The Broken God

David Zindell
Requiem for Homo Sapiens 1
1998 a.
660 lk.

Zindell's ( Neverness ) tale is a futuristic epic, but readers will recognize in it the archetypal myth of the hero. Young Danlo must leave the land of his birth when his tribe, the Alaloi, is wiped out by disease. Braving arctic cold and near-starvation, Danlo journeys to Neverness, the "City of Light," to fulfill his dream of piloting starships. He is sponsored for an interstellar academy by Old Father, a gentle alien tutor who has educated the teenager in the ways of the city. At the college Danlo meets Hanuman li Tosh, whom he views as a soul brother despite Hanu's dark side--later Hanu will murder a pimply-faced, mean-spirited upperclassman named Pedar. Danlo eventually confronts his destiny when he learns he is the offspring of incest between Mallory Ringess--a dead and renowned interstellar pilot--and his sister. This is no surprise, however, as references to mysteries surrounding his birth (such as his lack of resemblance to other members of the Alaloi) are dropped early on. Though the narrative is gorily replete with burst pustules and jets of vomit, Zindell's world is lively and credible. A final confrontation between Danlo and Hanu delivers a surprise ending.

Arvamus:

Ei olnud "minu raamat", jätsin heaga peale 80ndat lehekülge pooleli.

Miks ei olnud? Seletan, ja kõigepealt sündmustest, mida lugeda jõudsin. Asub kusagil kaugel ja kauges tulevikus mingi planeet. Ja planeedil on mitmesuguseid asukaid. "Tavalisi" tulevikuinimesi ja tulnukaid ning metslasi. Metslased pole aga ka mitte planeedi põlisasukad, vaid inimesed, kes saabusid sinna 4000 aastat tagasi oma kosmoselaevaga, et hakata seal loodusega harmoonias elama. Tegid endale mingi geenimanipulatsioon, muutes end neandertaallaste sarnaseks, hävitasid oma kosmoselaeva ja elavad nüüd juba aastatuhandeid mingil jäämere saarel koopainimestena. Loo peategelaseks paistab olevat poisike nimega Danlo, kes ei pärine aga neist koopainimestest, vaid kelle "kaasaegsed" vanemad on sinna metslaste kasvatada jätnud.

Ja raamatu algus süüvib siis Danlo mõttemaailma, sellesse eskimode laadsesse eluviisi, uskumustesse, müstikasse, maailmanägemisse ja muusse sellisesse. Danlo hõimu tabab haigus, kõik surevad ja poisike on sunnitud üle jäälagendike tsivilisatsiooni poole suunduma. Peale mitut kuud rändamist jõuab ta poolsurnuna planeedi ainsasse suurde linna ja mingi tulnukas võtab ta enda hoole alla.

Ning siis algab poisikese kogu mõtte- ja teadmistemaailma aeglane ja täielik(?) nn kaasajastamine.

Sinnamaale siis lugemisega jõudsin ja siiani on tegemist ikka väga filosoofilise ja tõsise inimese teadvust, mõttemaailma, tundeid, põhimõtteid ja mida kõike veel käsitleva sügavamõttelise teosega.

Pean oma häbiks tunnistama, et ei ole mul praegu aega nii sügavasse filosoofiasse süüvida ja ega erilist kutset selleks ka ei tunne. Nii et jätsin lugemise heaga pooleli. Ehk siis, kui vanemaks saan Smile, see huvi tuleb. Selle aja puhuks märgin veel juurde, et raamat näib hästi kirjutatud olevat ja kui on soov tõsisesse filosoofilisemasse ulmesse süveneda (ega ma tegelikult ju küll ei tea, mis suunas kirjutatu edasi liigub), siis tasuks ehk teos uuesti kätte võtta ja lugemist jätkata.

Kuni see aga juhtunud pole, on hinne selline....

PS. Avastasin, et fantasticfiction.co.uk nimetab selle raamatuga sarnaseks näiteks Alastair Reynoldsi Revelation Space'i, mis mulle väga meeldis ja suurepärase raamat oli. Tohoh, miks mul see siinne raamat siis ei edenenud?! Peab vist siiski juba enne vanaduse saabumist proovima seda raamatut edasi lugeda. Ära sa ütle, või Revelation Space... uskumatu... Surprised 

The Icarus Hunt

Timothy Zahn
2000 a.
464 lk.

From Timothy Zahn, Hugo Award winner and New York Times bestselling author of two landmark Star Wars® series, comes an  original new tale featuring a renegade space pilot, his unusual alien partner, and an unknown cargo that can change the course of galactic history.

Jordan McKell has a problem with authority. Unfortunately for him, the iron-fisted authority of the powerful Patthaaunutth controls virtually every aspect of galactic shipping. In order to survive, Jordan ekes out a living dabbling in interstellar smuggling for outlaw concerns that represent the last vestiges of free trade in the galaxy. So when Jordan and his partner, Ixil--an alien with two ferret-like "outhunters" linked to his neural system--are hired by a mysterious gentleman to fly a ship and its special cargo to Earth, they jump at the job.

Caution has never been one of Jordan's strong suits. But this time he may have taken on more than even he can handle. The ship, Icarus, turns out to be a ramshackle hulk, the ragtag crew literally picked up off the street, and the cargo so secret, it's sealed in a special container that takes up most of the cramped and ill-designed ship. As if that weren't bad enough, it looks like the authorities already suspect something is afoot, there's a saboteur aboard, and the Icarus appears to be shaking apart at the seams.

It doesn't seem as if things could get any worse. That is, until a beautiful crew member helps McKell uncover the true nature of the cargo he's carrying. With his enemies closing in on the lumbering Icarus, the unknown saboteur still aboard, and authorities on Earth pressured to turn them in, McKell and Ixil become fugitives. Their only chance is to stay one step ahead of their pursuers as they try to make it home.

A bold and epic novel filled with unrelenting action and a good dose of humor, The Icarus Hunt is a wild hyperspace romp through the galaxy.

Arvamus:

Tegemist on kriminaalromaani sugemetega “jookse ja tulista” stiilis actioniga.

Arheoloogilistel väljakaevamistel satutakse mingile muistsele lennuaparaadi sarnasele asjale, mille väärtuseks arvatakse olevat see, et tal tundub olevat peal maailmas hetkel kasutatavast hüperajamist täiuslikum variant. Väljakaevaja tahab aparaadi uurimiseks vaikselt Maale toimetada, ehitab sellele kosmoselaeva ümber, palkab meeskonna seda Maale viima... ning galaktikas siiani kõige täiuslikumat hüperajamit omav rass - ja tänu sellele kosmiliste kaubavedude monopolist - saab asjast haisu ninna ning asub kõigi vahenditega oma ainumonopoli kaitsma.

Teel Maale tuleb artifakti vedaval laeval iga veidikese aja tagant kusagil planeedil tankimiseks peatuda ja iga kord läheb seda hüperajamit endale tahtjatega järjest karmimaks madinaks. Kriminaalsed elemendid on loos ka muidugi mängus.

Raamat lõpeb teadagi happy endiga (minu jaoks liigagi happy ja kesisega), arvatav muistne hüperajam osutub hoopis ***, laeval toimunud salapärased sündmused ja mõrv seletatakse lahti ja loo head kangelased osutuvad veel paremateks ***.

Selline kerge tühisevõitu ajaviitelugu, ulme mõttes polnud seal midagi märkimisväärset, aga tempot ja pinget ikka leidus. Oli loetav, aga kui lugemata jätta, ei jää ka millestki ilma. Kolm...

The Risen Empire

Scott Westerfeld
Succession 1
2003 a.
304 lk.

From the acclaimed #1 New York Times bestselling author of Evolution’s Darling (Philip K. Dick Award special citation and a New York Times notable book) and Uglies, Pretties, and Specials, comes a sweeping epic. The Risen Empire is the first great space opera of the twenty-first century.

The undead Emperor has ruled his mighty interstellar empire of eighty human worlds for sixteen hundred years. Because he can grant a form of eternal life-after-death, creating an elite known as the Risen, his power is absolute. He and his sister, the Child Empress, who is eternally a little girl, are worshipped as living gods.

The Rix are machine-augmented humans who worship very different gods: AI compound minds of planetary size. Cool, relentless fanatics, their only goal is to propagate such AIs. They seek to end the Emperor’s prolonged rule, and supplant it with an eternal cybernetic dynasty. They begin by taking the Child Empress hostage. Captain Laurent Zai of the Imperial Frigate Lynx is tasked with her rescue.

Separated by light years, bound by an unlikely love, Zai and pacifist Senator Nara Oxham must both face the challenge of the Rix, and both will hold the fate of the empire in their hands.

Arvamus:

Väga kahetine mulje jäi sellest raamatust. Raamatu olustik ja süžee olid minu arust huvitavalt välja mõeldud ja pakkusid piisavalt võimalust põnevateks ja pingelisteks sündmusteks, aga...

Asub kusagil 80-st planeedist koosnev Impeerium, mida valitseb juba poolteisttuhat aastat tagasi surnud Imperaator. Vaatamata sellele, et Imperaator ammu surnud on, on ta tegelikkuses vägagi kõbus, tegus ja aktiivne.
Tegemist on nimelt sellise riigiga, mille asukateks on tavalised elusad inimesed ja elusad surnud. Nood viimased moodustavad impeeriumi elanikest väga mõjuvõimsa ja rikka vähemuse. Ning ilmselt on iga elusa inimese vähemalt salaunistuseks peale tavalise elu lõppu elusaks surnuks saada. Mis õnnestub aga vähestel: kas siis väga suure raha või mingite Imperaatorile ja Impeeriumile osutatud tähtsate teenete eest.
Need elusad surnud on zombilaadsed tegelased, kellesse peale nende reaalset surma on paigutatud sümbiont, kes surnut siis teatud mõttes elus hoiab ja tal aktiivselt tegutseda laseb (sümbiont on muide Imperaatori enda kunagine leiutis, mis talle ilmselt trooni ja võimu tõigi).

Ja Impeeriumil on maailmaruumis küborgidest rixideks kutsutavad naabrid, kes tehisintellekte kummardavad ja neid Impeeriumi planeetidele „istutada” püüavad. Võtavadki siis rixid kord ette terrorirünnaku ühel impeeriumi planeedil asuvale paleele, kus resideerib Imperaatori õde – ka muidugi elus surnu. Rixidel õnnestub õde pantvangi võtta ja oma tehisintellekt planeedile levitada. Tolle õega on aga seotud mingi ülioluline saladus, mille avalikukstulek Impeeriumi alustugesid raputaks või Impeeriumi isegi hävitaks. Et seda vältida, Imperaatori õde tapetakse. Planeedile juba oma „juured” ajanud TI-le tundub aga asi kahtlane ja ta suudab saladuse teada saada. Kasutades rünnakus ainsana ellu jäänud rixi sõdalase abi, plaanib TI saladuse edastamist planeedile lähenevale rixide ristlejale. Imperaator on saladuse avalikukstuleku vältimiseks valmis oma kodanikega planeeti aga kasvõi tuumapommidega maatasa tegema. Rixide ristleja läheneb, esialgu suundub talle lootusetuks takistamisürituseks vastu ühe raamatu peategelase kapten Zai fregatt... ja siin raamat lõpeb. Edasised sündmused järgmises osas – lugu jääb kui järjejutt pooleli!

Raamatu süžee on ju põnev, ühiskond elavate elavatega ja surnud elavatega pole ka halb, tulistamist ja tagaajamist on, poliitikat ja poliitilise intriige on, armulugu on ka täiesti olemas... aga jumala pärast, miks peab kogu sündmustik nagu aegluubis venima?
Raamat on kirjutatud hästi rahulikus, flegmaatilises, ülipõhjalikus stiilis. Eriti tapavad tempot kõiksugu tohutu pikad üksikasjalikud kirjeldused (ja kirjeldada saab ju kõike...). Näiteks rixi sõdalase välimus – 2 lehekülge pisimaidki detaile, Imperaatori lossi mingi suvaline saal – lehekülg kirjeldust. Ja sedasi pidevalt.
Sündmuste arenemise flegmaatilisus oli lõpuks ikka täielik piin. Mul oli kohati tunne, et lükkaks või käega asja takka, et sündmused natukenegi kiiremini liiguks :).

Tegelikult tahaks ma kangesti teada saada, kuidas asjad edasi arenevad ja mis puändi autor välja on mõelnud, mis see ülioluline supersaladus on. Aga teist sellist katsumust kui antud raamatu lugemine ei ole minu vaim küll valmis lähiajal välja kannatama. Ma ei välista üldse, et on palju inimesi, kellele selline rahulik ning hästi põhjalik stiil väga meeldib, minule aga ei sobinud see siin mitte üle kolme.  

Time Future

Maxine McArthur

Time 1

2001 a.

445 lk.

 

In this richly realised universe of enigmatic aliens and complex politics, one woman must untangle interlocking mysteries in a race against time. Halley, commander of the deep space station Jocasta, is desperate. Her station is blockaded by hostile creatures, communications and key systems are failing, rations are low, tensions between humans and aliens are at the flashpoint, and a foreign trader is killed by an apparently extinct monster. Halley must now solve the mystery of a locked room in closed space - before Jocasta erupts in an explosion of terror and death.

 

Arvamus:

 

On aasta 2121. Abelari tähesüsteemis asub Maa esimene väljaspool Päikesesüsteemi paiknev kosmosejaam nimega Jocasta. Maa on 36 aastat tagasi liitunud Konföderatsiooniga, kuhu kuuluvad 13 mõistuslikku rassi – 4 vana, juhtivat ja määravat ning 9 teisejärgulist, kelle ülesandeks on vanadele allumine ja nende käskude täitmine (inimesed kuuluvad muidugi nende 9 teisejärgulise hulka). Jocasta anti Konföderatsiooni poolt Maa alluvusse vaid sellepärast, et jaam asub kusagil galaktika servas täielikus pärapõrgus ja keegi teine ei olnud temast lihtsalt huvitatud.

Jocasta komandöril Maria Halley’l on muresid rohkem kui küllalt. Esiteks pole jaam täielikult valmis ehitatud ning ehitatugi kipub juba lagunema, teiseks on jaam põgenikest ülerahvastatud ja kolmandaks on jaam juba pool aastat millegipärast mingite tulnukate blokaadis, side muu maailmaga on täiesti katkenud ning Konföderatsioon ei näi Jocastale appi kiirustavat..

Raamat käsitleb komandör Halley kolme päeva tegemisi. Ja neid tegemisi tal jätkub. Kui esialgu on Halley põhiprobleemiks jaama toimimas hoidmine, siis äkki ilmub jaama lähedal välja Maa kosmoselaev, satub küll miinile, kuid laevariismed ja ka paar elusat meeskonnaliiget õnnestub siiski jaama toimetada. Selgub tõsiasi, et antud valguskiirusest aeglasem laev poleks kuidagi tohtinud Jocastani jõuda, kui just laeval hüperruumi kasutamise võimalust polnud, see on aga tehnoloogia, mida vanad rassid inimestele ei anna... Järgmisena toimub jaamas mõrv ja Halley’l tuleb ka tapja otsingutega tegelema hakata.

Ühesõnaga eri rasside intriige, poliitikat, inimeste vastumeelsust teisejärguliste olendite seisundiga ja kõike muud sarnast on kuhjaga ja komandör Halley püüab seda segapundart lahti harutada ja kontrolli all hoida. Kuni jõuab välja küsimuseni, ega mitte Jocasta Konföderatsioonist sõltumatuks kuulutada.

Lugedes tuli mul mitu korda pähe võrdlus sarjaga Babylon 5. Sarnasust sisus on ju tegelikult palju. Ainult et Babylon 5 on mulle kõige rohkem muljet avaldanud ulmesari, siiani mu lemmikseriaal, see raamat ei avaldanud mulle aga eriti mingit muljet.

Mulle tundus raamat kuiv ja puine ning süžee võimalustele vaatamata ega ta põnevusega ka ülearu ei hiilanud – tähendab need kohad, kus mingid põnevad sündmused toimusid, olid minu arvates kuidagi sedasi kirja pandud, et nad enam nii põnevad ei tundunudki. No jah, raamat on „Time” diloogia esimene osa ja sai 1999 a. George Turneri auhinna, minult saab ta auhinnaks aga kõigest kolme.  

Beyond Heavens River

Greg Bear
2003 a.
256 lk.

Yoshio Kawashita is a great warrior until aliens whisk him away during World War II. They put him on a desolate planet far from his home, where he is destined to remain forever, leaving him alone in his new hell. Then Anna Nestor appears. This empress does not see planets as homes for their inhabitants; she sees exploitable real estate. At first, Anna Nestor views Kawashita as a sideshow attraction until they fall in love. But the two cannot be free until they find out who kidnapped Kawashita and why.

Arvamus:

Selle raamatu kohta on mul vähe öelda. Süžee polnud iseenesest keeruline. Leitakse ühelt mingi võõrrassi poolt mahajäetud planeedilt üks röövitud jaapanlane, kes seal juba nelisada aastat elanud on. Jutt ongi tema taasharjumisest inimestega (mis sujub väliselt lausa ludinal), tema soovist toimunus ja endas selgusele jõuda. Edasine ongi selle jaapanlase tee eneseleidmiseni ja tõe teadasaamiseni segamini tulevikuühiskonna kirjeldustega.

Minu jaoks sisaldas lugu liiga palju kõike Jaapaniga seotut, alates rohketest viidetest Jaapani ajaloole, kultuurile, tavadele kuni tolle jaapanlase mõttemaailmani... mulle jäi sellest ilmselt ikka palju arusaamatuks ja mõistetamatuks. Loo finaal oli ühelt poolt selline, nagu ma seda umbes ootasingi, teisalt oli aga seal ka mitu ootamatut momenti.

Kiita ma seda raamatut ei oska, poolelijätmise mõtet ka ei tekkinud, lühike oli ta õnneks ka, ühesõnaga oli kah... kolm hindeks.