Heirs of Empire

David Weber
Dahak 3
1996. a.
544 lk.

For really tough jobs, Emperor Colin, the first of that name, is your man. The only person in the galaxy ever to stop the genocidal Achuutani, he went on from there to resurrect an empire that died fourty-five thousand years ago. He's still got a few problems - like a traitor out to murder him and three-quarters of a billion of his subjects - but if anyone can handle the job, it's Colin. But the rest of the galaxy better brace itself, because his progeny are on the way. Not that Sean and Harriet aren't nice kids; it's just that they've had a bad day.They're a long way from home, marooned with a blown up starship that's left them stranded on a theocratic world of gun powder and pikes, and Mother Church of that world doesn't like them very much. In fact, she's declared them demons, proclaimed Holy War, marshalled the Holy Host, and ordered them exterminated. You might think that things look pretty bleak for the kids, but in reality it's Mother Church that's in trouble - because Sean and Harry are chips off the old block - and they're about to get angry...

Arvamus:

Imperaator Colin tegeleb Viienda Impeeriumi ülesehitamisega ja tal tuleb võidelda ühe kõrgele kohale pääsenud salavaenlasega, ühe Maal tabamata jäänud Dahaki mässulisega (või lihtsalt nende pooldajaga?) kel on plaan Colin võimult kõrvaldada ja tema asemel Impeeriumi juhtima hakata. Ning selle eesmärgi saavutamiseks pole tollele isikule ükski vahend liiga halb.

Ja teine tegevusliin on Colini ja ta lähimate sõprade laste saatus kes küll pääsevad tolle salavaenlase korraldatud atentaadist, aga satuvad mingile eriti kaugele ja kõrvalisele planeedile, mida asustavad endised Neljanda Impeeriumi kodanikud, kes enam kui neljakümne tuhande isolatsiooniaasta jooksul "veidi  taandarenenud" on ja kus kehtiv teokraatlik võim Viienda Impeeriumi troonipärija koos ta sõpradega deemoniteks kuulutab...

Esimene tõsine märkus: kui mingit raamatusarja lugema hakata, siis tuleks see sari võimaluse korral ühe jutiga lõpuni läbi lugeda. Paariaastase vahe järel on muidu pagana raske kõiki eelmistest osadest pärit tegelasi meelde tuletada ja aru saada, kes nad varem olid, mida tegid ja miks nad tähtsad on. Ühesõnaga teemasse taas-sisseelamine on vaevaline.

Ja teine märkus: kui mingi sarja kaks raamatut sulle väga meeldisid, siis ei tasu raudselt eeldada, et ka sama sarja kolmas osa peaks sulle vähemalt normaalselt peale minema.
No ei istunud see raamat mulle, tee mis tahad. Kui tuua välja kõige olulisem, mis raamatul minu jaoks viga oli, siis loetu lihtsalt ei haaranud kaasa, igav oli... ja siis see usuteema sissetulek. No ei taha ma selliseid asju lugeda - selle asemel et ise mõelda, asjade olemusest mõista püüda, oma pead vaevata on jah pagana lihtne kõige kohta millest aru ei saa, öelda et see on Jumala tahe, et siin pole midagi arutada, Jumal on nii ette näinud ja muu selline joga. Ei meeldi see mulle...
Nii et midagi polnud parata, 18ndas peatükis jätsin raamatu pooleli. Pole ju mõtet end sundida lugema asja, mis sulle ei istu. Ning hindeks seega poolelijätmist tähistav 1.

Insurrection

David Weber, Steve White

Starfire 1

1990 a.

416 lk.

 

In the end, the only political system that seems to work are those based on freedom. The inner World leaders of the Terran Federation seem to have forgotten this simple truth. After fighting the Khanate- with the Fringe Worlds to supply the raw material and the fighting men- the Inner Worlds found it hard to give up the powers they had seized during the war. So they decided not to- rather than allow the rapidly expanded Fringe Worlds representation in the Federation, they are inviting the Khanate in, to keep the colonial upstart in their place, The Fringers have only one answer to that: Insurrection.

 

Arvamus:

 

Selle raamatu lugemine oli kui sõit ameerika mägedes: muudkui üles ja alla, igav ja huvitav. Esimesed 80 lehekülge oli mõõdukalt igav, siis läks põnevaks – nii umbes 100 lehekülge, siis järgnes kohe päris pikk igav osa... lõpu eel oli jälle põnev. Minule jäi selline mulje, et kui asi puudutas militaarpoolt – kosmoselahingute kirjeldusi, nende planeerimist ja muud sellist – siis oli tegemist väga põneva ja hea lugemisega. Kui autorid püüdsid aga inimhinge sügavustesse süüvida, näiteks vastandasid sõjaväelaste kohusetunnet ja nende südamehäält või käsitlesid inimeste omavahelisi suhteid või kajastasid poliitilisi intriige, ja paljutki seda lausa jabura detailsusega, siis kirjutatu tase langes ja läks vahel ikka maru igavaks.

Raamatu süžee on lihtne. On tohutult suur Maa Föderatsioon, mida tinglikult jagatakse Sisemaailmadeks ja Ääremaadeks. Föderatsiooni juhtivas parlamendis on Sisemaailmad siiani ülekaalus olnud. See laseb neil kenasti Ääremaid ekspluateerida. Viimaks hakkab aga Ääremaade rahvaarv lähenema Sisemaailmade omale ja näib, et parlamendis tuleb peagi ka Ääremaade arvamusega arvestama hakata. See muidugi siiani võimuohje enda käes hoidnud poliitikutele ei meeldi ja asja lahendust nähakse Föderatsiooni naabrust asustava Orioni Khaaniriigiga liidu ja ühisriigi loomist ja selle uues tekkivas parlamendis jääksid Ääremaad muidugi jälle suurde vähemusse.

Ääremaade parlamendisaadikud võitlevad (tulutult) kõigi parlamentaarsete vahenditega oma maailmade suuremate õiguste eest, aga kui kõige lõpuks veel Ääremaade liider Fiona MacTaggart tapetakse, saab ääremaalastele selgeks, et parlamentaarsete vahenditega nad enda olukorda parandada ei suuda ja seetõttu kuulutavad nad välja Ääremaade iseseisvuse. Sellele järgneb muidugi kodusõda. Ja üllatus-üllatus, sõjaline ülekaal näib Ääremaadel olevat... Irooniline on see, et kodusõjast pole tegelikult kummagi poole juhid huvitatud: Ääremaad tahavad, et nad lihtsalt rahule jäetaks ja Sisemaailmadel polegi nagu jaksu sõja võitmiseks, on vaid vajadus oma nägu päästa.

Need mõned Weberi raamatud, mida ma varem lugenud olen, on mulle meeldinud. Aga see raamat tundus küll nõrgem. Mõned igavad kohad olid ikka nii igavad, et kiskus lausa lugemist pooleli jätma. Seevastu militaarpool oli jälle väga hea ja põnev. Minu hinne oleks kusagil kolme-nelja vahel. Ega midagi, ilmutan positiivset suhtumist ja panen hindeks nelja miinuse.

The Armageddon Inheritance

David Weber
Dahak 2
2004 a.
352 lk.

Colin MacIntyre, a NASA astronaut kidnapped by a starship impersonating Earth's moon, has just suppressed a five-thousand-year-old mutiny, but now he faces an even bigger challenge. By the author of Mutineers' Moon. Reissue.

Arvamus:

Dahak sarja teine raamat.
Mässajad on alistatud ja suurimate süüdlaste üle kohut mõistetud. Aga nüüd on MacIntyrel ees veel suurem väljakutse. Impeeriumi iidsetelt jälgimisjaamadelt on saadud teade achuultanite järjekordse rüüsteretke lähenemisest. Need kentaurisarnased tegelased on neid miljonite aastate jooksul regulaarselt nii iga 50 000 aasta tagant meie galaktikaosasse korraldanud ja kõik planeedid, kus mõistuslik elu arenema on hakanud, maatasa teinud.

Achuultanite luure on juba aasta pärast Maani jõudmas, peaväed aga 2 aasta pärast. Ja too peavägi koosneb mõnest miljonist võimsast sõjalaevast. Vaid Maa jõudude ja Dahakiga pole selliste hordide vastu midagi teha, kusagilt on vaja abi saada. Kuhu mujale MacIntyrel ikka vaadata on, kui Impeeriumi poole, kuigi see on juba kümneid tuhandeid aastaid vaikinud.

Tehakse siis plaan, et MacIntyrel lendab Dahakil koos osade endiste võitluskaaslastega lähimale Impeeriumi planeedile abi järele, teine osa jääb aga Maad kaitseks ette valmistama.. Enne lahkumist paneb MacIntyrel kohapealse Impeeriumi kõrgeima ohvitserina ja seega ka Maa Valitsejana seal püsti lausa sõjaväehunta, et too siis kohapeal kaitseplaane ellu viima hakkaks.

Ja edasi käibki raamatu esimese osa tegevus põhiliselt kahte liini mööda: kuidas Maal kaitseks valmistutakse, mida ja kuidas tehakse, millised on raskused, millised on kaitse juhtide mõtted, kuidas algab võitlus vaenlase eelväega jne. ning teine paralleelne liin on siis Dahaki lend Impeeriumi aladel. Impeerium leitakse 47 000 aastat tagasi hävinud olevat, lõpuks tehakse kindlaks, mis totaalse katastroofi põhjustas („ise tegi”) ja jõutakse endisesse Impeeriumi pealinna ning peamisesse sõjaväebaasi. Et sõjaväe peaarvutist infot saada, tuleb MacIntyrel end asjaolude sunnil uueks Imperaatoriks kuulutada. See avab talle ka ligipääsu säilinud kosmosetehnikale ja selgub, et Imperaatori Kaardiväe 60 hiiglaslikku lahingulaeva on peale väikest kõpitsemist täiesti lahingukorras (no see on alles ehituskvaliteet – aparaadid on peaaegu 50 tuhat aastat niisama kosmoses seisnud ja nüüd lähed juurde, klõpsad voolu sisse, kallad „bensiini” paaki ja võidki kohe lennata!). Nendega suundubki MacIntyre siis Maale tagasi, kuhu jõuab muidugi just viimaseks hetkeks, kui Maa kangelaslikud kaitsjad on lõpuks ikka achuultanite eelväele alla jäämas.

Raamatu teine osa on MacIntyre 60-aluselise laevastiku võitlus ründajate miljonite laevadega. Ehkki achuultanite laevastik ei ründa korraga, vaid toimub kolm suurt lahingut ja Impeeriumi muistsed laevad on tehniliselt vastasest üle, on achuultanide arvuline üleolek muidugi enam kui masendav ja võitluse lõpptulemuses ei tohiks nagu kahtlust olla...

Mulle väga meeldis, et kirjeldati, kuidas kumbki osapool oma tegevust kavandas, lahingute käigud on põhjalikult lahti kirjutatud ja neid vaadatakse mõlema vastaspoole seisukohast – et kui üks pool tegi ühe käigu, siis mis teine pool sellest arvas ja kuidas vastas jne. Samuti on Weber kirjeldanud nonde kentauride mõttemaailma, seda, mis neid liikuma paneb, nii et ka vaenlased on ikka luust ja lihast olendid.

See raamat meeldis mulle Dahak sarja esimesest osast veelgi enam. Oli selline põnev lugu, mille ma ühe hooga läbi lugesin ja mis minult viie saab. 

Mutineer's Moon

David Weber

Dahak 1

2002 a.

320 lk.

For Lt. Commander Colin Maclntyre, it began as a routine training flight over the Moon. For Dahak, a self-aware Imperial battleship, it began millennia ago when that powerful artificial intelligence underwent a mutiny in the face of the enemy. The mutiny was never resolved-Dahak was forced to maroon not just the mutineers but the entire crew on prehistoric Earth.

Dahak has been helplessly waiting as the descendants of the loyal crew regressed while the mutineers maintained control of technology that kept them alive as the millennia passed. But now Dahak's sensors indicate that the enemy that devastated the Imperium so long ago has returned-and Earth is in their path. For the sake of the planet, Dahak must mobilize its defenses. And that it cannot do until the mutineers are put down. So Dahak has picked Colin Maclntyre to be its new captain. Now Maclntyre must mobilize humanity to destroy the mutineers once and for all-or Earth will become a cinder in the path of galactic conquest.

 

Arvamus:

 

 Tegemist on muidugi militaarulmega.
Neljanda Impeeriumi planetoidi suurusel sõjalaeval Dahak puhkeb mäss. Ootamatult tabatud kapten koos ustavate meeskonnaliikmetega hakkavad alla jääma. Viimase lahendusena olukorra päästmiseks annab kapten käsu: veerand tunni pärast laev mürkgaasi täis lasta, et ükski inimene seal ellu ei saaks jääda; kui gaas kunagi hajub, siis Dahakil ustavad meeskonnaliikmed jälle pardale võtta, mässajad aga hävitada.

Mässajad osutusid aga ka ettenägelikeks, olid selliseks kiirlahkumiseks Dahakilt valmis ja tegid seda suurte sputnik-klassi kosmoselaevadega, ootamatult tabatud ustavad meeskonnaliikmed pidid põgenema aga päästekapslites ja enamuse neist tapsid mässajad juba Dahakilt lähedalasuvale planeedile põgenedes, ülejäänud tapetakse aja jooksul planeedil.

Ühesõnaga ajaks kui gaas hajub ja Dahak võiks ustavad meeskonnaliikmed tagasi pardale võtta, neid enam lihtsalt pole. Laeavadega planeedile põgenenud mässajate kõik katsed Dahakile läheneda lõpevad tulega Dakakilt. Kujuneb välja surnud seis – planeedile varjunud mässulised ei pääse Dahaki pardale, et minema lennata (nende käes olevate allavalguskiirust liikuvate laevadega nad kaugele ei jõuaks), Ja ka Dahak ei saa baasi tagasi lennata, kuna tal on kapteni käsk mässajad hävitada, et need aga on planeedile varjunud, ei ole ta saanud seda teha.

Ja kestabki selline patiseis juba 51 000 aastat: planeedi (mille nimeks on Maa) pinnal tegutsevad mässajad ja nende järeltulijad ja ka kohalikud tasapisi arenevad aborigeenid (inimesed), Maa kohal orbiidil ootab Dahak (Kuuks maskeerununa) oma tundi. Ja see tund tuleb, kui Maa põlielanike areng esimeste kosmoselendudeni jõuab ja nad Kuud uurima asuvad. Dahak otsustab tegutsema asuda ja esimese asjana endale kapten hankida. Selleks röövib laev Kuul uurimislendu sooritava astronaudi leitnant MacIntyre – tolle esivanemad pole mässulistega seotud.

Väljapääsmatusse olukorda sattunud MacIntyrel ei jää muud üle, kui mingile Neljandale Impeeriumile truudust vanduda ja üüratu laevajuraka kapteniks hakata. Ning et asju ummikust välja tuua, peab ta esimese asjana tolle mässajate probleemi lahendama ja selleks tuleb tal Maale suunduda. Edasi järgneb põhjalik kirjeldus MacIntyre tegevusest Maal: kuidas ta leiab mässajatest lahkulöönud Dahaki meeskonna ja nende järeltulijate killukese, kuidas asutakse koostööd tegema, kuidas mässajate ründamist ette valmistatakse jne.

Võib ka öelda, et Weber on võtnud UFO-legende ja vandenõuteooriaid (aastatuhandeid Maal viibivad võõrplaneetlased, poliitikute koostöö nendega, tohutu baas Antarktika jää all, meie taevas lendav maaväline tehnika) ning need ühtseks ladusaks tervikuks kokku sidunud. Ja haarava militaarloo üles ehitanud. Võitluse kavandamist ja läbiviimist näidatakse meeldivalt põhjalikult ning loogiliselt, värvikaid huvitavaid tegelasi on raamatus mõlemal vastaspoolel. Võitluses kasutatakse selliseid vingeid asju nagu plasma- ja gravitatsioonirelvi, ruumimoonutusi tekitavaid granaate ja vastase hävitajaid lastakse alla tuumalõhkepeadega rakettidega.
Haarav lugu, hästi kirjutatud, ehk mõnes kohas veidi naiivsevõitu ja inimestevaheliste suhete kirjeldamisel lihtsakoeline, aga mulle meeldis ja hindeks kindel neli.