The Hercules Text

Jack McDevitt
1986 a.
320 lk

From a remote corner of the galaxy a message is being sent. The continuous beats of a pulsar have become odd, irregular... artificial. it can only be a code. Frantically, a research team struggles to decipher the alien communication. And what the scientists discover is destined to shake the foundations of empires around this world - from Wall Street to the Vatican.

Arvamus:

Oeh, eksitus... ei olnud minu raamat.
Pulasr kusagil kaugel galaktikate vahel (kus pulsarit põhimõtteliselt olla ei tohikski), hakkab imelikult käituma - näib et kodeeritud signaali edastama. USA teadusasutus avastab anomaalia ja teadlased hakkab seda uurima, ametnikele pole see "taevane jama" aga erinevatel põhjustel eriti meeltmööda, kasvõi juba sellepärast, et see ajab nende mugava ootamatusteta elu segi ja võib nende karjäärile halvasti mõjuda.

On üks keskastme juht kelle untsuminevat abielu raamatu alguse paarkümmend lehekülge käsitlevad. Siis tuleb peagi mängu juba uurimisasutuse suur ülemus, kes ikka täiesti tainas näib olevat...

Seda siis neljakümnendaks leheküljeks ja mulle sai kõrini. Kohe kindlalt ja lõplikult. Lõpetasin selle teose lugemise.

Omega

Jack McDevitt
The Academy 4
2004 a.
512 lk.

Having mastered the big, sprawling adventure stories called space opera in books like Chindi, McDevitt extends the form in this feel-good SF novel that earns its hopeful conclusion. Priscilla "Hutch" Hutchens, heroine of several of McDevitt's previous novels, has had a full career as a space pilot and is now administrator of the government agency in charge of space research. Like most people, she's only mildly concerned with the long-range threat of the omega clouds, masses of energy floating through the universe that detect and pulverize artificial structures (and the intelligent creatures that live in them). After all, the cloud headed for Earth is 900 years away. This situation changes when a charmingly innocent young alien race is discovered just a few months before a cloud will obliterate it. Hutch has to juggle resources to save the cute creatures, at the same concealing the human intervention in order not to disrupt the alien civilization's development. The cloud's implacable threat keeps the action tightly focused, though the story shifts viewpoint frequently to show crowds of people committing themselves to different aspects of the mission. Part of the rescue effort involves spaceships and gadgets, but the most serious part depends on human intelligence and passion. McDevitt is very good at imagining strange challenges-and at picturing humans coping when things don't work out as planned. His characters succeed in imposing their compassion on the void.

Arvamus:

Raamatu süžee on lihtne. Üks sarja esimese osa lõpust tuntuks saanud Omega-pilvedest on endale vist sihtmärgi leidnud. Inimesed uurivad asja ja leiavad, et Omega ongi avastanud mõistuslike olenditega planeedi. Nood planeedi asukad elavad küll meie mõistes alles antiikajas, aga on muidu igati vahvad tegelased. Ning et mõistuslikud olendid näivad kosmoses väga haruldased olevat, siis otsustab Akadeemia (autori ilmne viide NASAle) proovida neid pilve eest kaitsta.
Paar lähimat laeva saadetakse kohe planeedi juurde ning Maalt on abi lisaks tulemas, aga neil kulub kohalejõudmiseks kolmveerand aastat ja saabutaks vahetult enne pilve rünnakut. Seega peavad mõnel üsna juhuslikult kohale sattunud teadlasel tsivilisatsiooni päästmisega ise kuidagi hakkama saama

Planeeti asustavad aborigeenid ja nende tsivilisatsiooni kirjeldus ongi raamatu helgemaid tahke, kõik muu on üsna keskpärane värk.

Laias laastus võib öelda, et siiani on autor sarja raamatud pannud kokku kolme teemat kasutades ja nendega varieerides ning neid erinevate taustalugudega kokku sidudes. Teemad oleksid pikk kosmoselend ja inimeste omavahelised suhted selle vältel, teiseks seiklused mingil planeedil ja kolmandaks teemaks mingi eksootilise kaadervärgi ehitamine, erilise toimingu sooritamine äärmuslikes tingimustes.

Sarja esimene raamat oli seiklus planeedil ja lend, teine osa seiklus planeedil ja ehitamine, kolmas raamat peamiselt lend pluss veidi seiklust, neljas raamat lend, seiklus planeedil, ehitamine pluss sideaineks seekord lennu korraldamise ning juhtimise protsess.

Aga nagu ma juba sarja teise osa puhul ütlesin, et autori kirjeldus millegi meisterdamisest mulle eriti peale ei lähe ning ka selles osas oli see tüütu. Samuti oli selles osas lennuaegne sündmustik igav, pingevaba. Seiklused planeedil on jah ilmselt raamatu parim osa, igati loetav, kuid põnevust nappis sealgi ja ootamatuid sündmusepöördeid polnud üldse. Ja mida eriti huvitavat sai olla raamatut tervikuks siduvates vahepajatuses sellest, kuidas varasemast tuttavast kapten Hutchist on saanud Akadeemia ametnik koos oma bürokraadimuredega ja perekonnaeluga? Nojah, see et ta ilmselt Omega-pilvede otstarbe lõpuks ära arvab ja see päris ootamatuks osutub, on väike plussike küll.

Kokku annab see sarja siiani kõige kesisema raamatu. Tegemist on täiesti tavalise ajaviitelooga. Veidi argipäeva, veidi armastust, veidi seiklust ja põnevust – aga just nimelt veidi, magedaks jääb see lugu, pole ka kedagi, kellele tõeliselt kaasa elada. Raamat jättis üsna külmaks, ja hindeks nõrk kolm.

Chindi

Jack McDevitt

The Academy 3

2003 a.

528 lk.

 

In this sequel to last year's well-received Deepsix, McDevitt tells a curiously old-fashioned tale of interstellar adventure. Reminiscent of Arthur C. Clarke's Rendezvous with Rama, the story sends veteran space pilot Priscilla "Hutch" Hutchins and a crew of rich, amateur SETI enthusiasts off on a star-hopping jaunt in search of the mysterious aliens who have placed a series of "stealthed" satellites around an unknown number of planets. After visiting several worlds, and losing two of her dilettantes to a murderous group of alien angels, Hutch follows the interstellar trail to a bizarre, obviously artificial planetary system. There, two spectacular gas giants orbit each other closely, partially sharing the same atmosphere, while a large moon circles them in a theoretically impossible circumpolar orbit. The explorers soon discover a number of puzzling alien artifacts, including a gigantic spaceship that fails to respond to their signals. First contact is McDevitt's favorite theme, and he's also good at creating large and rather spectacular astronomical phenomena. Where this novel falls short, however, is in the creation of characters. Hutch, beautiful and supremely competent, is an adequate hero, but virtually everyone else is a cartoon. The book abounds in foolhardy dilettantes, glory-hogging bureaucrats and capable space pilots. Oddly, in a novel set some 200 years in the future, McDevitt's cast is almost exclusively white and Anglo-Saxon. This is a serviceable enough space opera, but it operates far from the genre's cutting edge.

Arvamus:

Seekord läheb kapten Hutchins ühe rikkuri ja tema sõprade seltskonnaga, kes end „kontaktöörideks” nimetavad, kosmosesse tulnukaid otsima. Lihtsalt selleks, et neile tere öelda ja paar sõna juttu ajada. Sest siiani on tulnukatega selline probleem, et kõrgeltarenenud on juba ammu välja surnud või kuhugi ära läinud, avastatud liigid on aga kõik inimestest madalamal arengutasemel ja nendega millestki rääkida ei ole. Kuigi lennust arvatakse vaid meeldiv lõbusõit tulevat ja elusate kõrgel arengutasemel olevate tulnukate leidmisesse ei usu tõsiselt keegi, hakkavad sündmused muidugi arvatust hoopis teisiti arenema.

Kõigepealt leitakse mingi muistne ja töötav galaktiline sidevõrk (millele tuleks juurde panna sildid „Ära puutu, tapab!”), järgnevad tuumasõjas hävinud tsivilisatsiooniga planeet, imekaunis maailm ingleid meenutavate asukatega, kes aga verejanuliselt kontaktööride ridu hõrendavad ja viimaks mingi tohutu tulnukate kosmoselaev, mis näib endast igivana lendavat ja töötavat arheoloogiamuuseumi kujutavat. Ning raamatu lõpus tuleb Hutchil suurt fantaasiat, osavust ja vaprust üles näidata, et tema poolt Maale tagasiviidav kontaktööride seltskond väga väikeseks kokku ei kuivaks.

Hea raamat. Kaasakiskuv, algusest lõpuni põnev. Siin polnud sellist eelmise osa tegevusliini, mis oleks mulle igav olnud, aga seda peab küll ütlema, et mitmed varasematest osadest juba tuttavad süžeed teatud variatsioonidega korduvad. Minu jaoks see aga raamatu üldmuljet ei rikkunud, mulle loetu meeldis ja hinne on ka vastav, viis.

Deepsix

Jack McDevitt

Academy 2

2002 a.

528 lk.

In the year 2204, tragedy and terror forced a scientific team to prematurely evacuate Maleiva III. Nineteen years later, a rogue moon hurtling through space is about to obliterate the last opportunity to study this rare, life-supporting planet. With less than three weeks left before the disaster, superluminal pilot Priscilla "Hutch" Hutchins -- the only even remotely qualified professional within lightyears of the ill-fated planet -- must lead a small scientific team to the surface to glean whatever they can about its lifeforms and lost civilizations before time runs out. But catastrophe awaits when they are stranded on this strange and complex world of puzzles and impossibilities. And now Hutch and her people must somehow survive on a hostile world going rapidly mad -- as the clock ticks toward apocalypse for a doomed enigma now called...

 

Arvamus:

 

Raamatu süžee on mõnes mõttes üsna sarnane sarja esimese raamatu esimesele poolele. Kui seal oli arheoloogidel uurimise lõpetamisega väga kiire, sest planeeti hakati maasarnastama, siis selle raamatu tegelastel on lausa ülikiire, kuna planeet, kus nad on, hakkab ühe hulkuva gaasigigandiga kokku põrkama...

Lendavad seda erakordset kosmilist kokkupõrget vaatama ning uurima laevatäis tippteadlasi, teine laevatäis rikkaid turiste, kolmas laevake kõmuajakirjanikuga ning paar nädalat enne oodatavat pauku selgub, et peagi tükkideks lendaval Maleiva III-l on kunagi mõistuslik elu olnud. Sellise tähtsa tõsiasja mahamagamine on täielikult Akadeemia aps, paarkümmend aastat tagasi käis nende ekspeditsioon planeeti uurimas, aga kuna kohalik fauna väga vaenulikuks ja tõhusaks osutus ja mõned ekspeditsiooniliikmed nahka pistis, siis lasti planeedilt ülepeakaela jalga ja muistse tsivilisatsiooni jäänused jäid avastamata.

Nüüd tuleb siis päästa mis päästa annab ja midagigi kunagistest planeedi asukatest teada saada. Juhuslikult on sealtkandist mööda lendamas ka juba eelmisest raamatust tuttav kapten Hutchins ja tema Akadeemia kiirkorras Maleivale kupatabki. Et ikka kahekümne neljandal tunnil mingit infot hankida ja mõnigi muistis kaasa haarata.

Ettevõtmine on muidugi ohtlik, asjaga on väga kiire ja muidugi läheb kõik teisiti, kui kavandati. Kõige suurem jama tekib aga siis, kui Hatchins oma kaaslastega planeedil lennuvahendist ilma jääb ja Maleivalt enam minema ei pääse – gaasigigant aga läheneb vääramatult.

Et ka orbiidil olevatel laevadel pole rohkem maandumissuutlikke süstikuid, jääb ainsaks hädiseks pääsemislootuseks paarkümmend aastat tagasi planeedile mahajäänud Akadeemia süstik. Aga sinna on 200 km jalgsimatk raskel maastikul igasuguste tundmatute ja näljaste elukate seltsis järjest enam sassimineva ilma käes. Ja lootus, et kohale jõudes too mahajäetud vanaraud ka tööle hakkab, pole just eriti suur.

Raamat jaguneb nagu kahte ossa, üks on see, kuidas Hutchinsi rühm planeedil seikleb (see liini on minu arvates rohkem moodne seiklusjutt kui ulme) ja teine see, kuidas orbiidil valmistutakse väga erilisel viisil seda rühma planeedilt kätte saama. Seiklused planeedil - sealne olustik, loodus, avastatavad muistised - oli minu jaoks põnev lugemine. See aga, kuidas orbiidil planeedilejäänute päästeplaan välja mõeldi, seda ellu viidi (...ja muudkui keevitati ja keevitati...), kuidas kollane meedia tegutses... ehk siis raamatu otsene ulmeliin oli mulle igav, no ei haaranud kaasa.

Sarja esimese osaga võrreldes oli see raamat kindlasti kehvem. Näiteks kui esimeses osas valitses pingettekitav salapära õhkkond, mis lõpuks sai mingi osalise, üsna ootamatu ja samuti salapärase selgituse, siis selles raamatus on seda põnevat salapära väga katkendlikult ja sellestki ei arene midagi edasi. Raamatu sündmustik liigub sirgjooneliselt kõige arvatavama finaali poole ja sedasi ilma mingi ootamatu sündmustepöördeta lugu lõpebki.

Olles veel veidi mõjutatud sarja esimese osa tekitatud heast muljest, panen sellele raamatule siiski lausa nelja, aga sarja järgmine osa minult küll enam hinnaalandust ei saa... 

The Engines of God

Jack McDevitt
Academy 1
1995 a.
432 lk.

By the end of the twenty-second century, Earth's ravaged environment has become a time bomb ticking down to global self-destruction. Despite the fortuitous arrival of faster-than-light space travel, the search for a new home has so far located only one candidate--Quraqua, a desolate planet scheduled for terraformation within a few months. For interstellar archaeologist Richard Wald and starship pilot Priscilla Hutchins, the looming renovation threatens critical research on the enigmatic alien ruins on Quraqua and its moon, which include a bizarre false city dubbed Oz. Rousing little interest on Earth and facing an unyielding terraformation committee, Wald and his team undertake a last round of life-threatening expeditions to decipher Oz's secrets before they are swallowed forever by an emerging new world. With plenty of startling plot twists, a heavy dose of intrigue, and an unusual amount of character development for science fiction, McDevitt holds us fast right through to a thrilling finish. The yarn's less pure sf, though, than a rousing archaeological adventure transplanted to another star system.

Arvamus:

Inimkond otsib elamiskõlblikke planeete, kuna Maad ähvardab ökokatastroof.
Arheoloogid uurivad muistse tsivilisatsiooni jälgi senileitud ainsal maasarnastamiseks kõlbaval planeedil. Et tööde alustamise tähtaeg läheneb, tuleb arheoloogidel hakata otsi kokku tõmbama, nende leiud aga muutuvad järjest huvitavamateks... Planeeditöid kavandav korporatsioon, kelle selja taga on suured rahad ja ilmselt väike rikkuritehulk, kellele see kohendatav planeet mõeldud oleks, ei taha tööde alguse edasilükkamisest midagi kuulda... lõpuks õnnestub viimastel arheoloogidel planeedilt minema pääseda vaid tänu kapten Hutchinsi meisterlikkusele ja julgusele ning minimaalsete ohvritega.

Ja edasi suundutakse taga ajama mingi iidse kõrgeltarenenud tsivilisatsioon jälgi, kes endast galaktika erinevatesse kohtadesse arusaamatu otstarbega ehitisi ja mälestusmärke maha on jätnud.
Tasapisi hakkab tekkima ettekujutus, mida muistne tsivilisatsioon öelda tahtis ja kuidas on tema sõnum seotud meie galaktika erinevate tsivilisatsioonide arusaamatuna näiva 8000-aastase arengutsükliga.

Ning tehaksegi viimaks kindlaks, mis see siinses esimeses arvustuses mainitud „kehatu kurjus” endast praktiliselt kujutab, mida ta teeb. Mis ta aga tegutsema paneb või mis ta olemus on, jääbki lugejal teada saamata.
Ja „püssidega kosmonautide poolt kehatu kurjuse mahalaskmist”(?!) minu raamatus küll hoopiski mitte ei toimunud. Salapärased-surmatoovad Omega-pilved jäid küll rahulikult Maa poole liikuma.

Raamat meeldis mulle väga. Oli põnev, haaravalt kirjutatud, peategelased olid inimlikud, mõistetavad, arusaadavate motiividega, panid endale kaasa elama. Kogu lugu kattis salapära loor mis tekitas pideva äreva ootuse õhkkonna. Loo lõppedes jäävad mitmedki otsad lahtiseks... Minu arvates oli tegemist väga hea lugemist väärt teosega. Kindel viis. 

Infinity Beach

Jack McDevitt

2001 a.

508 lk.

 

What happens when first contact goes horribly wrong? When that initial meeting between two sentient species leads to utter confusion and misunderstanding, murder and hijacking, and a tight-lipped coverup for years afterward? Jack McDevitt sets this situation up in Infinity Beach, describing humanity at the end of the third millennium as a solitary race, seemingly alone in the cosmos even after colonizing many worlds beyond Earth: "The universe has come to resemble a magnificent but sterile wilderness, an ocean which boasts no friendly coast, no sails, no sign that any have passed this way before." But a ship in search of life returned years earlier under suspicious circumstances, with two crew members missing, one presumed dead in an unexplained explosion, and the fourth retired into silence. Tales of apparitions, strange lights, and voices near the explosion site persist. No one's talking, but the scientist sister (and clone) of one of the missing shipmates starts asking questions and finds herself at the heart of a complex and frightening puzzle. McDevitt, an accomplished storyteller and perennial Nebula runner-up, proves to have an excellent ear for such drama, telling a solid story that exudes mood and atmosphere while still staying tense enough to keep those pages turning. By turns a murder mystery, ghost story, and solid sci-fi thriller, Infinity Beach takes one of the genre's more prosaic schticks--first contact--and gives it a twist with style and skill: when you do make contact, what you find might scare you.

 

Arvamus:

 

Tegemist on kauge tuleviku heaoluühiskonnaga. Kõik elavad hästi, kes tahab, töötab, kes ei taha töötada saab raha riigilt ja elab ka hästi... Inimesed on asustanud 9 planeeti, kosmoses on sadade valgusaastate ulatuses läbi uuritud, kuid teisi olendeid ega märkegi mingist elust pole leitud. Nagu öeldakse, nende aastasadade jooksul pole kusagil kosmoses ega planeedil „amööbipoegagi avastatud”.
Tasapisi hakkab maad võtma teatud seisak, kauged kosmosereisid ja uurimisretked jäävad järjest harvemaks.
Siis aga asub üks hakkaja preili oma aastakümnete eest surnud õe surmapõhjust uurima. Õde oli saabunud tagasi kaugelt uurimisretkelt ja kohe peale seda kadunuks jäänud. Samal ajal kadus veel paar selle uurimisretke osalist ja toimus muidki imelikke sündmusi.

Esimene pool raamatust ongi rohkem detektiivromaan, kus hakkaja peategelane uurib oma õe saatus. Ta saab teada, et uurimisretk, milles ta õde osales, oli kohtunud mõistuslike olenditega, aga see kohtumine läks vastastikuse mittemõistmise tõttu täielikult aia taha ja ekspeditsiooni liikmed otsustasid asjast vaikida.

Seepeale ärandab peategelane uurimislaeva ja läheb ise sinna kaugesse tähesüsteemi asja kohapeale selgitama. Toimub veel üks kontakt, aga kaugeltki mitte edukam, põgenetakse koju tagasi, aga ikkagi järgneb ka traagilisi tagajärgi.

Selleks ajaks on ka valitsusel asjast hais ninas ja kindel soov tulnukate olemasolu maha vaikida. „Me elame niigi hästi, muredeta ja probleemideta, milleks meile veel mingeid tulnukaid vaja on?”

Agar ja visa peategelane korraldab uue ekspeditsiooni sinna kaugesse tähesüsteemi ja viimaks kolmandal katsel luuakse kontaktialge teiste olenditega. Viimaks peab ka valitsus oma esialgset seisukohta muutma ja kahe mõistusliku rassi suhted hakkavad vaatamata kõigile algusarusaamatustele ja meie erinevusele tasapisi arenema.

Ei olnud just kõige säravam raamat. Esimene pool oli rohkem kriminull, teise poole keskel teistkordne tulnukatega kauges tähesüsteemis kokkupuude oli juba pingeline, aga raamatu lõpp vajus jälle ära.

Autori tõstatatud küsimused – kuidas viia läbi esimene kontakt meist erinevate olenditega; kas heaoluühiskond on üldse huvitatud kontaktidest mingite tulnukatega, kes võivad heaolu äraarvamata suunda keerata ja ühiskonna mugavast tardumusest välja raputada – pole ju ka midagi enneolematut. Loetav raamat, neli, aga ehk võinuks lugu kompaktsem olla (ja seega paarsada lehekülge lühem).