The Third Lynx

Timothy Zahn
Quadrail 2
2007 a.
352 lk.

Former government agent Frank Compton foiled a plot to enslave the galaxy in Night Train to Rigel. But the Modhri, an ancient telepathically linked intelligence, has walkers, unwilling hosts that can be anywhere, anything…and anyone. And Compton is the only man who knows how to fight them, as they wage a secret war against the galactic civilizations linked by the Quadrail, the only means of intra-galactic transit.

Accompanied by Bayta, a woman with strange ties to the robot-like Spiders who run the Quadrail, and dogged by special agent Morse who suspects him of murder, Compton races the Modhri from station to station to acquire a set of valuable sculptures from a long-dead civilization. What the Modhri wants with them is anybody’s guess, but if Compton can’t outwit it, the whole galaxy will find out the hard way.

Arvamus:

Selles osas hakkavad Compton ja Bayta uurima, miks tunneb Modhri ebatervet huvi väljakaevamistel leitud muistsete skulptuuride vastu. Ja hakkab juba eelmisest raamatust tuttav trall mööda Quadraili pihta. Muidugi selgub, et skulptuuride asemel on tegemist hoopis millegi muuga ja et Modhril on tõsine põhjus nende vastu huvi tunda - nagu ka Comptoni tööandjate seda huvitundmist igati takistada.

Samal tasemel kirjutatud raamat kui eelminegi osa aga selle erinevusega, et kõik tähtsamad ja ootamatumad paljastused on eelmises osas juba ära tehtud ja millegi põhimõtteliselt uuega see raamat ei üllata. Muidugi on sündmustes palju ootamatud pöördeid ja käändeid aga lugeja jaoks on lugu nagu kaardimängu vaatamine kus ta mõlema poole kaarte teab. On muidugi huvitav jälgida, kuidas vastased oma käe välja mängivad aga mingeid "kaarte varrukast" ja jokkereid ei ole. Sellepärast hindeks ka ainult kolm.

Night Train to Rigel

Timothy Zahn
Quadrail 1
2005 a.
336 lk.

It all starts when a man comes to deliver a message to Frank Compton--only to fall dead at his feet. What follows is a suspenseful thriller that only Timothy Zahn, a master of hard SF adventure, could have written.

More than two hundred years from now, the Quadrail transportation system run by the enigmatic Spiders connects civilizations throughout the galaxy. But someone is threatening the entire system and the worlds it serves with a military force that could wreak interstellar havoc. Worse yet, a more subtle and sinister threat lurks: the Modhri, whose unique coral is prized throughout the galaxy, but which has properties that may create addiction--or worse. Compton, a sharp investigator, lost his job with Earth's security forces when he exposed a corrupt scheme that had roots in high places. Enlisted by the Spiders to find out who's trying to take over the Quadrail, he's got his hands full, because he's got beings of many races gunning for him to keep him from discovering a far-flung conspiracy that could destroy every civilization in the galaxy.

The result is one of Zahn's most memorable and compelling novels in years.

Arvamus:

Tegemist on suhteliselt loetava ulmekriminulli või -trilleriga. Endine julgeolekuagent Frank Compton palgatakse uurima, kes kavatseb kahjustada intergalaktilist transpordisüsteemi - Quadrail. Ja nagu sellistes lugudes ikka, pole miski nii, nagu esimesel pilgul näib, sündmused arenevad üha kiiremas tempos ja tihti on raske aru saada, kes on kelle poolt või kes mida saavutada soovib.
Aegamisi jõuab Compton ülegalaktilise vandenõu jälile kui selgub, et ühed telepaatilised ühismõistusega korallides elavad polüübid on end galaktikas igale poole laiali levitanud, kõigi rasside tähtsaid ja rikkaid nakatanud ning endale alluvateks muutnud ja kavatsevad nüüd kogu galaktika valitsejateks hakata. Compton sellise asjade käiguga muidugi nõus ei ole ja kuigi polüübid (modhra) plaanidele vastutöötamine näib "mission impossiblena" - usaldada ei saa praktiliselt kedagi, iga olendi mõistus võib polüüpide poolt üle võetud olla ja pidevalt on oht, et polüübid ka su enda ajus omale pesa teevad - õnnestub peategelasel loomulikult nendele elukatele pehmelt öeldes ebameeldivusi tekitada...

Seega kriminull nagu kriminull ikka: algul ei saa üldse aru, mis toimub ja kes on kes. Siis hakkavad asjad tasapisi selginema ja mitmete ootamatute sündmuskäikude järel jõuame finaalini kus peategelane oma kaardid lauale paneb ja kõik lüngad ning segased kohad loos ära seletab. Ning pahad polüübid saavad oma karistuse... muidugi küll mitte täieliku ja lõpliku, millest autor siis muidu sarja järgmistes osades kirjutaks. No ja kogu tegevus toimus väga ulmelises taustsüsteemis - erinevad mõistuslikud olendid, kogu galaktikat ühendav mõistatuslik transpordisüsteem mida loo tegelased usinasti kasutasid, selle transpordivõrgu sama mõistatuslikud käigushoidjad, ja muidugi veel salapärasemad end varju hoidvad sündmuste niiditõmbajad... Nii et nelja võib minu arvates loole ära panna küll.

Angelmass

Timothy Zahn
2002 a.
560 lk.

Angelmass, a black hole deep in space, emits "angels," small particles that render humans calm, reasonable, and virtually incapable of lying. The Empyrean, human colonies in the far reaches of the galaxy, has discovered the angels and the power they wield. All members of Empyrean government must carry an angel.

The Earth-based Empire, the Pax, view the angels as an alien plot to subvert humanity. They dispatch Jereko Kosta, an innocent academic, to spy on the Empyrean and find out the truth about angels. With Chandris, a grifter who dogs his steps, he enlists on an "angel-hunting" ship. Close up, Kostas learns the angels may be more dangerous than the Pax fear.

Before he can react, the Pax dispatches their most powerful warship to confront the Empyrean. Now, Kosta and Chandris, among the few who know the truth about the angels, stand between the Empyrean, the Pax, and war.

Arvamus:

Jah, mõistuslik ning hirmu tundev musta auk, kes seetõttu kõike talle lähedale sattuvat ründab, polnud mulle seni veel raamatutes ette sattunud. Täitsa hea idee!
Lugu ise oli parajalt põnev ja igati loetav, kuigi võinuks ehk veidi kompaktsem ja tempokam olla. Ja viimased leheküljed olid minu arvates ikka liiga siirupised.
Ei tea, ehk tuli see loo natuke venimise tunne hoopis sellest, et kuna oli õhtuti vaid kümmekond lehekülge korraga aega lugeda, kulus raamatu läbisaamiseks kõvasti üle kuu. Väike tüdimus tekkis loost lõpuks... no ei mäletagi, mil viimasel ajal mõnele raamatule nii palju aega oleks kulunud.
Kokkuvõttes hea loetav raamat, aga viit minult siiski ei saa. 

The Icarus Hunt

Timothy Zahn
2000 a.
464 lk.

From Timothy Zahn, Hugo Award winner and New York Times bestselling author of two landmark Star Wars® series, comes an  original new tale featuring a renegade space pilot, his unusual alien partner, and an unknown cargo that can change the course of galactic history.

Jordan McKell has a problem with authority. Unfortunately for him, the iron-fisted authority of the powerful Patthaaunutth controls virtually every aspect of galactic shipping. In order to survive, Jordan ekes out a living dabbling in interstellar smuggling for outlaw concerns that represent the last vestiges of free trade in the galaxy. So when Jordan and his partner, Ixil--an alien with two ferret-like "outhunters" linked to his neural system--are hired by a mysterious gentleman to fly a ship and its special cargo to Earth, they jump at the job.

Caution has never been one of Jordan's strong suits. But this time he may have taken on more than even he can handle. The ship, Icarus, turns out to be a ramshackle hulk, the ragtag crew literally picked up off the street, and the cargo so secret, it's sealed in a special container that takes up most of the cramped and ill-designed ship. As if that weren't bad enough, it looks like the authorities already suspect something is afoot, there's a saboteur aboard, and the Icarus appears to be shaking apart at the seams.

It doesn't seem as if things could get any worse. That is, until a beautiful crew member helps McKell uncover the true nature of the cargo he's carrying. With his enemies closing in on the lumbering Icarus, the unknown saboteur still aboard, and authorities on Earth pressured to turn them in, McKell and Ixil become fugitives. Their only chance is to stay one step ahead of their pursuers as they try to make it home.

A bold and epic novel filled with unrelenting action and a good dose of humor, The Icarus Hunt is a wild hyperspace romp through the galaxy.

Arvamus:

Tegemist on kriminaalromaani sugemetega “jookse ja tulista” stiilis actioniga.

Arheoloogilistel väljakaevamistel satutakse mingile muistsele lennuaparaadi sarnasele asjale, mille väärtuseks arvatakse olevat see, et tal tundub olevat peal maailmas hetkel kasutatavast hüperajamist täiuslikum variant. Väljakaevaja tahab aparaadi uurimiseks vaikselt Maale toimetada, ehitab sellele kosmoselaeva ümber, palkab meeskonna seda Maale viima... ning galaktikas siiani kõige täiuslikumat hüperajamit omav rass - ja tänu sellele kosmiliste kaubavedude monopolist - saab asjast haisu ninna ning asub kõigi vahenditega oma ainumonopoli kaitsma.

Teel Maale tuleb artifakti vedaval laeval iga veidikese aja tagant kusagil planeedil tankimiseks peatuda ja iga kord läheb seda hüperajamit endale tahtjatega järjest karmimaks madinaks. Kriminaalsed elemendid on loos ka muidugi mängus.

Raamat lõpeb teadagi happy endiga (minu jaoks liigagi happy ja kesisega), arvatav muistne hüperajam osutub hoopis ***, laeval toimunud salapärased sündmused ja mõrv seletatakse lahti ja loo head kangelased osutuvad veel paremateks ***.

Selline kerge tühisevõitu ajaviitelugu, ulme mõttes polnud seal midagi märkimisväärset, aga tempot ja pinget ikka leidus. Oli loetav, aga kui lugemata jätta, ei jää ka millestki ilma. Kolm...

Warhorse

Timothy Zahn
1990 a.
347 lk.

When humanity first ventured out among the stars, it seemed that we were alone in the universe, the only tool-users in the galaxy - and thus were free to mold the very cosmos to our heart's desire. It would take us a long time - our star drive wasn't very fast - but it was our Manifest Destiny ..and besides, there was no one to stop us - Then we met the Tampies!

Arvamus:

Kosmost koloniseerides on inimesed kokku puutunud tampidega. Ja mitte lihtsalt kokku puutunud, vaid on toimumas lausa kultuuride kokkupõrge. Lihtsustatult meenutab tampide maailmavaade meie roheliste ja loomakaitsjate äärmuslikke arusaamu koos täieliku patsifismiga. Tampidest kipub saama takistus inimeste kosmosevallutusplaanidele.

Kolmandad tähtsad tegelased raamatus on sõjaratsud (warhorse), kes oma uhkele nimele vaatamata on väga rahulikud ja vagurad avakosmoses elavad loomad. Tampid kasutavad neid kosmoses liikumiseks, kuna elukad suudavad momentaalselt hüpata iga tähe juurde, mida nad oma silmaga näevad. Sõjaratsu rakendatakse kosmoselaeva kui hobune vankri ette ja mõne hetkega viib ta tampide kosmoselaeva kasvõi sadade valgusaastate kaugusele.

Ja ega me kogu raamatus tampidest suurt muud teada saagi, kui et nad näevad inimeste arvates jubedad välja, haisevad vastikult, on suured looduse kaitsjad ja küsimustele kõige kohta, milles nad 100% kindlad pole, vastavad „ei tea”. Sõjaratsudest saame ka üsna vähe infot: täiskasvanud isend on umbes 800 meetrine silinder, omab telekineesi võimet ja kui inimesed (tema jaoks kiskjad) lähedal on, siis ta kipub hirmust poegima. No et mitmekesi on julgem ohule vastu vaadata. Ja inimesed on nagu inimesed ikka... kasuahned, hoolimatud, salakavalad, intriigitsevad.

Tehakse viimane katse kahe rassi vastuolusid lahendada ja saadetakse välja ühine uurimislaev sõjaratsu, tampidest „kutsarite” ja inimestest meeskonnaga. Kasu pole sellest tuhkagi, suhted vaid halvenevad edasi. Kuni ootamatult satutakse teistelegi avakosmost asustavatele elukatele, kellest ühtesid huvitavad sõjaratsud just gastronoomilisest vaatevinklist. Siis madistatakse pikalt-laialt nende kosmosehaidega, inimeste suhted tampidega lähevad päris sõlme, aga hakkab paistma ka ühishuvi koht, millele oleks võimalik edasisi soojemaid suhteid üles ehitada.

Mulle jättis raamat kesise mulje. Erinevad kosmoseelukad ja nende käitumine olid minu arvates raamatu ainus positiivne asi. Muu oli aga tüütu ja üksluine. Intriigid ühisekspeditsiooni läbiviimisel ja uurimislaeval olid läbinähtavad ja armetukesed, raamatu puänt (niipaljukest kui seda oligi) oli ammu enne loo lõppu aimatav, tampid olid mingid karikatuurid, üks peategelastes, Ferrol, oma fanaatilises tampidevihkamises naeruväärne, positiivne peategelane kapten Roman jälle liigagi positiivne ja läbinägelik. Zahnil on igatahes ka paremaid raamatuid. Vaid tänu neile sõjaratsudele ning kosmilistele haidele ja raisakullidele saab raamat minult kolme.

Spinneret

Timothy Zahn
1986 a.
352 lk.

Zahn presents "a fast-paced adventure yarn (that) brings together exploration for new stars, racial tensions, Third World activism and a group of vanished aliens with a high-tech twist."--United Press International. Reissue.

Arvamus:

Algus oli raamatul küll veidi aeglane, aga alates hetkest, kui kolonistide väetised ja traktorid metalltrossi kujul kosmosesse lendasid, tempo kasvas ja põnevust tuli juurde. Poliitikat oli raamatus muidugi palju, aga õnneks oli see usutav. Tulnukate „loomaaed” oli ka päris tore – delfiinidest karudeni välja. Kas see raamat nüüd just tippteos on, aga miski eriti ei häirinud ka. Minult korralik neli