The Atlantis Gene

A.G. Riddle
The Origin Mystery 1
2013 a.
489 lk.

THE GREATEST MYSTERY OF ALL TIME...
THE HISTORY OF HUMAN ORIGINS...
WILL BE REVEALED.
*****
70,000 years ago, the human race almost went extinct.
We survived, but no one knows how.
Until now.
The countdown to the next stage of human evolution is about to begin, and humanity might not survive this time.
*****
The Immari are good at keeping secrets. For 2,000 years, they've hidden the truth about human evolution. They've also searched for an ancient enemy--a threat that could wipe out the human race. Now the search is over.

Off the coast of Antarctica, a research vessel discovers a mysterious structure buried deep in an iceberg. It has been there for thousands of years, and something is guarding it. As the Immari rush to execute their plan, a brilliant geneticist makes a discovery that could change everything.

Dr. Kate Warner moved to Jakarta, Indonesia to escape her past. She hasn't recovered from what happened to her, but she has made an incredible breakthrough: a cure for autism. Or so she thinks. What she has found is far more dangerous--for her and the entire human race. Her work could be the key to the next stage of human evolution. In the hands of the Immari, it would mean the end of humanity as we know it.

Agent David Vale has spent ten years trying to stop the Immari. Now he's out of time. His informant is dead. His organization has been infiltrated. His enemy is hunting him. But when David receives a coded message related to the Immari attack, he risks everything to save the one person that can help him solve it: Dr. Kate Warner.

Together, Kate and David must race to unravel a global conspiracy and learn the truth about the Atlantis Gene... and human origins. Their journey takes them to the far corners of the globe and into the secrets of their pasts. The Immari are close on their heels and will stop at nothing to obtain Kate's research and force the next stage of human evolution--even if it means killing 99.9% of the world's population. David and Kate can stop them... if they can trust each other. And stay alive.

Arvamus:

See EI OLE ulme (minu jaoks...), see on kõige puhtam triller. Ja ehk veel täpsemalt tehnotriller.
Miks ta mul ulmeraamatute all ette juhtus on arusaamatu. Või no mitte päris... Igasuguseid trillereid ma viimase 10-20 aasta jooksul palju lugenud ei ole, nii et võrdlusmaterjal on mul kasin, aga minul tekkisid seda raamatut lugedes paralleelid Dan Browni loominguga - no näiteks Da Vinci koodiga. Ja see mahub ju meil Eestis vist ka ulme alla.

Sisu: natside allveelaev Antarktikas, inimese suur arenguhüpe 70 000 aastat tagasi, autism, mingi salapärane luurefirma, mingid immrid, geenid...

Kui veelkord Browniga võrrelda, siis Browni raamatutes oli selliseid huvitavaid fakte ja faktikesi mis näiteks minule üllatusena tulid ja mis huvitavad olid. Riddle'i raamatut lugesin ma üle 100 lehekülje ja ei leidnud midagi uut ega huvitavat.
Vaid mõned linnalegendid. Ainus märkimisväärne asi oli see, kuidas üks endine LKA agent raamatus põhjendas, miks ta 11. septembri terrorirünnakute ametlikku versiooni karvavõrdki ei usu:

"Igal terrorirünnakul peab olema oma eesmärk. 9/11 stiilis rünnakut saab korraldada vaid 1 kord. Miks ei püütud selle rünnakuga saavutada maksimaalset tulemust? 20-30 lennukiga sooritatud rünnak oleks ju kogu USA täielikku kaosesse viinud...
Seega miks rünnati vaid 4 lennukiga? Ei leitud rohkem piloote, ei viitsitud neid rohkem välja õpetada - jabur ju? Sel konkreetsel hommikul oleks lähedastelt lennuväljadelt olnud võimalik kokku vähemalt 30 lennukit üle võtta.
Miks ei rünnatud Valget Maja, Kongressi, CIA peakorterit jne.?
Miks valiti ründamiseks päev, mille kohta oli pikalt ette teada, et sel päeval on president Floridas?
Järeldus. Rünnakutega taheti vaid sõjahüsteeriat õhutada (edasise eesmärgiga Iraagi ja Afganistani ründamine) ning börsikrahhi tekitada (kes teenisid börsilanguse pealt kõige enam...)."

Aga nagu ma juba ütlesin, mina esimesel 100 leheküljel ulmet ei näinud ja et loetu isegi Ban Browni raamatutest kesisem oli, siis jätsin raamatu pooleli. Mul on nii palju tõeliseid ulmekaid lugemisjärjekorras, et kehva (? - no ega ma ju tegelikult ei tea, kui heaks lugemata jäänud 2,8 osa võivad muutuda) trilleri peale ei raatsi ma oma aega raisata. Hindeks seega üks.

Olympus

Ben Winston
Talosian Chronciles 1
2014 a.
313 lk.

Over four-thousand years ago, a star ship crashed on the dark side of the moon. Acting on its final orders, the AI began repairs, and then searched for a new crew. Finding Ian Williams, a virtual clone for its original commander, the AI contacts him and convinces him to undertake the challenge of getting the big ship back in space and protecting the Earth from the enemy that originally caused it to crash. Can Ian do what needs to be done without any of the governments of the planet finding out about it? Will one star ship be enough to protect the planet? Will the damn thing even be able to fly again?

Arvamus:

Ei siin ole arvata midagi. Raamat teismelistest ja ilmselt teismelistele. Mulle aitas paarikümne lehekülje lugemisest, et mõista - mina olen selle raamatu sihtgrupi jaoks juba kaugelt liiga vana. Kurb küll, aga aeg lendab... :).

Talosian Chronciles 2

Sisust. Nelja tuhande aasta eest on Kuu tagaküljele mingi tulnukate laev hädamaandumise teinud. Laeva meeskond evakueeris end Maale ja segunes seal kohalikega. Nüüd on laeva tehisintellekt viimaks laeva lennukorda putitamisega ühele poole saanud ja hakkab laevale meeskonda otsima-värbama. Maalt oma kunagise meeskonna järeltulijate hulgast, et kellel õige dna on. Ja kellegi Iani nimelise teismelise valib AI kõigepealt laeva kapteniks... No ja mingi vaenlane (see kes aastatuhandete eest laeva alla tulistas) on seal kusagil kosmoses ringi luusimas ja loomulikult tuleb Maad nende eest kaitsta.

Nii et selle raamatu sain eriti kähku loetud ;D, ja siin pole hindega vaja ka mingit matemaatikat teha, 1 on poolelijätmise märgiks hindeks ja üheks see hinne ka jääb.

Ja millegi tõlkimisega pole siin ka mõtet aega raiskama hakata...

Seeds of Earth

Michael Cobley
Humanity's Fire 1
2012 a.
640 lk.

The first intelligent species to encounter mankind attacked without warning. Merciless. Relentless. Unstoppable. With little hope of halting the invasion, Earth's last roll of the dice was to dispatch three colony ships, seeds of Earth, to different parts of the galaxy. The human race would live on ... somewhere.

150 years later, the planet Darien hosts a thriving human settlement, which enjoys a peaceful relationship with an indigenous race, the scholarly Uvovo. But there are secrets buried on Darien's forest moon. Secrets that go back to an apocalyptic battle fought between ancient races at the dawn of galactic civilization. Unknown to its colonists, Darien is about to become the focus of an intergalactic power struggle where the true stakes are beyond their comprehension. And what choices will the Uvovo make when their true nature is revealed and the skies grow dark with the enemy?

Arvamus:

No on õnnetu lugu - ma pean silmas mitte raamatut ennast vaid selle lugemise protsessi. Raamat (ning sari) peaks iseenesest ju asjalik olema kuna ta on mitmel suurel ulmesaidil ära mainitud. Teisalt Amazonis on ta lugejatelt saanud keskmiseks hindeks küll vaid veidi üle kolme, Goodreadsis on hinne samuti vaid kolm kopikatega...

Mina olen seda raamatut viimasel kahel aastal kolm korda lugema hakanud. Iga kord olen alustanud sealt, kus eelmisel korral lugemine pooleli jäi. Nüüd kolmandal katsel jõudsin lugemisega viienda peatükini (Catriona) ja nüüd loobusin lõplikult.

Võib-olla kusagilt alates läheb lugu põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks (s.t. lihtsalt huvitavaks) ja ilmneb, et tegu on väga asjaliku ulmesarjaga. Mina kolme katse tulemusel kahjuks nii kaugele ei jõudnud - kõik mu eespool nimetatud asjad sinnamaale kuhu ma lugemisega jõudsin, puudusid. Täielik piin oli end neist vähestestki loetud lehekülgedest läbi närida. Selge see, et korralik raamat algas korraliku sissejuhatusega aga kas see sissejuhatus peab siis just selline olema, mis lugejat eemale peletab? Ja lisaks sellele, et loetu oli lihtsalt igav, oli seal minu jaoks ka üks teine probleem, millest veidi hiljem.

Olgugi et ma lugemisega kaugele ei jõudnud, siis sarja süšeest mõningase ettekujutuse ikka sain.

Kunagi ründavad maad mingid tulnukad ja näib et inimkond on hukule määratud. Kiiruga jõutakse ehitada kolm suurt laeva ja jõutakse need mingi hulga inimestega eri suundades galaktikasse lennutada. Et ehk õnnestub ühelgi laevadest elamiskõlblik planeet leida, see asustada ja seega inimesed väljasuremisest päästa. Raamatu sündmused algavadki sellisel planeedil kuhu üks inimeste laev 150 aastat tagasi jõudis ja kus inimesed nüüd sõbralikult koos sealsete asukatega koos elavad. Planeeti juba ammu enne inimesi asustanud tegelased on sündmuste alates nii rohelise maailmavaatega kui veel olla annab, nende minevikus on aga midagi väga sünget ja pahaendelist mis küll hetkel juba täielikult ajaloohõlma on kadumas.
Ühel päeval saadakse planeedil aga teade, et inimeste kosmoselaev Maalt on kohe sinna jõudmas. Selgub et ülejäänud inimkond Maal ei saanudki omal ajal hukka vaid mingi galaktiline suurvõim jõudis viimasel hetkel jaole ja päästis inimesed hävitamisest. Inimesed Maal on nüüd selle suurvõimu väikesed liitlased. Selgub ka, et planeet, kuhu põgenike laev omal ajal maandus, asub just selle suurvõimu ja ühe teise galaktilise tegija piiride vahel. Vaevalt need galaktilised suurjõud ühe tühise planeedikese vastu erilist huvi tunneksidki, kui poleks seda planeedi esma-asukate kauges minevikus olevat tumedat saladust, mis mõlemale poolele suurt huvi pakub. Ja kui suurte huvid on mängus, siis kes hoolib väikestest. Aga siin on vist lugu nii, et seekord võib väike ohtlik olla ja valusasti hammustada.

Ja nüüd siis see teine asi, mis pani lugemist pooleli jätma. Raamatu sissejuhatavas alguses on palju juttu planeedist ja seda enne inimesi asustavatest tegelastest ning nende eluviisist. Ja see on pannud raamatu autori igavese hulga "aborigeenide" sõnu ja mõisteid välja mõtlema. Millest mina aru ei saa, ja kui sõna tähendus ongi teksti põhjal aimatav, siis need kuradi sõnad ei jää meelde ja kui sama sõna järgmine kord vastu tuleb, siis ma vahin seda jälle nagu vasikas uut aiaväravat. Ning lisaks neile väljamõeldud sõnadele on tekst üldse sellises inglise keeles, mis minul üle jõu ning viitsimise kippus käima. Ma olen sadu inglise keelseid romaane lugenud ja ikka tuleb aegajalt pilk sõnaraamatusse heita, aga seda, et ma tükati ilma sõnaraamatuta tekstist üldse midagi aru ei saa, pole mul küll ammu juhtunud. Nüüd ja siin oli selliseid kohti igatahes ohtralt.

Seepärast lõpetasin viimaks enesepiinamise ja kandsin raamatu (ja seega ka kogu sarja) loetamatute nimekirja. Ja poolelijätmist jääb minu hindeskaalas märkima 1.

The Synchronicity War Part 2

Dietmar Wehr
The Synchroncity War 2
2014 a.
312 lk.

The alien race bent on exterminating Humanity is winning. Victor Shiloh's precognitive visions are slowing them down but not stopping them. Time is running out. When Shiloh gets the vision that he's been dreading, of a devastating attack on Earth, his only hope to pull Humanity back from the abyss rests with his A.I. pilots. Fiercely loyal, they will defend Humanity at all costs...and will avenge us if we fall.

Arvamus:

Nagu ma Wehri sarja esimesest osast kirjutades kartsin, jäigi selle raamatu lugemine mul poole peal katki.
Kõigepealt see osa oli minu arvates veel kuivem kui esimene.

Ainus põhimõtteliselt uus asi võrreldes sarja esimese raamatuga oli see, et nüüd tõi autor mängu ka ajaga manipuleerimise. Ja siit siis ka tehisintellekti poolt sõjale pandud nimi - "The Synchronicity War" - sõda ei käinud mitte ainult ruumis vaid ka ajas.
See ajafaktori juurdetoomine oli autori poolt üllatav käik, ma nagu ei osanud Shilohi nägemuste põhjal arvata, et autor nendega ajas manipuleerimise poole sihib. See on loomulikult igati hea asi, kui raamatu autor sind üllatab.

See, et autor aga just ajaga veidi nihverdama hakkas, ei olnud mulle aga päris meeltmööda.

Märgin siin lühidalt ära oma suhte igasugustesse ajas rändamistesse ja ajaga manipuleerimistesse. Üldiselt ma neid ajasrändamise raamatuid ei loe. Mitte just nii kategooriliselt nagu ma ei loe näiteks üldse fantasyt või horrorit, aga üldiselt püüan end time travel alla käivatest asjadest eemale hoida. Omal ajal on sedasorti raamatuid mulle ikka üksjagu kätte sattunud ja nüüd tagantjärele võin vaid mõnda üksikut neist tõeliselt heaks selle žanri teoseks nimetada, enamus oli minu arvates ikka täielik jama.
Ja miks jama - aga sellepärast, et kui neis teostes toimuva üle loogiliselt mõtlema hakata, siis võib enamasti lõpuks ikka täiesti ajaparadokside labürinti (või mülkasse...) ära eksida (mida raamatu autoritega mingitel saladuslikel asjaoludel tavaliselt ei juhtu sest nemad oskavad end ise kõrvupidi sellest mülkast kenasti välja tõmmata. Ei tea, kas nad ise ei mõtle või... :D). Asjalikumad sellel teemal kirjutavad autorid on probleemidest muidugi aru saanud ja oma raamatutes enda poolt teatud piirid/reeglid kehtestanud, mis asjal liiga käest ära minna ei lase. Aga siis tekib minul kohe küsimus, et miks ajaga manipuleerimise kohta antud raamatus just sellised ja mitte teistsugused reeglid kehtivad? Ja tavaliselt on neisse reeglitesse ikka auke sisse jäänud mis seda ajateemat antud raamatu käsitluses edasi arendades viivad enamasti asja ikka jällegi täiesti puntrasse. Ja kui lood sedasi nende juures oma pead ja loogikat kasutades tunduvad sõlme jooksvat, siis see ei ole need minu arvates head lood.

On mõned kirjanikud kes on osanud oma ajareeglid nii paika panna, et mina pole sealt loogilisi auke leidnud (aga siis jääb ikka küsimus, et miks just sellised reeglid) ja on mõned kirjanikud, kes on sinna ajaga mängimise ümber nii haarava loo kirjutanud, et mõned (aja)vääratused ei riku üldmuljet, aga selliseid ajaga manipuleerimisest kirjutada oskavaid kirjanikke on minu arvates maru vähe. Nii et ma igaks juhuks hoidun "ennetava abinõuna" neist time travel sümptomite ja suundumustega raamatutest heaga eemale.

Tunnistan, et mul pole aimugi, kuidas Wehr kunagi hiljem oma ajamanipulatsioonid välja mängib, aga pooleteise raamatu lugemise järel mul praktiliselt mingeid lootusi arvestatavale tulemusele ei ole.
Seega loo jätkuv kuivus-igavus ja lisaks veel ajaga manipuleerimise mängutoomine, jääb see sari katki. Milleks midagi poolvastumeelselt ja poolvägisi lugeda kui lugemata raamatuid on ju nii tohutu palju ja alati on lootus millegi parema peale sattuda. Poolelijätmise märgiks on hinne 1.

Probability Moon

Nancy Kress
Probability Trilogy 1
2000 a.
320 lk.

Humankind has expanded out into interstellar space using star gates-technological remnants left behind by an ancient, long-vanished race. But the technology comes with a price. Among the stars, humanity encountered the Fallers, a strange alien race bent on nothing short of genocide. It's all-out war, and humanity is losing.

In this fragile situation, a new planet is discovered, inhabited by a pre-industrial race who experience "shared reality"-they're literally compelled to share the same worldview. A team of human scientists is dispatched-but what they don't know is that their mission of first contact is actually a covert military operation.

For one of the planet's moons is really a huge mysterious artifact of the same origin as the star gates . . . and it just may be the key to winning the war.

Arvamus:

Kahjuks jälle raamat, mis mulle liiga igav ja aeglane tundus ja mida ma vaid pooleni lugeda suutsin.
Ning kangesti tekkisid paralleelid Cherryhi Foreigneriga...

Maa peab sõda mingite süsinikul põhinevate olenditega keda kutsutakse Fallers ja saab üheselt peksa, kusjuures üldse ei teata, miks need tulnukad inimesi ründavad või mida nad tahavad...
Samal ajal on avastatud ja asutud uurima ühte väga inimesesarnaste tegelastega asustatud ja aurumasinaeelsel tasemel olevat planeeti mida kohalikud Worldiks nimetavad. Asukad on seal peaaegu nagu inimesed, ainult et neil on asi nagu "shared reality", mis nende ühiskonna inimühiskonnast erinevaks muudab. Ning Worldi ümber tiirutab mingi muistne artefakt... Inimesed loodavad sealt tähesüsteemist hankida midagi kasulikku Fallerite pidurdamiseks.
Ja siis käib jutt hirmus pikalt ja tüütult sellest Worldi ühiskonnast, kuidas inimesed seda uurivad ja mõista püüavad - no et miks ta selliseks arenenud on jne. Ühesõnaga üsna sarnane võõrühiskonna kirjeldamine ja uurimine kui Cherryhi Foreigneris... ja jäi mul
Foreigner poolel, jääb (ilmselt loogiliselt) ka Kressi sari pooleli. No oleks siis asjad, uurimised, sündmused või vähegi tempokamalt kulgenud, aga ei - mul hakkas lihtsalt igav! Poolelijätmise märgiks kahjuks hindeks 1.

Bowl of Heaven

Gregory Benford & Larry Niven
Bowl of Heaven 1
2012 a.
416 lk.

In this first collaboration by science fiction masters Larry Niven (Ringworld) and Gregory Benford (Timescape), the limits of wonder are redrawn once again as a human expedition to another star system is jeopardized by an encounter with an astonishingly immense artifact in interstellar space: a bowl-shaped structure half-englobing a star, with a habitable area equivalent to many millions of Earths…and it’s on a direct path heading for the same system as the human ship.

A landing party is sent to investigate the Bowl, but when the explorers are separated—one group captured by the gigantic structure’s alien inhabitants, the other pursued across its strange and dangerous landscape—the mystery of the Bowl’s origins and purpose propel the human voyagers toward discoveries that will transform their understanding of their place in the universe.

Arvamus:

Niveni Ringworldi kloon...
Saavad inimesed uuttüüpi kosmoselaeva valmis ja saadavad selle valgusaastate taga oleva mingi salapärase tähesüsteemi suunas. Poolel teel selgub, et laeva kiirus on tiba väiksem kui pidanuks olema ja no ei jõuta sedasi lennates sinna õigeks ajaks kohale, toit, vesi jne saavad enne otsa. Ja just sobival hetkel avastatakse lähedalt midagi veel hoopis salapärasemat. Asja võiks vist Kaussmaailmaks nimetada... lennatakse muidugi sinna lootusega varusid täiendada, hakatakse siis seda üüratut kaussi uurima ega saada arugi, et seal elavad mingid inimestest palju rohkem arenenud olendid kes omakorda inimesi uurivad ja mõtlevad, kas saabunud alaarenenud primaadid kohe maha lüüa või neid pisut pikemalt jälgida ja alles siis neile lõpp peale teha...

Sedasi sisust kirjutades võib ju päris põnev süžee tunduda, aga tegelikult oli kõik minu arvates ulmeliselt igavalt ja kuivalt kirjutatud. Kaks nii nimekat kirjanikku ja nii õnnetu tulemus - no ei suuda ära imestada. Kolmandiku raamatu pidasin vastu, siis aitas. Ja poolelijätmise märgiks hindeks üks.

Hab 12

Mark Wayne McGinnis
Scrapyard Ship 2
2013 a.
288 lk.

“Buckle up--this is another crazy ride!”

The Scrapyard Ship sci-fi "cliff-hanger" adventures continue with HAB 12, the second book in the series:

Captain Jason Reynolds faces new challenges, not only on Earth but from the far side of the universe as well. The only way to stop the Craing this time will be to square off with them on their home turf.

Jason's been informed that three powerful Craing warships, having similar technology as The Lilly, will soon be en route to Earth. The Alliance must destroy the Craing's wormhole means of distant space travel to avert Earth's total annihilation. Unfortunately, there's no way to reach the Craing worlds in time, at least not through conventional means.

It's up to Jason and his hand-picked assault team to traverse, by advanced phase-shifting means, through the hazardous environment of HAB 12. This is an adventure fraught with carnivores of a Jurassic Age magnitude, and a terrain so deadly that turning back may be their only hope of survival.

Note from the author:
Don't be surprised by cliff-hanger endings. I'll do my best to keep Scrapyard Ship as well as the Tapped In series books coming so you wont have long to wait for the next book. Enjoy!

Arvamus:

Tegin igaks juhuks ühe katse veel, andsin autorile nn teise võimaluse :D. Amazoni hinne teosele on ju kõva: 4,3 5-st 264 hinnanu juures. Aga lootusetu.

No mida arvata loost kus peategelane peale eelmises raamatus ühe tulnukatelaine tagasilöömist ja teades, et peagi on järgmine ja palju suurem armaada kohale jõudmas ning et oleks vaja tegeleda oma kosmoselaevade remondiga, Maa kaitsestruktuuride loomisega, laevameeskondade väljaõpetamisega ja veel tuhande suure ja väikese probleemiga, istub nädala oma autoromulast kodus ja libistab tasakesi õlut samal ajal kui ta ülejäänud meeskond tööd rabab. Mitte et ma tahaks öelda, et õlle libistamine ebameeldiv või jube tegevus oleks, üldsegi mitte, aga iga asi omal ajal. No see pole ju loogiline ega normaalne käitumine? Milleks autor lugu sellise idiootsusega alustab? Aga just selline on selle raamatu algus mis mul lõplikult kopsu üle maksa ajas ja raamatu nurka viskama pani. Loomulikult 1.

The Biofab War

Stephen Ames Berry
The Biofab Wars 1
1984 a.
192 lk.

Earth’s been invaded, but nobody knows it. Invaded by biofabs—the Scotar—a diabolically crafted life form dedicated to turning mankind into either supper or shuffling brainwipes.

Cold and miserable on old Cape Cod, ex-CIA officer John Harrison and his lovely, handle-with-care Israeli partner Zahava stumble upon a Scotar nest. Going down before a wave of alien warriors, the pair is saved, flitted to the deck of the battle cruiser Implacable. But even with that ancient, mighty starship at its side, Earth’s survival hangs in the balance as Scotar reinforcements pour in and the fighting rages.

And then there are the mindslaves.

Arvamus:

See raamat läks mul küll eriti kiiresti prügikasti. Paarkümmend lehekülge ja 2 peatükki pidas mu kannatus vastu.
Mingid scotari nimelised putukad on end Päikesesüsteemis ja Maal vaikselt sisse seadnud ja endine LKA agent hakkab nüüd neid nottima. No nali missugune, aga kui raamatu ilmumisaastat vaadata, siis polegi selline süžee ehk midagi imelikku, ainult et see raamat oleks mulle siis veerand sajandit varem pidanud kätte sattuma.
Ja mis pagana inglise keeles see lugu kirjutatud oli?! Ma olen sadu ingliskeelseid raamatuid lugenud ja arvan, et saan sellele keelele ikka pihta, aga selle raamatu lugemisga jäin kohe alguses hätta.

Seega arvatavalt raamatu lapsik sisu ja keeleprobleemid = raamatu (ja muidugi ka sarja) poolelijätmine ja hindeks juba teine üks järjest.

Dark Nights

Christopher A. Gray
2014. a.
326 lk.

The machine believed it knew best how to save humanity... even if doing so meant destroying half the population.

Astrophysicist Doug Lockwood's unusual discovery during his observation of the sun kicks off a chain of events that nobody could have foreseen. The powerful political and military influences that compete to deal with his discovery set Lockwood on a course which will carry him across worlds, and into the grasp of a formidable new intelligence bent on accomplishing its goal at any cost. With Earth itself at stake and time running out, Lockwood and his team must find a way to counter this unprecedented threat before the powerful new enemy completes its plan. Two civilizations are pitted against each other in a desperate struggle for survival.

Arvamus:

Kusagil paralleeluniversumis on süttimas supernoova ja meie Maa sealne analoog selle tekitatava kiirgusvoo alla jäämas. Viimasel hetkel transpordib sellel Maal eksisteeriv tehisintellekt Mekhos planeedi meie universumisse ja muidugi meie Maa orbiidile (täpselt teiselepoole Päikest). Nii et meil on siis siin nüüd kaks Maad ja mõnda aega poleks ehk suurt häda midagi, kui... Mekhos poleks oma Maad siia tuues unustanud (mitte tähtsaks pidanud, jõust tuli puudu...) Kuud kaasa võtta. Et Maa ilma Kuuta pole aga enam see Maa, mis ta siiani on olnud, on igale Mekhosest väiksemagi ajumahuga tegelasele selge. Nii asubki supermõistus probleemi lahendama ja kõige elementaarsem silmatorkav lahend on muidugi meie Maa Kuu enda Maa juurde tassida. Mõeldud - tehtud. Mis sellest, et see tähendab meie Maale täielikku katastroofi mille ehk pool miljardit inimest üle elaks.

Võõralt Maalt meie juurde lennanud delegatsiooniga, kes möödaminnes Mekhosel ka meie Kuud pihta panna aitas, kavatsetakse teisele Maale Mekhose jutule lennata, et ta meile Kuu tagasi annaks (miks ta peaks seda tegema?), midagi muud välja mõtleks (miks ta peaks seda tegema?) või teda kuidagi sundida meie Maaga ka arvestama (ei tea kuidas?).

See oli siis esimese poole raamatu sisu, edasist ei tea, 55ndas peatükis viskas mul see lugu ära.
Mis mulle kõigepealt vastu hakkas - teisel Maal tegeletakse kvantarvuti loomisega. Arvuti vol. 2 muutub aga äkki eneseteadlikuks ja loob oma uue variandi, üüratute võimetega kvantarvuti/tehisintellekti Mekhos. No olgu, selle peale ma karjuma ei pista. Aga kuidas kurat peaks mingi tehisintellekt planeeti kuhugi teise universumisse liigutama? Autor ei paku selle kohta (vähemalt mitte raamatu esimeses pooles) kõige ulmelisematki seletust, nägemust ega ideed. No siis pole see enam ulme vaid muinasjutt. See mulle aga kohe mitte peale ei läinud.
Ning lisaks tundus lugu mulle kuidagi lapsik ja ka põnevust jäi minu jaoks väheks. Nii et jah, poole raamatu peal lõpetasin oma aja sellele kulutamisele ja hindeks muidugi üks.

Seeds of Memory

J. Richard Jacob
2006 a.
392 lk.

SPACE...once believed to be a vast and vacant void, has been found, in fact, to be filled with all sorts of things?things that roam freely and at random.  Our little spaceship Earth is no longer as secure as we once thought it to be.  There are clouds of dust and gas so hot that their mere passing would scour our little system of planets with a breath of death and destruction complete.  Clouds so massive that just their passing could throw all our little planets from of their peaceful orbits into the deep cold of a sunless darkness and fling our star out and on its way to being one of the eternal roamers of our galaxy, or even throw it into an intergalactic journey to who-knows-where?  Black holes; blazars; blasts of deadly radiation from nearby super-novae; stars; burned out hulks of stars; super-dense neutron stars; rocks (small or incredibly large), and a host of other things?none of them welcome visitors. IN THIS INCREDIBLE, SWEEPING SAGA across thousands of years and hundreds of light years we come face to face with our fears and deep prejudices. It is here, in SEEDS OF MEMORY, that we get an idea of what it means to be "HUMAN" and what "HUMAN" really means. It is here, in SEEDS OF MEMORY, that we are confronted with the need to know colliding head-on with reality. Are we, HOMO SAPIENS SAPIENS, truly the only form that humans can take, and is our history the only history? Might there not be others, or others created out of the very stuff of life who are, after all, our brothers and sisters?kith and kin? In this story we find that the lines that divide have indistinct, fuzzy edges, and that we are the ones who make those divisions. Here we discover humanity at its magnificent best, its seething worst, and everything imaginable between, while we make an uncertain attempt to reunite two peoples separated by time and space...and other things... One of those unwelcome visitors has arrived and we are pitifully unprepared.  This is a speculative look into a far-flung future disaster that could actually happen (and well might, someday) and how the human species reacts to it. It could even be said that it is a look at a future history?a history we might not be able to survive.

Arvamus:

Et raamatu esimesed  40 lehekülge osutusid äärmiselt segaselt kirjutatuks ja ma ei kippunud millestki aru saama, siis sealmaal ma selle raamatu lugemise ka lõpetasin. Ei muud kui üks.

Heirs of Empire

David Weber
Dahak 3
1996. a.
544 lk.

For really tough jobs, Emperor Colin, the first of that name, is your man. The only person in the galaxy ever to stop the genocidal Achuutani, he went on from there to resurrect an empire that died fourty-five thousand years ago. He's still got a few problems - like a traitor out to murder him and three-quarters of a billion of his subjects - but if anyone can handle the job, it's Colin. But the rest of the galaxy better brace itself, because his progeny are on the way. Not that Sean and Harriet aren't nice kids; it's just that they've had a bad day.They're a long way from home, marooned with a blown up starship that's left them stranded on a theocratic world of gun powder and pikes, and Mother Church of that world doesn't like them very much. In fact, she's declared them demons, proclaimed Holy War, marshalled the Holy Host, and ordered them exterminated. You might think that things look pretty bleak for the kids, but in reality it's Mother Church that's in trouble - because Sean and Harry are chips off the old block - and they're about to get angry...

Arvamus:

Imperaator Colin tegeleb Viienda Impeeriumi ülesehitamisega ja tal tuleb võidelda ühe kõrgele kohale pääsenud salavaenlasega, ühe Maal tabamata jäänud Dahaki mässulisega (või lihtsalt nende pooldajaga?) kel on plaan Colin võimult kõrvaldada ja tema asemel Impeeriumi juhtima hakata. Ning selle eesmärgi saavutamiseks pole tollele isikule ükski vahend liiga halb.

Ja teine tegevusliin on Colini ja ta lähimate sõprade laste saatus kes küll pääsevad tolle salavaenlase korraldatud atentaadist, aga satuvad mingile eriti kaugele ja kõrvalisele planeedile, mida asustavad endised Neljanda Impeeriumi kodanikud, kes enam kui neljakümne tuhande isolatsiooniaasta jooksul "veidi  taandarenenud" on ja kus kehtiv teokraatlik võim Viienda Impeeriumi troonipärija koos ta sõpradega deemoniteks kuulutab...

Esimene tõsine märkus: kui mingit raamatusarja lugema hakata, siis tuleks see sari võimaluse korral ühe jutiga lõpuni läbi lugeda. Paariaastase vahe järel on muidu pagana raske kõiki eelmistest osadest pärit tegelasi meelde tuletada ja aru saada, kes nad varem olid, mida tegid ja miks nad tähtsad on. Ühesõnaga teemasse taas-sisseelamine on vaevaline.

Ja teine märkus: kui mingi sarja kaks raamatut sulle väga meeldisid, siis ei tasu raudselt eeldada, et ka sama sarja kolmas osa peaks sulle vähemalt normaalselt peale minema.
No ei istunud see raamat mulle, tee mis tahad. Kui tuua välja kõige olulisem, mis raamatul minu jaoks viga oli, siis loetu lihtsalt ei haaranud kaasa, igav oli... ja siis see usuteema sissetulek. No ei taha ma selliseid asju lugeda - selle asemel et ise mõelda, asjade olemusest mõista püüda, oma pead vaevata on jah pagana lihtne kõige kohta millest aru ei saa, öelda et see on Jumala tahe, et siin pole midagi arutada, Jumal on nii ette näinud ja muu selline joga. Ei meeldi see mulle...
Nii et midagi polnud parata, 18ndas peatükis jätsin raamatu pooleli. Pole ju mõtet end sundida lugema asja, mis sulle ei istu. Ning hindeks seega poolelijätmist tähistav 1.

The Other Side

William Wolfe
2013 a.
132 lk.

Where did we come from?

Humanity has discovered a Rip in space which is thought to be the origin of the Big Bang. Captain Darren Quest leads a team of the Universe’s top scientists and military leaders on a historical mission to discover the origin of the Universe. Once they pass through the Rip, the team is confronted by sentient life, new worlds, and answers to some of the Universe’s oldest questions.

The mission could provide humanity with a deeper knowledge of the Universe than we could ever imagine. But passing through the Rip is the only way to find out.

Action, adventure, drama, and romance await…on The Other Side.

Arvamus:

Uuritakse Lõhet (Auku, Rebendit...) mis peaks asuma Universumis Suure Paugu kohal (ühesõnaga Universumi keskpunkt olema), tahetakse leida vastust küsimusele, kust me pärineme ja miks olemas oleme. Põrutatakse meie universumi suurima laevaga sealt august läbi ja leitakse end meie Universumi peegelpildis, aga tagasiteed sealt enam pole.
Sellest lõhest läbiminekul on inimestele ülikõrge radioaktiivsuse tõttu teatud tagajärjed: kellele kasvab paugupealt(!) kolm saba, kes hakkab teiste mõtteid lugema, kel tekib telekineesi võime... aga kõik see on köki-möki võrreldes sellega, et august läbi minnes tabab inimesi ka Teadmine - et pole Jumalat ega Loojat, on vaid Universum (Tühjus, Mitte Midagi). Ja seal Teiselpool (peegeluniversumis) tabab selle asukaid sama Teadmine. Et meie lõime nemad ja nemad meie. Et tühjus lõi nemad ja meie selleks, et me hävitaksime Universumi, viies ta tagasi algsesse mittemillegi seisundisse...  Vist aitab sisust :).

No ma lugesin lausa viiendiku sellest raamatust läbi, enne kui ta kõrvale viskasin, eks ikka nende Teadmiste ja Tühjuste teie-meie-loomiste tõttu (ja see oli alles algus...), see filosoofia(??) ei olnud minu mõistusele.
Aga peale selle värgi oli raamat ka lihtsalt kehvasti kirjutatud, näiteks oli äärmiselt pealiskaudne, tegelased olid kui mingid skeemid, kriipsujukud jne. Kõige selle juures mind algul isegi ei häirinud peategelase kapten Q homoseksuaalsus, ma ei pööranud sellele tähelepanu, aga kui minu loetud ca 30 lehekülje juures seda aspekti juba mitmendat korda eriliselt rõhutama ja eraldi välja tooma hakati, siis viskas see ka lõpuks ära.

Nii et üle mõne aja hindeks kindel 1. Ja hoiatus: seda raamatut küll lugeda ei tasu!

Faith

John Love
2012 a.
376 lk.

Hyped as a cross between Moby-Dick and “Duel” (the Richard Matheson story in which an automobile driver is harassed by the driver of a big rig), this debut SF novel delivers the goods. Set in the far-flung future, the story involves a menacing alien spacecraft, called Faith by its victims, that systematically attacks inhabited star systems. Now it’s returning to the Sakhran system, 300 years after an attack that nearly wiped out an entire civilization, and one man, the commander of a human warship, is planning to take on the alien marauder in a battle to the death. The book closely resembles a military thriller—a daring commander tracking an enemy sub across the seas—but Love provides readers with plenty of SF color: aliens whose history seems drawn from ancient Eygptian influences, human warships named after psychopaths and crewed by dysfunctionals like the hero, Commander Foord of the warship Charles Manson, and other fun stuff. Love has a quirky style—a character’s eyes are “as warm and golden as urine”—and it seems virtually impossible to imagine an SF fan who won’t thoroughly enjoy the tale

Arvamus:

Autori debüütromaan mis on saanud üsna positiivse vastuvõtu osaliseks.
On mingi salapärane superlaev Faith, mis 300 aastat tagasi ühe arenenud tsivilisatsiooni langusessse viis ja nüüd uuesti ilmudes ähvardab inimeste kosmoseimpeeriumiga sama teha. Kust Faith tuleb, miks ta tuleb, mis on ta eesmärk, seda ei tea keegi.
Ning on inimeste Outsider tüüpi geniaalsete sotsio- ja psühhopaatidega mehitatud superlaev Charles Manson, mis talle vastu astub. Kumb jääb peale, otsustab võitlus üks-ühe vastu. Miks just üks-ühe vastu - ei tea.

Autor on vist võtnud endale eesmärgi kirjutada ulmeklassikat ja üht-teist on tal selles suunas ka õnnestunud saavutada. Ja paljud lugejad on vist selle midagi ka üles leidnud, suutnud selle otsimise ning leidmise valu välja kannatada. Kahjuks mina nende lugejate hulka ei kuulu. Sest minu jaoks on lool üks viga, ja suur selline. Nimelt käivitub lugu väga aeglaselt. Alguses on kirjeldused sellest, teisest, kolmandast... aga seal ei juhtu midagi sedavõrd põnevat, mis takistaks raamatut käest mitte ära viskama.

Minu kannatus sai igatahes raamatu neljanda peatüki esimeses pooles otsa. Viiendiku raamatu jooksul peaks minu arvates ikka rohkem asju toimuma... Võib-olla edasi läheb raamatu tempo kiiremaks ja tulevad mängu kõik need väärtused, mille eest raamatut vägagi positiivselt hinnatud on, aga mina sinnamaale ei jõudnud. Ehk kunagi jätkan raamatu lugemist praegu poolelijäänud kohast, aga praegu tuleb lugemise poolelijäämise puhul hindeks üks.

In the Ocean of Night

Gregory Benford
Galactic Center 1
1977 a.
448 lk.

2019: NASA astronaut Nigel Walmsley is sent on a mission to intercept a rogue asteroid on a collision course with Earth. Ordered to destroy the comet, he instead discovers that it is actually the shell of a derelict space probe - a wreck with just enough power to emit a single electronic signal...

2034: Then a reply is heard. Searching for the source of this signal that comes from outside the solar system, Nigel discovers the existence of a sentient ship. When the new vessel begins to communicate directly with him, the astronaut learns of the horrors that await humanity. For the ship was created by an alien race that has spent billions and billions of years searching for intelligent life...to annihilate it.

In the Ocean of Night is a 1977 hard science fiction novel by Gregory Benford. It is the first novel in his Galactic Center Saga. It was nominated for the Nebula Award for Best Novel in 1977. It was first published as a novelette in the May/June 1972 edition of Worlds of If Science Fiction.

Arvamus:

Juba mõnda aega polnud nii igavat (või nii igava algusega) ja nii raskesti loetavad raamatut kätte sattunud. Ma ei viitsi enam isegi selle sajakonna läbiloetud lehe sisu siin mainima hakata, jõud on lihtsalt selle raamatu jaoks täiesti otsas. Ja mul olid veel nii suured lootused selle sarja osas... Üks.

The Hercules Text

Jack McDevitt
1986 a.
320 lk

From a remote corner of the galaxy a message is being sent. The continuous beats of a pulsar have become odd, irregular... artificial. it can only be a code. Frantically, a research team struggles to decipher the alien communication. And what the scientists discover is destined to shake the foundations of empires around this world - from Wall Street to the Vatican.

Arvamus:

Oeh, eksitus... ei olnud minu raamat.
Pulasr kusagil kaugel galaktikate vahel (kus pulsarit põhimõtteliselt olla ei tohikski), hakkab imelikult käituma - näib et kodeeritud signaali edastama. USA teadusasutus avastab anomaalia ja teadlased hakkab seda uurima, ametnikele pole see "taevane jama" aga erinevatel põhjustel eriti meeltmööda, kasvõi juba sellepärast, et see ajab nende mugava ootamatusteta elu segi ja võib nende karjäärile halvasti mõjuda.

On üks keskastme juht kelle untsuminevat abielu raamatu alguse paarkümmend lehekülge käsitlevad. Siis tuleb peagi mängu juba uurimisasutuse suur ülemus, kes ikka täiesti tainas näib olevat...

Seda siis neljakümnendaks leheküljeks ja mulle sai kõrini. Kohe kindlalt ja lõplikult. Lõpetasin selle teose lugemise.

Уникумы Вселенной

Юрий Иванович
Уникумы Вселенной 1
2008 a.
736 lk.

Планета Аларастрасия, спутник звезды Малтри. Именно здесь обитают цорки, самые долгоживущие существа во Вселенной, год жизни которых равняется тридцати земным. Уже только благодаря этому они могут достичь очень многого в великом космосе. Но их главная цель – уничтожение других цивилизаций. И так было суждено судьбой, что на пути этих безжалостных монстров оказалась наша Земля.

Arvamus:

Kolm tegevusliini: mingid iidsed olendid, kes kogu universumis primaate hävitavad, Maa 6000 aastat tagasi (elektri, telefoni, autode ja satelliitidega...) ja ütleme, et umbes tänapäeva Maa.

Ilmselt peaks need pahad olema kunagi Maa muistse kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni hävitama ja ilmselt tänapäeva tsivilisatsiooniga seda tegevust peagi kordama saabuma, aga...

No ma lugesin seda raamatult vapralt 200 lehekülge ja olin ikka alles sissejuhatuses nendesse kolme tegevusliini. Kõik oli muide kenasti, ladusalt, sujuvalt jne kirjutatud, aga no kurat küll, millal lõpuks asjaks läheb... aitab sellest sissejuhatusest.

Ühesõnaga minu kannatus oli 200 lehekülje pikkune. Ehk kusagil leheküljel 400 algab väga huvitav põhitegevus, aga mina selleni jõuda ei suutnud, lihtsalt tüdinesin enne ära. Pooleli jäi! Ja hinne vastav. 

The Alien Within

Johanna M Bolton
Mier Silver 1
1988 a.

Arvamus:

Jälle üks selline raamat, mis mul poolelei jäi. Nii et mis ma siin suurt ikka arvata oskan.

Kordan jälle, raamat peab algama nii, et ta ei sunni end käest ära viskama. Ma saan aru, et iga loo alguse loomulik osa on teatud sissejuhatus. Lugejal aidatakse toimuvasse sisse elada. Aga see osa ei tohi liiga pikk ja igav olla. Siis lugeja ju nende järgnevate põnevate sündmusteni ei jõuagi. Nagu mina ja siin.

No veidi põnevust ju algul oli, mingi telepaadist varga(?) tagaajamine ja kinnivõtmine. Aga siis kaldus lugu ühe kosmoselaeva kapteni lapsepõlvele. Kuidas ta oma poolmetsikul planeedil karjas käis ja nomaadielu elas. Ning sinna see lugu minust jäigi.
Kui ikka 300 leheküljelise raamatu 100ndaks leheküljeks pole ikka veel sealt karjamaalt tulema saadud ja tulevane kapten ikka alles mingite elukate järel katkise püksipersega ringi kappab, siis tänan, mulle aitab. No millel seal tõelisteks sündmusteks siis minema peaks? Kaua ma ootama pean?

Selle alguse eest priske 1 ja jutul lõpp! 

Shadowline

Glen Cook
Starfishers 1
1982 a.
352 lk.

The Vendetta In Space... had started centuries before "Mouse" Storm was born... with his grandfather's raid on the planet Prefactias, the blood bath that freed the human slaves from their Sangaree masters. But one Sangaree survived-the young Norbon heir, the man who swore vengenace on the Storm family and their soldiers, in a carefully mapped plot that would take generations to fulfill. Now Mouse's father Gneaus must fight for an El Dorado of wealth on the burning half of the planet Blackworld. As the great private armies of all space clash on the narrow Shadowline that divides inferno from life-sheltering shade, Gneaus' half-brother Michael plays his traitorous games, and a man called Deeth pulls the deadly strings that threaten to entrap them all-as the Starfishers Trilogy begins.

Arvamus:

Jama! Mina ei suutnud rohkem kui 100 lk lugeda. Tegevusliinid muudkui vahetuvad, kohati on nagu ulme, kohati mingi totter fantasy. Igatahes ületas see teos minu taluvuspiiri. 

Гвардия

Сергей Мусаниф
2006 a.
352 lk.

Гвардия - самая засекреченная и самая высокотехнологичная спецслужба изученного сектора космоса, последняя линия обороны человечества. Галактические террористы, всемогущие мафиозные кланы, опасные артефакты, оставленные предтечами, - вот самый малый список проблем, которыми она занимается. Она вступает в игру, когда все варианты использованы и другого выхода нет. Она способна действовать там, где другие бессильно опускают руки. Она помогла Лиге Цивилизованных Планет разрешить не один кризис. И вот теперь кризис возник внутри нее самой...

Arvamus:

Ega enam sisu ei mäletagi, aga jama ta igatahes oli ja pooleli selle lugemine jäi. Nii et hinne on ka selge...

Незаконная планета

Евгений Войскунский, Исай Лукодьянов

1980 lk.

261 lk.

 

Далекий Плутон оказался «крепким орешком» для земных астронавтов-исследователей — в районе некоего странного образования, своими очертаниями напоминающего дерево и излучающего невероятное количество энергии, погиб посланный на разведку космический корабль «Севастополь»… Мрачная и малоизученная планета-чужак, залетевшая в Солнечную систему из неведомых глубин бесконечного Космоса, никак не желает раскрывать свои тайны.
И вот через несколько лет начинается подготовка к очередной экспедиции на Плутон… Среди тех, кто желает отправиться, быть может, на верную гибель, — еще совсем юные друзья-приятели Алексей Морозов и Володя Заостровцев, родители которого были на погибшем «Севастополе»…

Arvamus:

Algus meenutas mulle mõnd 60-70 aastate lasteraamatut pioneeride ettevõtmistest. 20 lk lugesin ja piisas, ehk läks asi pärast paremaks, aga mina nii kaugele ei jõudnud...