Искатель

Дмитрий Кружевский 
Искатель 1
2011 a.
544 lk.

Кирилл Градов с детства мечтал о звездах. Он хотел стать космолетчиком, как и его отец, погибший в одной из космических экспедиций.
Некоторые мечты имеют обыкновение сбываться. Кирилл поступил в академию, где приобрел новых друзей и выучился на настоящего профессионала-спасателя. И пусть он не стал капитаном космического корабля, однако работа у него не менее ответственная и опасная. Он делает все, что может и должен, спасая людей на Земле и в Солнечной системе. Его ожидают и звезды, и любовь, и смертельно опасные схватки с врагами...

Arvamus:

Veidrale raamatule sattusin. Ja viis see raamat mind mu kauge lapsepõlve juurde. No nii ehtsat nõukogudeaegset lasteraamatut pole ma enam aastakümneid lugenud, kõik korraliku „vanemale koolieale” kirjutatud nõukogude noorsooromaani elemendid ja hõng olid siin olemas. Või kui veidi teisiti võrrelda, siis Jefremovi „Andromeeda udukogu” tuli kohati meelde. Siinne raamat jääb tasemelt sellest muidugi kaugele maha, aga mingit sarnast hingust temas siiski oli.

Tegevus toimub kauges tulevikus, inimesed asustavad kosmost, seal on olemas nii Jaapani Keisririigi uusvariant, Vene Impeerium, sakslastele kuuluvad tähesüsteemid jne., aga kõigi nende areng on peatunud ja toimub tavainimeste halastamatu ekspluateerimine ehk õitseb liberaalne turumajandus. Põhisündmustik toimub aga Maal, mis on küll rahvavaeseks jäänud, aga kus kehtib poolkommunistlik kord, tasapisi arenetakse ja elu on üsna ilus (koos üksikute veel esinevate puudustega).

Loo peategelaseks on noormees nimega Kirill: tark, tubli, aus, hoolas ja mida kõike veel. Räägib raamat sellest, kuidas ta keskkooli lõpetab, koolikaaslastest lahku läheb, ühte poolsõjaväelisesse instituuti piloodiks õppima asub (tema unistuseks on tähtede juurde lennata), instituudis uued sõbrad leiab, esimese, teise, kolmanda... armastuse läbi elab ja raamatu lõpus ühele kaugele planeedile mingeid tulnukate artefakte uurima lendab.

Esimese saja lehekülje jooksul kavatsesin raamatu mitu korda pooleli jätta, aga mingist nostalgiast jõudu saades punnitasin ikka edasi. Ja huvitas ka, kas autor suudab võetud stiili loo lõpuni välja pidada – suutis küll. Või ehk väikese mööndusega, sest peale viiesajandat lehekülge kaldus lugu juba üsna tavaliseks ulmekaks, sinnani oleks raamatut kohati aga ka utoopiaks nimetada võinud. Tänu oma eksootilisele olemusele ja mulle mu lapsepõlvekirjanduse meeldetuletamisele saab raamat kolme.