27. november 2014

Star Road

Matthew Costello & Rick Hautala
2014 a.
336 lk.

A rebel and an outlaw lead an unsuspecting group of adventurers on a secret mission across the vastness of space, in Matthew Costello's Star Road

Ivan Delgato, a former leader of a rebel group called the Runners, is released from jail on the condition that he carry out a secret mission for the World Council. His assignment is simple: stay under cover, but do absolutely anything necessary to reach the planet Omega IX and offer the renegade Runners clemency if they surrender---which may be complicated since Ivan’s brutally violent brother has taken lead of the Runners in Ivan’s absence.

In search of the Runners, Ivan catches a ride out to the wildest reaches of the galaxy via a mysterious transportation system, the Star Road. His fellow passengers on Star Road Vehicle-66 are a suspicious group, all with their own hidden reasons for traversing the star road. As the travelers contend with increasingly deadly encounters, it isn’t long before suspicions build against Ivan.

And as the Runners must choose one brother over the other, on a planet filled with ancient secrets, those who survive will confront a mystery that changes the Star Road, and humanity, forever.

Arvamus:

Nagu ikka on mingid võimsad tulnukad kunagi kauges minevikus millegi vägevaga hakkama saanud. Seekord siis ülegalaktilise (üleuniversumilise?) transpordivõrguga - Star Road - mida mööda kosmoselaevad kui reisirongid tähesüsteemide vahel liiguvad. Ja nagu kunagi postitõldade, auruvedurite ja siis moodsamate liiklusvahendite ajal liigub mööda magistraali väga erinevaid inimesi väga erinevate eesmärkidega. Ning loomulikult on ka tulevikukosmoses olemas omad röövlid (piraadid) ja terroristid.
Ühe selise ideelise terroristiühenduse pealik on kinni võetud, elu lõpuni sunnitööle mõistetud, siis on valitsus temaga tehingu teinud ja saadab ta oma endiste võitluskaaslaste juurde amnestiaettepanekuga kui nood nõustuvad relvad maha panema.
Muidugi ei kujune endise piraadipealiku teekond Star Road Vehicle-66-ga oma sihtpunkti kuigi libedaks kuna nüüd piraate juhtiv mehe vend pole tema tagasitulekust mitte sugugi huvitatud. Ja nii algavadki endise pealiku Ivan Delgato ja tema reisikaaslaste probleemid kohe Maalt lahkumise järel.

Minu arvates on tegu ulmerüüsse topitud westerniga. Kauboid kosmoses... Tihedat tegevust ja paugutamist jätkub peaaegu igale leheküljele. Ei midagi erilist ega silmapaistvat aga ajaviiteks lugeda kõlbab. Hindeks rahuldav ehk 3.

3. peatüki algus:

VABASTAMINE

Maailmanõukogu Kohtu uks lendas lahti.
Väljas valitses täielik kaos.
Ohtratest valvuritest ümbritsetud Ivan Delgato, topeltlukkudega käeraudades ning ahelatega pahkluude ümber mis tal peaaegu liikuda ei lasknud, heitis pilgu avanevale vaatepildile.
Kõik on tulnud siia mind vaatama, lendas mõte läbi ta pea.
Reposterid täitsid Maailmanõukogu Kohtu graniittrepi mille ees seisid reas soomustatud furgoonmasinad. Tagapool kaameraterivi taga otsisid uudishimuliku paremat vaatamiskohta.
Kümnendi kohtuprotsess, tema protsess, oli lõppenud.
Delgato teadis, et tal polnud mingit võimalust peale seda kui ta oli tunnistanud end Runnerite juhiks.
.....

23. november 2014

Planet Strike

Vaughn Heppner
Extinction Wars 2
2014 a.
347 lk.

Earth's last Assault Troopers storm an alien ship the size of a planet!

After escaping from the Jelk Corporation and hijacking a battlejumper, Creed thought he was free of the extraterrestrials and their war. Now the Lokhars want to hire him, offering advanced technology to clean the radioactive Earth and starships to defend the Solar System.

The mission? After untold centuries, an ancient, planet-sized vessel has gone online, opening a gateway to a collapsing universe. Anti-life aliens are coming through. Before it’s too late, the assault troopers have to storm the ship and seal the portal.

Creed will do anything to save the last remnants of humanity, but this will be a commando raid like no other against an enemy that shouldn’t exist. Creed will need all his cunning and determination if he hopes to bring his people back alive.

Arvamus:

Creed oma kommandostega maailma päästmas. No esmalt teeb ta relvade abil Lokharditele selgeks, et inimesi tuleks nendega võrdsetena kohelda. Ei mingeid elajaid. Mis tiigritele raskesti kohale jõuab aga kui Creed nende printsessi maha laseb, viimaks ikka selgeks saab. Sõlmitakse leping Maa taastamiseks ja kahele miljonile ellujäänud inimesele sõjalaevade andmisest, värvatakse väheste allesjäänud inimeste seast veel sada tuhat rünnakväelasteks ning suundutakse koos miljonite Lokhari sõduritega hüperruumi kus eelmises osas jalgalasknud Iidsete artefakt mingi portaali on tekitanud. Selle portaali kaudu püüavad ühe oma elupäevade lõppfaasis jõudnud universumi asukad sealt põgeneda ja on meie universumi oma uue elupaigana sihikule võtnud. Meie universumi põlisasukate jaoks nende tulnukate plaanis muidugi kohta ei ole.
Inimeste ja tiigrite ülesandeks on see portaal sulgeda, et igasugust jama sealt paralleeluniversumist meie omasse ei tuleks. Miljonitest tiigrisõduritest pole selle ülesande realiseerimisel küll suurt abi ega asja, aga moderniseeritud inimesed - rünnakväelased - saavad ülesandega lõpuks muidugi hakkama. Ja loomulikult on see Creed, kes Iidsete artefaktile - ilmselt mingile superarvutile - augu pähe räägib, et too sealt hüperruumist meie universumisse tagasi koliks (see sulgeks portaali) ja hoopis millegi huvitavama ja tema ülimõistusele sobivamaga tegeleks - no näiteks selliste erakordsete olendite kui inimeste uurimisega. Millega artefakt muidugi ka nõustub ja hüperruumist meie Päikesesüsteemi asteroidide vööndisse kolib.

Ohjah. Tänu minategelase robustsele ja lihtsakoelisele kuid jõulisele ja omal viisil kavalale ja õiglasele isikule on lugu ikka sama brutaalne ja lihtsake kui sarja esimenegi raamat. Aga no seekord häiris see mind veidi vähem kui esimese osa puhul, eks ma juba teadsin, mida raamatust oodata.

Näitena raamatu ulmelisest sisust toon ära selle, kuidas Creed paralleeluniversumitest ja hüperruumist aru sai.
Kujutage endale ette hulka ühte kimpu seotud õhupalle. Iga õhupall on üks universum ja selle sees on kõiksugu selle universumi galaktikad ja asukad. Kimpuseotud õhupallid on küll üksteise läheduses, aga nende "sisud" omavahel kokku ei puutu. Õhupallide vahele jääb aga vaba ruum, mis on siis hüperruum. Väga arenenud tehnika abil võib oma "õhupallist" välja tungida, siis õhupallidevahelises ruumis liikuda ja mõnda teise õhupalli (universumisse) siseneda. No ja see Iidsete artefakt liikuski meie õhupallist sinna õhupallidevahelisse ruumi ja millegi hea pärast tekitas siis portaali, mille kaudu ühe teise tühjaksjooksva õhupalli asukad pääsesid samuti sinna õhupallidevahelisse keskkonda. Kavatsusega sealt edasi mõnda uuemasse ja tervemasse õhupalli liikuda. Kas too Iidsete artefakt neile selleks samuti portaali avanud oleks ja miks ta seda teha oleks tahtnud või osanuks pahad tulnukad hüperruumist ise meie õhupalli tungida, sellest ma päris aru ei saanudki, aga ju siis vist. No ja Creed meelitas artefakti meie õhupalli tagasi ja portaal sellest rikkiläinud õhupallist õhupallide vahele (hüperruumi) igal juhul sulgus. Mis neist hüperruumi jõudnud tulnukatest sai, pole aimugi. Vot sedasi :D.

No mina ei saa sellisele loole üle kolme kuidagi hindeks panna. Esimese osaga võrreldes võtan kolme tagant ohtrate miinuste hulgast paar tükki vähemaks... :).

Sissejuhatus:

Peale Suurt Surma oli inimkond väljasuremise äärel. Kui võtame vastu valesid otsuseid, ei jää inimestst enam kedagi järele. Sellise reaalsuse tunnetamine muutis iga mu sammu keeruliseks.

Kui rääkida ründelaevastikust, siis oli Maal üksainus tänu minule Jelkilt äravõetud rünnakhüppaja (battlejumper - kuidas pagan seda tõlkida? :D). Probleem oli selles, et me olime liiga lollid paljudest tema võimalustest arusaamiseks. Tehnoloogiast arusaamise mõttes olime kui terasrotid (stainless steel rats) tulnukate vabrikus. Me möödusime aukartusega helendavatest konveieritest, robotvermijatest ning hüdraulilistest pressidest. Kõik oli tohutu ja hämmastust tekitav, kaugelt üle meie närilisemõistuse. Kui meid veel rottidega võrrelda, siis meil oli väga vähe aega kõigest asjadest arusaamiseks enne kui rotitapjad saabuvad ning meile lõpu peale teevad.

See "meie" tähendas sadat kuutkümmend kaheksat kosmose-ründeväelast. Minu nimi on Creed, lihtsalt Creed. Mu eesnimi pole mulle kunagi meeldinud. Too "meie" tähendas ka paari miljonit Maale jäänud inimest, väheseid ellujäänuid peale peale salakavalate tulnukate jõhkrat rünnakut.

Kas kõlab melodramaatiliselt? Aga seda see pole. Karm tõde universumi kohta on, et see osutus muidugi väga halastamatuks kohaks. Ma selgitan.
.....

17. november 2014

Moon Wreck

Raymond L. Weil
The Slaver Wars 1
2013 a.
161 lk.

Disaster has struck the first Moon landing to be attempted in years. Commander Jason Strong and his fellow lunar explorer Greg Johnson have become stranded with no way home. In desperation, they set off in their lunar rover to check out an anomaly they discovered on their descent. What they find will shake their beliefs and what they know of human history. It is the beginning of an adventure that will take them far out into the Solar System and to a discovery that is beyond belief.

Arvamus:

Üle hulga aastate saadetakse kaks inimest jälle Kuule ja asi läheb veidi nihu. Kuule laskumisel segab miski laskumismooduli radarite tööd, satutakse mingi kraatrikese servale ja moodul keerab end külili. Mehed on terved, sidet Maaga miski ikka segab ja mooduli Kuult äralennuks püstiasendisse saamine on kahele mehele ülejõukäiv. Meestele näib, et nende päevad on peagi loetud. Et niisama tegevusetult hapniku ja toidu otsalõppemist pole ka just meeldiv oodata, otsustavad Jason ja Greg oma elu viimastel päevadel uurida, mis pagana signaal nende laskumist segas ja selle untsu ajas.

Veidi matkamist (kuukulguriga kulgemist) ja leitakse ühest suuremast kraatrist mingi kosmoselaeva jäänused. Ilmselt oli meeste mooduli sellest ülelend käivitanud vrakis mingi majaka.
Vrakk ise on suur ja laevast on järel ka suhteliselt terveid sektsioone. Mehed asuvad muidugi neid uurima, pääsevad tulnukate laeva sisse ja asi muutub aina põnevamaks, kuna laeva sisustus näib olevat täpselt inimestele mõeldud. Veel veidi nakitsemist ja jõutakse laeva sillale. Ning seal võtab oma viimaseid energiavarusid kasutades meestega ühendust laeva AI - kena noore naisterahva kujul... ühesõnaga inimene mis inimene.
Loomulikult saadakse seejärel peagi Maaga ühendust, antakse teada oma üllatuslikust leiust ja kõigest muust sellega seonduvast üliolulisest teabest.

Lugu on ladus ja parajalt põnev - selline korralik ajaviitekirjandus, aga on mõned sisulised asjad, mis mind kangesti närvi ajasid.
Kõigepealt see läbi kogu raamatu käiv meeste soigumine oma peredest. Kui mehed on vaid paar päeva Kuul olnud ja enamvähem selge, et nad niipea seal surema ikka ei hakka, siis on Gregil pidevalt probleem, et küll tahaks oma peret näha, kuidas neil küll ikka läheb jne., Jason soiub küll veidi vähem aga tal pole ka naist ega last, ainult õde ja vend, kuid nendegi pärast on ta pidevalt mures. Ma saan aru et perekond on ikka tähtis ja igaüks hoolib ja muretseb lähedaste pärast aga no mida kurat sa astronaudiks hakkasid, kui ei saa paar päeva pereta läbi? No hakanud raamatupidajaks, pääsenuksid igal õhtul peale kella viite koju naise ja lapse juurde. Või näiteks Jason kui talle peale Maale naasmist ja seal paar nädalat puhkamist tehakse ettepanek Kuule tagasi minna - oi kuidas ma sellest nüüd õele räägi, oi mida ta küll selle kohta öelda võib, kas ta on ikka nõus, et ma tagasi lähen? No mis kurat see õe asi on või mida Jason selle õe arvamuse pärast nii ähmis on? No tule taevas appi, kaalul on ilmselt kogu inimkonna tulevik ja mehel on probleem, mida õde tema tööst arvab. Lapsik jama ju.
Või Gregi pidevad küsimused iga uue asja kohta: "Are that safe?" No mis astronaut sa oled kui iga uut asja kardad?
On ka loogikavigu: näiteks Ceresele lennu eel käsib Jason AI-lt küsida, millised võivad sealse baasi  turvameetmed olla. Ja siis ei tunne AI vastuse vastu huvi enne, kui Ceresele jõudma hakatakse - ning siis on oi-oi-oi ja ai-ai-ai lahti. No mis sa selle vastu enne startimist huvi ei tundnud, et kas sind võidakse Cerese juures kohe pilbasteks tulistada ja kuidas seda ära hoida?

Ilma selle pideva ja tüütu perearmastuse rõhutamiseta pannuks ma loole ehk isegi neljakese hindeks aga nüüd jääb hindeks kolm. Kuid järgmise osa võtan ette küll, ehk on seal neid esimese raamatu lapsusi vähem.

Koduleht muidugi ka: http://www.raymondlweil.com/

Algus:

Ekspeditsiooni komandör Jason Strong põrnitses vigastatud laskumismoodulit ja tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkab. Tema parim sõber ja teine piloot Greg Johnson seisis ta kõrval. Mõlemad kandsid Kuul viibimiseks mõeldud kohmakat valget skafandrit. Jason kuulis läbi skafandri raadio Gregi rasket hingamist. Jasonil endalgi oli olnud raske rahulikult hingata. Laskumine oli olnud täielik katastroof. Ning sellise olukorra puhuks ei olnud mingit varuplaani. Nad olid Kuul ning väljapääsmatus olukorras; võimalust kojupääsemiseks ei olnud.

"Neetud!" ütles Greg viimaks veidi ebakindla häälega. "Nüüd oleme küll täiesti plindris. Kuidas see juhtuda sai?"

Mõlemad mehed põrnitsesid nende laskumismoodulit mis toetus küljega vastu tillukese kraatri äärt. Kraater oli alla kahe meetri sügav, aga sellest oli olnud küllalt, et üks mooduli tugijalgadest libises ja moodul seetõttu külili vajus.

"Ma ei näe mingit viisi mooduli püstisaamiseks," kommenteeris Jason mõeldes sellele, mida neil selleks vaja läheks ja millised seadmed nende käsutuses on. "Sellise asja juhtumist ei peetud üldse võimalikuks."
.....

16. november 2014

The Antaran Codex

Stephen Renneberg
Mapped Space 1
2014 a.
334 lk.

As mankind nears its goal of galactic citizenship, Sirius Kade, trader and Earth Intelligence Service deep cover agent, learns that wealthy and powerful leaders from across Mapped Space are vying for control of an alien relic they believe is the key to untold riches – unaware they are being deceived.

Sirius soon finds himself entangled in an interstellar plot to make humanity a cosmic outcast, denying it its place as the newest member of the vast and ancient community that has governed the galaxy for eons.

With mankind’s fate in the balance, Sirius must overcome ruthless alien adversaries and deadly human rivals as he seeks to discover the secret of The Antaran Codex and safeguard man’s future among the stars.

Arvamus:

Inimkond on viimaks ülegalaktilisse ühendusse pääsemas, ilma selle liikmeks olemata pole sa aga keegi. Selle ühenduse liikmeks oldi ka juba kord varem saamas, aga siis korraldasid mingid usufanaatikud terrorirünnaku ühele tulnukate planeedile, inimkonnale kuulutati tuhandeaastane embargo millele järgnes viiesajaaastane katseaeg. No ja see katseaeg ongi nüüd läbi saamas.
Aga need tulnukad, keda kunagi rünnati, on inimeste ühendusse pääsemise vastu ja võtnud nõuks korraldada inimesi ära kasutades ühe korraliku provokatsiooni, mis inimeste ühenduse liikmeks saamise tuhandeteks aastateks edasi lükkaks.

Sirius Kade, ametlikult kaupmees ja kosmoselaeva kapten ning tegelikult veel lisaks ka Maa Luureteenistuse salaagent, saab ülesandeks see sigadus nurja ajada. Niigi keerulise ülesande teeb raskemaks veel see, et inimesed on ühed noorimad kosmoselendudeni jõudnud Linnutee mõistuslikest olenditest ja ka neist pahatahtlikest tulnukatest arengu poolest aastatuhandeid maas. Aga eks proovi toime tulla olenditega, kelle tehnikale su enda oma ligilähedalegi ei küüni
Mis muidugi ei tähenda, et kapten Kade enda luureameti poolt parandatud võimeid kasutades ja leidlikkust ilmutades lõpuks ülesandega toime ei tuleks.

Millegipärast tuli raamatu lugedes kuidagi tuttav ette, ju olen ma kunagi varem mõnd sarnast ulmepõnevikku lugenud... Kokkuvõtvalt: ei midagi uut ega enneolematut serveerituna keskmise annuse põnevusega. Vastu ei hakanud, vaimustust ei tekitanud... nõrk neli.

No ja on muidugi ka härra Rennebergil koduleht olemas: http://www.stephenrenneberg.com/index.html

Algus:

Navigeerimispunkt
Süsteemiväline kosmos
Vulpecula Piirkonna välisosa
1068 valgusaastat Päikesest
Automaatmajakad

"Silver Living, lülitage mootorid välja ja olge valmis pardaletulekuks!" andis range Demokraatliku Liidu hääl käsu kohe, kui olime mullist väljunud ja asusime sooritama manöövrit võtmaks kurss Macaulay Jaamale. "Ärge üritage taaskäivitada oma hüppemootorit või me tulistame!"

See on just see, mida iga kaubalaeva piloot kardab: olla kursi muutmise ajal kinni peetud. Kui oleme mullis ja liigume valguse kiirusest kiiremine, oleme me pimedad aga turvatud. Kui me tavakosmosesse naaseme, sensorid on veel laeva sisse tõmmatud ja autopiloot alles planeerib järgmist kurssi, oleme täiesti abitud. Sensorid on valgusest kiiremini lennates aga alati laeva sisse tõmmatud, et kaitsta neid mulli kuumuse eest ja see annab hästipaigutunud ründajale võimaluse oma ohver nokauti saata siis, kui too veel pime on.
.....

10. november 2014

Fluency

Jennifer Foehner Wells
Confluence Book 1
2014 a.
381 lk.

NASA discovered the alien ship lurking in the asteroid belt in the 1960s. They kept the Target under intense surveillance for decades, letting the public believe they were exploring the solar system, while they worked feverishly to refine the technology needed to reach it.

The ship itself remained silent, drifting.

Dr. Jane Holloway is content documenting nearly-extinct languages and had never contemplated becoming an astronaut. But when NASA recruits her to join a team of military scientists for an expedition to the Target, it’s an adventure she can’t refuse.

The ship isn’t vacant, as they presumed.

A disembodied voice rumbles inside Jane’s head, "You are home."

Jane fights the growing doubts of her colleagues as she attempts to decipher what the alien wants from her. As the derelict ship devolves into chaos and the crew gets cut off from their escape route, Jane must decide if she can trust the alien’s help to survive.

"Author Jennifer Wells’ writing genius comes from her vast knowledge of the highly technical subject matter and her ability to put the reader in the middle of it without losing him/her in technical jargon while creating characters that seem completely natural and believable." --reviewer, Jean Fisher for Independent Publisher News

Arvamus:

Raamatu tegevus toimub tänapäeval. NASA on aga juba 60 aastat olnud teadlik asteroidide vööndis triivivast ning mitte mingeid elumärke andvast tulnukate kosmoselaevast. Kuid senini pole inimeste tehnilised võimalused lubanud laeva uurima minna. Parim mida siiani teha on suudetud, on Marsi uurimise sildi varjus tulnukate alust Marsi juurest pildistamas käia. Nüüd on aga üks asteroid paari aasta pärast laevaga kokku põrkumas, seega viimane võimalus laeva üldse uurida on peagi kätte jõudmas ja ka tehnika on aastakümnetega sedavõrd arenenud, et kohalelendamine on juba napilt võimalik, seega saadabki NASA kapsli 6-liikmelise meeskonnaga asteroidide vööndi poole teele.

Kapsli meeskond on selline, nagu oodata võibki: komandör (sõjaväelane), piloot, radist, arst, tehnikaspets ja ainsa tavatusena lingvist (dr. Jane Holloway) - juhuks kui kuidagi laeva sisse pääsetakse ja seal elusaid tulnukaid eest leitakse (mõlemaid võimalusi peetakse küll üsna minimaalseteks), aga eks nii tähtsa ja keerulise ettevõtmise puhul püütakse kõigiks ootamatusteks juba varem valmistuda.

Pärast kümnekuist lendu tillukeses plekkpurgis jõuavad astraonaudid laeva juurde, ning ennäe imet - laeva tuled süttivad ja maandumisdoki luugid avanevad... Peale väikest kõhklust maandatakse kapsel laevas ja seiklused algavad...

Kes võinuks arvata. et juba 60 aastat liikumatu ja väljasurnuna näiv laev polegi nii väga elutu, ja veel enam seda, et sündmuste võtmeisikuks saab geniaakne lingvist dr. Holloway...

Tegemist on Jennifer Wellsi debüütromaaniga ja minu arvates väga kõva sõnaga sel aastal ilmunud ulmeraamatute seas (no minu loetute seas igatahes... :D).
Mis mulle raamatus meeldis: NASA kapsli Providance meeskond on kõik lihast ja kuust inimesed (ja eriti käib see muidugi raamatu peategelase dr Holloway kohta). Tulnukate kosmoselaeva Speroancora navigaator Ei'Brai on üks huvitavamaid ja autori poolt läbimõeldumaid tulnukakujusid kellest ma viimasel ajal lugenud olen. Olgugi et raamat kuulub kosmoseooperi kategooriasse, on selles küllalt palju ka teadusulme elemente ja Wells on nende käsitlemisega hästi hakkama saanud. Raamatus on inimsuhteid, on eetiline dilemma... No ja raamat on lihtsalt huvitav ja haarav, mida veel tahta.

(Kui nüüd päev hiljem loetule rahulikumalt vaadata, siis võib tegelikult küll veel tahta. Nimelt originaalsust.  Seda oli loos ikka napivõitu, et mitte öelda et ega ei olnudki :D. Raamatu kõik põhilised ideed - iidne galaktiline ühiskeel; inimesed on Maale eksperimendi korras istutatud: Roswell muidugi; tuleb suvaline homo sapiens Maalt ja saab kõrgeltarenenud tulnukate kosmoselaeva kapteniks jne - tulevad nüüd varemloetud raamatutest tuttavatena ette... Lähen hinde kallale, esialgu veel kergelt.)

Seega minult hindeks viis (miinusega) ja jään  huviga sarja järgmise raamatu ilmumist ootama.

PS. Autoril on ka koduleht: http://www.jenniferfoehnerwells.com/

Algus:

Jane võitles iiveldusega kui moodul ta ümber värises ja üritas kaela sirutas et paremini näha laeva, mille poole nad kihutasid. Sihtmärki.

"See on suur," sosistas Tom Compton, piloot.

Jane kuulis, et komandõr ja piloot klõpsasid lüliteid, klõbistasid konsoolidel ja vahetasid omavahel kiireid fraase NASA žargoonis. Kõigi meeskonnaliikmete pilgud olid naelutatud ekraanile mis näitas nende kiiresti suuremaksmuutuvat eesmärki. Jane oli surutud kokpiti all oleva istmeterea juurde, nii et tema vaadet ekraanile varjutasid osaliselt tase kõrgemal olevate nelja inimese jalad. Lennu selles faasis oli tema pardalolijatest kõige vähemtähtis isik.

"Olgu ma neetud... nad panid just eeskoja tuled meie jaoks põlema!" kraaksatas Walsh. "Ava kanal Houstoniga," järgnes talt käsk.
.....

6. november 2014

Contingency

Florian Nagy
2014 a.
ca 160-180 lk.

Contingency is a story set thousands of years in the future. The human Imperium, whose dominance was long taken for granted, suddenly finds itself resting on pillars of sand as unexpected occurrences rise to challenge the order and status of the galaxy.

Contingency is set in Earth's year 3987. The human Imperium, based around its homeworld of Earth, has been dominant in the galaxy for centuries. This apparent sovereignty is violently shattered in a mound of confusion as Earth is besieged by an alien race called the Skyrrnians. Delve into the background of the peoples of the galaxy, as they discover hidden secrets among the stars in their strive for dominance.

Arvamus:

Tegemist on oktoobri lõpus Smashwordsis ilmunud ja tasuta allalaetava looga.
Loomulikult on autor täiesti tundmatu, pildil paistab küllalt noor poiss olema ja elukohaks märgib Saudi Araabia (kuigi ega araablasena ta nüüd küll välja ei näe...).

Mida loo kohta öelda? Kirjutatud oli ladusalt ja loetavalt. Kohati ehk liigagi üksikasjalikult aga inimeste arengust viienda aastatuhande alguseks pildi saime (üle mitme aja ka lugu, kus inimesed on galaktika valitsejad, mitte aga õnnetud kolgitavad). Põnevust oli. Moraal oli - ei maksa üle oma pea hüpata ja end võõraste sulgedega ehtida (skyrrnianid), areng peab toimuma loomulikul teel või muidu võib see väga kurvalt lõppeda.

Aga midagi sellist oli loos ka, mis mind häiris ning mis see oli, ei saa ma praegu veel õieti aru. Mul on selline tunne, et see on üks harvadest mu loetud raamatutest, mille kohta mu hinnang võiks muutuda kui ma peaksin ta kunagi veel uuesti lugeda võtma (mida ma muidugi ei tee). Aga praegu saab mu hinne siiski vaid/lausa(?) kolm olema.

Sissejuhatus:

The Earth Defense Fleet’s ships zipped around the amassing enemy armada. At its head loomed the oncoming dreadnaught. The Skyrrnian flagship advanced slowly among the intense exchange of firepower. Deadly eruptions of light and destructive energy flashed all over the view screen of the EFS Vigilante. From inside, the crew of the now dwindling supply of Earth frigates could see the enemy behemoth. It picked off the fighters who were valiantly trying to hinder its advance by focusing fire on one of its windows or power relays. Unfortunately, the Skyrrnian flagship had blast shutters drawn over almost every sensitive component and was fully prepared for the assault. Its turrets took down the small strike craft like flies.
.....

3. november 2014

Assault Troopers

Vaughn Heppner
Extinction Wars 1
2014 a.
326 lk.

The Earth died when aliens rained thermonuclear warheads on her cities and sprayed the surface with a bio-terminator. A deadly poison drifted to every corner of the planet, threatening the last survivors with annihilation.

For a soldier in Antarctica like Creed, there is only one way to keep breathing untainted air. He must join the Jelk Corporation as an assault trooper, leaving the planet for outer space. In return for his and other people’s services, the Jelk will house the last humans for as long as the assault troopers keep winning.

For the price of living and the chance to save humanity, Creed has to wear a shock chip in his neck—Jelk discipline is harsh—and he has to don a symbiotic battlesuit that feeds off his sweat. Human life is cheap in the vast alien war. The assault troopers are little more than suicide soldiers, but for humanity to escape extinction, they must survive. But Creed didn’t agree to the bargain in order to remain a dog to the aliens. He has a plan, and he’ll need all his cunning to beat the extraterrestrials and begin the road to freedom for the human race.

Arvamus:

Tulevad ühed tulnukad ja löövad Maal platsi peaaegu puhtaks. Siis tulevad teised tulnukad, ajavad esimesed minema ja võtavad endale väheste ellujäänud inimeste seast veel tuhandeid, et nad enda sõduriteks muuta.
Üheks selliseks, kellest tulnukad sõduri teevad on ka raamatu peategelane Creed, kriminaalse minevikuga lihtsakoeline, arenenud õiglustundega tegelane, kelle ainsaks eesmärgiks saab Maa hävitanud tulnukatele kättemaksmine ja paari miljoni ellujäänud inimese baasil Maa uuesti elluäratamine.
Kuigi tulnukad peavad inimesi loomadeks, elajateks, õnnestub Creedil tasapisi oma eesmärgi suunas liikuma hakata ja tulnukatele ebameeldivaid üllatusi pakkuda.

Et raamatus toimuvat nähakse läbi Creedi silmade, siis on lugu veidi robustne, veidi brutaalne, üsna lihtsakoeline (et mitte öelda lapsik), kõiksugu tulnukad on üsna grotesksed, loomulikult vaid omakasu peal väljas olendid jne.
"Karmi" tegevust on raamat algusest lõpuni täis aga mind see kõik eriti kaasa ei haaranud ja Creedi sugusele tegelasele ei osanud ma ka tõsiselt kaasa elada. Suutsin raamatu küll kuidagi läbi lugeda aga head muljet mulle tamast ei jäänud. Hindeks kolm hulga miinustega.

Sissejuhatus:

Ma mäletan päeva kui see viimaks juhtus - päeva kui tulnukad inimestega ühendust võtsid.

Presidendivalimiste kampaania oli just täie hooga käimas. Lõputud rahajõed voolasid reklaamifirmadele ning õhk oli poliitilistest hüüdlausetest paks.

Niipalju kui ma tagantjärele mäletan, polnud ükski astronoom märganud läbi Päikesesüsteemi reisinud tulnukate kosmoselaeva mis möödus Saturnist, Jupiterist, Marsist ja parkis end Maa orbiidile. Ühel hetkel polnud sellest midagi teada. Ja järgmisel hetkel tulid CNN, Fox News, iga telejaam planeedil, välja uskumatu looga sellest, et meile on tõeline UFO külla tulnud.

Laev oli vapustavalt suur: ühe kommentaatori sõnul Rhode Islandi suurune. See oli sama kui keegi oleks ühe suurema asteroidi seest ära tühjendanud ja sinna mootorid sisse toppinud. Aga see asi ei olnud asteroid. See oli metallist ning kellegi poolt ehitatud: must, ovaalne, tohutute väljaulatuvate stabilisaatoritega kui 57nda aasta Chevy.

Poliitilised reklaamid lõppesid ja TV-jaamad näitasid 24/7 tulnukate kosmoselaeva.
.....