The Trafalgar Gambit

Christopher Nuttall
Ark Royal 3
2014 a.
498 lk.

Humanity is losing the war. The once-mighty space navies have been crippled, officers and crew have been stretched to the limit and Earth herself has come under heavy attack. The end cannot be long delayed. For Admiral Smith and the crew of HMS Ark Royal, the stakes have never been so high.

The one hope is to make contact with alien factions that might oppose the war. But, as Ark Royal sets off on a desperate diplomatic mission, it rapidly becomes clear that there are both human and alien factions that wish to fight the war to the bitter end - and that her previous missions have sown the seeds of success ... or total failure.

Arvamus:

Ark Royal saadetakse jällegi üritama tulnukatega rääkida ja kui võimalik, siis nendega rahu teha või kui see ei õnnestu, siis tulnukate tagalas võimalikult palju kahju tekitada.
Osade tulnukatega saadaksegi enamvähem kooseksisteerimise osas kaubale, sõdimist pooldavad tulnukat üritavad aga uuesti Maad rünnata ning seda takistada püüdes leiab Ark Royal koos meeskonnaga oma otsa...

Samal tasemel raamat kui sarja eelmisedki osad. "Elluärganud" prints Henry teema käis mulle jällegi närvidele, liigliha oli loos minu jaoks ka kõvasti ülearu. Tegelikult kisub hinne juba kõvasti kolme poole, aga no annan heast südamest raamatule siiski veel eriti nõrga nelja.

The Nelson Touch

Christopher Nuttall
Ark Royal 2
2014 a.
466 lk.

Ark Royal – the Royal Navy’s outdated space carrier – has won a smashing victory against the enigmatic aliens, capturing one of their starships and returning to Earth. Now, Admiral Theodore Smith and his crew are assigned to command a fleet charged with making a deep-penetration raid into alien territory, a fleet made up of carriers from four different nations.

But with a crewman who isn't what he seems, untested pilots and international friction – and a new and dangerous alien plan - can Ted and his crew survive their mission ... or will they die, alone and unremarked, hundreds of light years from home?

Arvamus:

Ark Royal koos teda saatva laevastikuga saadetakse reidile tulnukate tagalasse. Et viia sõjategevus Maast eemale ja võita inimkonnale aega tulnukate rünnaku tagasilöömiseks.
Ark Royal täidab oma ülesande tulnukate territooriumil segadust tekitada ja vaenlasele võimalikult suuri kaotusi põhjustada edukalt aga see ei päästa Maad tulnukate rünnaku eest ja laevastiku Maale naastes paistavad inimeste võimalused tulnukatele vastu seista veel väiksemad kui varem.

Seekord oli tegemist juba tugevalt "ülekaalulise" raamatuga.
Kaks peamist asja, mis mulle ei meeldinud:

Esiteks autoripoolne liigne taustainfo andmine; kõige põhjendamine, lahtiseletamine, kommenteerimine. Selline stiil kus mõni tegelane ütleb ühe lause, siis tuleb pool lehekülge seletusi ja selgitusi, miks ta just seda ja sedasi ütles, seejärel sama tegelase teine lause ja jälle pikk lõik selgitust-arutlust selle lause ümber ja nii muudkui edasi muutub lõppkokkuvõttes ikka veidi tüütuks küll.

Teiseks poliitika - Suurbritannia troonipärija mängutoomine. Ma saan aru, inglise/šoti kirjanik, eks oma särk on ihule ikka lähedal ja ju Nuttalli jaoks on kuninglik perekond ja nendega seonduv oluline teema. Minule aga mitte kopikagi eest! Mind see ei huvita! No tahab troonipärija "normaalset" elu elada, koolitab ennast hävitaja piloodiks ja asub kaaspilootide jaoks inqognito Ark Royalile teenime... ja siis on ta vaata et laevastikku juhtiva admirali, laeva kapteni ja teiste kõrgemate ülemuste jaoks vaata et tähtsam probleem kui tulnukate peksmine. Issand kui palju minu jaoks täiesti mõttetut möla ning sahmimist selle troonipärija ümber... mida ma üsna pea vaid ainult diagonaalis lugesin.

Just selle troonipärija jama ja ülepaisutatud sisu pärast tundus see raamat mulle eelmisest kesisem. Aga no mitte veel nii kehvana, et kesist nelja panna ei võiks.

Ark Royal

Christopher Nuttall
Ark Royal 1
2014 a.
459 lk.

If you wish for peace, prepare for war.
-Royal Navy Motto

Seventy years ago, the interstellar supercarrier Ark Royal was the pride of the Royal Navy. But now, her weapons are outdated and her solid-state armour nothing more than a burden on her colossal hull. She floats in permanent orbit near Earth, a dumping ground for the officers and crew the Royal Navy wishes to keep out of the public eye.

But when a deadly alien threat appears, the modern starships built by humanity are no match for the powerful alien weapons. Ark Royal and her mismatched crew must go on the offensive, buying time with their lives And yet, with a drunkard for a Captain, an over-ambitious first officer and a crew composed of reservists and the dregs of the service, do they have even the faintest hope of surviving ...

... And returning to an Earth which may no longer be there?

Arvamus:

Samanimelise sarja esimene raamat. Ja sama heal tasemel kirjutatud kui minu poolt siiani loetud kõik Nuttalli raaamtud.

Inimkond on juba paarsada aastat tasakesi kosmosesse laienenud ja planeete koloniseerinud. Kui algul oodati elevusega ka esimest kontakti teiste mõistuslike olenditega, siis siiani pole seda toimunud. Ootusind on maha jahtunud ja järjest rohkem levib arvamus, et vähemalt kosmilises mõttes lähipiirkonnas oleme meie ainsad mõistusega tegelased.
Ning siis äkki toimubki esimene kontakt, mis pole aga sugugi mitte selline kui kunagi oodati - nimelt ründavad tulnukad mingi hoiatue ja põhjuseta ühte inimeste kolooniat, siis teist ja nii muudkui edasi. Tulnukate vastu saadetud inimeste moodne kosmoselaevastik osutub aga tulnukate sõjalaevadele igas mõttes alla jäävaks. Nii kiiruse, relvastuse, kui mis kõige hullem - laevakerede soomustatuse poolest, inimeste laevad on lihtsalt kaitsetud tulnukate plasmakahurite ja rakettide eest. Inimeste laevastik hävitatakse mõne minutiga.

Nii et asjad on hullemad kui hullud ja Maal oodatakse kaitsetult tulnukate laevastiku saabumist... Viimases hädas tuleb kellelegi poliitikuist uitmõttena meelde inimeste kosmoselaevastiku kunagine uhkus, 70 aastat vana Ark Royal, mida viimastel aastatel rohkem muuseumlaevana orbiidil hoiti, aga mis põhimõtteliselt kiiresti vähemalt lennukorda on viidav. Ark Royal on kõigiti iganenud ja ajast maha jäänud alus, joodikust kapteni ja erinevate üleastumiste eest sinna saadetud meeskonnaga... aga moodsatest sõjalaevadest omal ajal hulga toekamalt ehitatud ja soomustatud.

Ja kutsutaksegi "vanur" tegevteenistusse ja saadetakse uurima, et mis tulnukad, miks, ning kas ja kuidas nendega võidelda oleks võimalik. Ega keegi sõjaväejuhtidest usu, et Ark Royalil mingit edu võiks olla või et ta üldse tagasi tuleks, aga loodetakse et ehk õnnestub laeval Maale natukene kaitseks valmistumiseks aega juurde võita.
Ark Royalil ei lähe aga tänu oma tugevale kerele, laeva väga hästi tundvale meeskonnale, joomises vaheaja teinud kaptenile ja ka parajale portsule õnnele sugugi mitte nii halvasti, kui Maal arvati...

Kui ma enda eelmise raamatuna loetud Guo "Stars at War" puhul kurtsin, et tegemist oli palja skeletiga millel liha puudus, siis Nuttalli puhul selle "liha" puudumist muidugi karta ei ole. Pigem võiks raamatut võrrelda isegi veidi ülekaalulise tegelasega. Mõned raamatutegelaste endassesüüvimised ja mõtisklused ning minevikuekskursid tundusid juba liigagi põhjalikud ja pisut ülepaisutatud olevat. Ja nagu Nuttalli puhul ikka, ei pääsenud raamatus ka seekord poliitikast, aga seda oli õnneks antud loos siiski mõistlikkuse piires.
Minu arvates korralik raamat. Ei hiilgav, aga igati loetav ja pinget ning põnevust pakkuv. Neli hindeks.

A Learning Experience

Christopher Nuttall
2014 a.
391 lk.

Earth is not alone. There is a towering civilisation out in the galaxy, far greater than anything we can imagine. But we are isolated from the galaxy ... until now.

When a bunch of interstellar scavengers approach Earth, intending to abduct a few dozen humans and sell them into slavery in the darkest, they make the mistake of picking on Steve Stuart and his friends, ex-military veterans all. Unprepared for humans who can actually fight, unaware of the true capabilities of their stolen starships, the scavengers rapidly lose control of the ship – and their lives.

To Steve, the captured starship represents a great opportunity, one to establish a new civilisation away from Earth and its increasingly oppressive bureaucracy. But with the aliens plotting their revenge and human factions suspicious of the new technology, it will be far from easy to create a whole new world ...

Arvamus:

Lugu sellest kuidas tänapäeva Maa alustab teed leidmaks oma kohta Galaktika teiste liikide mitte kõige sõbralikumas peres.
Lendavad ühed tulnukad Maale inimesi röövima et neist hiljem võitlusküborge teha. Oma õnnetuseks alahindavad nad inimeste arengutaset ja lisaks satuvad nad röövima just endiste USA eriväelast punti, kes piknikut peab. Endised võitlejad saavad kiiresti aru, et tulnukad on eriti ignorantset sorti ja üleolevad ka ning peagi võetakse tulnukate kosmoselaev neilt üle ja laeva endised omanikud tõstetakse kosmosesse. Nii langeb inimeste kätte esimene ülevalguskiirusega lendav kosmoselaev, igasugust uut tehnoloogiat ja laeva andmebaas milles paljugi huvitavat ja kasulikku on.

Meeste juht, Steve, ei kavatse süllekukkunud vara ja sõjalist jõudu ei USA valitsuse ega ÜRO-ga jagada - kogu see poliitika ja bürokraatia on talle lihtsalt vastik - vaid otsustab koos kaaslastega Päikesesüsteemis uue sõltumatu rahva luua. Kui Kuul juba korralik baas tekkima hakkab, tuleb asi Maal avalikuks ja keegi võimulolijatest selle üle õnnelik ei ole, aga teha pole midagi, hammas lihtsalt ei hakka uuele rahvusele-ühendusele kuidagi peale, tegelikult võivad hoopis kosmosessekolinud Maa takistusteta lagedaks pühkida kui tahaksid. Nii et riikidel tuleb uue moodustise tekkega lihtsalt nõustuda ja nendega äri ajades endale tasapisi galaktilist tehnoloogiat hankida ning kosmosesse suunduvat inimvoolu kuidagi kontrollida või siis arengutest üldse täiesti maha jääda.

Kosmoseühiskond aga arendab oma Kuubaasi, asub Marssi terraformima, võtab kasutusele asteroidide vöö ja Titani.
Lüüakse tagasi ka äpardunud inimröövijatest tulnukarassi kaks rünnakut ja lennatakse lähima asustatud tähesüsteemi juurde kaupa tegema ja Galaktikas toimuvat uurima...

Hästi palju on raamatus muidugi tänapäeva poliitikat, jutt on ka Afganistanist, Iraanist, Saudi Araabiast, Põhja-Koreast, terroristidest jne - selge on see, et ega autor tänapäeva poliitikasse ja poliitikutesse erilise sümpaatiaga ei suhtu. Autor annab ka oma nägemuse, millised võiksid tulevikuühiskonna ülesehitus ja põhimõtted olla kui avaneks võimalus seda tänapäeval nullist looma hakata.

Loetav raamat, aga mitte rohkemat. Steve ja ta kaaslaste esimene eesmärk on tegutseda tänapäeva poliitikuid ja poliitikat ignoreerides aga lõpuks tuleb seda poliitikaga arvestamist ikka liiga palju sisse. Nõrk neljake hindeks.

The Slightest Hope of Victory

Christopher Nuttall
Outside Context Problem 3
2013 a.
570 lk.

The aliens have landed ... and Earth will never be the same. A third of the world is occupied, groaning under the weight of alien oppression, while the remainder is in chaos or preparing desperately for the final battle. As the aliens unveil their long-term plans for humanity, a horror unmatched by any purely human foe, it becomes clear that the end will not be long delayed. Humanity’s darkest hour is at hand.

But humanity will never give up, not as long as there remains a slightest hope of victory. From the heartland of America to the skies over Britain, from the deepest depths of the ocean to the cold darkness of space, the battle to decide the future of two races is yet undecided ...

And the Battle for Earth has yet to be won.

Arvamus:

Jätkub sama teise osa teema - tulnukad kindlustavad oma võimu ja jänkide vastupanuliikumine püüab tulnukaid ja kvislingeid vahetevahel häirida. Esimene pool raamatust kulgebki sellises tuttavas ja depressiivses toonis.
Põnevamaks läheb raamatu teises pooles kui sündmuste põhiraskus kandub Inglismaale kuhu ka USA president salamisi jõuab. Tulnukad saavad haisu ninna paarist vastupanuliikumise saladusest ja ilmselt ka enda dissidentidest ja nad otsustavad oma võimu Maal veelgi kindlustada. Ehk siis vallutada ühe kahest veel okupeerimata ja mingitki sõjalist jõudu omavast riigist - nimelt Inglismaa (teine selline riik on Venemaa...). Inglased näevad peatset rünnakut ette ja valmistuvad võitluseks. Et see on inimestele ilmselgelt tõesti viimane võimalus tulnukatele vastu hakata, siis koondatakse kõik veel olemasolevad jõud ja koordineeritakse oma tegevus ka USA partisanide ja Venemaaga.

Siin on muide koht, kus ka meie (kaudselt) äramärkimist leiame. Nimelt nõuab Venemaa koos läänega väljaastumise eest tasuks (võimaliku võidu korral) Kesk-Aasia ning Ida-Euroopa ja Baltikumi enda mõjusfääri andmist. USA president venelastele seda ilma pikemalt kõhklemiseta muidugi ka lubab...

No ja raamatu lõpus toimubki siis otsustav jõukatsumine: pahade juhtidega tulnukad versus Inglismaa, USA sissid, heade juhtidega tulnukad, kaasa aidata püüdvad teised lääneriigid, Venemaa.

Kes võidab, ei ütle, aga selge on see, et võitku kumb pool tahes, Maal pole tulevikus enam miski endine... tulnukad on siin ja siia nad ka jäävad, küsimus on vaid selles, kas "heade" või "halbade" juhtide käe all.

Kolm osa oli selle sarja jaoks nagu veidike palju. Ühekülgseks ja üksluiseks läks lugu kohati. Või ehk poleks pidanud kolme osa praktiliselt järjest lugema vaid oleks pidanud osade vahel vähemalt mõnekuused pausid pidama? Ja need pidevad kõrvalepõiked ja loo võrdlused tänapäeva poliitika ja lähiajalooga samuti venitasid lugu ja tapsid pinget. Aga noh, selle raamatu viimases veerandis tuli sündmustesse rohkem tempot sisse ja pinge tõusis, mis lõpuks üldmuljet kohendas. Teisalt oli aga raamatu finaal ikka täiesti üllatustevaba. Nõrk neli hindeks.
Ning autori sarja põhiideega, et kosmose uurimisele ja selle kasutuselevõtmisele tuleks meil tänasest hoopis rohkem tähelepanu pöörata ja raha kulutada, olen ma täiesti nõus. Sest no ei tarvitse ju kosmosest mingi üüratu tulnukate kosmoselaev meile kaela sadada, aitab ka tillukesest mõnekilomeetrisest kivimürakast mis Maa sihikule võtab ja praeguses asjade seisus oleme me siis ju täiesti abitud.

Under Foot

Christopher Nuttall
Outside Context Problem 2
2012 a.
489 lk.

Earth has fallen...the United States and the Middle East have been occupied by alien forces, while the rest of the world is collapsing into chaos. And yet humanity is still fighting; the underground resistance fights a bitter insurgency against the aliens, with the population forced to choose between resistance and collaboration. The fight seems hopeless, yet humanity dares not lose. If the aliens win, resistance will not only be futile, but inconceivable.

Earth has fallen, but the battle is far from over.

Arvamus:

Nii depressiivset ja sünget raamatut pole ma ammu lugenud, või kas üldse varem olengi. Kõik mis vähegi saab inimeste jaoks halvasti olla, seda ka on; kõik mis võib inimestel ebaõnnestuda, kindlasti lõpuks ka ebaõnnestub; kõik mis võib seoses tulnukate invasiooniga õudne ja jube olla on autori poolt ka loosse sisse pandud.
Ja mis teeb asja eriti mõjusaks, siis see, et kõik on kuradi reaalne. Raamat võiks olla vabalt veidi ilukirjanduslik dokumentaalkroonika ühest võimalikust realiseerunud tulevikustsenaariumidest. Sellisest stsenaariumist, mille tõenäosus on 0,0... aga mis pole mingil juhul välistatud.

Tulnukad on nüüd osa Maast okupeerinud, okupeerimata osal valitseb otsatu kaos ja segadus.
USA president varjab end punkris ja ta võidakse iga hetk tabada;
USAs püüab põrandaalune vastupanuliikumine tulnukatega võidelda, Chicagos püüab partisaniliikumine pead tõsta – lootusetu – linn tehakse maatasa, mujal tapetakse inimesi tuhandete viisi;
Iisrael püüab tulnukatele vastu hakata ja kasutab ka tuumarelvi – lootusetu – tulnukad saavad juutidest kergelt jagu;
araablased Saudi-Araabias püüavad midagi tulnukate vastu teha – lootusetu.
Tekivad igasuguse kvislingid ja tulnukate teenistusse lähevad ta tuhanded need, kes ei näe ellujäämiseks muud võimalust.
Tulnukate jaoks pole inimestel mingit tähtsust, Maa on nüüd nende KODU ja kes neile ette jääb, kes neile kasulik ei ole, lihtsalt hävitatakse.

Oeh, karm lugu. Kui poleks raamatu viimast peatükki...
Mis veel – päris raske on sellist asja lugeda. Ja ega autori sõnaohtrus ja sagedased ekskursid meie ajalukku ning poliitikasse lugemist lihtsamaks tee. Aga et raamat nii mõjus oli, siis vähemalt nelja pean küll panema.

Outside Context Problem

Christopher Nuttall
Outside Context Problem 1
2012 a.
547 lk.

When a UFO crashes near a top secret military base, the American Government realises that aliens have been spying on the human race for years. But even as they rush to unlock the technological secrets in the alien craft, the aliens launched the first step in their plan to invade the Earth and enslave the human race. With a giant mothership approaching the planet and the inhabitants promising peace and plenty, humanity must defeat a vastly superior foe with uncertain motives or lose its freedom forever.

On one side, a powerful alien force…

On the other side, a divided humanity…

The battle for Earth has begun.

Arvamus:

Raamatu tegevus toimub tänapäeval ja nagu ütleb raamatu pealkiri, tekib inimkonnal ühtäkki „outside context problem” ehk siis  ilmuvad välja Maa oma uueks koduks valinud tulnukad ja sellist asja pole loomulikult osanud ükski inimene ette näha.
Sündmused algavad sellest, et ühe USA ülisalajase sõjaväebaasi aia taha kukub maha kõige ehtsam UFO. Tulnukalaibad sees ja puha. Mida jänkid esimese asjana teevad – muidugi salastavad juhtunu kõige karmimalt ära ja hakkavad laipu ja lennumasinat uurima, aga ka UFO-vaatluste aastakümnete pikkust kurikuulsat ajalugu uue pilguga läbi käima. Ja jõuavad seda tehes kiiresti juukseid püstiajava arusaamiseni, et väike osa mineviku UFO-vaatlustest on ilmselt ikkagi tõesed olnud ja see väikegi osa tähendab kogusummas seda, et tulnukad on meid juba aastakümneid ning väga intensiivselt uurinud.

Läheb nädalake mööda ja tulnukad „helistavad” Valgesse Majja ning kutsuvad presidendi läbirääkimistele. Lennutatakse president tulnukate emalaevale ja teatatakse talle, et nende emalaeva ekspluatatsiooniaeg hakkab kohe läbi saama, kuhugi edasi lennata enam ei saa, laeval on aga miljard tulnukat ja et neil on nüüd Maad vaja. Kas USA aitab neil koloniseerimisel muud maailma maha suruda või keeldumise korral tehakse USA pulbriks ja seatakse end Maal ikka sisse.

President nõunikega paar päeva mõtleb ja siis keeldub tulnukate ettepanekust ning otsustab vajadusel ja liidus teiste riikidega tulnukate vastu ilmselgelt üsna lootusetusse võitlusse astuda. Loogika selle otsuse taga oli järgmine.
Kui mingid tulnukad suudavad valgusaastate tagant meie juurde lennata (ja meie ei suuda aastakümneid enam inimest Kuulegi viia), siis on nood tulnukad meist kahtlemata palju kõrgemal arengutasemel.
Väga suure arenguerinevusega ühiskondade kokkupuude ja kooseksisteerimine lõpeb vähemarenenu jaoks alati katastroofiga, ka siis, kui tol arenenumal ühiskonnal mingeid halbu kavatsusi ei olegi (tulnukatel aga mitme märgi põhjal just need halvad kavatsused näivad olevat...). Meenutatakse ka Ameerika indiaanlaste saatust kokkupuutel Euroopa kultuuriga – kogu Ameerika mandril olid tulemus indiaanlaste jaoks katastroofiline millest enam kunagi ei toibutudki.
Kui aga indiaanlaste rollis on kogu inimkond... ja kokku põrkuvad täiesti erinevate olendite maailmad, mitte lihtsalt kaks erinevat inimkultuuri... ainus lahendus on võidelda, ehk avab see mingigi pääsetee või sunnib tulnukaid ka inimestega arvestama.
Igati arukas ja loogiline mõttekäik minu arvates.

Tulnukad on aga aastakümneid Maal ringi sebides oma kodutöö väga hästi teinud ja inimeste sõjalised võimalused, käitumise, psüühika ja igasuguse poliitika endale suurepäraselt selgeks teinud ja järgmise käiguna häälestavad nad üheainsa elegantse liigutusega kogu muu maailma USA vastu. Jänkidele tõmmatakse nii armetult kott pähe, et nende pärast tuleb lausa pisar silma. Nii jääbki USA üksi tulnukate vastu... ja siis käib kõik kiiresti. Kahe nädalaga on USA õhukaitse purustatud ja ühiskond kokku varisemas... kolmanda nädala lõpuks on USA okupeeritud.

Põnev raamat oli, hästi kirjutatud, tegevustik oli minu arvates väga tõetruu ja usutav (natuke veider pluss ulmekale...), tegelased jäid küll veidi kahvatuks, aga tegevuse laiahaardelisuse ja tempo juures mõistetav asi... paljude raamatus väljaöeldut seisukohtade ja vaadetega läheb minu arvamus kokku (kõva pluss loole :D). Mida veel raamatus oli? Üksjagu poliitikat, ehk veidi paljugi viiteid ja muigamist igasugustel ulmehuvilisele tuttavatel teemadel (Roswellist ja Area 51-st alates ja Independence Day filmiga lõpetades), paralleele Iraagi sõjaga (jänkid seekord muidugi iraaklaste rollis), tulnukatest ei saa me aga peaaegu midagi teada (peale nende välimuse ja nende tehnika võimaluste – raamatu kontekstis ka täiesti loogiline). Minu arvates on 32-aastane ajaloolaseharidusega šotlane hea raamatu kirjutanud ja minult sellele viis.