Tech World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 3
2014 a.
374 lk.

The Galactics arrived with their Battle Fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined a vast Empire that spanned the Milky Way. Our only worthwhile trade goods are our infamous mercenary legions, elite troops we sell to the highest alien bidder.

In the third book in the series, James McGill is deployed on another alien world. His third interstellar tour is different in every way. Rather than meeting up with a primitive society, this time he’s headed to an advanced world. Tau Ceti, better known as Tech World, is the central trading capital of Frontier 921.

McGill figures he’s lucked out. The assignment looks dull but luxurious. Tau Ceti boasts a planet-wide city with a trillion inhabitants, all of whom are only interested in making a few credits. But all is not well on Tech World. The Empire is crumbling, an invasion is coming, and McGill’s easy ride through life and death has come to an end.

Arvamus:

Inimesed asuvad oma uues kõrgemas "rahutagajate" staatuses esimesele missioonile. Leegion Varus peab Tau Cetil leegion Germanica välja vahetama ja seal aasta korra järele valvama. Tau Ceti on meie galaktikasektori kaubanduskeskus - sealt käib läbi kõik meie sektori maailmadele müüdav kraam. Missioon ise peaks igav tulema - kellega seal äri- ja kaupmeeste maailmas ikka võidelda peaks olema. Ees ootab selline esindusfunktsioonide täitmine ja vahel silma torgata tahtvatele rikkuritele turvameeste mängimine.

Aga nagu Varuse puhul ikka, hakkab kohale jõudes kõik arenema vastupidiselt plaanitule. Oma suurt rolli mängib siin esiteks see, et kuuldused Galaktilise Impeeriumi siseprobleemidest on kõikjale levinud ja peale Galaktilise laevastiku lahkumist on inimesed nagu ainus mingilgi määral sõjaline jõud meie sektoris. Või vähemalt nii arvavad inimesed ise. Ja teine probleemi põhjus on see, et Germanica kõrgemad ohvitserid on end Tau Cetil mugavalt ja tulusalt sisse seadnud ja musta äri ajades korralikult korrumpeerunud. Varuse saabumine ei sobi neile kuidagi.

Ühesõnaga lõpeb asi sellega, et Tau Cetil läheb mässuks ja seni vaid raha vastu huvi tundnud cetilased muutuvad lausa pööraseks. Lausa sedavõrd, et neil õnnestub mõlemad leegionid ära hävitada, peaaegu - McGill muidugi välja arvatud :D.

Aga McGill jääb vähemalt cetilaste poolt maha löömata seetõttu, et ta on järjekordselt oma radadele suundunud (mis muidugi ei tähenda, et McGill raamatus muudel asjaoludel kordi surma ei saaks... :)).

McGill - tema isemõtlemine ja -tegutsemine muidugi ainult süveneb. Selles osas laseb ta juba kõrgelt kõigi oma komandöride peale ja tegutseb täpselt nii, nagu tema asju näeb ja õigeks peab. Kui selgub, et peale (ajutiselt?) uttutõmmanud Galaktilise Impeeriumi näib meie galaktikaoblastis ka teisi (impeeriumi mittekuuluvaid) sõjalisi jõude olevat - meile eelmisest raamatust tuttavad orjapidajatest kaheksajalad, ilmneb, et varem hävitati ainult nende koloonia, mitte aga koduplaneet - langetavad leegionide juhid otsuse tegutseda ühteviisi, McGill arvab aga otse vastupidi ja viib oma otsuse muidugi ka ellu. Kui õige McGilli valik oli, selles raamatus veel ei selgu, aga kas inimeste jaoks haamri ja alasi vahel olles üldse asjal suurt vahet on, pagan teab.

Raamatu esimene neljandik oli päris igav ja mul hakkas juba käsi ta kõrvaleviskamiseks sügelema. Siis läks aga viimaks tegevuseks lahti ning edasi ei olnud tegu halvema raamatuga kui sarja eelmised osad olid. Nõrk neli minu seekordseks hindeks. Kui kunagi kusagilt kätte saan, loen ka sarja järgmise osa ära. Seniks aga jääb mul sari nüüd pooleli - jälle üks kirje pooleliolevate sarjade tabelisse lisaks...

Dust World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 2
2014 a.
373 lk.

The Galactics arrived with their Battle fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined a vast Empire that spans the Milky Way. Our only worthwhile trade goods are our infamous mercenary legions, elite troops we sell to the highest alien bidder.

In 2122 a lost colony expedition contacts Earth, surprising our government. Colonization is against Galactic Law, and Legion Varus is dispatched to the system to handle the situation. Earth gave them sealed orders, but Earth is thirty-five lightyears away. The Legion commanders have a secret plan of their own. And then there's James McGill, who was never too good at listening to authority in the first place...

In DUST WORLD, book two of the Undying Mercenaries Series, McGill is promoted to Specialist and sent to a frontier planet outside the Empire. Earth's status within the Empire will never be the same.

Arvamus:

Aastal 204... millegagi saatsid inimesed teele oma ainsa koloniseerimislaeva. 2122. aastal saab Maa kolonistidelt teate, et nad on (tükk aega tagasi) sihtkohta jõudnud (raadiosignaali liikumise kiirus...). Maa satub paanikasse. Galaktilise Impeeriumi seaduste kohaselt on igasugune koloniseerimine keelatud ja võib kaasa tuua koloniseeriva liigi täieliku hävitamise. Maa asub probleemi lahendama. Ja kõige mõistlikum lahendus leitakse olevat koloonia hävitamine - pigem saagu hukka mõningad kolonistid kui et kogu Maa. Lahenduse elluviijaks valitakse muidugi leegion Varus, alatine mustatöötegija.

Jõuab Varus kolonistide tähesüsteemi ja asjad lähevad äkki keeruliseks. Selgub, et seda tähesüsteemi asustavad peale kolonistide veel korralikult kõrgel arengutasemel olevad väga agressiivsed kaheksajalad. Nood elukad teevad leegioni laevale kiiresti üks-null ära ja leegion on sunnitud süsteemi ühele kõrbeplaneedile hädamaandumise tegema. Selgub, et nood kaheksajalad elavad süsteemi ainsal korralikult elamiskõlblikul veerikkal planeedil, süsteemi omal ajal saabunud kolonistid olid aga samuti sunnitud sinna kõrbeplaneedile laskuma. Ja kolonistid peavad juba aastakümneid naaberplaneedi kaheksajalgadega võitlust - nood võtavad inimesi endale orjadeks, korraldavad väikese geenimuundamise ja valmistavad sedasi inimestest endale sõdureid. Kolonistid peavad algul Varuse leegionäre kaheksajalgade mutantideks ja kolonistide ning Varuse vahel läheb madinaks. Siis aga saabuvad kohale ka kaheksajalad uusi orje võtma, Varus ja kolonistid teevad vaherahu ja edasi läheb sõdimiseks kaheksajalgadega.

Kaheksajalad on Impeeriumisse mittekuuluvad tegelased ehk siis väljaspool seadust olevad, aga Varuse juhid on hirmus ähmi täis, et kuidad kohe-kohe kohale saabuvatele Impeeriumi bürokraatidele kolonistide olemasolu selgitada. Pealegi kui kaheksajalgadega sõdimine ei jäta aega kolonistide mahanottimiseks.

Saadakse lõpuks saabunud kaheksajalgadest jagu aga kohe on kohal ka Impeeriumi ametnikud ja asi läheb karmiks: mis kuradi kolonistid, kas te ei tea seadusi, kogu inimsugu tuleb kohe hävitada jne. Loo lahendus on elementaarne ja positiivne, kohe algusest peale silmnähtav - ma ei mõista kuidas Maa juhid nii lollid olid, et kohe algul sellele ei mõelnud ega selle lahendusega Impeeriumi poole ei apelleerinud (lahenduse vihjeks - millal kolonistide laev Maalt lahkus?)

McGill on loos muidugi jälle peategelane. Kergjalaväelasest Spetsialistiks ülendatud ja veel rohkem omi mõtteid ja ülemustele allumatust täis. Kui talle ikka miski Varuse juhtkonna vastuvõetud otsustes ja käskudes ei meeldi, siis tema neid käske ka ei täida. Aga ei meeldi talle juba algusest peale see, et Varus on saadetud teisi inimesi tapma. Jääb arusaamatuks, kuidas ta tahtis saavutada, et nii kolonistide kui Maa inimeste mõlemate jaoks galaktikute poolt positiivne lahendus oleks tulnud (ega tal sellest ettekujutust ei olnudki), aga igatahes polnud tal kavas hakata koloniste tapma ja ta otsis vastupidiselt käskudele kolonistidega kontakti ja püüdis inimeste koostööd saavutada. McGilli tegevus tundub lõpupoole juba oma leegioni reetmisena - aga viimastel hetkedel kui galaktikud on inimeste jaoks saatuslikku otsust tegemas mängib McGill jälle olulist rolli - ja lõpptulemus on kõigile inimestele positiivne. Ainsateks tõelisteks kaotajateks on ärksad ja agressiivsed kaheksajalad kelle ühiskonna Varus lõpuks nende veeplaneedil hävitab.

Ei olnud parem ega halvem raamat kui eelmine osa. McGilli isetegevus läks minu arvates selles raamatus juba kohati liiga allumatuks ja isetegevuseks ning tema oma põhimõtetest kinnipidamine juba veidi ebausutavaks, et mitte öelda, et see hakkas lausa lapselikku jonni meenutama. Aga olgu, eelmise osaga samal tasemel raamat, saab siis ka see neljakese hindeks.

Steel World

B.V. Larson
Undying Mercenaries 1
2013 a.
338 lk.

In the twentieth century Earth sent probes, transmissions and welcoming messages to the stars. Unfortunately, someone noticed.

The Galactics arrived with their battle fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined their vast Empire. Swearing allegiance to our distant alien overlords wasn’t the only requirement for survival. We also had to have something of value to trade, something that neighboring planets would pay their hard-earned credits to buy. As most of the local worlds were too civilized to have a proper army, the only valuable service Earth could provide came in the form of soldiers…someone had to do their dirty work for them, their fighting and dying.

I, James McGill, was born in 2099 on the fringe of the galaxy. When Hegemony Financial denied my loan applications, I was kicked out of the university and I turned to the stars. My first campaign involved the invasion of a mineral-rich planet called Cancri-9, better known as Steel World. The attack didn’t go well, and now Earth has entered a grim struggle for survival.

Arvamus:

Tegemist on üsna tavapärase militaarulmega militaarulme sellest alamliigist, kus ei peeta suuri kosmoselahinguid vaid kus sõdurid müttavad mõnel ulmelisel planeedil.

Sündmustik. 21. sajandil hakkavad inimesed tasapisi kosmosesse suunduma: kõigepealt väljub Päikesesüsteemist Voyager ja veidi enne sajandi keskpaika saadetakse teele inimeste esimene koloniseerimislaev. Tuleb aga välja, et asjad on hoopis keerulisemad kui inimesed arvasid. Nimelt juhivad ja valitsevad meie galaktikat galaktika keskel elavad vanad rassid. Neil on loodud Galaktiline Impeerium ja ilma selle loata ei tohi ükski mõistuslik liik oma jalga enda tähesüsteemist välja tõsta. Inimesed on enda teadmata galaktikute reegleid rikkunud ja see toob Päikesesüsteemi Impeeriumi sõjalaevastiku. Inimesed pannaks lihtsa valiku ette, kas liitute Impeeriumiga või me hävitame inimkonna. Sellise valikuvõimaluste rohkuse juures on selge, mida inimesed otsustavad - loomulikult liituda. See otsus toob kaasa aga järgmise probleemi. Selleks et saada võimalus galaktikutega liituda, peab iga mõistuslik liik leidma endale ühe tegevuse, millega ta Impeeriumile kasulik on ja millega ta galaktilist raha võib teenida. Need liigid, kes Impeeriumile midagi pakkuda ei suuda, muudetakse ikkagi aatomiteks. Ega inimestel jällegi mingit valikut ei ole, teaduse ja tehnika vallas iidsete rassidega ju ei konkureeri, mingeid erakordseid ja unikaalseid maavarasid mida teistel ei oleks, meie tähesüsteemis ka ei leidu, jääb üle müüa vaid iseennast ehk siis inimsõdureid. See pakkumine võetakse Impeeriumi juhtorganites vastu ja juba mõnda aega osutavadki inimesed meie galaktikasektoris palgasõduriteenust ja teenivad sellega Maale galaktilist raha. Siis aga tekib probleem, antud turusektorisse ilmub salakonkurent...

Inimeste palgasõduriteenuseid osutavad leegionid. On kuulsad ja mainekad leegionid kes Maal pidevalt meedia tähelepanu keskpunktis on ja on leegionid, kellest ei räägita. Kui James McGilli ema töötuks jääb, satub perekond rahalistesse raskustesse ja James peab ülikooli pooleli jätma. Et Maal kogemusteta nooruk mingit tasuvat tööd leida ei või, otsustab 22-aastane noor mehemürakas vabatahtlikult leegionisse astuda. Leegionisse vastuvõtmise testid näitavad aga, et McGillil on üks suur puudus - tal on kombeks omaenda peaga mõelda - ning ükski kuulsatest leegionitest teda endale ei taha. Viimases hädas satub ta leegioni Varus, ühte kõige vähemmainekasse ja -kuulsasse. Peagi selgub, et tühja sest kuulsusest ja mainest aga põhiprobleem on selles, et Varusele antakse kõige raskemad ja räpasemad - salajasemad ülesanded.
Nii satub McGill oma esimesel missioonil tulikuumale nn terasplaneedile mida asustavad mitmesugused mõistuslikud saurused kes on Varuse ühte oma kaevandust streikivate kaevur-sauruste eest kaitsma palganud. Mis muidugi osutub muinasjutuks ja kattevarjuks sauruste hoopis tõsisematele plaanidele.

Nimelt üritavad saurused inimestelt meie sektori turvateenuste osutamise monopoli üle lüüa. Ja nüüd lähebki võitluseks ja kaalul on oi kui palju. Kaotus tähendaks Maale sissetulekust ilmajäämist ja ilmselt inimkonna hävitamist. Ja Impeeriumi inspektorid nüüd taustal vaikselt jälgivad madinat ja loevad laipu kokku - et kumb pool edaspidiseks siin sektoris turvamonopoli saab.

Noor leegionär McGill satub muidugi kõige kuumemasse põrgusse ja ja ilmutab mitmel korral silmatorkavat initsiatiivi. Mis enamasti annab positiivseid tulemusi, aga tal õnnestub ka üks tagaplaanil hiiliv galaktiline inspektor asjaolude halva kokkusattumise tõttu suisa kaks korda maha nottida (pretsedenditu lugu :D :D) mis galaktikutele kohe mitte ei meeldi ja nad väga närvi ajab, nii et nende soosing hakkab kindlalt sauruste kasuks kalduma. Peale veel paari McGilli vägitükki lõpeb inimeste ja sauruste üksteise nottimine enam-vähem viigiga. Mis pole hea ei inimestele ega saurustele. Siinjuures tuleb ära märkida, et inimesed olid legaalselt ja ropu raha eest ostnud sellised masinad, mis surmasaanud leegionäre varem salvestatud andmete põhjal jälle uuesti valmis meisterdasid (siit ka sarja pealkiri Undying Mercenaries), muidu poleks inimestel olnud lootustki hiiglaslikele sauruste vastu saada. Seega surmasaanud võitlejad ärkasid küll aina uuesti ellu ja nad jätkasid võitlust, aga see ei päästnud inimesi igakordsel suremisel kõigist suremisega seonduvatest valudest, piinadest ning hirmudest. Sa võisid ju küll teada, et peale seda kui saurus su tükkideks rebib või nahka paneb, ärkad sa jälle ellu, aga ega see ärasöödav olemise valusid ja emotsioone meeldivamaks ei muutnud... Ja viiki või isegi väikese inimeste võiduga lõpeb lugu vaid tänu sellele, et kui saurused "surematutest" inimestest kiiresti jagu ei saanud (tagasipöördumatult surma saada võis inimene ikka ka, siis kui tema salvestatud andmetega midagi halba juhtus - no näiteks lasevad saurused inimeste andmebaasi koos inimkoopiate tegemise masinaga õhku...), läksid nad pettusele ja meisterdasid endale selle koopiatevorpimise masina piraatkoopia ja hakkasid ennast ka taastootma. McGillil õnnestus see pettus galaktikutele ära tõestada ja nood olid hambaid kiristades sunnitud saurused niiöelda diskvalifitseerima...

Muidu oleks tegu üsna tavalise ja keskpärase militaarulmekaga, aga mulle meeldis loo peategelane McGill. Asjalik poiss on, mõte töötab ja kui on põhjust, annab kellele vaja mööda hambaid ka. Raamatu lõpuks on ta muidugi galaktikute eriti mustas nimekirjas ja ka leegionis on ta endale mitu kõrget vaenlast hankinud, aga sõpru samuti. McGill pani endale kaasa elama, oli selline reaalne tegelane kellega lugejal pole raske end samastada, kelle tegudest ja motiividest lugeja aru saab ja ilmselt nõusolevalt pead noogutab. Just suuresti tänu McGilli tegelaskujule panen raamatule hindeks nelja.

Autori koduleht: http://bvlarson.com/