragrahvi ettelugemise järel. Kui Te ei saa millestki täpselt aru või Te ei nõustu etteloetu ja Teile selgitatuga, ärge kirjutage alla. Siiani on kõik arusaadav?“
„Jah,“ vastasin.
„Väga hea,“ nenditi. „Paragrahv üks: mina, allakirjutanu, mõistan ja annan endale täie selgusega aru, et ma omal vabal tahtel ning ilma mingi sunduseta avaldan soovi astuda vähemalt kaheks aastaks Kolooniate Kaitsejõudude ridadesse. Lisaks sellele ma mõistan, et leping võib Kolooniate Kaitsejõudude poolt sõjaolukorra või otsese sõjaohu korral olla ühepoolselt pikendatud kuni kaheksa lisaaasta võrra.“
See „kokku kümne aastani“ pikendamise punkt ei olnud mulle teadmata - ma ju lugesin mulle saadetud infot korra või kaks - aga ma jäin nüüd mõtlema, kui paljud inimesed sellele lisale tähelepanu pöörasid. Ja neist, kes tähelepanu pöörasid, kui paljud arvestasid sellega, et neil tulebki kümme aastat teenida. Ma ise arvasin küll, et KKJ poleks neist kümnest aastast rääkima hakanud, kui poleks uskunud, et selline tähtaeg on neile oluline. Karantiini seaduste tõttu oli meil koloniaalsõdadest väga vähe teada. Kuid selle vähesegi meieni jõudnud info põhjal oli selge, et kosmoses polnud just kõige rahulikum aeg.
Ma kirjutasin alla.
„Paragrahv kaks: ma mõistan, et vabatahtlikult Kolooniate Kaitsejõududesse astudes nõustun käsitlema relvi ja kasutama neid Kolooniate Liidu vaenlaste vastu, kelle hulgas võivad olla ka teised inimeste relvajõud. Kogu oma teenistusaja jooksul pole mul õigust keelduda relvade käsitlemisest ega kasutamisest vastavalt mulle antud käsule, viidates usulistele või moraalsetele kaalutlustele, et teenistuskohustest kõrvale hoiduda.“
Huvitav, kui paljud vabatahtlikena sõjaväkke astunud nõuavad hiljem endale sõjaväeteenistusest keelduja staatust? Ma kirjutasin alla.
„Paragrahv kolm: ma mõistan ja annan endale täie selgusega aru, et täidan kohusetundlikult ja otsekohe kõik ohvitseride korraldused nagu see on ette nähtud Kolooniate Kaitsejõudude Üldmäärustikus.“
Ma kirjutasin alla.
„Paragrahv neli: ma annan endale täie selgusega aru, et olles vabatahtlikult astunud Kolooniate Kaitsejõudude ridadesse, nõustun ma kõigi meditsiiniliste-, kirurgiliste- ja raviprotseduuridega, mis leitakse Kolooniate Kaitsejõudude poolt sõjaväelise ettevalmistuse tõstmiseks vajalikud olevat.“
Siin see kõige tähtsam oligi: just selle punkti pärast kirjutas lugematu arv minusuguseid 75-aastaseid vanakesi igal aastal sellele lepingule alla.
Kunagi ammu ütlesin ma oma vanaisale, et kui ma saan nende vanuseks, on juba võimalik inimeste eluiga oluliselt pikendada. Ta naeris mu üle ja ütles, et minu vanuses tema samuti ei kahelnud selles, ning ikkagi on ta nüüd ettenähtud vanuses vanamees. Nüüd olin mina vanamees. Vanaduse puhul pole probleem mitte selles, et sul läheb rivist välja üks detail teise järel, vaid selles, et nad paganad lähevad rivist välja kõik korraga, pidevalt.
Sa ei saa vananemist peatada. Geeniteraapia, organite siirdamine ja plastiline kirurgia on kõik head kaitsevahendid vananemise vastu. Aga aja eest ei põgene. Sa saad uued kopsud, ja kohe on probleem näiteks südameklapiga. Sa saad uue südame ja kohe paisub su maks laste täispuhutava basseini suuruseks. Sulle siirdatakse uus maks ja peas lõhkeb veresoon. See aga on vanaduse trumpkaart - aju pole inimesed veel asendama õppinud.
Keskmine eluiga kerkis mõni aeg tagasi üheksakümne eluaastani ja püsib seal siiani. Me lisasime peaaegu kakskümmend aastat ütlusele “meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat...“ ja siin näis Jumal mõõt täis saavat. Inimesed võisid ka kauem elada ja tihti elasidki - aga nad elasid need viimased aastad vanade ja haigetena. Selles osas polnud palju midagi muutunud.
Mõelge ise: kui sa oled kakskümmend viis, kolmkümmend siis, nelikümmend viis või isegi viiskümmend viis, võid sa ikka vaadata optimistlikult oma võimalustele vastasseisus maailmaga. Kui sa oled kuuskümmend viis ja su keha hakkab üha kiiremini möödapääsmatu füüsilise kokkukukkumise poole liikuma, kõlab jutt salapärasest „arstlikust, kirurgilistest ja teraapilisest taastusest“ üha huvitavamana. Ning siis oled sa seitsekümmend viis, kõik su sõbrad on surnud ja sulle on siirdatud juba vähemalt üks põhiorgan, sa pead öö jooksul neli korda tualetis käima, sa ei saa ühestki trepimademest üles, ilma et su pea kergelt ringi käima hakkaks - seda kõike selle juures, et sind öeldakse olevat üsna heas vormis oma vanuse kohta.
Vahetada selline olelus kümne aasta täisväärtusliku, ehkki küll sõdides möödasaadetud elu vastu, hakkab tunduma kuradile kolme tilga vere andmisena. Eriti kui arvestada, et selle tehinguta oled sa kümne aasta pärast kaheksakümmend viis ning ainus erinevus sinu ja rosina vahel on see, et kuigi te mõlemad olete kipras ja eesnäärmeta, siis rosinal pole eesnääret kunagi olnudki.
Seega kuidas küll KKJ oskab vananemist tagasi pöörata? Seda ei teadnud siin keegi. Maa teadlased ei osanud seletada, kuidas nad seda teevad ega suutnud kõigile üritustele vaatamata nende tulemust korrata. Kaitsejõududega liitunud ei naase kunagi Maale, seega ei saa seda KKJ-i veteranidelt küsida. KKJ vaid värbab planeetidelt uustulnukaid, seega ka kolonistid ei tea midagi, isegi kui õnnestuks neilt asja kohta küsida, mis pole aga võimalik. Ükskõik mida KKJ värvatutega ka teeb, toimub see ainult KKJ kontrolli all olevatel aladel, kaugel riikide või globaalse võimu mõjualast. Seega ei saa ei Onu Sam ega keegi teine sind aidata.
Aeg-ajalt mõni seadusandlik organ, president või diktaator otsustab keelata KKJ-l uustulnukate värbamise, kuni nad oma saladused paljastavad. KKJ ei vaidle kunagi vastu, nad sulgevad oma esindused ja lahkuvad. Ühel heal päeval suunduvad kõik selle riigi seitsmekümne viie aastased elanikud välismaale turismireisile, kust nad enam kunagi ei naase. KKJ ei seleta midagi, ei anna mingeid vihjeid ega alust oletusteks. Kui tahad teada saada, kuidas nad inimesi jälle nooreks teevad, pead lepingu sõlmima.
Ma kirjutasin alla.
„Paragrahv viis: ma mõistan, et astudes vabatahtlikult Kolooniate Kaitsejõudude ridadesse, loobun ma oma rahvusliku ja poliitilise keskkonna, antud juhul USA kodakondsusest ning samuti loobun alalise elaniku privileegist, mis võimaldab mul elada planeedil Maa. Ma mõistan, et mu kodakondsus antakse sellega edasi Kolooniate Liidu üldise ning Kolooniate Kaitsejõudude konkreetse jurisdiktsiooni alla. Ma tunnistan ja mõistan, et kaotades oma lokaalse kodakondsuse ja loobudes planetaarsest alalise elaniku eelisest, satun ma keelu alla naasta kunagi Maale ja peale oma lepingulise teenistusaja lõppu Kolooniate Kaitsejõududes asun alaliselt elama ükskõik millises koloonias, kuhu Kolooniate Liit või Kaitsejõud mind määravad.“
Ehk selle paragrahvi sisu lühidalt kokku võttes: sa ei naase enam kunagi koju. See on Kolooniate Liidu ja KKJ poolt Maa ksenobioloogiliste õnnetuste nagu näiteks crimpi eest kaitsmise ettekäändel sisseviidud karantiiniseaduste võtmepunkt. Omal ajal toetasid kõik Maa asukad üksmeelselt seda seadust. Naljakas mõeldagi, kui kitsarinnaliseks muutub planeedi elanikkond, kui kolmandik tema meesoost kodanikest kaotab vaid aasta jooksul oma paljunemisvõime. Praegu suhtuvad inimesed enda isolatsiooni märksa väiksema entusiasmiga - neil on Maal igav, nad tahavad näha, mis toimub mujal universumis ning lastetu Suur Onu Walt on kõigi poolt unustatud. Aga vaid Kolooniate Liidul ja KKJ-l on hüperruumi mootoritega kosmoselaevad mis võimaldavad tähtedevahelisi lende. Sellised on lood.
(Seetõttu muutub kohustuse asuda teenistusaja lõppedes elama planeedil, mille Kolooniate Liit sulle määrab, tühipaljaks formaalsuseks: et vastavad kosmoselaevad on vaid neil, lähed sa tahes-tahtmata sinna, kuhu nad su viivad. Ja ei maksa loota, et nad lasevad sul endal kosmoselaeva juhtida.)
Karantiiniseaduste ja hüpermootori monopoli kõrvalprodukt on see, et praktiliselt pole võimalik pidada sidet Maa ja kolooniate vahel ning ka kolooniate endi vahel. Ainus võimalus on saata teade hüpermootoriga varustatud laevaga; KKJ vahendab sedasi (vastumeelselt) teateid ja infot planeetide valitsuste vahel, aga muid võimalusi lihtsalt pole. Võid ju muidugi püstitada raadioantenni ja oodata teateid kolooniatest, aga isegi Alfa, Maale kõige lähem koloonia, asub kaheksakümne kolme valgusaasta kaugusel. Nii et lähimagi planeediga jooksvate uudiste vahetamine pole sugugi lihtne.
Ma polnud küll kunagi huvi tundnud, aga arvan, et ilmselt just selle paragrahvi pärast loobus enamus inimesi lepingust. Üks asi on otsustada, et sa tahad jälle nooreks saada, hoopis teine asi on aga pöörata selg kõigele, mida sa oled teadnud; kõigile, keda sa oled tundnud või keda armastanud; loobuda kõigist oma kogemustest mida oled seitsme ja poole kümnendi jooksul kogunud. Pagana raske on jätta hüvasti kogu oma senise eluga.
Ma kirjutasin alla.
„Paragrahv kuus - viimane,“ lausus värbaja. „Ma mõistan ja annan endale täie selgusega aru, et seitsmekümne kahe tunni jooksul peale selle dokumendi lõplikku allkirjastamist või peale minu lahkumist KKJ transpordiga Maalt - sõltumata sellest, kumb leiab aset varem - loetakse mind surnuks kõigi koostööosaliste poliitiliste subjektide seaduste kohaselt - antud juhul siis USA Ohio osariigi seaduste järgi. Kõik mulle kuuluv vara jaotatakse vastavalt seadustele. Kõik legaalsed kohustused seaduse ees kaotavad kehtivuse seoses isiku surmaga ja annulleeritakse. Kõik isikut puudutavad juriidilised dokumendid, nii positiivse kui negatiivse sisuga, kaotavad käesolevaga kehtivuse; kõik võlad tühistatakse vastavalt seadusele. Ma mõistan ja annan endale aru, et kui ma pole veel astunud vajalikke samme oma vara jagamiseks, siis mu soovi põhjal tagavad KKJ mulle juriidilise- ja finantsabi, mis võimaldab korraldada vajalikud protseduurid seitsmekümne kahe tunni jooksul.“
Ma kirjutasin alla. Nüüd oli mul seitsekümmend kaks tundi elada jäänud. Piltlikult öeldes.
„Mis saab siis, kui ma planeedilt seitsmekümne kahe tunniga ei lahku?“ küsisin ma paberit värbajale tagasi andes.
„Ei midagi,“ ütles ta dokumenti vastu võttes. „Välja arvatud see, et kuna te olete juriidilises mõttes surnud ning kogu teie vara on vastavalt teie soovile laiali jagatud, siis teie õigused ravikindlustusele ja muudele sotsiaalsetele hüvedele on tühistatud või edasi antud teie pärijatele. Et te olete juriidiliselt surnud, ei oma te õigust mingile kaitsele ühiskonna poolt, alates näiteks laimust ja lõpetades mõrvaga.“
„Nii et igaüks võib mu karistamatult tappa?“
„Mitte just päris,“ lausus värbaja. „Kui keegi teid tapab, te olete aga ametlikult surnud, siis ma arvan et siin Ohios kvalifitseeritaks see haua rüüstamiseks.“
„Suurepärane,“ muigasin.
„Aga,“ jätkas ta veelgi ükskõiksemal toonil, „tavaliselt asi nii kaugele ei lähe. Ükskõik millal selle seitsmekümne kahe tunni jooksul võite te lihtsalt muuta oma otsust kaitsejõududega liitumise kohta. Lihtsalt helistage mulle siia. Kui mind pole kohal, jätke automaatvastajale oma nimi. Kui me oleme teinud kindlaks, et värbamise tühistamissoovi olete esitanud just nimelt teie, leping annulleeritakse. Ainult pidage meeles, et sel juhul kaotate te alatiseks võimaluse Kaitsejõududesse astuda. Kordusprotseduuri ei ole.“
„Arusaadav,“ laususin. „Kas ma pean nüüd vande andma?“
„Ei,“ sõnas värbaja. „Ma pean vaid selle dokumendi arvutisse sisestama ja teile pileti andma.“ Naine suundus tagasi oma arvuti taha, trükkis seal paar minutit ja vajutas siis sisestusklahvile.
„Arvuti vormistab teile nüüd pileti,“ lausus naine. „See võtab minuti.“
„Olgu,“ laususin. „Kas ma võin ühe küsimuse esitada?“
„Ma olen abielus,“ teatas naine.
„Ma ei tahtnud üldsegi seda küsida,“ ütlesin. „Aga kas teile tehakse tõesti selliseid ettepanekuid?“
„Kogu aeg. See on hirmus tüütu.“
„Tunnen teile kaasa,“ laususin. Naine noogutas. „Tegelikult tahtsin ma küsida, kas te olete kunagi kohanud kedagi KKJ-st?“
„Te peate silmas, et kedagi peale värvatute?“ Noogutasin. „Ei. KKJ-l on siin juriidiline isik, kes tegeleb värbamisega, aga ükski meist ei kuulu kaitsejõududesse. Ilmselt isegi peadirektor mitte. Me saame kõik info ja materjalid Kolooniate Liidu saatkonna inimestelt, mitte aga otse KKJ-lt. Ma arvan, et nad ei käi üldse Maal.“
„Aga kas pole tüütu töötada organisatsiooni heaks, keda te pole kunagi kohanud?“
„Ei. Töö on normaalne ja makstakse isegi üllatavalt hästi võrreldes sellega, kui vähe nad siinse kontori sisustamiseks kulutavad. Aga te liitute ju ka selle organisatsiooniga, millest te põhimõtteliselt midagi ei tea. Teid see ei tee ärevaks?“
„Ei,“ möönsin. „Ma olen vana, mu naine on surnud ja mul pole enam eriti põhjust siia jääda. Kas kavatsete ka kaitsejõududesse astuda, kui aeg kätte jõuab?“
Naine kehitas õlgu. „Mul pole midagi vanaduse vastu.“
„Mul polnud ka midagi selle vastu kui ma noor olin,“ laususin. „Alles vanaks saades hakkas see mind häirima.“
Arvuti kõrval olev printer hakkas sumisema ja väljastas asjaliku välimusega pangakaardi sarnase objekti. Naine ulatas selle mulle: „See on teie pilet, ühtlasi ka teie kui John Perry, KKJ noorsõduri isikutunnistus, nii et ärge seda ära kaotage. Teie süstik väljub otse siinse kontori eest kolme päeva pärast ja viib teid Daytoni lennujaama. Väljalend on kell 8.30 hommikul, tulge varakult kohale. Võite kaasa võtta vaid ühe mitte liiga suure pagasikoti, nii et valige kaasavõetavaid asju hoolega.”
„Daytonist jätkate kella üheteistkümnese lennuga Chicagosse ning seal istute kell kaks ümber Nairobi lennule. Ajavahe Nairobiga on umbes üheksa tundi, nii et sinna saabute kohaliku aja järgi kusagil keskööl. Teil on vastas KKJ esindaja ja siis on teil kaks võimalust: kas liikuda edasi kell kaks öösel mööda „oavart“ Kolooniate Orbitaalile või puhata veidi ning liigute mööda „oavart“ edasi hommikul kell üheksa. Ja siis olete juba KKJ-i kätes.“
Ma võtsin pileti. „Mis siis saab, kui mõni neist lendudest hilineb või tühistatakse?“
„Selle viie aasta jooksul mis mina siin töötan, pole ükski neist lendudest veel kordagi hilinenud,“ lausus värbaja.
„Ohoo,“ ütlesin. „Võin siis kihla vedada, et KKJ-i rongid liiguvad ka sõiduplaani kohaselt.“
Naine vaatas mind tuima pilguga.
„Teate, kogu siinoldud aja olen ma püüdnud nalja teha,“ tunnistasin.
„Ma tean,“ lausus naine. „Ma vabandan, aga huumorimeel opereeriti mult juba lapsena ära.“
„Sooh,“ venitasin.
„See oli nali,“ teatas naine ja sirutas mulle käe.
„Oih,“ tõusin ma püsti ja surusin ta kätt.
"Palju õnne, värvatu," lausus naine. „Edu teile seal tähtede juures.“
„Ma soovin seda südamest,“ lisas ta.
„Tänan teid,“ laususin. „Ma hindan seda.“
Naine noogutas, istus tagasi ning suunas oma pilgu jälle arvutiekraanile. See tähendas, et olin vaba.
Jälle tänavale jõudes nägin ma üle parkimisplatsi lähenevat vana naist, kes värbamiskontori poole tuli. Suundusin tema juurde.
„Kas Cynthia Smith?“ küsisin.
„Jah,“ vastas ta. „Kuidas te teadsite?“
„Tahtsin teile vaid sünnipäevaks palju õnne soovida,“ ütlesin ja viitasin käega taevasse. „Ning ehk näen teid jälle seal.“
Naine naeratas, kui talle öeldu mõte selgeks sai. Viimaks ometi olin sel päeval kellegi naeratama saanud. Asjad näisid paremaks muutuvat.
.................................................
.................................................
...või nii...
...uni, magus kui surm... kulunud aeg, ja lõputu teekond... ja siis valguse välgatus külmas pimeduses, ta soojendav puudutus end mulle aegamisi avamas... näidates tähti ja tillukesi maailmu... ja suuri värvilise gaasi keeriseid ja raevukat pulbitsevat tolmu.
Varbspiraalne galaktika.
Olles nii ilus ja majesteetlik, et ma ei suutnud muud, kui teda vaid ainiti vaadata. Ja kaduda sellesse suursugususse, mina – õrn, rumal ja tohutu.
Galaktika ja minu liikumisteed olid ilmsed. Polnud kahtlust, et me põrkume.
Polnud ka kahtlust, et mu pilk peegeldub paljudes teistes pilkudes. Ma teadsin seda, nagu ka seda, et selle päeva saabumine on paratamatu. Ja siiski ma üllatusin, kui esimest tibatillukest masinat enda kõrval lendamas nägin. Nii ruttu! Jah, masin nägi mind. Ma nägin, kuidas ta peegelsilmad mu vanale, armidega kaetud näole keskendusid. Nägin väikeseid tuldsülgavaid rakette, mis mulle läheneda püüdes hukkusid. Siis ilmus mu vaatevälja mikroskoopiline andur, mille ainus eesmärk oli mu nägu puudutada. Kahtlemata ajendas teda iha uue informatsiooni järele ja hulk uusi küsimusi. Me kohtusime poolel valguskiirusel. Ainult mina jäin ellu. Emalaev lendas minust mööda, heites viltuse pilgu sellele mu osale, mis kõige enam imestama pani – mu näole.
Minu ahter on kaunistatud raketidüüsidega.
Planeetidest suuremate ja iidsematena on mu mootorid külmad ja vaiksed nagu teie iidne maailm.
„Tere!” laususin.
Hääletult.
„Vend masin, tervist!”
Mu sõber aga jätkas oma teed ja hetke pärast olin jälle üksi.
Ja ma tundsin esimest korda, kui sügavaks ja lootusetuks oli mu üksindus muutunud.
Ja siis, eirates hoiatust, unustades oma kohustused, hakkasin ma uuest külalisest unistama. Mis kahju sellest oleks? Väike möödalendav robot, mitte midagi oskav…kuidas saaks selline seade mulle mingit ohtu kujutada?
Kuid see ei jäänud viimaseks kohtumiseks. Peagi lendas nii palju masinaid kohale, kui oleks lumetorm puhkenud. Mõned sooritasid külmavereliselt enesetapu, lennates mulle näkku. Teised lendasid mulle piisavalt lähedale, tundmaks mu külgetõmbejõudu, keerlesid mu taga ja rõõmustasid, et võisid mu tohutuid mootoreid näha. Nende laevukeste välimus ja ehitus olid sarnased esimesele mind külastanud laevale. Jälgides nende saabumistrajektoore ruumis ja ajas, avastasin nende reeturliku lõikepunkti. Seal asus üksik kollakas täht, mis koos naabertähtedega tekitaski neid laevukesi. Leppisin aegamisi uskumatu tõsiasjaga, et üks liik oli mu enne teisi avastanud. Igatahes polnud see galaktika nii lihtne koht, kui algul paistis. Möödus veidi aega, vahemaa kahanes, esmasaabujad taandusid, kuid nende asemele tuli paljudest kohtadest ohtralt uusi. Minu ees toimus lausa lihtsatest metallidest ja gaasidest ehitatud ning hapnikurikkasse jäässe aheldatud masinate paraad ning sadadelt tuhandetelt tähtedelt saabus igasugust elektromagnetilist müra: vaikset sirinat ja vilet, keerulisi laule ja häbituid karjeid.
„Tere! Kes sa, sõber, oled?” hüüdsid hääled. Olen see, keda näete mind olevat.
„Mida sa, sõber, meist tahad?” Seda, mida näete mind tahtvat, laususin neile. Vaikusega. See, mida te igaüks minus näete, määrabki piisavalt täpselt mu olemuse.
Kusagilt minu ja selle kollase tähe vahelt ilmusid elusolendid.
Nende esimene alus oli tilluke, primitiivne ja vapustavalt õrn. Nad pidid olema äärmiselt vaprad, et sellise laevaga nii kaugele tulla. Olendid, kellel oli tulnud lahkuda oma galaktika valgusest, peatusid poolel teel, pöörasid ringi ja suundusid tagasi koju, pingutasid kõigest jõust oma aluse mootoritega ja suutsid sobival hetkel peaaegu mu pöörase kiiruse saavutada. Siis nad aeglustasid uuesti oma lendu, lasid mul endani jõuda ja hoides arukalt ohutut distantsi, sobitasid oma laeva endale mugavale orbiidile.
Nägin, et tuhat automaatset masinat pikeeris mu poole.
Nad hõljusid mu kohal, siis laskusid.
Mu armid ja mu trajektoor reetsid mu vanuse.
Mu taga polnud ühtegi galaktikat. Isegi mitte tumedat, alles pooleldi sündinud galaktikat mitte. Tühjuses mu taga oli vähe takistusi. Komeedid on harvad, tähed veel harvemad ning isegi tavaline tolm on haruldane. Aga mu pragusid ja kraatreid täis nägu ütles neile uudishimulikele olenditele, et ma olen tulnud otsata kaugelt, et ma olen sama vana, kui nende kodumaailm.
Vähemalt nii vana.
„Laev on külm,” teatasid masinad. „Ilmselt uinunud olekus, aga võimalik ka, et surnud.” Ehk teisiti öeldes – hüljatud.
Minu külgedel on suured lüüsid – tühjad, suletud ja kindlalt lukustatud. Aga väiksemaid luuke ja uksi sai avada tugevalt lükates ja pärast instruktsioonide küsimist mitmed masinad just seda tegidki. Uksed, mis olid peaaegu alati suletud olnud, avanesid kergelt ja masinad leidsid nende tagant laskuvad koridorid ja suurepärases korras kulumata trepid, mis olid loodud humanoidide graatsiliste ning pikkade jalgade jaoks.
Olendid sooritasid oma viimase väikese sammu.
Kui nende jalad lõpuks mu treppidele astusid, ei saanud ma neid takistada. Ja inimesed tulid kahekaupa ja hulgakesi ettevaatlikult, kuid eesmärgikindlalt mu sektsioonidesse. Esmalt märkasin, et nad olid suurtes skafandrites, relvastatud ja rääkisid nende pehmete raadios kõlanud häältega kasutades keerulisi koode. Kui nad sügavamale mu sisse liikusid, siis vana õhk nende ümber muutus tihedamaks ja andurid näitasid, et see on hingamiseks kõlblik, et ohtrad elutagamissüsteemid ikka veel töötavad. See lubas mu külalistel võtta ära kiivrid, tõmmata korraks ettevaatlikult õhku kopsudesse, siis sügavamalt sisse hingata ja nende humanoidinäole ilmus naeratus.
„Tervist!” ütles esimene hääl, kuid kuulis vastuseks vaid enda närvilise hääle kaja.
Mu soomustatud kere sees on tohutu külm ookean kive, mida läbistavad suured käigud ja äkitselt ummikutega lõppevad tunnelid ning nii suured ruumid, mida pole võimalik ühe pilguga haarata, ehk ei jätkuks selleks ka kogu elueast. Neid täitis läbitungimatu pimedus. Kuid kõigil seintel ja lagedel olid lambid ja holoprojektorid, mida oli lihtne tööle panna, lisaks olid kõikjal tohutult kohalikke reaktoreid, mis vaid ootasid enda ülesäratamist, et täisjõuga tööle hakata.
Pikkamööda äratati mind üles.
Kuid ikkagi polnud mul häält.
Kas ma üldse oskasin kunagi rääkida?
Mõistsin, et ehk mitte. Ehk see, mida ma enda häälena mäletasin, oli kellegi teise oma. Aga kelle? Kuidas võis jätta aeg mu ilma sellest elementaarsest teadmisest?
Enamus külalisi liikus juba mu sees.
Lugesin nende arvu hoolikalt ja armastusega kokku. Kaksteist astmel neli ja veel mõned. Mis oli kaduvväike number võrreldes minu gigantsusega.
Aga siis saabusid uued laevad, nad tulid teiste tähtede juurest, teistest inimeste maailmadest. Uutel laevadel olid võimsamad, efektiivsemad mootorid. Ja ma mõistsin, et isegi kui nad on loomad, siis suudavad nad kiiresti kohaneda. Mis oli hea asi.
Kuigi – miks see hea oli?
Ja omades nüüd uut energiat, püüdsin ma oma uute partneritega rääkida, anudes neid ennast ära kuulama. Aga ma olin ikka tumm.
Peale tuule tasase sosina, juhuslike energipraginate graniitseintes ja kivide klõbina inimjalgade sammude all ei suutnud ma muud häält teha.
Inimeste arv kaheteistkordistus veelkord.
Peale seda ei juhtunud veidi aega midagi.
Kõik uurijad olid saabunud. Värskete jõududega kandsid nad kaardile iga tunneli ja ava ning määratlesid nad kõik.
Iga suurem ruum ja koobas sai nime vääriliseks. Mu erinevatest sügavustest leiti suured mered vee ja ammoniaagiga, metaani ja silikooniga. Nende keemilist koostist osati muuta, tehes nad elamiskõlbulikuks väga erinevatele eluvormidele. Mõistetavalt jätsid inimesed eksperimendi korras ühe veest koosneva mere puutumata, neile meeldisid selle soolad ning happed, selle pinnakihtide soojus ja sügavuste külmus ja tuleviku püsivale elukohale mõeldes ehitasid nad mere kivisele kaldale oma linnakese.
Ükskõik mida inimesed mu seest ka ei avastanud, mina avastasin selle koos nendega.
Kuni selle ajani polnud ma kunagi täielikult oma tohutut suurust, majesteetlikkust, oma kulunud ilu aduda suutnud.
Tahtsin oma külalisi tänada, ja ei saanud. Nagu ei suutnud neile kuuldavaks teha ka oma nukraid hoiatusi. Aga ma tundsin end oma tummuses järjest mugavamalt. Kõigel on oma põhjus ja pole oluline, kui suur ja imeline ma olen, ma pole midagi võrreldes nende tarkade olenditega, kes mind lõid... kes olen mina, tühipaljas masin, et nende otsatuid teadmisi kahtluse alla seada?
Mu veeookeanide all asusid endistviisi tohutud vedela vesiniku ookeanid.
Kahtlemata oli see kütus mu magavate mootorite jaoks.
Inimesed õppisid, kuidas parandada mu pumpasid ja hiiglaslikke reaktoreid ja neil õnnestus üks neist tohututest masinatest käivitada, kasutades kiire plasma katselist plahvatust. Plasma osutus kuumemaks, kui arvata võis, ning lisaks veel palju võimsamaks.
Ja siis me suundusime nende galaktikasse.
See oli nimetatud emade sekreedi järgi Piimateeks.
Hakkasin tunnetama selle tolmu ja tolmu nõrk kuumus soojendas mu vana nahka. Minu all oli veerand triljonit tähte ja lisaks veel sajad triljonid maailmad, osades neist oli elu, teistes mitte. Täielikust tühjusest kukkusin ma kohaliku maailma südamesse. Kümned tuhanded olendid olid näinud mu saabumist ja loomulikult saatsid paljud neist mulle vastu oma tillukesed laevukesed, mis seejärel tiirlesid mu ümber aupaklikul kaugusel ja küsisid paljudel eri häältel luba pardale tulla või siis teatasid valjuhäälselt oma õigustest minule.
Inimesed ütlesid kõigile ei. Algul viisakalt, seejärel aina järsemalt.
Ma kuulsin nende külmi ametlikke sõnu tähtedevahelisest seadusest ja hüljatud laeva staatusest.
Seejärel saabus ärev, pingeline vaikus.
Üks kutsumata külalistest otsustas tegutseda. Ta ründas hoiatamata, muutes inimeste tähelaevad tuleks ja rusudeks.
Olles sõjaks ette valmistamata, otsustas enamus vastaseid kohe taanduda. Kohale jäid vaid mõned kõige vägivaldsemad, tühjendades oma relvad mu soomustatud korpuse vastu. Aga kui ma olin vastu pidanud kokkupõrgetele valguse kiirusel lendavate tohutute komeetidega, siis nende triitiumpommid ja röntgenlaserid ei suutnud mulle midagi teha. Mitte midagi. Inimesed, kes olid turvaliselt minu sees, jätkasid pommitamist eirates oma igapäevaelu, parandasid ja taaskalibreerisid mu vana soolestikku, ajal kui nende vaenlased murdsid oma hambaid mu tohutu kere vastu.
Üksteise järel väljusid tähelaevad lahingust ja suundusid koju tagasi.
Meeleheitel võimetusest midagi korda saata, võtsid viimased olendid ette veel ühe arutu katse. Nende kapten suunas oma laeva otse mulle näkku, juhtis selle läbi kraatrite ja suunas lähima lüüsi poole. See oli vapper ja meeleheitlik ja läbimõtlemata tegu. Väljageneraatorite, laserite ja antimateeria kahurite võrgustik asus sügavates punkrites. Igiammustel aegadel pidid nad mind kaitsma komeetide ja muude halbade üllatuste eest. Nagu ka muid mu süsteeme, olid inimesed neid uurinud, neist aru saanud ja neid parandanud. Ja nüüd, ühendades kättemaksu ja armulikkuse, kasutasid nad lasereid ründajate seadmete ja relvade rivist väljalöömiseks ja vangistasid ellujäänud.
Ja siis möirgasid nad kogu oma galaktikale.
„See laev on meie!”
„Meie!”
„Nüüd ja alati! Laev kuulub meile...!”
...või nii
Tänaval vaadati mind imelikult. Mitte nii, nagu näeksid kohalikud elanikud esimest korda valget inimest, vaid kuidagi teisiti. Mitte kohe ei õnnestunud mul neid pilke dešifreerida.
Siis mõistsin, et nii vaadatakse oma vanu häid tuttavaid, kes on järjekordse rumalusega hakkama saanud. Mõistmise, kaastunde ja heasüdamliku irooniaga.
Algul ma mõtlesin, et mul on lihtsalt püksilukk lahti ununenud, kuid kontrollimine näitas, et selle garderoobi osaga on kõik korras. Seejärel ma loobusin veidrate pilkude põhjuse üle juurdlemast ja jätkasin oma teed.
Pank oli suletud. Selgus, et pangad töötavad siin vaid lõunani. Peale siesta algust suundusid teenistujad koju puhkama. Selline normaalne tava. Mulle see meeldis. Mul polnuks midagi sellise töögraafiku vastu.
Ragistasin ajusid ja püüdsin välja mõelda, kus veel võidakse raha vahetada. Teise panga otsimine ei tundunud eriti perspektiivse tegevusena, sest kui juba selle linna prestiižses ärikvartalis asuva panga uksed olid suletud, siis polnud eriti tõenäoline, et mõni teine pank avatud olnuks. Kui siin üldse mõni teine pank on.
Siis tuli mulle pähe, et oleksin võinud valuutavahetuse kohta hotelli uksehoidjalt küsida (kes ei oleks tagantjärele tark?), kogusin oma mõistuse kokku, keerasin kinganinad hotelli poole tagasi ja kohe peatasid mind kaks politseinikku.
No vähemalt nägid nad politseinike moodi välja. Kuigi olid erariietes.
Aga kõigi riikide seadusevalvureil on silmis sarnane pilk. Neil siin olid vähemalt heasüdamlikud näod. Ja nägudel põhjusetult laiad naeratused.
„Senjoor hispaania keelt räägib?” küsis üks mentidest.
„Ja siis?” vastasin. Naeratused muutusid veel laiemateks.
Mis aga ei takistanud nende naeratuste omanikel mulle politseiniku töötõendit demonstreerida – ühte kahe peale.
„Kas ma tegin midagi valesti?” küsisin.
„Oi ei,” vastas üks mentidest. „Aga, senjoor, me paluksime teil endaga kaasa tulla.”
„Kuhu?” soovisin teada.
„Jaoskonda.”
„Ma ei näe teie jutus loogikat,” teatasin. „Kui ma midagi seadusevastast pole teinud, ja nii see on, sest ma pole veel üldse midagi teha jõudnud ning ka teie sõnad kinnitavad seda teooriat, siis mida ma teie jaoskonnas teen?”
„See on vaid teile enda huvides,” lausus ment ja naeratas veelgi laiemalt.
Ma hakkasin juba muretsema, et ega ta suu äkki ei rebene.
Tuleb öelda, et ma suhtun üsna suure ettevaatusega tundmatutesse inimestesse, kes teatavad, et ma pean omaenda huvides neid kuulama. Tavaliselt lähevad need „enda huvid” mulle kalliks maksma, nii et juba mõnda aega saadan ma selliseid seltsimehi kuhugi kaugele, aga praegu polnud ilmselgelt sellise olukorraga tegemist. Saata kuhugi kaugele kohalikke võimuesindajaid esimesel päeval peale võõrale maale saabumist pole just kõige targem käitumisviis.
Seega läksin nendega.
Hea vähemalt, et nad makku peksma ei hakanud.
Nagu selgus, polnud meie lühikese jalgsimatka lõppsiht mitte tavaline jaoskond, vaid kohalik komissariaat. Ja viidi mind mitte ükskõik kelle, vaid lausa linna politseiülema juurde, millest mu kahtlustav olek vaid toitu sai. Elu on meid, venelasi, õpetanud alati kõige hullemat ootama.
Linna politseiülem kandis khakivärvi pluusi ja pükse ja vaatamata ta peakohal aeglaselt tiirlevale ventilaatorile, kaunistasid ta pluusi kaenlaaluseid higiringid. Veel olid politseiülemal mustad vuntsid, hallid oimukohad ja sigarijunn suunurgas. Olukord hakkas meenutama stseeni mõnest odavast ameerika märulifilmist.
Meie saabudes tõusis politseišeff laua tagant, tuli meile vastu ja surus tugevalt mu kätt.
„Tere tulemast meie maale, jefe,” lausus ta.
Ära sa ütle. Ja mina veel arvasin, et tiitlit „jefe” kasutatakse vaid Medellini kartelli võimuladvikus kuulsusrikkas Kolumbias. Ah ja, seal on veel Cali kartell ka. Igatahes stseen odavast märulifilmist jätkus.
Vaevumärgatava pealiigutusega saatis šeff oma alluvad minema, palus mul end toolil mugavalt sisse seada ning kostitas mind sigariga. Keelduma ma ei hakanud ning seejärel me suitsetasime paar minutit vaikides, millest ruumis valitsev absurdne õhkkond vaid üha tajutavamaks muutus.
„Te olete Venemaalt,” lausus mees viimaks, kui olin juba veerandi sigarist ära tõmmata jõudnud.
See polnud küsimus, vaid konstateering. Aga linna politseiülema informeerituses polnud midagi erilist. Tema alamad võisid saada info tolliametnikult või hotellitöötajatelt.
„Jah,” laususin.
Eitada olnuks rumal.
„Võimas maa,” lausus ülem. „Suur maa.”
Ei saa vastu vaielda.
„Mulle Venemaa meeldib,” teatas ta.
„Mulle ka meeldib,” nõustusin patriootiliselt.
Huvitav, küsib ta ka seda, kas meie linnade tänavatel jalutavad balalaikat mängivad karud? Ei küsinud.
„Teid nähti panga juures,” lausus mees. „Tahtsite raha vahetada?”
„Jah,” ütlesin ettevaatlikult, olles rabatud ta taiplikkusest. „Kas see on kuritegu?”
„Ei, mis te nüüd.” Ülemuse nägu tõmbus naerule ja paljastusid suitsetamisest kollased hambad. Selle puuduse kompensatsiooniks olid aga kõik hambad omal kohal, niipalju kui ma oma toolilt näha võisin. „Lihtsalt meie pangad töötavad vaid kuni keskpäevani, praegu on aga kell juba neli.”
„Seda ma märkasin jah,” laususin.
„USA dollarid?”
„Jah.”
„Ja mis summa te soovisite vahetada?”
„Tuhat.”
Ülem tõmbas lauasahtli lahti, tuhnis selles natuke ja viskas lauale portsu kohalikke tugrikuid, nagu Vladimir nende kohta öelnud oleks.
„Pangakurss.”
Ulatasin šefile kümme sajadollarilist rahatähte, lugesin kohalikud tugrikud üle ja olin veidi üllatunud, kui neid osutus olema täpselt nii palju, kui pidigi olema vastavalt panga ukse juures rippunud tahvlikese vahetuskursile ning hakkasin mõtlema, mille sisse tugrikud pakkida, kuna taskusse nad ilmselgelt ei mahtunud.
„Annan teile ajalehe,” ütles ülem. „Kui te muretsete raha või enda turvalisuse pärast, siis mu kaastöötajad saadavad teid hotelli. Aga tegelikult pole teil midagi karta. Belize on rahulik linn ja me suhtume välismaalastesse väga heasüdamlikult. Eriti sellistesse välismaalastesse.”
Tunnetasin mingiti mulle arusaamatut tähendust sõnas „sellistesse”. Seal oli sellist mitmetähenduslikkust kui vanas naljas, mis oli vaid meile kahele mõistetav. Aga tegelikult ei taibanud ma üldse, mis mõtte politseiülem sellesse sõnasse pani.
Huvitav, mis kuradi pärast ta taalasid pangakursiga vahetab? Mis kasu ta sellest saab? Ja üldse, mis ajast politseiülem rahavahetamisega tegeleb? Teenib kõrvalt, sokutades taalad kuhugi mingi teise kursiga?
Ilmselt on taktitundetu talt seda küsida.
„Te olete muidugi turist,” ütles politseiülem.
Ja jälle see mitmetähenduslikkus. Seekord sõna „turist” puhul. Just kui sooviks ta midagi muud öelda.
„Ja, turist.” Mulle näis, et ei tasu politseiülemale oma ajutise bossi sõidu eesmärkidest eriti rääkida. Pagan seda teab, milline bossi vana sõbra maine siinses liivakastis on.
„Ja teie kaaslane on ka turist?”
Aga miks ta praegu sedasi naeratas?
„Täpselt,” vastasin. „Me mõlemad oleme turistid.”
Et täielikku hullumaja õhkkonda luua, puudusid veel vaid fraasid mulle juba lapsepõlvest saadik meeldinud vanast filmist nimega „Briljantkäsi”. Nimelt „russo turisto obliko morale”. Ainult et kangelaslinn Belize peapolitseinik oleks seda nalja vaevalt hinnata osanud.
„Millal te matkale suundute?” Jälle fraas, millega mõeldi midagi enamat, kui tavaline huvi või viisakus ette näinuks.
„Me pole veel otsustanud,” laususin.
Šeff sukeldus jälle oma kirjutuslaua sahtlisse. Seekord tõi ta lagedale paksu paeltega kinniseotud papist mapi. Ma polnud selliseid mappe vist juba aastat kakskümmend näinud.
„Arvan, et see aitab teil täpset kuupäeva määrata,” teatas ülem mulle mappi ulatades. „Siin on kõik, mis teile otsustamiseks vajalik on.”
Jaburus muudkui suurenes.
Ilmselgelt pidas politseiülem mind kellekski teiseks, aga peale seda, kui ta nii kenasti aitas mul raha vahetada, ei tahtnud ma teda kurvastada. Seepärast võtsin mapi vastu, lubades selle sisuga ilmtingimata tutvuda.
„Ma ei julge teid enam kauem kinni pidada, jefe,” lausus linna korrakaitsjate ülem ja naeratas mulle kui oma vanale tuttavale.
Pomisedes midagi arusaamatut vastuseks, lahkusin ta kabinetist. Ühes käes oli mul toekas mapp, teises ajalehte keeratud raha. Suunurgas tolknes aga lõpuni suitsetamata ja õnnelikult kustunud sigar. Mendid saatsid mind väga tõsiste pilkudega, millest võis välja lugeda midagi austuse sarnast. Või kes neid belizeelasi teab. Mina igatahes mitte. Nende pilkudest võis ehk ka veel midagi muudki välja lugeda.
Tänaval ootas mind päevitunud tüüp kortsunud valges ülikonnas a la Ostap Benderi unistus. Ilmselgelt oli tegemist eurooplasega, naha pruun värvus oli aga seletatav kas sagedaste solaariumiskäikudega või kauaaegse troopikas elamisega.
Kuidas ma aru sain, et ta mind ootas? Väga lihtsalt. Ta kõnetas mind.
„Sülitage see rõvedus suust välja,” ütles tüüp. „Pealik Marquez suitsetab odavaid võltsinguid. Võin teile ehtsaid Havanna sigareid pakkuda.”
Võtsin ta nõu kuulda, sülitasin sigari maha ja ütlesin, et ei soovi praegu rohkem suitsetada.
„Arusaadav,” lausus tüüp. „Pealik Marquezi sigarite järel ei naase suitsetamissoov niipea.”
Ilmselt on tegemist kogu linna hõlmava hullumajaga, mõtlesin ja võtsin suuna hotellile. Tüüp sättis end mu kõrvale.
„Kuidas linn meeldib?”
„Pole aimugi,” vastasin. „Me alles saabusime.”
„Noobel linn,” lausus tüüp. „Vaikne. Peaaegu midagi ei juhtu.”
„Ma kadestan linlasi,” laususin.
„Tutvute kohalike oludega ka või ronite kohe dšunglisse?” küsis tüüp.
„Selle viimasega vist veidi ootame.” Alles nüüd ma taipasin, et see tüüp rääkis minuga inglise keeles ja et vastasin ma talle samas keeles. Pealik Marqueziga rääkisime me hispaania keeles. „Aga mis siis?”
„Lihtsalt tunnen huvi,” ütles tüüp. „Mina olen Henry.”
„Aleks.”
„Holden, Henry Holden.”
„Lihtsalt Aleks.”
„Väga meeldiv tutvuda.”
„Mul ka.”
Pool kvartalit läbisime vaikides.
„MI-5,” teatas tüüp.
Ja nüüd tegin ma lolluse.
Erudeeritud inimese ja igakülgselt arenenud isiksusena ma teadsin, et MI-5 on seesama, mis „Intelligence Service” ehk siis brittide vastuluure. Ja et tutvustas see tüüp end peaaegu kui agent 007.
Kuna Belize on Suurbritannia kuninganna jurisdiktsiooni all, polnud midagi imelikku selles, et maal võivad asuda briti vastuluure agendid. Imelik oli see, et üks neist otsustas minu tagasihoidliku isiku vastu huvi üles näidata. Ning äärmiselt üllatununa otsustasin ma naljaga vastata. Siis näis see mulle hea mõttena.
„KGB,” laususin. „See tähendab FSB.”
„Ei midagi hullu, meil ajavad ka mõned töötajad siiani neid nimesid segi.” Ta näole ilmus kerge naeratus, kuid rääkis ta täiesti tõsiselt. „Kuigi ootasime me kedagi GRU-st. Või SVR-ist.”
„Me oleme ägedamad,” teatasin.
„Seda küll,” nõustus Holden. „Kuigi teie kolleeg pole eriti tegevagendi moodi.”
Ja mina olen siis sarnane?
„Ta on analüütik,” selgitasin.
Holden noogutas tunnustust väljendavalt peaga. Ilmselt lisas analüütiku kohalolek meie tandemile kaalu.
„Teistega juba tutvusite?” küsis Holden.
„On vaja?”
„Ameeriklastest pole nagu tavaliselt mingit kasu,” lausus Holden. „Mossadi poisid pole ka ennast millegagi ilmutanud.”
Nagu sellistel juhtudel öeldakse, harvendas skisofreenia meie ridu. Kuidas ta saab sellist jama nii tõsise näoga rääkida? Ma ei usu mitte kunagi, et kahe potentsiaalselt vaenuliku vastuluure esindajad võivad tänaval lobiseda nagu sõbrad.
Huvitav, kas pealik Marquez pidas mind ka luurajaks? Tuleb ta mapi sisu hoolikalt uurida...
Ilmselt märkas Holden mu näoilmes midagi väära, sest ta aeglustas järsult sammu.
„Ega ma teid ei šokeerinud?”
„Veidi,” tunnistasin. „Ma ei oodanud sellist... avameelsust.”
„Vabandage,” lausus Holden. „Tutvuge dokumentidega, mille Marquez teile andis. Ehk leiate sealt midagi endale kasulikku. Enne kui te dšunglisse ronite, räägime teiega veel korra.”
„Loomulikult,” lubasin talle.
„Kui midagi on, siis ma elan kaldapealsel bungalos. Õelge rannas ükskõik millisele poisikesele, et soovite Henry Holdenit leida ja teile juhatatakse teed.”
„Pean meeles.”
„Kohtumiseni,” ütles Holden ja jättis mu lõpuks rahule ning suundus komissariaadi poole.
Või sedasi käivad neil siis asjad – lihtsalt. Soovite kokku saada maailma kõige laiahaardelisema eriteenistuse agendiga, küsige poisikestelt ja nood juhatavad... teed rannaäärsesse bungalosse.
Kui ma oleks olnud teletäht, pidanuks mind selles majas ootama Valdis Pelšs koos programmi „Hanekstõmmatu” võtterühmaga. Koos suure tordi ja lillekimbuga.
Aga ma ei olnud teletäht.
Ja Stas, kes mu sellele reisile sokutas, oleks vaevalt nii palju raha hakanud kulutama, et mind siin lolliks teha.
Vaevalt oleks hakanud, see oli pehmelt öeldud. Tegelikult poleks ta hakanud mitte kunagi nii palju raha kulutama. Tal ilmselt polnudki nii palju raha.
Tähendab et jääb järele kaks varianti. Kas on kogu Belize üks suur avatud piiridega hullumaja või peetakse mind siin kellekski teiseks.
Variant hullumajast tundus mulle usutavam. Sest eriteenistuste agendid ei peaks käituma nii, nagu tegi seda Henry Holden. Ja politseipealikud samuti mitte. Aga huvitav, mis seal mapis on? Väikeste roheliste tulnukate salajaste sidekanalite plaan? Kaart paralleelmaailmadesse viivate portaalide asukohtadega?
No ja siin --> VEEL MÕNED enda lõbuks & harjutamiseks tõlgitud killukesed...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar