The Dark Imbalance

Sean Williams, Shane Dix
Evergence 3
2001 a.
400 lk.

In a universe where Earth no longer exists, the remnants of humanity survive in space stations and starships. Now, an army of genetically enhanced warriors is sent to destroy mankind-once and for all.

Only one woman can stop them: renegade intelligence agent Morgan Roche.

Arvamus:

Ka Evergence sarja kolmandale osale on auhind leidunud, seekord siis Aurealis Award: Best Science Fiction Novel, 2001. Ei tea, kas polnud auhinnajagajatel eriti kellegi hulgast valida või milles probleem, aga mina pean ikka sarja esimest auhinnavaba osa sarja parimaks.

Morgan Roche jätkab oma missiooni ja jõuab kloon-sõdurite päritolu ja eesmärgi otsinguil Päikesesüsteemi. Vanast heast Päikesesüsteemist ongi küll vaid Päike järel ja kõik planeedid kadunud, aga tühi nendega. Nii et planeete pole, aga millegipärast saabub Päikesesüsteemi kõikjalt meie galaktika nurkadest erinevate inimrasside esindajaid. Kogunevad nagu kloon-sõduritega võitlema või uurima, millist ohtu nad kujutavad, ega kohaletulnud isegi täpselt aru saa. Selge on vaid see, et midagi suurt on siin juhtumas. Raamatu lõpus küll selgub, kes selle „kokkutuleku” korraldas, aga esialgu on oluline see, et tuhandete erinevate inimrasside ja saja tuhande kosmoselaeva vahel kipub kohe vanade arvete klaarimiseks minema.

Roche tegevus jätab mulle üsna peata kana mulje, kes ei tea, kuhu poole vaadata, kuhu poole pöörata ega mida teha. Küll aga tekib pidevalt juurde neid, kes mingil põhjusel Roche’i maha nottida tahavad ja seda ka üritavad.

Siis ilmneb Roche’i unikaalne võime kloon-sõdureid muu massi seast tuvastada ja pikapeale saab selgeks, et ta omab mingit ülitähtsat rolli inimeste ja vaenlaste vahelise võitluses. Ehk otse öeldes on tema see võti, mis avab tee ühele kahest võimalikust tulevikku. Selgub, et Roche’i otsusest sõltub tuhandeteks järgmisteks aastateks kogu inimkonna saatus ja ehk isegi inimkonna püsimajäämine üldse.

Läbi mitmete seikluste ja kannatuste teeb Roche oma otsuse, ehk veidi ootamatu ja nagu lõpuks selgub, puudulikule infole ja ekslikule sisetundele põhineva. Kas see saab inimkonna lõpu alguseks või uue arengu aluseks, kes teab...

Kõik muud lahtised sõlmitakse raamatu lõpus kokku, ootamatuid pöördeid ja üllatusi on siingi. Saame teada, kes (ja miks) Roche tegelikult on, kes on kloon-sõdurid ja mis on nende eesmärk, mis oli Cane’i käitumise taga, kõrgemate inimeste rollist...

Raamatus võib ju ka filosoofilist külge näha: kas kellelgi on õigus otsustada teise (liigi) elu ja surma üle; kas on õige, kui kunagi kellegi poolt kordasaadetu eest peavad vastutama nende kauged järglased; kas sõjas on kõik vahendid lubatud jne. aga no vaevalt neid palju on, kes selles raamatus seda külge esile tõstaks.

Esimene pool raamatust oli üsna tüütu, edasi läks juba tempokamaks ja haaravamaks. Finaalis toimus muidugi eriti intensiivne ja ootamatustega pikitud otste kokkutõmbamine, aga mulle avaldas kõige enam muljet see, et lõpp ei olnud kaugeltki mitte happy end, mulle jäi lõpust päris kurb tunne.

Just selle lõpu nukruse pärast, kui tegelastega, kellele 3 raamatut on kaasa elatud, juhtub nii nagu juhtub, panen hindeks nelja, muidu oleksin pidanud kolme ja nelja vahel tõsiselt kaaluma. 

The Dying Light

Sean Williams, Shane Dix

Evergence 2

2000 a.

420 lk.

In this exciting follow-up to the co-author's cutting-edge American debut, Intelligence agent Morgan Roche turns renegade to seek out a genetically enhanced warrior, whose very existence threatens the future of mankind.

"A very satisfying, classic Golden Age-style yarn. Superior."-Locus

 

Arvamus:

 

Sean Williamsi ja Shane Dixi Evergence sarja teine raamat on küll 2001. aastal Ditmar Award’i - Best Long Fiction nimetuse saanud, kuid mulle avaldas see raamat vähem muljet, kui sarja esimene osa.

Juba alguse väga pikk kosmoselaevas istumine ja kõige uurimine ja arutamine mõjus esimese raamatu hoogsusega võrreldes tüütult. Raamatu keskmises kolmandikus hakkab juba rohkem tegevust toimuma, aga siis jäävad Cane ja Maii kohe mängust välja ja kogu tegevust jäävad vaid Roche’i ja „Kohvri” kanda (ja „Kohver” on ka peaaegu kogu aeg laevaga kusagil kosmosesügavustes). Viimases kolmandikus toimub siis otsustav tegevus ja põnevust ning ootamatuid pöördeid on samuti, kuid oleks veel enamat lootnud.

Nii et esimene osa oli minu arvates parem.

Sisust. Selgub, et üks kloon-sõdur (Cane’i lähisugulane seega) on mingit kõrvalist tähesüsteemi rünnanud ja seal kõik inimesed tapnud. Roche lendab asja uurima, et kloon-sõduritest rohkem teada saada, nende tegutsemise eesmärk välja uurida ja nende looja välja selgitada. Kohale jõudes selgub, et keegi on kogu tähesüsteemi hüperruumi tõstnud, ilmselt selleks, et kloon-sõdur sinna lõksu jääks. Hüperruumis asuvasse tähesüsteemi on siiski võimalik teatud tingimustel ja teatud raskustega siseneda ja seda Roche muidugi ka teeb.

Tähesüsteemis selgub, et kloon-sõdurist huvitatuid on sinna teisigi saabunud. Roche’i koostöö nende teistega muidugi ei õnnestu ja Maii ning Cane võetakse vangi. Edasi on Roche’il juba rohkem tegemist enda vangilangemise vältimisega ja oma kaaslaste vabastamise kavandamisega kui kloon-sõduri uurimisega. Ja rohkem sisu ära rääkida ei tahakski.

Ei ole üldse halb raamat (ega ta muidu ju austraallaste ulmeauhinda ilmselt saanud oleks) ja muidugi asusin selle läbilugemise järel kohe sarja viimast osa lugema (no uudishimu kõigile tekkinud küsimustele vastuste saamiseks on ikka suur), aga esimese osaga võrdluse tõttu hindasin seda raamatut neljaga.

The Prodigal Sun

Sean Williams, Shane Dix
Evergence 1
1999 a.
400 lk.

In the first novel in a new series, Commander Morgan Roche of the Commonwealth of Empires is charged with escorting an artificial intelligence unit to her superiors, with the aid of a genetically engineered warrior who suffers from amnesia.

Arvamus:

See raamat üllatas mind kõvasti. Positiivselt. Ma polnud neilt autoritelt enne seda raamatut midagi lugenud ega hellitanud teose osas erilisi lootusi. Tuli aga välja, et tegemist oli põneva, pinget ja tegevust täis ning pidevalt ootamatuid sündmuspöördeid pakkuva ”space & planetary adventure’ga”.

Tegevus toimub väga kauges tulevikus (vist umbes 50 tuhande aasta pärast), inimesed on mitmeteks eri harudeks evolutsioneerunud, tuhandeid tähesüsteeme asustanud ja mingi Maa olemasolu ei mäleta enam keegi. Olgugi, et tehnika on kaugele arenenud ja kosmoses liikumiseks tehakse ruumihüppeid, siis ega neist tehnikasaavutustest ülearu juttu polegi.
Oluline on see, et ka nii kauges tulevikus on kõigil inimliikidel küljes täpselt needsamad head ja halvad iseloomujooned ja omadused, mis meil praegu, poliitikud on sama äraostetavad ja vastikud kui nüüdki ja tähesüsteemid ning tähesüsteemide liidud sõdivad omavahel nagu tänapäeva riigid. Tänapäevast erinev on see, et on olemas ka kõrgem rass, need on inimesed, kes on end arendades Ülestõusmise sooritanud ja suudavad galaktikas toimuvat tervikuna mõista, ajavad mingeid oma kõrgemaid asju ja eriti tavaliste inimrasside tegevusse ei sekku. Peale mõne erandi.

Ning üks neist erandeist teeb ühe Impeeriumi valitsuse tellimusel valmis uut tüüpi tehisintellekti mingi tolle sõjaväe juhtimissüsteemi jaoks. Diplomaadikohvri suurust tehisintellekti saadetakse sihtkohta toimetama luureohvitser Morgan Roche.
Vaenlane ega muidugi ei maga, ründab teel Roche’i kosmoselaeva ja tol tuleb oma kohvriga lähedalasuvale planeedile põgeneda. Kaaslasteks saab ta kusagilt kosmosest paar päeva enne rünnakut välja ilmunud muudetud geenidega supersõduri (kes osutub hiljem mingi iidse hävitatud inimrassi kättemaksuks kogu inimkonnale ja kes kättemaksu asemel hetkel millegipärast hoopis Roche’i kaitseb), mingi mõjuvõimsa ärimeeste kasti esindaja (keda hiljem mässuliste juht asendab) ja kurttummaks ning pimedaks muudetud ja superrelvaks koolitatud tütarlapse, kes suhtleb inimestega mõtete abil, näeb maailma läbi teiste inimeste silmade ja suudab inimeste mõtteid lugeda ning neid suure maa tagant oma tahtele allutada. No ja viiendaks on muidugi tehisintellekt ehk „kohver”, keda Roche kangelaslikult kaasa tarib ja kes infot jagab ning nõu annab, kõike lendavat juhtida suudab, iga arvutivõrgu üle võib võtta ning nagu lõpuks selgub, on arvatud TI-st midagi hoopis rohkemat, soovib hoopis enda galaktilise tasemega asju ajada ja omi plaane kavandab.

Nii et siis peale vaenlase rünnakut põgeneb Roche koos kaaslastega vanglaplaneedile ja tagaajamine ning võitlus jätkub kõrbes, koobastes, mägedes, mahajäetud linnas, maa-aluses linnas, mängu tuleb planeedi kauaaegsete asukate vabadusliikumine jne. Ning raamatu finaaliski suudavad autorid jälle korraliku surmasõlme sooritada ning taaskord selgub, et asjad pole tegelikult üldsegi nii, nagu nad kogu eelnenud raamatu jooksul paistnud on.

Minule meeldis väga. Sedavõrd kaasahaarav raamat pole mulle juba mõnda aega kätte sattunud. Kindel „5” ja asusin kohe sarja järgmist osa lugema. Loodetavasti on see sama hea ja põnev kui antud raamat.

Heirs of Earth

Sean Williams, Shane Dix
The Orphans Trilogy 3
2003 a.
368 lk.

Earth has been destroyed, and with it the natural order of things. What little that remains of humanity is caught between the Spinners and the Starfish, unsure whether to run, hide, or fight back. None of the options is particularly attractive, and none offers much hope for survival.

Arvamus:

Tegemist on minu jaoks Orbude sarja vaieldamatult parima raamatuga. Kui ma eelmise osa puhul kurtsin, et autoritel näivad ideed olevat otsa saanud, siis siin osas ideedest, mõtetest ja teooriates enam puudus ei ole ja igas mõttes fantastiliste sündmuste ja tegevuste kirjeldusi on palju. Autorid lasevad oma fantaasial isegi nii hoogsalt lennata, et korduvalt tuleb neil appi võtta sellisedki väljendid, kui "more then you can imagine" või "beyond your comprehension". See pole lugeja suhtes minu arvates enam päris aus – ehk kirjutaks ikka nii, et lugeja kirjanike mõtteid ette suudaks kujutada ja aru saaks, aga no see selleks... Veel mõtlesin ma sellest, et tänapäeva animatsioonitaseme juures võiks sellest raamatust väga võimsate, ilusate ja haaravate kosmoseefektidega filmi saada.

Süžeest niipalju, et ühes tähesüsteemis avastatakse mingi salapärane anomaalia. Keegi või miski näib ennast seal peitvat. Väheste vaatlusandmete ja loogilise mõtlemise abil jõutakse järeldusele, et tegemist peaks olema kingitusi tegevate olendite baasiga. Et nende kingitused on inimestele vaid häda ja hävingut kaela toonud, otsustatakse baasi asukoht Meritähtedele teatada, lootuses et nood tänutäheks engrammid rahule jätavad. Suudetaksegi lõpuks Meritähtede leeri sisse pääseda ja alamate käsutäitjatega ühendust saada. Info antakse edasi, aga vastuseks on, et te olete nii tühised, teie saatus meile korda ei lähe.
Info ise aga läheb Meritähtedele sedavõrd korda, et nood suunduvad juhatatud kohta ja seal läheb neil Spinneritega lahinguks. See ei takista Meritähti aga isegi peale lahingu algust engrammide viimaseid baase hävitamast. Viimased paarsada engrammi põgeneda laevadega... Niipalju ütlen veel, et lõpeb raamat inimkonna seisukohalt siiski enamvähem positiivses toonis.

Võimsad ja huvitavad on tulnukate laevade kirjeldused – nii seest kui väljast. Veel võimsam on tulnukatevahelise lahingu kirjeldus. Algab see kohaliku tähe purustamisega, „töö käigus” pühitakse minema või põletatakse ära planeetide atmosfäärid, gaasigigandist jääb järele vaid selle tuum... Mis vahenditega osad enam kui tuhandekilomeetrised alused lahingut peavad, käib selle "beyond your comprehension" mõiste alla.

Raamat jätab tegelikult paljudele küsimustele vastamata. Näiteks kes need tulnukad siis olid, kust tulid, miks tulid, kuhu läksid ja mis nende eesmärk oli. Aga ka näiteks kes oli Yuhl/Goelide juht ja kuhu/miks tema loo lõpus kadus? Kindlalt saime teada vaid seda, et meie galaktika mõistuslikud olendid olid neile Spinner/Starfishidele tühi koht. Ja et kõik nende olenditega seonduv oli üle inimeste mõistuse.
Vihje lahendusele raamatu finaal siiski annab ja osutab ta raamatus varem küllalt põhjalikult käsitletud vastupidise ajavektori teemale. Aga kui ma ütleksin, et ma jutust vastupidises ajavektoris elavatest olenditest (kes pärinevad ilmselt pealegi veel paralleelmaailmast) kenasti aru sain ja seda endale ette kujutada suutsin, siis ma küll valetaksin. Tuleb oma kujutlusvõime arendamisega ilmselt veel kõvasti tööd teha.

Vaatamata neile hulgale lahtiseks jäänud otstele ja hulgale nähtustele, millele autorid ei püüdnudki seletust anda, raamat mulle meeldis. Oli põnevust, oli tegevust, oli palju ainest kujutlusvõimele, oli peamurdmist, oli tegelasi, kellele kaasa elada. Korralik neli. 

Orphans of Earth

Sean Williams, Shane Dix

The Orphans Trilogy 2

2002 a.
384 lk.

In this follow-up to "Echoes of Earth"--and the second title in the acclaimed trilogy--the last human survivors of Earth's demise have one goal: to contact any colonies left and warn them of the coming menace. Alien ships are arriving intent on destroying everything in their path. But then help arrives from an unexpected and unwelcome source.

Arvamus:

Selles galaktika osas, kus asus Maa ja mida engrammid koloniseerima pidid, käivad asjad lihtsalt, nagu selgub. Läbi kosmose liiguvad tohutu kiirusega mingid olendid (Spinners), kes kõigile ettejääjatele nende soovi küsimata kõrgtehnoloogilisi kingitusi jagavad. Paar päeva neist tagapool liiguvad teised olendid (Starfish), kes kingid hävitavad ja kõik kingitusi saanud maha löövad. Konkreetne maailma konkreetse tööjaotusega, midagi pole öelda!

Mida teha aga engrammide ekspeditsioonidel, kellest kingitustelaine üle on käinud ja kelleni Meritähed kohe jõudmas on? Mõtlemiseks ja tegutsemiseks palju aega ei ole. Proovitakse vaikselt peitu pugeda – üles leiavad, sunnikud. Proovitakse kuhugi kaugele ära lennata – järele tulevad, vaenlasehinged. Tundmatute tehnoloogiline ülekaal on aga nii üüratu, et neile vastuhakkamine näib võrduvat sipelga rünnakuga elevandi vastu.

Midagi õnnestub kiiruga ka teada saada. Näiteks avastatakse veel ühed tulnukad, kes hoiavad end elus kahe rinde vahel püsides ja üliolenditega salamisi kaasa liikudes. Nende Yuhl/Goelidega püüavad ainsad „pärisinimesed” Hazis ja Axford (selline kindraliaukraadiga CIA tüüp on kunagi ka kosmosesse suundunud) ja engramm Peter Alander liitlassuhteid luua. Et kaasata neid engrammide võitlusse Meritähtede vastu või siis Yuhl/Goelide kogemust kasutades samal moel ellu proovida jääda. Kõigile ootamatult ja (sala)kavalalt õnnestub Axfordil Yuhl/Goelid Meritähtede vastu lahingusse tõugata. Tulemus on enam kui masendav. Üle poole Yuhl/Goelidide suurest laevastikust hävib vastukaaluks ühe Meritähtede laeva hävitamisele. Olukord on ühesõnaga nutune.

Selles raamatus oli küberpungi osa hulga vähem esil kui esimeses raamatus. Üsna tavaline kosmoseooper jäi järele. See oleks pidanud lugemise ja arusaamise lihtsamaks tegema, kui esimese osa puhul ja eks ta tegigi, aga see järelejäänud lugu oli üsna kuiv, tuim ja mäng käis liiga ühte väravasse – no tüütuks läheb ju kogu aeg lootusetust peksasaamisest lugeda. Veel jätkus selleski raamatus arutlus engrammide enesemääratluse ja enesetunnetuse ümber, küsimus nende oma „mina” leidmisest. Filosoofiliselt ehk huvitav probleem ja paistis autoritele parajalt põnevust pakkuvat, aga raamatu kontekstis jättis see minu küll täiesti külmaks.
Ka väike armuliin on loos sees. Kahe kopeerimiseks kasutatud inimese vastastikused tunded on ka nende engrammidele edasi programmeeritud ja nood siis nüüd elavad nende tunnetega. Aga ka see süžeeliin oli üsna tüütu. Millegipärast tundus, nagu oleks autoritel head ideed esimese raamatuga otsa saanud. No olgu, Yuhl/Goelid ja nende ühiskond olid omapärased, nende juht (veel üks salapärane väga arenenud tulnukas) oli ka üsna huvitav, aga sellest jäi veidi väheks.
Ja veel tuleks öelda, et tegemist on hirmus tõsiselt kirjutatud raamatuga. Igatahes ei tule mulle tagantjärele meelde ühtegi kohta, mis lugedes natukenegi muigama oleks pannud.

Raamat võinuks lühem olla, selle esimene kolmandik poleks pidanud nii kaootiline olema ja selliseid igavaid kohti, millest pääsesin üle vaid diagonaalis lugedes võinuks ka vähem olla... aga et kõike seda oli, siis on hindeks korraliku kolm. 

Echoes of Earth

Sean Williams, Shane Dix

The Orphans Trilogy 1

2001. a.

432 lk.

In the early 22nd century, humans' electronic reproductions, known as engrams, have been sent on fact-finding missions throughout the known universe-searching for signs of alien life.

But what they find exceeds their wildest dreams-in nightmarish proportions.

"Includes one of the most heart-stopping moments I've encountered in a novel in years." (Jack McDevitt)

Arvamus:

 Echoes of Earth oli 2002. aastal austraallaste Aurealise auhinna nominant ja 2003. aastal võitis nende Ditmari auhinna. Tegemist on kosmoseooperiga, millel on juures tugev küberpungi kallak.

2050 aastal saadab inimkond Maast 100 valgusaasta raadiuses asuvaid asustamiskõlblikuks arvatavaid planeete uurima 1000 kosmoselaeva. Muidugi pole jõukohane sellist arvu inimestega mehitatud aluseid välja saata. Seetõttu on kõigi laevade meeskondadeks engrammid – inimeste ajukoopiad. Nood võtavad vähe ruumi, ei söö, peaksid kaua vastu pidama jne. Engrammidel füüsilist keha ei ole, kuid põhimõtteliselt on neil erandkorras võimalik androidkehade pähe kolida.

Raamat algab sellega, kuidas kosmoselaev Frank Tipler püüab Adrasteia nimelist planeeti terraformida ja neile tulnukad külla saabuvad. Külalised engrammidega kontakti ei astu, ehitavad planeedi kohale tohutu kiirusega mingi võrgustiku koos kümne orbitaaltorniga ja kaovad.

Tornide sisu uurima asudes leitakse sealt tehisintellekt, kes teatab, et tegu on kinkidega. Kingid on muidugi muljetavaldavad. Alates meie galaktika täpsest kaardist koos infoga kõigist seda asustavatest olenditest, tohutust raamatukogust kogu galaktika teadmistega ja lõpetades meditsiiniblokiga, mida kasutades oleks võimalik inimene praktiliselt surematuks muuta, sideseadmega, mis tagab paarisaja valgusaasta kaugusele momentaalse ühenduse ja valgusest kiiremini liikuva kosmoselaevaga.

Et uue sideseadme abil ei õnnestu aga Maaga ühendust saada, otsustatakse Peter Alanderi engramm uue kosmoselaevaga Maale juhtunust teatama ja juhtnööre küsima saata. 70 valgusaasta kaugusel asuvale Maale võtab lend uue alusega nüüd vaid kaks päeva aega.

Päikesesüsteemi jõudnud Alander avastab, et Maad aga enam polegi, nagu ka mitte Veenust. Selgub, et varsti peale engrammide äralendu võtsid Maal võimust tehisintellektiga olendid. Neil oli mingi oma plaan ja nad kasutasid selle elluviimisel ehitusmaterjalina ära nii Maa, Veenus kui ka Maal elanud 9 miljardit inimest. Inimkonnal tuli täielikust hävingust pääsemiseks oma arengus mitu sammu korraga edasi astuda ja nii muutusid vähesed säilinud inimesed hoopis mingiteks mittehumanoidseks küberolenditeks. Alanderi saabumine pakub neile vähe huvi, kosmose vallutamine aga üldsegi mitte. Säilinud veel ka mõned inimkehad, keda nende ajude elektronkoopiad kasutavad perifeerseadmetena. Engrammide tegemiseks kasutatud inimestest on virtuaalmaailmas alles veel vaid üks, Caryl Hatzis, ja juhuslikult on ka tema füüsiline keha veel olemas.

Asi lõpeb sellega, et Alander lendab koos Hatzise füüsilise komponendiga tagasi Adrasteiale oma kaaslastele Maaga juhtunust teatama. Kohale jõudes selgub, et keegi on vahepeal hävitanud nii engrammide ekspeditsiooni kui ka kõik tulnukate kingid. Plats on puhtaks löödud. Meeskonnata jäänud Alanderil ei jää muud üle, kui uuesti Päikesesüsteemi suunduda. Jõuavad nad koos Hatzisega sinna aga täpselt hetkeks, kui mingid tulnukad hävitavad suure hoo ja innuga inimkonna viimast - virtuaalset osa.

Nii, raamatu sisust rohkem mitte piuksugi. (Loodetavasti polnud see pealiskaudne jutt liiga suur spoiler.) Kuidas kõik eelpoolkirjeldatu täpsemalt käis ning mida Alander ja Hatzis edasi teevad, sellest loeb iga huviline juba ise.

Raamatus on palju selliseid momente, mis mulle meeldivad. Näiteks kasvõi ajaliin, millal üks või teine sündmus toimus, ära on toodud olulisemate ekspeditsioonide andmed: kuhu lendasid, kes lendasid, millal kohale jõudsid jne. Ühesõnaga autorid on püüdnud loole konkreetsust ja lausa teatud dokumentaalsuse muljet anda. On ka pinget ja põnevust.

Teisalt on aga raamatu ulmepool kohati nii ulmeline, et loetust on raske aru saada ja loetut endale ette kujutada on veel keerulisem. Ma ei pea siin silmas isegi mitte tulnukate kinke, vaid loo küberpungi poolt. Alustame või engrammidest, nende olemusest, toimimispõhimõttest, tegevusest, omavahelistest suhetest ja kõigest muust nende virtuaalmaailma kuuluvast. Veel raskem on aru saada Maa varemetele tekkinud uuest inimkonnast, nende virtuaalmaailmast, eesmärkidest, sellest, kuidas nende ühiskond üldse toimib, kuidas juhitakse, nende suhetest tehisintellektidega... seal kipub asi ikka üsna segaseks ning virtuaalsus ja reaalsus päris sassi minema (vähemalt minu jaoks).

Raamatu alguse lugemine, seal kus engrammide olemust ja hingeelu lahati, läks mul päris vaevaliselt. Seejärel vist harjusin juba veidi autorite loodud veidra maailmaga, kuni mittehumanoidne inimkond mu mõtlemis- ja kujutlusvõime veelkord kõvale proovile pani. Aga kokkuvõttes ütlen, et ei kahetse selle raamatu lugemist, huvitav maailm on ju välja mõeldud ja inimkonna kurb saatus pani kaasa elama ka. Ning põnevus jääb püsima ka esimese osa lõppedes – kas mõned allesjäänud inimlaadsed olendid suudavad maailmale inimkonnast midagi säilitada, või kaob inimene mingeid jälgi jätmata universumi ajalukku. Ma arvan, et nelja on raamat väärt küll.
Minu hinne 4.