Beyond the Event Horizon Episode Four

Albert Sartison
2015 a.
91 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Jätkan sealt, kus ma eelmises osas pahameelt avaldasin. Oli presidendi kõrval ikka midagi parlamendilaadset seal ka olemas. Aga selle nõusoleku saamine presidendi plaanile oli ainult tehnika küsimus. Aga see pole enam kõige olulisem...

Nagu ma eelmise osa kohta arvamust avaldades kirjutasin, asusin ma viimast osa lugema lootuses siit mingit korralikku puänti leida. Ja ei tulnudki eriti pettuda. Ootamatu lõpp on raamatul täiesti olemas.

Nii, Maa teadlased uurivad välja, milleks tulnukatel ilmselt Päikese energiat vaja on. Aga veel enne tehakse kindlaks, et tulnukate portaale on terve Linnutee täis. Ja et tulnukad väidavad enda tsivilisatsiooni vanuseks miljon aastat ja vanimad portaalid on juba 700 000 aastat vanad, siis on tulnukate näol suure tõenäosusega tegemist meie galaktika valitseva rassiga.
Ja Päikese energiat vajavad tulnukad oma järjekordse suurprojekti jaoks - lihtsalt Päike sattus juhuslikult selle projekti juures kasutamiseks sobivas kohas olema. No ja hakkavadki tulnukad kohe ahvi... vabandust, tulnukakiirusel, Päikese juurde energia kogumiseks hemisfääri ehitama ja peagi suunavad nad kogutud energiat juba enda vajaduste rahuldamisele.

Aga vajadus seisnes neil Maa teadlaste arvates selles, et tulnukad (ilmselt siis meie galaktika juhtiv jõud) soovisid edasi liikuda. Kohe sõna otseses mõttes. ...ja kogu teadusjutu jätan ma jälle rääkimata, nagu ka eelmiste osade puhul... Plaan oli ilmselt hüperruumi kaudu meie naabrite juurde Andromeeda galaktikasse hüpata. Et meie galaktikas on kõik juba saavutatud, arenguks vaja uusi väljakutseid ja suuremaid võimalusi, ressursse. Ja juhtus nii, nagu vahel mõne suure kodumasina või tööriista käivitamisel - et pistad stepsli seina, käib pauk ja tuba on pime. "Meie" tulnukad hüppasid, pauku küll ei käinud aga korraga olid kadunud kõik meie galaktikas olnud tulnukate portaalid ja näiteks kõik Päikese juures askeldanud tulnukate kosmoselaevad.

Maa teadlaste oletus. Et Andromeeda on meie Linnuteega võrreldes hulga suurem galaktika, linn versus küla, siis ilmselt elavad Andromeedal "meie" tulnukates veel hulga kõrgema arengutasemega tulnukad ja "meie" tulnukate sinnalend käivitas seal mingi kaitsemehhanismi ja ilmselt muudeti andromeedalaste poolt veidi meie Universumi konstante. Mis seletaks meie galaktikas ühekorraga kõigi hüperruumi portaalide kadumise pluss ka tulnukate kosmoselaevade haihtumise kuna need laevad asusid ka osaliselt pidevalt hüperruumis.
Nii et "nende" tulnukad saatsid "meie" tulnukad nn kiviaega tagasi. Mis ilmselt tähendab "meie" tulnukate Linnuteel domineerimise lõppu... kui su tehnika ikka täielikult kokku kukub, siis ega tulnukate tsivilisatsioonil just helget tulevikku ees ei ole.

Kuidas see kõik Maad mõjutab? No ega midagi, sai korraks tulnukaid nähtud ja nende tehnilistest võimalustest ettekujutust, nüüd on see kõik kadunud ja vanaviisi, tuleb oma vanal aeglasel arenguteel edasi tatsata. Või noh, mitte just päris vanal teel sest Päikese juures energiat koguv hemisfäär on ju alles! Kui sealt nüüd energia hoopis Maale juhtida, siis on inimkonna energiaprobleemid sadadeks aastatuhandeteks lahendatud. Ja kui seda hemisfääri lähemalt uurida, leiab sealt ju selliseid tehnikauuendusi, mida pikapeale ehk kopeerida õnnestub...

Ega midagi, viimase osa teine pool päästis loo minu jaoks. Kolmas osa oma poliitika ja jabura presidendiga ajas mul karvad ikka päris püsti. Aga selle neljanda osa lõpp mulle jälle meeldis: iga suure kala jaoks on kusagil veel suurem ootamas. Ja et loodus ei salli tühja kohta, tulnukaid enam pole, nende tehnoloogia on aga siin Päikesesüsteemis olemas, järelikult tuleb see endale selgeks teha, kasutusele võtta ja senisest kiiremini edasi areneda.

Beyond the Event Horizon Episode Two

Albert Sartison
2015 a.
87 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Kohalelennanud tulnukad teevad ettepaneku vastastikuselt kasulikuks koostööks: nemad saavad õiguse Päikesesüsteemi välisplaneetidelt mineraale hankida (kokku kolmandiku Merkuuri, Veenuse ja Marsi massi ulatuses) ja Päikese kiirgusenergiat koguda; ...half of energy radiated by the Sun in the course of one billion years... the amount on radiant energy radiated into the planets will remain unchanged; (pool energiast mida Päike kiirgab miljardi aasta jooksul). Vastutasuks sõidutavad nemad terraformimise protsessi alguses oleva Marsi Maale lähedale - no et inimestel oleks seal lihtsam oma asju ajamas käia ja Marssi elamiskõlblikuks muuta.

Siin ma ei saa mitte märkimata jätta, et minule tundub pakkumine inimestele äärmiselt ebasoodsana. Ja teiseks ei saa ma aru, mis kuradi pärast on ülikõrgel tehnikatasemel tulnukatel vaja meie Päikese energiat? Kas nad ei suutnud energia kogumiseks leida galaktikast tähti, mille juures ei ole mõistuslikku arenenud eluvormi? Meie Päike ei tohiks ju galaktikas mingit haruldast sorti täht olla, pigem vastupidi. Ühesõnaga minu arusaamise järgi täiesti jura pakkumine.

Aga inimkonna otsustajad leiavad, et läbirääkimistega tuleb edasi minna ja hakatakse tulnukatega näost näkku kohtumist ette valmistama (kas neil tulnukail üldse näod on, on minu arvates juba iseküsimus...). Valitakse välja kaks noort teadlast, kes kokkusaamisele peavad minema. Ja arutatakse, mis vahendite ja meetoditega tulnukate kohta võimalikult palju erinevat infot välja nuhkida. Kõik.

Beyond the Event Horizon Episode One

Albert Sartison
2015 a.
88 lk.

In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.

On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.

Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...

Arvamus:

Aasta on 2177. Teadlased avastavad päikesesüsteemi lähedal gravitatsioonianomaalia. Peagi ilmub kusagilt ka tulnukate laev välja. Kusagil Jupiteri orbiidil toimub esimene kontakt. Kohtumine venib ja venib, tulnukad küsivad kõike meie kohta, endast aga ei kipu midagi rääkima. Lõpuks saab inimestel ühepoolsest suhtlusest kõrini ja tulnukatel kästakse uttu tõmmata - või noh sinna, kust nad tulid. Aga veel enne kui tulnukad minema lennata jõuavad, toimub tõsine intsident. Europal asuv sõjaväebaas E1 väljab teadmata põhjustel inimeste kontrolli alt ja enne kui sõjaväelased E1-e hävitada jõuavad, annab antimateeria-kahurist paugu tulnukate pihta. Mille peale tulnukad tõesti uttu tõmbavadki (või oma koju tagasi...).
Kõik kes toimunuga kursis on (neid on vähe - salastatud värk), on kindlad, et asi sellega ei lõpe ja ju tulnukad peagi tagasi tulevad. Loodetakse siiski, et nood tulistamise pärast väga pahased ei ole, kuna nad pidid nägema, kuidas inimesed oma ülekäte läinud baasi taltsutada püüdsid ja ta lõpuks hävitasid.
Seni aga kuni tulnukate naasmist oodatakse, saadetakse ekspeditsioon gravitatsioonianomaaliat uurima. Kohalejõudnud teadlased tulevad mõningase pingelise mõttetöö tulemusena välja hüpoteesiga, et tegu on oletatavasti tehisliku värgiga ja sel juhul mingi portaaliga. Ehk siis sisse-väljapääsuga galaktilisele kiirteele, mis võimaldab valgusest kiiremat liikumist tähesüsteemide vahel.
Aga ega arvatavat portaali kaua uurida jõutagi kui tulnukad juba tagasi on. Seekord sellest nn portaalist väljuva juba kolme laeva näol, ja nood võtavad igavese vidinaga kursi Maale.

Esimene osa on militaarse kallakuga tehnikaulme. Täiesti loetav ja piisavalt põnev. Ja rohkem midagi nii lühikese lugemise kohta öelda nagu polegi. Asun järgmist juppi-episoodi lugema.

Tech World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 3
2014 a.
374 lk.

The Galactics arrived with their Battle Fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined a vast Empire that spanned the Milky Way. Our only worthwhile trade goods are our infamous mercenary legions, elite troops we sell to the highest alien bidder.

In the third book in the series, James McGill is deployed on another alien world. His third interstellar tour is different in every way. Rather than meeting up with a primitive society, this time he’s headed to an advanced world. Tau Ceti, better known as Tech World, is the central trading capital of Frontier 921.

McGill figures he’s lucked out. The assignment looks dull but luxurious. Tau Ceti boasts a planet-wide city with a trillion inhabitants, all of whom are only interested in making a few credits. But all is not well on Tech World. The Empire is crumbling, an invasion is coming, and McGill’s easy ride through life and death has come to an end.

Arvamus:

Inimesed asuvad oma uues kõrgemas "rahutagajate" staatuses esimesele missioonile. Leegion Varus peab Tau Cetil leegion Germanica välja vahetama ja seal aasta korra järele valvama. Tau Ceti on meie galaktikasektori kaubanduskeskus - sealt käib läbi kõik meie sektori maailmadele müüdav kraam. Missioon ise peaks igav tulema - kellega seal äri- ja kaupmeeste maailmas ikka võidelda peaks olema. Ees ootab selline esindusfunktsioonide täitmine ja vahel silma torgata tahtvatele rikkuritele turvameeste mängimine.

Aga nagu Varuse puhul ikka, hakkab kohale jõudes kõik arenema vastupidiselt plaanitule. Oma suurt rolli mängib siin esiteks see, et kuuldused Galaktilise Impeeriumi siseprobleemidest on kõikjale levinud ja peale Galaktilise laevastiku lahkumist on inimesed nagu ainus mingilgi määral sõjaline jõud meie sektoris. Või vähemalt nii arvavad inimesed ise. Ja teine probleemi põhjus on see, et Germanica kõrgemad ohvitserid on end Tau Cetil mugavalt ja tulusalt sisse seadnud ja musta äri ajades korralikult korrumpeerunud. Varuse saabumine ei sobi neile kuidagi.

Ühesõnaga lõpeb asi sellega, et Tau Cetil läheb mässuks ja seni vaid raha vastu huvi tundnud cetilased muutuvad lausa pööraseks. Lausa sedavõrd, et neil õnnestub mõlemad leegionid ära hävitada, peaaegu - McGill muidugi välja arvatud :D.

Aga McGill jääb vähemalt cetilaste poolt maha löömata seetõttu, et ta on järjekordselt oma radadele suundunud (mis muidugi ei tähenda, et McGill raamatus muudel asjaoludel kordi surma ei saaks... :)).

McGill - tema isemõtlemine ja -tegutsemine muidugi ainult süveneb. Selles osas laseb ta juba kõrgelt kõigi oma komandöride peale ja tegutseb täpselt nii, nagu tema asju näeb ja õigeks peab. Kui selgub, et peale (ajutiselt?) uttutõmmanud Galaktilise Impeeriumi näib meie galaktikaoblastis ka teisi (impeeriumi mittekuuluvaid) sõjalisi jõude olevat - meile eelmisest raamatust tuttavad orjapidajatest kaheksajalad, ilmneb, et varem hävitati ainult nende koloonia, mitte aga koduplaneet - langetavad leegionide juhid otsuse tegutseda ühteviisi, McGill arvab aga otse vastupidi ja viib oma otsuse muidugi ka ellu. Kui õige McGilli valik oli, selles raamatus veel ei selgu, aga kas inimeste jaoks haamri ja alasi vahel olles üldse asjal suurt vahet on, pagan teab.

Raamatu esimene neljandik oli päris igav ja mul hakkas juba käsi ta kõrvaleviskamiseks sügelema. Siis läks aga viimaks tegevuseks lahti ning edasi ei olnud tegu halvema raamatuga kui sarja eelmised osad olid. Nõrk neli minu seekordseks hindeks. Kui kunagi kusagilt kätte saan, loen ka sarja järgmise osa ära. Seniks aga jääb mul sari nüüd pooleli - jälle üks kirje pooleliolevate sarjade tabelisse lisaks...

Endeavour

Ralph Kern
A Sleeping Gods 1
2014 a.
327 lk.

Since we first looked at the stars, there has been a silence, no signs of alien life, no one who has tried to speak to us, a mystery that a long dead scientist called the Fermi Paradox.
"Where are they?"
In 2118, the first daring mission to another star, Tau Ceti, twelve light years away is launched. Tom Hites and Harry Cosgrove command the Starship Endeavour on an epic journey to solve the Fermi Paradox. From the first, nearly disastrous steps on a distant world, their quest takes them further than they ever imagined. Out amidst the mysterious long abandoned worlds and ancient relics they discover, some strange, some wonderful and some deadly, that question they seek to answer becomes:
"Where are they now?"

Arvamus:

Kui nägin, et raamatu motoks on Fermi paradoks (lühidalt, et kus nad siis ometigi on?) ei saanud ma mitte teisiti, kui tuli Larsoni surematute palgasõdurite sari korraks pooleli jätta ja see raamat läbi lugeda.
Huvitas, kas autor tuleb mingi omapoolse vastusevariandiga välja või illustreerib mõnda tänapäeval levinud vastusevarianti. Ei tulnud Kern millegi originaalsega välja. Aga enda valitud vastusevarianti illustreerib ta oma looga päris kenasti.

Raamatut ennast on veidi keeruline ühegi konkreetse ulme alamkategooria alla paigutada, eks ta selline hard sf ja kosmoseooperi segu ole. Kusjuures nende tehnikaimedega on autor silmnähtavalt püüdnud piiri pidada. Suur enamus tema kirjeldatust on selline, mis meie praeguse teaduse ja tehnika taseme juures on vähemalt teoreetiliselt võimalikuks tunnistatud. Ning loo üks aluspõhimõtteid on, et inimesed valgusest kiiremini liikuda ei saa (oska). Sellest tulenevalt võtavad ka kõik raamatu uurimislennud Maa ajaskaala järgi aastakümneid aega. Uurijate enda jaoks on asi küll teine, aga seda sel lihtsal põhjusel, et punktist A punkti B kulgemise ajal uurijaid nende endi seisukohalt ei eksisteeri.
Kosmoselennud toimuvad Stargate'i kauge sugulase abil, ainult et raamatus liiguvad läbi väravate kosmoselaevad koos inimestega. Automaatsondid lennutavad von Neumani masinate põhimõttel end ise ehitavaid väravaid meie lähinaabrusest alates edasi galaktikasügavustesse. Päikesesüsteemis siseneb kosmoselaev pirakasse "väravasse", seal skaneeritaks ja salvestatakse kosmoselaeva (ja meeskonna) iga aatomi info ja aatomid ise hävitatakse. Seejärel saadetakse see salvestatud info võimsate laseritega footonitesse "kirjutatuna" vastuvõtvasse väravasse kusagil teises tähesüsteemis ja seal väravas pannakse saabunud info põhjal jälle inimesed ja laev kokku. Info ülekanne toimub muidugi valguse kiirusel, aga mitte enam. Nii et ka meie naabrite juures ärakäimiseks kulub Maa mõistes aastaid-aastakümneid, kosmoselaevas olijate jaoks tähesüsteemide vahel liikumine aga aega ei võta.

Raamatu peategelased käivad ära Tau Cetil, Gliese 581-l, 55 Cancril, CA3812 süsteemis ja lõpuks Mizar-Alcor süsteemis. Erinevaid eluvorme leitakse, aga keegi pole ligilähedalgi inimeste arengutasemele. Ja muidugi leitakse kunagiste kõrgtsivilisatsioonide varemeid, asukaist endist aga mitte jälgegi. Kern oli meie naabermaailmu kirjeldades oma fantaasial lennata lasknud... Ja et uurijate igal naasmisel oli Maal jälle aastakümneid möödunud, siis oli Kernil hea võimalus anda ka enda kujutus inimkonna arengust.
Uurijate viimasena külastatavas tähesüsteemis kohtutakse viimaks ka meist palju arenenumaid tegelasi - von Neumani masinate-Bracewelli sondide baasil arenenud nanotehnilist eluvormi. Autor ütleb välja oma vastuse Fermi paradoksile, ja nagu juba kirjutasin, ei midagi uut, aga vaevalt ongi meie tänapäevase maailmamõistmise seisukohalt võimalik täiesti uue ja originaalse hüpoteesiga välja tulla.

Kerni tähelepanu on raamatus üsna võrdselt jagunenud uurijate ja uuritavate maailmade vahel pluss vürtsiks veidi inimkonna arengut enam kui saja aasta jooksul. Et autor on raamatusse surunud kopsaka aja- ja ruumiskaala, siis jäävad nii raamatu peategelased kui külastatavad maailmad kahjuks veidi pealiskaudselt kujutatuteks aga noh, kaks kolmandikku raamatut aitas mu huvi üleval hoida ka see, et millise vastusega raamatu liikumapanevale küsimusele autor lõpuks välja tuleb... siis hakkas vastus juba kumama ja minu jaoks põnevus vähenes... ja raamatu lõppu pandud "galaktiline loomaaed" polnud ka just kõige säravam-uudsem idee.
Aga lugeda võis, neli minult hindeks. Ja nagu olen aru saanud, peaks siinsele raamatule ka kunagi järg tulema. Kindlasti võtan juba paljalt uudishimust ka seda lugeda sest praegu mina küll aru ei saa, mida autoril antud teemale veel lisada saab olla.

Dust World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 2
2014 a.
373 lk.

The Galactics arrived with their Battle fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined a vast Empire that spans the Milky Way. Our only worthwhile trade goods are our infamous mercenary legions, elite troops we sell to the highest alien bidder.

In 2122 a lost colony expedition contacts Earth, surprising our government. Colonization is against Galactic Law, and Legion Varus is dispatched to the system to handle the situation. Earth gave them sealed orders, but Earth is thirty-five lightyears away. The Legion commanders have a secret plan of their own. And then there's James McGill, who was never too good at listening to authority in the first place...

In DUST WORLD, book two of the Undying Mercenaries Series, McGill is promoted to Specialist and sent to a frontier planet outside the Empire. Earth's status within the Empire will never be the same.

Arvamus:

Aastal 204... millegagi saatsid inimesed teele oma ainsa koloniseerimislaeva. 2122. aastal saab Maa kolonistidelt teate, et nad on (tükk aega tagasi) sihtkohta jõudnud (raadiosignaali liikumise kiirus...). Maa satub paanikasse. Galaktilise Impeeriumi seaduste kohaselt on igasugune koloniseerimine keelatud ja võib kaasa tuua koloniseeriva liigi täieliku hävitamise. Maa asub probleemi lahendama. Ja kõige mõistlikum lahendus leitakse olevat koloonia hävitamine - pigem saagu hukka mõningad kolonistid kui et kogu Maa. Lahenduse elluviijaks valitakse muidugi leegion Varus, alatine mustatöötegija.

Jõuab Varus kolonistide tähesüsteemi ja asjad lähevad äkki keeruliseks. Selgub, et seda tähesüsteemi asustavad peale kolonistide veel korralikult kõrgel arengutasemel olevad väga agressiivsed kaheksajalad. Nood elukad teevad leegioni laevale kiiresti üks-null ära ja leegion on sunnitud süsteemi ühele kõrbeplaneedile hädamaandumise tegema. Selgub, et nood kaheksajalad elavad süsteemi ainsal korralikult elamiskõlblikul veerikkal planeedil, süsteemi omal ajal saabunud kolonistid olid aga samuti sunnitud sinna kõrbeplaneedile laskuma. Ja kolonistid peavad juba aastakümneid naaberplaneedi kaheksajalgadega võitlust - nood võtavad inimesi endale orjadeks, korraldavad väikese geenimuundamise ja valmistavad sedasi inimestest endale sõdureid. Kolonistid peavad algul Varuse leegionäre kaheksajalgade mutantideks ja kolonistide ning Varuse vahel läheb madinaks. Siis aga saabuvad kohale ka kaheksajalad uusi orje võtma, Varus ja kolonistid teevad vaherahu ja edasi läheb sõdimiseks kaheksajalgadega.

Kaheksajalad on Impeeriumisse mittekuuluvad tegelased ehk siis väljaspool seadust olevad, aga Varuse juhid on hirmus ähmi täis, et kuidad kohe-kohe kohale saabuvatele Impeeriumi bürokraatidele kolonistide olemasolu selgitada. Pealegi kui kaheksajalgadega sõdimine ei jäta aega kolonistide mahanottimiseks.

Saadakse lõpuks saabunud kaheksajalgadest jagu aga kohe on kohal ka Impeeriumi ametnikud ja asi läheb karmiks: mis kuradi kolonistid, kas te ei tea seadusi, kogu inimsugu tuleb kohe hävitada jne. Loo lahendus on elementaarne ja positiivne, kohe algusest peale silmnähtav - ma ei mõista kuidas Maa juhid nii lollid olid, et kohe algul sellele ei mõelnud ega selle lahendusega Impeeriumi poole ei apelleerinud (lahenduse vihjeks - millal kolonistide laev Maalt lahkus?)

McGill on loos muidugi jälle peategelane. Kergjalaväelasest Spetsialistiks ülendatud ja veel rohkem omi mõtteid ja ülemustele allumatust täis. Kui talle ikka miski Varuse juhtkonna vastuvõetud otsustes ja käskudes ei meeldi, siis tema neid käske ka ei täida. Aga ei meeldi talle juba algusest peale see, et Varus on saadetud teisi inimesi tapma. Jääb arusaamatuks, kuidas ta tahtis saavutada, et nii kolonistide kui Maa inimeste mõlemate jaoks galaktikute poolt positiivne lahendus oleks tulnud (ega tal sellest ettekujutust ei olnudki), aga igatahes polnud tal kavas hakata koloniste tapma ja ta otsis vastupidiselt käskudele kolonistidega kontakti ja püüdis inimeste koostööd saavutada. McGilli tegevus tundub lõpupoole juba oma leegioni reetmisena - aga viimastel hetkedel kui galaktikud on inimeste jaoks saatuslikku otsust tegemas mängib McGill jälle olulist rolli - ja lõpptulemus on kõigile inimestele positiivne. Ainsateks tõelisteks kaotajateks on ärksad ja agressiivsed kaheksajalad kelle ühiskonna Varus lõpuks nende veeplaneedil hävitab.

Ei olnud parem ega halvem raamat kui eelmine osa. McGilli isetegevus läks minu arvates selles raamatus juba kohati liiga allumatuks ja isetegevuseks ning tema oma põhimõtetest kinnipidamine juba veidi ebausutavaks, et mitte öelda, et see hakkas lausa lapselikku jonni meenutama. Aga olgu, eelmise osaga samal tasemel raamat, saab siis ka see neljakese hindeks.

Steel World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 1
2013 a.
338 lk.

In the twentieth century Earth sent probes, transmissions and welcoming messages to the stars. Unfortunately, someone noticed.

The Galactics arrived with their battle fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined their vast Empire. Swearing allegiance to our distant alien overlords wasn’t the only requirement for survival. We also had to have something of value to trade, something that neighboring planets would pay their hard-earned credits to buy. As most of the local worlds were too civilized to have a proper army, the only valuable service Earth could provide came in the form of soldiers…someone had to do their dirty work for them, their fighting and dying.

I, James McGill, was born in 2099 on the fringe of the galaxy. When Hegemony Financial denied my loan applications, I was kicked out of the university and I turned to the stars. My first campaign involved the invasion of a mineral-rich planet called Cancri-9, better known as Steel World. The attack didn’t go well, and now Earth has entered a grim struggle for survival.

Arvamus:

Tegemist on üsna tavapärase militaarulmega militaarulme sellest alamliigist, kus ei peeta suuri kosmoselahinguid vaid kus sõdurid müttavad mõnel ulmelisel planeedil.

Sündmustik. 21. sajandil hakkavad inimesed tasapisi kosmosesse suunduma: kõigepealt väljub Päikesesüsteemist Voyager ja veidi enne sajandi keskpaika saadetakse teele inimeste esimene koloniseerimislaev. Tuleb aga välja, et asjad on hoopis keerulisemad kui inimesed arvasid. Nimelt juhivad ja valitsevad meie galaktikat galaktika keskel elavad vanad rassid. Neil on loodud Galaktiline Impeerium ja ilma selle loata ei tohi ükski mõistuslik liik oma jalga enda tähesüsteemist välja tõsta. Inimesed on enda teadmata galaktikute reegleid rikkunud ja see toob Päikesesüsteemi Impeeriumi sõjalaevastiku. Inimesed pannaks lihtsa valiku ette, kas liitute Impeeriumiga või me hävitame inimkonna. Sellise valikuvõimaluste rohkuse juures on selge, mida inimesed otsustavad - loomulikult liituda. See otsus toob kaasa aga järgmise probleemi. Selleks et saada võimalus galaktikutega liituda, peab iga mõistuslik liik leidma endale ühe tegevuse, millega ta Impeeriumile kasulik on ja millega ta galaktilist raha võib teenida. Need liigid, kes Impeeriumile midagi pakkuda ei suuda, muudetakse ikkagi aatomiteks. Ega inimestel jällegi mingit valikut ei ole, teaduse ja tehnika vallas iidsete rassidega ju ei konkureeri, mingeid erakordseid ja unikaalseid maavarasid mida teistel ei oleks, meie tähesüsteemis ka ei leidu, jääb üle müüa vaid iseennast ehk siis inimsõdureid. See pakkumine võetakse Impeeriumi juhtorganites vastu ja juba mõnda aega osutavadki inimesed meie galaktikasektoris palgasõduriteenust ja teenivad sellega Maale galaktilist raha. Siis aga tekib probleem, antud turusektorisse ilmub salakonkurent...

Inimeste palgasõduriteenuseid osutavad leegionid. On kuulsad ja mainekad leegionid kes Maal pidevalt meedia tähelepanu keskpunktis on ja on leegionid, kellest ei räägita. Kui James McGilli ema töötuks jääb, satub perekond rahalistesse raskustesse ja James peab ülikooli pooleli jätma. Et Maal kogemusteta nooruk mingit tasuvat tööd leida ei või, otsustab 22-aastane noor mehemürakas vabatahtlikult leegionisse astuda. Leegionisse vastuvõtmise testid näitavad aga, et McGillil on üks suur puudus - tal on kombeks omaenda peaga mõelda - ning ükski kuulsatest leegionitest teda endale ei taha. Viimases hädas satub ta leegioni Varus, ühte kõige vähemmainekasse ja -kuulsasse. Peagi selgub, et tühja sest kuulsusest ja mainest aga põhiprobleem on selles, et Varusele antakse kõige raskemad ja räpasemad - salajasemad ülesanded.
Nii satub McGill oma esimesel missioonil tulikuumale nn terasplaneedile mida asustavad mitmesugused mõistuslikud saurused kes on Varuse ühte oma kaevandust streikivate kaevur-sauruste eest kaitsma palganud. Mis muidugi osutub muinasjutuks ja kattevarjuks sauruste hoopis tõsisematele plaanidele.

Nimelt üritavad saurused inimestelt meie sektori turvateenuste osutamise monopoli üle lüüa. Ja nüüd lähebki võitluseks ja kaalul on oi kui palju. Kaotus tähendaks Maale sissetulekust ilmajäämist ja ilmselt inimkonna hävitamist. Ja Impeeriumi inspektorid nüüd taustal vaikselt jälgivad madinat ja loevad laipu kokku - et kumb pool edaspidiseks siin sektoris turvamonopoli saab.

Noor leegionär McGill satub muidugi kõige kuumemasse põrgusse ja ja ilmutab mitmel korral silmatorkavat initsiatiivi. Mis enamasti annab positiivseid tulemusi, aga tal õnnestub ka üks tagaplaanil hiiliv galaktiline inspektor asjaolude halva kokkusattumise tõttu suisa kaks korda maha nottida (pretsedenditu lugu :D :D) mis galaktikutele kohe mitte ei meeldi ja nad väga närvi ajab, nii et nende soosing hakkab kindlalt sauruste kasuks kalduma. Peale veel paari McGilli vägitükki lõpeb inimeste ja sauruste üksteise nottimine enam-vähem viigiga. Mis pole hea ei inimestele ega saurustele. Siinjuures tuleb ära märkida, et inimesed olid legaalselt ja ropu raha eest ostnud sellised masinad, mis surmasaanud leegionäre varem salvestatud andmete põhjal jälle uuesti valmis meisterdasid (siit ka sarja pealkiri Undying Mercenaries), muidu poleks inimestel olnud lootustki hiiglaslikele sauruste vastu saada. Seega surmasaanud võitlejad ärkasid küll aina uuesti ellu ja nad jätkasid võitlust, aga see ei päästnud inimesi igakordsel suremisel kõigist suremisega seonduvatest valudest, piinadest ning hirmudest. Sa võisid ju küll teada, et peale seda kui saurus su tükkideks rebib või nahka paneb, ärkad sa jälle ellu, aga ega see ärasöödav olemise valusid ja emotsioone meeldivamaks ei muutnud... Ja viiki või isegi väikese inimeste võiduga lõpeb lugu vaid tänu sellele, et kui saurused "surematutest" inimestest kiiresti jagu ei saanud (tagasipöördumatult surma saada võis inimene ikka ka, siis kui tema salvestatud andmetega midagi halba juhtus - no näiteks lasevad saurused inimeste andmebaasi koos inimkoopiate tegemise masinaga õhku...), läksid nad pettusele ja meisterdasid endale selle koopiatevorpimise masina piraatkoopia ja hakkasid ennast ka taastootma. McGillil õnnestus see pettus galaktikutele ära tõestada ja nood olid hambaid kiristades sunnitud saurused niiöelda diskvalifitseerima...

Muidu oleks tegu üsna tavalise ja keskpärase militaarulmekaga, aga mulle meeldis loo peategelane McGill. Asjalik poiss on, mõte töötab ja kui on põhjust, annab kellele vaja mööda hambaid ka. Raamatu lõpuks on ta muidugi galaktikute eriti mustas nimekirjas ja ka leegionis on ta endale mitu kõrget vaenlast hankinud, aga sõpru samuti. McGill pani endale kaasa elama, oli selline reaalne tegelane kellega lugejal pole raske end samastada, kelle tegudest ja motiividest lugeja aru saab ja ilmselt nõusolevalt pead noogutab. Just suuresti tänu McGilli tegelaskujule panen raamatule hindeks nelja.

Autori koduleht: http://bvlarson.com/

In The Presence Of My Enemies

Stephen Fender
Kestrel Saga 4
2014 a.
230 lk.

With a war against the Meltranians a forgone conclusion, the Unified Collaboration of Systems has agreed to a temporary truce with their once-hated enemies, the Kafarans.

But, with both sides dangerously short on manpower and vessels, one more ally is required before the new threat can be pushed back into The Darkness a nearly lifeless void of space on the far side of the Kafaran Empire.

Under direct orders from the Unified Council, and with no official backup to support him, newly promoted Commander Shawn Kestrel must ferry a brash yet charismatic Unified ambassador to Rugor, a planetary system governed by the same ruthless pirates that have plundering the sector for years. Making matters even worse, and Shawn s mission all the less enjoyable, is a high-ranking Kafaran officer who has also been dispatched with the small team--a Colonel with a particular dislike of Sector Command and all they stand for.

Finding himself at odds with every turn their mission takes them, and with uncertainty looming around every corner, Shawn must learn to put the past behind him in order to ensure that humanity has a future.

Arvamus:

Lugu sellest kuidas endistest vaenlastest liitlased saavad. Kui neil on omakorda ühine vaenlane.
Kestrel on sunnitud tegema koostööd kafarani koloneliga ja peagi saab mehele selgeks, et endise surmavaenlase juures on paljugi sellist, mis lugupidamist väärib ning austust äratab.
Ja nagu liidust kafaranidega veel vähe oleks, püütakse sinna koostöösse kaasata ka Rugori piraate, samuti endiseid Uhinenute vaenlasi.
Ning muidugi õnnestub selline endiste vaenlaste liitmine suuremate probleemideta, sest silmapiiril on veel suurem paha - meltranid - kellele vastusaamine on vaid üheskoos võimalik. Kui siiski.

Raamat on ikka selline veidi kergekaaluline. On sekka häid momente ja siis vajub tekst jälle ära. Aga vähemalt on ka sarja selles osas kõvasti tegevust ja igav just ei hakka. Shawn ja Melissa on ka oma suhetes ning tunnetes enamvähem selgusele jõudnud, nii et see jabur-tüütu vastastikuse torkimise etapp on ilmselt läbitud. Ei läinud see sari sedavõrd heaks kui ma lootsin ja nagu tal minu arvates eeldusi oli. Aga teisalt täiesti rappa ta ka ei keeranud. Nii et panen sellelegi osale nõrgukese nelja hindeks.

Second Earth

Stephen Fender
Kestrel Saga 3
2013 a.
314 lk.

"It was the beginning...of the end."

Second Earth, the site of the worst massacre of the Great Galactic War half a decade ago, loomed large before the supercarrier Rhea. A beautiful gemstone against the backdrop of the endless, star-filled void, the planet beckoned the Sector Command carrier and her intrepid crew as a parent would to its long-departed child.

But all was not as it seemed.

What was expected to be a barren, war-ravaged planet was in fact a life-sustaining body, with far less damage than both the Office of Special Intelligence and the Unified Council had previously reported. Adding to the mystery was the fact that the orbiting defensive satellites--put in place to protect the riddles of the world--were mysteriously missing.

Ordered to bring a contingent of Unified Marines down to the surface to investigate, Lieutenant Commander Shawn Kestrel is about to uncover the very secret that the Unified Government tried so desperately to hide.

Unfortunately, it may already be too late. When a mysterious and powerful alien vessel appears in orbit around Second Earth, it heralds the one thing Shawn and Melissa Graves hoped they would never experience again...

War.

Arvamus:

Käiakse ära Teisel Maal ja uuritakse välja, mis planeedi elust puhtaks pühkis. Selgub et kafaranide genotsiidis süüdistamine oli kõrgete võimukandjate suur vale. Või siis no vähemalt suures osas. Teise Maa hukk läheb ikka kangesti rubriiki "ise tegi". Näib, et täpsemaid vastusi toimunule saaks Corvani nimeliselt planeedilt. Ainult et Teise Maa juurest lahkumisel tekivad Rheal probleemid.

Ilmub välja mingi täiesti tundmatute tulnukate sõjaalus ja too on Rhea suhtes ülimalt agressiivselt meelestatud. Läheb võitluseks ja Rhea saatus näib ülekaaluka vaenlase vastu kiiresti otsustatud olevat. Aga nagu segadust veel vähe oleks, ilmub kohale ka väike kafaranide laevastik. Ja ülla-ülla, kafaranide laeval kamandab kadunud admiral Graves ja kafaranid asuvad inimeste poolele võitluses tundmatute tulnukatega. Selgub ka, et nood tundmatud kafaranide jaoks nii tundmatud ei olegi, tegu on meltranide nimeliste tegelastega kellega kafaranid juba pikalt sõdivad ja kes on kafaranidestki agressiivsenad ning sõjakamad ja ka tehnikatasemelt veidi ees (inimeste lennuvahendite militaarne suutlikkus pole aga ei kafaranidega ja eriti meltranidega võrreldes just eriti kiita). Üheskoos saavad inimesed ja kafaranid siiski meltranidest jagu ja nüüd oleks nagu admiral Gravesil õige aeg toimuvat publikule selgitada aga Rhea põmmpeast kaptenil on hoopis teine plaan. Nimelt admiral reeturina türmi pista.

See raamat oli juba veidi rohkem minu meele järgi kui sarja kaks esimest osa. Kui vaid nii palju neid imalaid Shawni ja Melissa vahelisi suheteklaarimisi ja tunneteselgitamisi loos poleks. No kurat, kui neil seal suur vastastikune armastus õitsele lõi, miks need tunded peavad siis omavahelises norimises, näägutamises ja nokkimises väljenduma? Ja välja löövad need tunded enamasti ikka kõige ebasobivamatel hetkedel - tavaliselt läheb suhete klaarimiseks ikka siis, kui mõne sekundi pärast lahing algab või just kohe on midagi muud eriti tähtsat juhtumas. Vot siis on millegipärast kõige õigem aeg teineteisega tegeleda. Veider.

Aga sellele raamatule ma venitan juba neljakese välja, oli nagu eelmistest osadest minu jaoks tiba huvitavam.

Voice of the Chosen

Lawrence P. White
Spirit of Empire 3
2012 a.
435 lk.

Struthers has suffered serious defeats at the hands of Terran forces, but he is fighting back. First on his list: convene the Imperial Senate, name himself emperor, and officially declare Imperial Forces in rebellion.

The Queen must present herself to the senate. If she can, Struthers’ rebellion will fail, but the meeting will be held on Triton, his headquarters world. It is up to First Knight Michael Carver to find a way to spirit her into the senate and back out again. Because she is the Last of the Chosen, his plan must be perfect.

The meeting will take place in 18 months. Both sides will use that time to solidify their positions.

Meanwhile, the Chessori know who it is that’s been defeating them. They have successfully dealt with emerging worlds in the past, and they fully expect to do so again.

Arvamus:

Saaga sündmustik liigub vääramatult ja kõrvalekaldumatult otsustava vastasseisu suunas Struthersiga, Kuninganna ja tema rüütlid muudkui valmistuvad ja valmistuvad ja... selleks jõukatsumiseks ning koondavad ja organiseerivad oma jõude. Maa tuuakse ka täielikult suurde mängu kui kuninganna sinna visiidi teeb ja tulnukate väljailmumisest-olemasolust üllatunud ja jahmunud inimestele Impeeriumi tutvustab ning Maa abi palub.
Aga kõigi nende suurte ja kauakestvate ettevalmistuste järel on raamatu lõpus toimuv võitlus Tritonil Impeeriumi Senati juures kuidagi kangesti alakaaluline. No madinat ju veidike on aga kõik kulgeb taas kangesti plaanipäraselt ja igasugustest arvestatavatest üllatustest või ootamatutest sündmusepööretest on raamat ikka kohe täiesti vaba. Nii et veidi igavavõitu kokkuvõttes - hirmus suur kõigi peategelaste aastatepikkune ettevalmistumine ja siis lõpuks üks lühike äge "sutsakas" ja kogu lugu, ongi Impeerium jälle õigesse suunda pööratud.

Aga noh, kui kunagi peaks sarja neljas osa ilmuma, eks ma ilmselt loen ka selle läbi. Ju seal minnakse chessorite impeeriumi vallutama (endaga liitma) ja ehk seal on põnevust ja ootamatusi rohkem. Sellele raamatule siin nõrk neli kokkuvõttes.

Peatükk 1:

Viimaks Krys ärkas ja tõusis istuma. Tema pimedad silmad püüdsid ümbruses selgust saada ning ta teised meeled üritasid lünki täita. Krys tunnetas, et ta istub voodil ja ta nina püüdis kinni haiglalõhnu.
"On seal keegi?" üritas ta selgust saada.
"Mina olen siin," vastas kohe Terry Washburn, tema isiklik Kaitsja.
"Teata laevale, et me lahkume."
Washburn tõstis sideseadme suu juurde ja rääkis M'Sada, nende piloodiga. Krys tõusis voodist, kui Washburn oma jutu lõpetanud oli.
"Resolve on mõne minuti pärast siin. Mis toimub, Leedi?"
"Sinu kodumaailma rünnatakse. Kus mu riided on?"
.....

Knights of the Chosen

Lawrence P. White
Spirit of Empire 2
2011 a.
483 lk.

The Empire has collapsed. Aided by the Chessori, who wield an unbeatable mind weapon, Rebel domination of the sectors strengthens daily. Against such formidable opponents, hope dims among the Empire hierarchy.

The people of Earth are immune to the terrible mind weapon, but the Chessori know exactly where Earth is located. To save itself, Earth must save the Empire, but the process of pulling the politically fractured nations of Earth together cannot be forced. It must be led, and time is short.

Join your friends Ellie, Mike, Val, Reba, and Krys as they struggle to pull the remnants of a once great civilization from the ashes of defeat. Like the Phoenix, they will rise up, giving all that they are, and the galaxy will hear their call.

Arvamus:

Kui sarja esimeses osas seati mänguplats tegevuseks valmis, anti erinevat taustainfot ja tutvustati meid heade poole peategelastega, siis selles osas läheb juba mässuliste ja Kuninganna pooldajate vahelisteks kokkupõrgeteks. Inimesed on selles võitluses muidugi väga tähtsas rollis kui ainsad, kes on täielikult immuunsed chessorite nn psüühilise relva vastu. Selline anomaalia ja selle kasutamine Kuninganna kasuks seab aga lõppkokkuvõttes ka Maa mässuliste löögi alla.

Loo sündmustik hüppab meie galaktika ühest tähesüsteemist teise ning Kuninganna Rüütlitel on võitluse organiseerimise ja juhtimisega käed-jalad tööd täis. Lisaks peategelastele tõusevad tähtsasse rolli ka hulk Impeeriumi admirale ja muid asjamehi (kelle kõigi meelespidamine lõpuks juba mõningast pingutust nõuab), kuid autoril jätkub palju tähelepanu ka Maa vabatahtlike tegemiste ja võitluste jaoks.
Sarja mõlemas osas on mõningaid fantaasialugude elemente - näiteks Kuninganna Nägija (ennustaja, prohvet), kelle mõistatuslikke nägemusi lahti seletada püütakse ja mida siis oma tegevuses arvestatakse - katsu sa neid tulevikuvisioone mitte arvestada kui need pidevalt sajaprotsendiliselt täppi lähevad.

Minule raamat meeldis ja kindla nelja teenib ta hindeks küll.

Peatükk 1:

Gleason ründas nii kiiresti, et vaid vähesed Chandrajuski suures saalis viibinutest said üldse tema sealviibimisest aru. Enamus saalisolijaist kannatas veel chessorite psühho-relva järelmõjude käes. Kolm chessorit olid Mike'i ja Reba poolt tapetud, kuid Otis, Ellie Kaitsja lamas surevana põrandal, noahaav küljes. Ellie, Viimane Valitu, keda tabas nuga otse südamesse, oli surnud juba enne, kui ta põrandale kukkus.
Jessie, Mike'i Kaitsja ja ainus veel elusolev Suur Kass, hüppas saali tagaossa ja tulistas vahetpidamata gleasoni, et tema surmas täiesti kindel olla.
.....

Last of the Chosen

Lawrence P. White
Spirit of Empire 1
2011 a.
582 lk.

The Empire, hundreds of thousands of civilizations scattered across the galaxy, has been subtly invaded by the Chessori, diminutive creatures wielding a powerful mind weapon. No one can resist this terrible mind weapon, and the war is lost before anyone knows it began.

Ellandra of the Chosen, the youngest and last surviving leader of the Empire, flees the Chessori. In desperation, she lands on a little-known emerging world called Earth where she is rescued by Mike Carver, an innocent bystander. In the process, he discovers that he and the people of Earth are immune to the mind weapon.

Join Mike and Ellandra on their quest to restore the Empire to its former glory. Along the way they will enlist many others, including:

- Otis, a Great Cat, the most lethal Protector in the Empire.

- Jake, a Rider, an intelligent alien mass of protoplasm. If a person could be considered a commodity, Riders would be the single most valuable commodity in the Empire. Unfortunately for Mike, Riders can only survive inside a host body.

- George, a nearly sentient artificial intelligence.

- Krys, a young woman far across the galaxy who receives unwelcome visions of the future. She hears Ellandra’s call, but she is just an orphan. What can she do?

Arvamus:

Tohutus galaktikaimpeeriumis toimub mäss. Valitsevast dünastiast jäävad ellu vaid üks liige, kukutatud kuninganna tütar Ellandra. Mässuliste eest põgenedes satub Ellandra kosmoselaev juhuslikult Maale kus insener Mike Carver sama juhuslikult madinale jalgu jääb ja aitab Ellandral mõneks hetkeks jälitajatest vabaneda. Tehakse Mike'ile selgeks, kui tähtis on temal aidata kaasa Impeeriumi taastamisele (Maal pole keegi varem veel tulnukaidki näinud, mingi galaktilise impeeriumi eksisteerimise teadmiset pole üldse mõtet rääkidagi...)  ja võetakse kurss kauge Impeeriumi suunas tagasi, et legitiimne võim taastada. No ja lühidalt öeldes ongi sarja esimene osa sellest, kuidas troonipärija Ellandra koos oma sõprade ja liitlastega hakkab mässuga toimetulemiseks seaduslikule võimule ustavaksjäänuid jõude otsima, koondama ning organiseerima.

Kosmoseooper seega. Ja "epic sci-fi" nagu mitmed arvustajad internetis märgivad... üsna õigesti muidugi lähtudes sellest, et see sarja esimene osa on kahe tavalise romaani mahuga, erinevaid värvikaid tegelasi (inimesed, humanoidid pluss veel korralik "loomaaed" ka) on palju ning maailmu kus tegevus toimub on ka ohtralt, sündmused arenevad mitut liini pidi, tehakse ekskursse minevikku, on müstikat, kosmoselahinguid jne. jne. Mastaapne värk...

Raamatu esimene pool oli mulle üsna meele järgi, põnev ja haarav. Raamatu teine pool mulle enam niipalju ei meeldinud - tegevus kandus Impeeriumist pärit peategelaste minevikku ja muutus suurte tunnete ja ohtrate pisaratega seebiooperiks. Enne raamatu lõppu sai seebikas õnneks siiski enamvähem läbi ja lugu muutus raamatu esimese poolega võrreldavaks.
Mike'i arengut oli huvitav jälgida - tavalisest insenerist ja väikese firma omanikust kes rõõmustab oma firma projekti järgi Renosse ehitama hakatava maja üle kuni tuhandeid maailmu haarava Impeeriumi esialgu küll veel mitte võimul oleva valitsejanna Esimeseks Rüütliks ehk siis formaalselt Impeeriumi tähtsuselt teiseks isikuks.
Hindan: pool raamatut neli, teine pool kolm ja lõpp jälle neli. Veidi (minu) matemaatikat - annab nelja kokku küll :D. Ja kindlasti hakkan ka järgmist osa lugema - esimese osa kohatisele nutususele ja ülekaalulisusele vaatamata. Ja ei saa lõpuks märkimata jätta, et antud raamatu kaanepilt on ikka täiesti allpoole arvestust.

Koduleht ikka ka: http://www.spiritofempire.com/Home_Page.html

Algus:

Üle Nevada tumeneva õhtutaeva kihutas meteoor ning sundis Mike'i tähelepanu maanteelt kõrvale pöörama. Mike'i laisalt liikunud mõtted said äkilise ergutuse sellest ootamatust vaatepildist. Mõni hetk hiljem nägi ta aga veelgi haruldasemat vaatepilti - kaks uut meteoori järgnesid esimesele. Ja siis oli ta äkki täiesti erk ning ta silmad läksid imestusest pärani. Ta oleks võinud vanduda, et kolm heledat punkti taevas võtsid silmapilgu jooksul suuna alla ning siis vasakule. Aga see polnud ju võimalik. Meteoorid ju ei muuda oma langemissuunda, nad lihtsalt aurustuvad atmosfääris.
Mike keskendus jälle autojuhtimisele, kuid hetke pärast ilmus taevasse hääletu hele valguskiir ning kõrgemale suundudes puudatas midagi kõrgel üleval. See miski vilkus tähtedest heledamalt. Valguskiir muutus otsekohe roheliseks ja kiiresti pulsseeruvaks. Vilkuv sihtmärk valgustas eredalt öötaevast ja näis järsult suunda muutvat kuid ei suutnud enda külge kinnitunud rohelist pulsseeruvat kiirt endalt maha raputada.
.....

The Antaran Codex

Stephen Renneberg
Mapped Space 1
2014 a.
334 lk.

As mankind nears its goal of galactic citizenship, Sirius Kade, trader and Earth Intelligence Service deep cover agent, learns that wealthy and powerful leaders from across Mapped Space are vying for control of an alien relic they believe is the key to untold riches – unaware they are being deceived.

Sirius soon finds himself entangled in an interstellar plot to make humanity a cosmic outcast, denying it its place as the newest member of the vast and ancient community that has governed the galaxy for eons.

With mankind’s fate in the balance, Sirius must overcome ruthless alien adversaries and deadly human rivals as he seeks to discover the secret of The Antaran Codex and safeguard man’s future among the stars.

Arvamus:

Inimkond on viimaks ülegalaktilisse ühendusse pääsemas, ilma selle liikmeks olemata pole sa aga keegi. Selle ühenduse liikmeks oldi ka juba kord varem saamas, aga siis korraldasid mingid usufanaatikud terrorirünnaku ühele tulnukate planeedile, inimkonnale kuulutati tuhandeaastane embargo millele järgnes viiesajaaastane katseaeg. No ja see katseaeg ongi nüüd läbi saamas.
Aga need tulnukad, keda kunagi rünnati, on inimeste ühendusse pääsemise vastu ja võtnud nõuks korraldada inimesi ära kasutades ühe korraliku provokatsiooni, mis inimeste ühenduse liikmeks saamise tuhandeteks aastateks edasi lükkaks.

Sirius Kade, ametlikult kaupmees ja kosmoselaeva kapten ning tegelikult veel lisaks ka Maa Luureteenistuse salaagent, saab ülesandeks see sigadus nurja ajada. Niigi keerulise ülesande teeb raskemaks veel see, et inimesed on ühed noorimad kosmoselendudeni jõudnud Linnutee mõistuslikest olenditest ja ka neist pahatahtlikest tulnukatest arengu poolest aastatuhandeid maas. Aga eks proovi toime tulla olenditega, kelle tehnikale su enda oma ligilähedalegi ei küüni
Mis muidugi ei tähenda, et kapten Kade enda luureameti poolt parandatud võimeid kasutades ja leidlikkust ilmutades lõpuks ülesandega toime ei tuleks.

Millegipärast tuli raamatu lugedes kuidagi tuttav ette, ju olen ma kunagi varem mõnd sarnast ulmepõnevikku lugenud... Kokkuvõtvalt: ei midagi uut ega enneolematut serveerituna keskmise annuse põnevusega. Vastu ei hakanud, vaimustust ei tekitanud... nõrk neli.

No ja on muidugi ka härra Rennebergil koduleht olemas: http://www.stephenrenneberg.com/index.html

Algus:

Navigeerimispunkt
Süsteemiväline kosmos
Vulpecula Piirkonna välisosa
1068 valgusaastat Päikesest
Automaatmajakad

"Silver Living, lülitage mootorid välja ja olge valmis pardaletulekuks!" andis range Demokraatliku Liidu hääl käsu kohe, kui olime mullist väljunud ja asusime sooritama manöövrit võtmaks kurss Macaulay Jaamale. "Ärge üritage taaskäivitada oma hüppemootorit või me tulistame!"

See on just see, mida iga kaubalaeva piloot kardab: olla kursi muutmise ajal kinni peetud. Kui oleme mullis ja liigume valguse kiirusest kiiremine, oleme me pimedad aga turvatud. Kui me tavakosmosesse naaseme, sensorid on veel laeva sisse tõmmatud ja autopiloot alles planeerib järgmist kurssi, oleme täiesti abitud. Sensorid on valgusest kiiremini lennates aga alati laeva sisse tõmmatud, et kaitsta neid mulli kuumuse eest ja see annab hästipaigutunud ründajale võimaluse oma ohver nokauti saata siis, kui too veel pime on.
.....

Trial by Ice

Casey Calouette
A Star Too Far 1
2013 a.
281 lk.

William Grace awoke to a world of agony and ice.

The opening shots in a Galactic Civil War. A man commands. Another finds his lost humanity. A fresh new military science fiction novel that’s more than just aliens and lasers. A brutal story. Gut wrenching. Visceral.

When a catastrophic starship crash wipes out nearly 2000 troops, Midshipman William Grace finds himself commanding a handful of ravaged Soldiers and Marines.

Pursued by the relentless cold, the survivors find treachery, betrayal, and war. Not only are their lives at stake but those of an entire planet.

Arvamus:

Ühinenud Kolooniad on mingile planeedile korra loomiseks oma vägesid saatmas - suure transpordialuse 2000 sõduri ja merejalaväelasega. Ülesanne peaks lihtne olema kuna planeedil puudub kosmoselaevastik ja mingeid välisjõude ei teata ka seal viibivat. Nagu tihti, osutuvad luureandmed aga puudulikeks ja transpordilaev sõduritega tulistatakse kohalejõudes otsekohe alla. Ja raamat algabki sellega, kuidas üksikud katastroofi üleelanud sõdurid William Grace'i juhtimisel seejärel elus üritavad püsida ning siis ka oma algset ülesannet täita asuvad.

Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.

Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.

Ahjaa, härra Calouette'il on koduleht ka olemas: http://caseycalouette.com

Algus:

William Grace ärkas agooniat ja jääd täis maailmas.

Ta hingas sügavalt sisse ja köhis seejärel kaua kui õhk ta kopsudesse jõudis. Kogu ta kehast kiirgas vastu valu - põlvedest ja seljast alates. Ta pilgutas silmi, et need lumest vabastada ning pühkis näolt prahi ja pisarad. Ta värises kontrollimatult.

Tuul kihutas sõmerat lund üle maa kus puruksrebitud kaljutükid olid segunenud terase, sulamite ja suitsevate rusudega. Suuremate rusutükkide ette ja taha hakkas tuul lumehangi kuhjama. Üksik püssipauk häiris tuule ulgumist. Seejärel ümbritse meest jälle vaid hallus ja kõledus.
.....

Out of the Black

Evan Currie
Odyssey One 4
2014 a.
447 lk.

Deep in blackest space, the Drasin have watched humanity’s journey to the stars—and determined that a species as barbaric as ours has no place in the cosmos.

The wreckage of the starship Odyssey, once Earth’s greatest guardian, lies strewn across New York City. Abandoned by all but its captain, Odyssey’s sacrifice covered the withdrawal of countless troops as the Drasin assault ravaged the planet. When Captain Eric Weston finally emerges from the rubble, impossibly alive thanks to the mysterious “Gaia,” he knows with the Drasin it’s kill or be killed.

But not all of the heavens have proven hostile. The Priminae have felt the full brunt of Drasin aggression on their own home world, and they won’t leave humanity to face annihilation alone. Together with what’s left of the crews of the Odyssey and other starships, they race to join Weston and his group of Earth-bound survivors for a desperate last stand.

Arvamus:

See oli juba mõnes mõttes nagu poolvägisi sarjale juurdesobitatud osa. Pean silmas seda, et kui eelmise raamatu lõpus Currie äkki Gaiat (Maal elav iidne müstiline mittemateriaalne olend) mängu poleks toonud, olnuks pagana raske üldse kuidagi selle osani jõuda. Nüüd siis Gaia päästis/elustas Westoni kui too Odüsseaga Maale prantsatas ja käib nüüd ringi ning elab selles osas "oma" inimestele kaasa aga et ta mittemateriaalne on, siis palju võimalusi tal inimeste konkreetseks aitamiseks ei ole - ühesõnaga küllalt mõttetu tegelane aga Westoni päästmiseks ja sarja neljanda osa tekitamiseks oli ta muidugi vajalik.

Selles osas toimub siis suur enamus madinast Maal kus inimesed peavad üsna lootusetut võitlust Drasini replikaatoritega kelle eesmärgiks on maa inimeste jalge alt nahka pista. Ja kosmosest allasadanud Weston on ka muidugi üks tähtis ning aktiivne tegelane inimeste võitluses.
Samal ajal Odüssea allatulistamisega Päikesesüsteemist põgenenud inimeste viimane kosmoselaev jõuab liitlaste juurde Ranquilile, inimeste ja priminae tehnoloogia liidetakse ning liitlased asuvad uusi võimsaid sõjalaevu ehitama. Esimesed vastvalminud tehnikaimed antakse inimeste käsutusse ja juba kuu(!) aja pärast on Maalt põgenenud inimestega ja priminae vabatahtlikega mehitatud seitsmest laevast koosnev eskadrill Maa juures tagasi, seal aga peavad inimesed vaatamata tohututele kaotustele ikka veel vastu.

Ei olnud parem ega nõrgem raamat kui sarja eelmised osad. Imemees Weston klobib seekord Drasineid Maal ja raamatu lõpuks saavutatakse ikka selline tulemus, et oleks põhjust ka sarjale järgmist osa kirjutada. Kui ma poleks Currie sarja hakanud lugema samal ajal koos Ryk Browni Frontier sarjaga, siis oleks ma ilmselt Currie loomingu vastu leebem aga praegu nende kahe küllalt sarnase loo võrdluses jääb Brown minu arvates kõvasti peale ja seepärast on Currie minult hindeks vaid kolmesid saanud.
Aga et Brownilt pole juba tükk aega sarja järgmist osa ilmunud, siis olen seekord Currie vastu leebem ja annan sellele raamatule siin hindeks nõrga nelja.

The Honour of the Knights

Stephen J. Sweeney
The Battle for the Solar System 1
2009 a.
348 lk.

When starfighter pilot Simon Dodds is enrolled in a top secret military project, he and his wingmates begin to suspect that there is a lot more to the theft of a legendary battleship and an Imperial nation's civil war than either the Confederation Stellar Navy or the government are willing to let on.

Within weeks of being reassigned to the Confederate border system of Temper, the five would begin to untangle a web of lies and a cover-up that seemed to span the length of the entire galaxy. And it would not be long before they themselves would come face to face with that which destroyed an empire: an unforgiving, unstoppable, and totally unrelenting foe.

There seemed to exist only one glimmer of hope of driving back the darkness: The ATAF Project - a secretly developed set of starfighters that may well just harbour some terrible secrets of their own.

Arvamus:

Meie galaktikas on kaks inimeste suurvõimu: Mitikase Impeerium ja Heliose Konföderatsioon pluss hulk inimestega asustatud sõltumatuid tähesüsteeme.
Mitikases tekib konflikt imperaatori ja Senati vahel (kusjuures imperaator - hea, Senat - halb), puhkeb kodusõda, Senat hakkab alla jääma ja viimases hädas loob (hangib?) Senat endale superrelva - üliinimlike võimetega sõdurite armee. Edasi läheb kõik ludinal, imperaator saab lüüa ja Senati armee vallutab kogu Mitikase. Ainult et kas lihtsalt vallutab või seejuures tapab ka kõik Impeeriumi miljardid tavakodanikud? Ja kas Senatil on enam mingitki kontrolli enda loodud armee üle?
Igatahes hakkab see superjõud (nimetatakse pandoralasteks) üle Impeeriumi piiri läbi puhvertsooni moodustavate sõltumatute tähesüsteemide Konföderatsiooni poole liikuma ja näib, et miski ei suuda neid peatada. Kusjuures pandoralasi ei tundu huvitavad tähesüsteemide endale allutamine vaid lihtsalt hävitamine ja asukate mahanottimine. Sealt kust nad läbi on läinud, ei jää kedagi elusat järele.

Konföderatsiooni olukord on meeleheitlik ja suht lootusetu ja ainus lootus näib olevat ülisalajasel ATAF (Advanced Tactical Assault Fighter) projektil - sellel poolel siis salapärasel erivõimetega hävitajal. Konföderatsiooni kodanike eest hoitakse aga pandoralaste lähenemist saladuses (vaid vähesed kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased on neid üldse kuulnudki) ja ATAF on veel salajasem värk...

Raamatu peategelasteks on viis White Knight nimelise eskadrilli pilooti keda algul koolitatakse ATAF-il lendama, siis võistlevale eskadrillile allajäänutena saadetakse kuhugi pärapõrgusse patrullima (no et oleks vähem võimalust saladusi välja lobiseda), kes seal Konföderatsiooni piiril ootamatult satuvad ikkagi ATAF-e piloteerima ja kel paari päeva jooksul tuleb pandoralastega nii lähivõitlusse astuda kui ATAF-idel nende laevastikuga võidelda ja kel õnnestub isegi ellu jääda.

Arvestades, et tegu oli autori debüütromaaniga, pole tulemus ju üldse paha. Erinevalt paljudest mu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest kus põhitähelepanu on ikka lahingutel, relvadel, kus sageli iga üksikut lasku eraldi kirjeldatakse ja iseloomistatakse ning kus inimesed on romaanis vaid selleks, et nad relvad tööle paneks ja kus sõdimise taustast, põhjustest saab äärmiselt napi ja uduse ülevaate, siis Sweeney'l on just vastupidi: esikohal on inimesed ja sündmused oma põhjustega, paari toimuvat vastaste kosmoselaevade kokkupõrget kirjeldab autor küllalt lühidalt, üldiselt ega lasku detailidesse. Vahelduseks igatahes värskendav teistpidine lähenemine. Peategelastest piloodid on ka kõik lihast ja luust inimesed, igaüks erinev isiksus oma tugevate külgede, nõrkuste, eesmärkide ja soovidega.
Siinses esimeses osas jääb muidugi palju otsi lahtiseks, eriti mis ATAF-i ja pandoralastesse puutub... muide pandoralased olid autoril kurjuse sümbolina küll naljakalt šabloonsed (nagu mu ühes hiljuti loetud raamatus kuuejalgsed kaheksajalad :D) välja kukkunud - üleni musta riietatud, kiivriga ja seal punased silmad hiilgamas - pagana Darth Vaderi kloonid :).

Aga ühesõnaga kõlbas raamat lugeda küll ja mulle palju virisemisainet ei andnud (no tempokam oleks sündmustik minu arvates võinud küll olla), seega neli hindeks.

PS. Triloogial on ka oma sait aadressil http://www.battleforthesolarsystem.com/

The Lost Starship

Vaughn Heppner
2014 a.
370 lk.

Ten thousand years ago, a single alien super-ship survived a desperate battle. The vessel's dying crew set the AI on automatic to defend the smashed rubble of their planet. Legend has it the faithful ship continues to patrol the empty battlefield, obeying its last order throughout the lonely centuries.

In the here and now, Earth needs a miracle. Out of the Beyond invade the New Men, stronger, faster and smarter than the old. Their superior warships and advanced technology destroy every fleet sent to stop them. Their spies have infiltrated the government and traitors plague Earth’s military.

Captain Maddox of Star Watch Intelligence wonders if the ancient legend could be true. Would such an old starship be able to face the technology of the New Men?

On the run from killers, Maddox searches for a group of talented misfits. He seeks Keith Maker, a drunken ex-strikefighter ace, Doctor Dana Rich the clone thief stuck on a prison planet and Lieutenant Valerie Noonan, the only person to have faced the New Men in battle and survived to tell about it.

Maddox has to find a place hidden in the Beyond and bring back a ship no one can enter. If he fails, the New Men will replace the old. If he succeeds, humanity might just have a fighting chance…

Arvamus:

Kanadas sündinud ja nüüd Californias elava kirjaniku hiljuti ilmunud igati korralik militaarulmeromaan.
Raamatu süžee pole küll eriti originaalne ega uudne - inimestest kõigiti üleolev vaenlane, "mission impossible" mida asub täitma veidi salapärane kapten koos oma geniaalsete ning elu hammasrataste vahele jäänud raskestiallutatavate meeskonnakaaslastega, inimkonda hävingust päästa võiv müütiline artefakt (ammu väljasurnud tulnukate võimas sõjalaev) mis tuleb iga hinna eest kätte saada - aga loo tegelaskujud olid huvitavad ning kirjutatud oli raamat samuti hästi ja kaasahaaravalt.

Lugesin loo üsna ühe hooga läbi ja viiega ei lase teda hinnata vaid originaalsuse vähesus ja mõned (minu arvates) lahtiseks jäänud teemaliinid. Nii et neli.

PS. Minu kurdetud lahtised otsad tulid ilmselt sellest, et raamatule ilmus järg. Nii et seda mu kriitikanoolt ei tule enam arvestada. Ja ilmselt kui oleksin seda järje tulekut lugemise ajal teadnud, olnuks hinne raamatule vist 5, nüüd aga hinnet muutma enam ka ei hakka... (5.2.2015)

Wrath of the Shaitans

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 2
2014 a.
423 lk.

This is the second book of the series 'Shaitan Wars'. The first book was 'The Battle of Titan'. The book and the series continues telling the story of humanity's rapid but perilous journey from a technologically primitive species to a major power in the galaxy.
The story begins where it left off in the last book. Humans having defeated the last invasion of the aliens called Shaitan on Titan, go about studying the alien technologies. Meanwhile a shockwave goes through the Shaitan worlds. They have never been defeated in a battle for eons, much less by a primitive species like the humans. They plan their revenge to teach the humans a lesson before exterminating them.
The story then moves 20 years later. Humans have improved their technologies, some by directly learning from the Shaitans, others on their own. Humans have also organized themselves better to fight the next invasion which they expect any time now. They now have a unified space command and a common space marines.
The Shaitans return in greater numbers as was expected, but no one had expected so many and from unexpected directions. The Shaitans also surprise with newer and more powerful ships which they had not bothered to send before.
A huge cast of humans from soldiers to scientists to engineers are able to defend humanity despite inferior technology, due to the ingenuity and bravery of the human defenders. Many characters from the previous encounter, fight along with a newer generation. They create their own dynamics and complex relationships, which is the hallmark of any human story.
The battle on Mars takes surface battle to new heights, and during the battle the humans discover an amazing and shocking secret.
Human fleet fights the Shaitan fleet in space and on Mars and the Moon. Humans barely manage to prevent the Shaitan fleet from reaching Earth.
Just as the humans believe they have beaten back the enemy, they realize that they have not seen the real wrath of the Shaitans.

Arvamus:

20 aastat on Titanil toimunud lahingust möödas ja saatanad naasevad Päikesesüsteemi - inimsugu lõplikult ning jäädavalt hävitama ehk siis oma iidset püha ning vääramatut eesmärki täitma - Ka sigitistele lõppu tegema (ja ka selles osas ei saa me teada, kes pagan see Ka on ja mis ta saatanatele nii halba on teinud, et teda kurjuse sümboliks peetakse ja ilmselt kõiki(?) teisi mõistuslikke olendeid tema hävitamist väärivateks käsilasteks loetakse).

Saatanad on seekord enda arvates võitluseks hoolikalt ja vajalikul määral valmistunud. Lisaks eelmine kord inimesi rünnanud saatanate koloonia neljale laevale on kaasatud ka varemsõdinute lähima naaberkoloonia 4 alust. Kokku siis 6 sõjalaeva pluss 2 laeva tuhandete sõduritega dessandiks, saatanate arvates piisav jõud endaga võrreldes mitte ülearu kõrgel tehnikatasemel oleva inimkonna pulbristamiseks.

Ja siiski teevad saatanad valearvestusi. Nende suurim viga on muidugi pimesi ühes ideoloogias-dogmas kinniolemine. No kuidas ei saa kõrgeltarenenud olendid aru, et peale nende võib universumis ka teisi mõistuslikke olendeid tekkida kes ei pruugi sugugi mingi Ka hävitamist väärivad marionetid olla (loodetavasti selgitab autor sarja kolmandas osas selle Ka värgi ka ära...) vaid suisa ise tasapisi arenevad.
No ja sellest saatanate ideoloogiast tuleneb muidugi nende ehk tahtmatugi suhtumine inimestesse kui endaga võrreldes alaväärsetesse olenditesse. Mis toob kaasa vastase alahindamise.

Tegelikult kujutab sarja autor inimeste sõjaväelisi juhte aga sõjapidamise taktika ja strateegia vallas saatanatest võimekamatena, seda isegi inimeste poliitilisest killustatusest hoolimata. Ja inimesed on ka lihtsalt paremad sõdurid kui saatanad (ju siin mängib oma rolli ka inimeste aastatuhandete pikkune pidev omavaheline sõdimine - praktikat on meil lihtsalt otsata palju...).
Ja mida saatanad ei osanud oma halvimaski unenäos ette näha, oli see, et inimesed olid ainult 20 aasta jooksul suutnud saatanate Titanile maha jäänud tehnikat sedavõrd kopeerida ja isegi edasi arendada, et nüüd oldi mitmeski sõjapidamise valdkonnas juba üsna võrdsed.
Nii et saatanate karistusekspeditsioon hakkab kohe Päikesesüsteemi jõudes tasapisi kiiva kiskuma... kuid isegi kõigi 8 saatanate aluse hävitamine ei pruugi tähendada tulnukate kaotust sest inimesed ei tea, et seekord on saatanad endale kõigi juhtude vastu sajaprotsendilise kindlustuse korraldanud, neil on trumpäss tagataskus. Juhtugu saatanate laevastikuga mis tahes, inimkond on ikkagi hukule määratud...

Mis mulle loos ei meeldinud - kohati läks autor mõne lahingu kavandamise või toimumise kirjeldamisega liiga detailseks ja laskus liiga pisiasjadesse. See hakkas vahel suurt pilti ähmastama.
Mis mulle loos meeldis - minu arvates oli autor viitsinud loo väljamõtlemisega kõvasti vaeva näha ja teemasse tõsiselt süveneda.
Mõned näited. Kuigi saatanate välimus on autoril üsna triviaalne (hobusesuurused kuuejalgsed kaheksajalad), siis nende omavahelise suhtlusviisiga on ta kõvasti vaeva näinud (no üsna selge ju ka, et kaheksajalgu korralikus ulmeraamatus ikka rääkima ei pane :D). Saatanad on meie mõistes pimedad (tegelikult "näevad" kogu naha pinnaga) ja suhtlevad omavahel maitsmismeele, kompimise, lõhna abil. See kuidas nad on välja töötanud seadmed, mida kasutades saab maitsmismeele abil ka kosmilist sidet pidada oli autoril päris huvitavalt välja mõeldud. Nagu ka see, kuidas inimesed arvutite abil suutsid saatanate "maitsmiskeele" ära dešifreerida ning olid võimelised isegi  saatanatega "rääkima" kui nood seda tahtnud oleks.
Huvitav oli ka autori nägemus sellest, kuidas inimesed saatanate kosmoselaeva ioonreaktori tööpõhimõtet endale selgeks tegid.
Ja muidugi inimeste tegevus enda töökõlbliku kvantarvuti loomisel (et raamatu autor on arvutialase haridusega, siis sellest oli üsna põhjalikult ja minu arvates asjatundlikult juttu).
Kokkuvõttes: oli huvitavaid mõtteid ja asjalikku juttu. Muidugi oli ka põnevust, lahingustseene nii kosmoses kui Marsil, olid esimesest osast tuttavad tegelased tegutsesid 20 aastat vanematena...
Minule meelepärane raamat ja saab hindeks korraliku nelja.

The Battle of Titan

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 1
2014 a.
632 lk.

How did we get here? What is the story of humans on their way to becoming a major interstellar power? What were those first days of humans in space like? Who were those humans who went in those first primitive space ships? What were the soldiers like, who fought with those primitive weapons?
What spurred us humans to adapt and expand in space? What imperative and stark choices did we face that forced us to learn quickly or perish? Who were those first enemies of humans whom we were forced to fight?
This is the story of those first humans and the first few decades, when we were taken out of our interstellar innocence into a brutal Darwinian universe. How they struggled and scrambled to learn technologies and techniques to stay alive, some on their own and some from the very aliens they fought.
This is the story of those first brave crews and soldiers who fought with inferior technology, but made up with their ingenuity and their hearts, but always ended up paying with their blood.
It is said that humans were plain lucky to meet the Shaitans first and not someone else. It was the Shaitans who allowed humans to rise from their primitiveness on trainer wheels, rather than be thrown directly into the deep end and extinction. It was lucky that we started our journey into space with the Shaitan Wars. This is the opening chapter of the Shaitan wars.
This is the story of how a primitive and divided humanity, confined mostly to its home planet Earth, is shocked and dragged into the interstellar arena by the Shaitans. They will learn over the centuries that it is a ‘dog-eat-dog’ universe, and conflict is the natural state of affairs. But first they have to survive the Shaitans.
The story follows the lives of some of the early pioneers in military, science, engineering and politics who help humanity fight, learn and advance, and slowly help humanity unite. It tracks two intrepid young scientists from Hawaii, as they dedicate their lives first finding, studying and then ending up fighting the Shaitans. Their loves, struggles, trials and tribulations are documented. A young Chinese spy, who despite her ruthlessness, can figure out the futility of human petty politics, that politicians can’t.
A NASA mission controller, who may be limited by human technology in his fight with the Shaitans, but not by his sagacity. How he starts humanity on its path towards reconciliation and cooperation. A farm boy from Milwaukee, who ends up being the captain of the first human space war ship. How his story, techniques and tactics will be learnt by human space captains for centuries to come.
The story culminates in its climax where humans stop the first incursion into the solar system by the Shaitans in an epic battle on Titan. The story of that battle is now written in human history as one of its glorious chapters. Human literature and arts have immortalized the Battle of Titan over the centuries. Epics have been written on those characters, their triumphs, tragedies, their trials and their tribulations. Yet they were real people with real fears, who overcame them to become heroes in history.
A Marines captain, who leads his soldiers from the front in the grittiest of battles, as sees his fellow soldiers fall one by one. His triumphs and his unrequited love keeps his emotions in turmoil. A gritty Scottish Lieutenant, who takes the battle techniques of her European ancestors and applies them on Titan. A sage like General, whose wisdom and craftiness would make his samurai ancestors proud.
Then there is the supreme sacrifice of the crew of the Charles Martell, the final moments of the ship and the crew have been immortalized in many a play and opera. The courage and the tragedy of the crew is written in poems in every language.
This is the story of all those people and many more, some remembered some forgotten, but they all made it possible for humans to survive this first opening chapter of the war with the Shaitans. The Battle of Titan.

Arvamus:

Mulle ei tule mitte meelde, et ma varem India autori ulmet oleksin lugenud. Nii et teatud kahtlused ja kõhklused mul raamatut lugema asudes olid, aga need haihtusid üsna kiiresti. Kui siin alguseses kohe ka kokkuvõtlik hinnang raamatule anda, siis tuleb tunnistada, et polnud omas žanris üldse mitte halb raamat, kohe sugugi mitte.

Tegemist on teadusulme (hard sf) ja militaarulme (military sf) seguga ja sündmused saavad alguse paarikümne aasta pärast tulevikus, nii et kõik inimeste poliitikasse ja kosmoselendudesse puutuv on tänapäeva lugejale hästi tuttav ja kergesti arusaadav, tegu on praktiliselt meie tänapäevaga.
Ühed üsna kõrgelt arenenud tulnukad avastavad inimtegevuse jälgi (Maalt lähtuvad raadiosignaalid) ja millegipärast teevad juba enne asja uurimist kohe järelduse, et signaale võivad tekitada vaid "saatana sigitised" kes otsekohe hävitada tuleb. Selline veidi ennatlik järeldus sünnib ilmselt tulenevalt tulnukate enda karmist(?) minevikust (millest me aga selles raamatus midagi teada ei saa).
Tulnukad (keda inimesed veidi hiljem shaitaniteks - saatanateks - nimetama hakkavad) saadavad Päikesesüsteemi kõigepealt mehitamata aluse luurele. Inimesed juhuslikult avastavad selle ja kui läbi häda suudetakse kosmoselaev satelliiti uurima saata, siis satelliit ründab inimeste alust (või arvab ta end kaitsvat). Inimestel õnnestub satelliit hävitada. Ja mõlemad pooled on seejärel kindlalt veendunud vastaspoole sõjakuses ja halbades kavatsustes.
Saatanad hakkavad kohe ette valmistama sõjaväeoperatsiooni Päikesesüsteemi, inimesed jõudu ja oskusi mööda kaitseks valmistuma.

Paarikümne aasta pärast ongi saatanad suure laevajurakaga Päikesesüsteemis tagasi. Enda õnnetuseks on nad aga oma luurealuse puuduliku info põhjal mitmeid valearvestusi teinud ja teevad neid ka edaspidi ning need saavad neile lõpuks saatuslikuks. No kõigepealt pidasid nad Päikesesüsteemi asukaid endasarnasteks (saatanad ise on kaheksajala sarnased, aga kuue kombitsaga) kes elavad mõne gaasigigandi kaaslasel. See, et siinne eluvorm Päikesesüsteemi kolmandal planeedil tegutseb, tuleb neile suure üllatusena. Samuti alahindavad nad kõvasti inimeste arengutaset ja tehnilisi võimalusi, nii et kui saatanad Saturni kaaslasel Titanil oma laagri püsti panevad, siis see, et ka inimesed sinna suudavad lennata, ja veel kolme (küll väikese ja nõrgukese) kosmoselaevaga, tuleb neile suure ebameeldiva üllatusena. Aga ei sellest midagi, saatanatel on oma missioon Päikesesüsteem kurjadest olenditest puhastada, Titanile lennanud inimestel jälle peale kontaktiloomiskatsete nurjumist ülesanne agressivsed tulnukad tagasi lüüa. No ja lähebki siis Titanil korralikuks madinaks.

Raamat on hästi põhjalik ja detailirohke. Kohati minu arvates isegi liiga. No kui peale suurt otsustavat lahingut olukorrast kokkuvõtet tehes üks teadlane peab vähestele ellujäänud inimestele näiteks loengu saatanate füsioloogiast ja nende DNA omapärast, siis see tundub juba veidi ülepingutatuna, eks ole... Aga üldse on raamatus palju üksikasju ja detaile nii astronoomia, astronavigatsiooni, kosmoselaevade ehituse ja kosmoselaevade arvutisüsteemide, keemia, kosmilise sidepidamise ja üldse kõigi raamatus ettetulevate teemade kohta. Kui vaadata loo autori haridust, "degree in Computer Science & Engineering", siis saab ka selgeks, kust paljud autori teadmised pärinevad ja et ta on paljuga kirjutatust ilmselt üsna kursis.

Muide, see et raamatu autor Indiast pärit on, lööb raamatus vaid mõnes detailis välja: raamatus on paar indialasest tegelast, paaris filosoofilisemat laadi vestluses ja arutluses ning et Maal on 3 põhilist kosmosejõudu - esiteks USA, teiseks Euroopa koos Indiaga ning kolmandaks Hiina koos Venemaaga.

Kokkuvõtteks. Veidi kuiv ning kohati liiga detailirohke raamat. Ilmselt selle muu detailsuse tõttu jäävad ka loo tegelased tihti veidi pealiskaudseteks või kipuvad mõned raamatu alguses tähelepanu keskmes olnud persoonid lõpuks sündmustekeerisesse ära kaduma. Aga raamatust võis ka mitmeid minu jaoks uusi (ja ilmselt õigeid) teadmisi saada mis oli igati positiivne. Ning kohati olid raamatu sündmused ikka päris põnevad ning kaasakiskuvad.
Nelja annan ma teosele hindeks küll. Ja asun järgmist osa lugema.

Revolution of the Gods: The Battle for Sol

William Hobbs
Book 1
2014 a.
116 lk.

By 2031, the surviving inhabitants of Earth are ruled by a new world government led by the Council of Seven. Over eighty percent of the population has been swept from the face of the planet by the effects of world economic collapse, nuclear catastrophe, and the Syova Virus; all of it orchestrated purposely by an ancient force in an effort to gain control of Earth and the solar system. One man has been given the abilities to prevent this cataclysmic event. And with the help of another ancient force, he and his group will endeavor to successfully lead a Revolution of the Gods.
The Battle of Sol is a compelling amalgam of hard science fiction, religious and political conspiracy, and ancient astronaut theory derived from current and historical reality. It presents a great deal of action with the backdrop of a planetary domination effort lasting dozens of millennia and culminating in a worldwide battle that takes place in a matter days throughout the series.

Arvamus:

Järjekordne sari, kus on võetud kõikvõimalikud nn vandenõuteooriad ja nendest lugu kokku pandud.
Mida kõike siin ei ole: miljonite aastate eest maad külastanud tulnukad kes inimese geene veidi sorkisid, siis tänapäeval meid jälgivad "hallid mehikesed", edasi kahte liiki tulnukad kes viimased paarkümmend aastatuhandet Maal tegutsevad ja inimesi enda võimu all hoiavad (Lemuuria, Atlantis, Ur ning sumerid...), vabamüürlased, Bilderbergi grupp ja mida kõike veel.
Aga nüüd tahavad ühed tulnukad siis Maa avalikult ja lõplikult enda käe alla saada ja teised tulnukad püüavad seda inimeste mõningase toetusega takistada.
Maal valitseb selline kena postapokalüptiline olukord ka. 2029. a. kukkus Maa majandus kokku ja varsti peale seda tabas inimesi tohutu epideemialaine (mis oli jälle tulnukate poolt meie geenidesse sisse kodeeritud) kus miljardid inimesed surma said.

Ladusalt ja põnevalt kirjutatud lugu, ainult et selles pole absoluutselt ühtegi uut ja suurt autori oma ideed. Väikeseid mõttekesi geneetika ja sõjatehnika alal ikka siiski on. Neljake.