The Risen Empire

Scott Westerfeld
Succession 1
2003 a.
304 lk.

From the acclaimed #1 New York Times bestselling author of Evolution’s Darling (Philip K. Dick Award special citation and a New York Times notable book) and Uglies, Pretties, and Specials, comes a sweeping epic. The Risen Empire is the first great space opera of the twenty-first century.

The undead Emperor has ruled his mighty interstellar empire of eighty human worlds for sixteen hundred years. Because he can grant a form of eternal life-after-death, creating an elite known as the Risen, his power is absolute. He and his sister, the Child Empress, who is eternally a little girl, are worshipped as living gods.

The Rix are machine-augmented humans who worship very different gods: AI compound minds of planetary size. Cool, relentless fanatics, their only goal is to propagate such AIs. They seek to end the Emperor’s prolonged rule, and supplant it with an eternal cybernetic dynasty. They begin by taking the Child Empress hostage. Captain Laurent Zai of the Imperial Frigate Lynx is tasked with her rescue.

Separated by light years, bound by an unlikely love, Zai and pacifist Senator Nara Oxham must both face the challenge of the Rix, and both will hold the fate of the empire in their hands.

Arvamus:

Väga kahetine mulje jäi sellest raamatust. Raamatu olustik ja süžee olid minu arust huvitavalt välja mõeldud ja pakkusid piisavalt võimalust põnevateks ja pingelisteks sündmusteks, aga...

Asub kusagil 80-st planeedist koosnev Impeerium, mida valitseb juba poolteisttuhat aastat tagasi surnud Imperaator. Vaatamata sellele, et Imperaator ammu surnud on, on ta tegelikkuses vägagi kõbus, tegus ja aktiivne.
Tegemist on nimelt sellise riigiga, mille asukateks on tavalised elusad inimesed ja elusad surnud. Nood viimased moodustavad impeeriumi elanikest väga mõjuvõimsa ja rikka vähemuse. Ning ilmselt on iga elusa inimese vähemalt salaunistuseks peale tavalise elu lõppu elusaks surnuks saada. Mis õnnestub aga vähestel: kas siis väga suure raha või mingite Imperaatorile ja Impeeriumile osutatud tähtsate teenete eest.
Need elusad surnud on zombilaadsed tegelased, kellesse peale nende reaalset surma on paigutatud sümbiont, kes surnut siis teatud mõttes elus hoiab ja tal aktiivselt tegutseda laseb (sümbiont on muide Imperaatori enda kunagine leiutis, mis talle ilmselt trooni ja võimu tõigi).

Ja Impeeriumil on maailmaruumis küborgidest rixideks kutsutavad naabrid, kes tehisintellekte kummardavad ja neid Impeeriumi planeetidele „istutada” püüavad. Võtavadki siis rixid kord ette terrorirünnaku ühel impeeriumi planeedil asuvale paleele, kus resideerib Imperaatori õde – ka muidugi elus surnu. Rixidel õnnestub õde pantvangi võtta ja oma tehisintellekt planeedile levitada. Tolle õega on aga seotud mingi ülioluline saladus, mille avalikukstulek Impeeriumi alustugesid raputaks või Impeeriumi isegi hävitaks. Et seda vältida, Imperaatori õde tapetakse. Planeedile juba oma „juured” ajanud TI-le tundub aga asi kahtlane ja ta suudab saladuse teada saada. Kasutades rünnakus ainsana ellu jäänud rixi sõdalase abi, plaanib TI saladuse edastamist planeedile lähenevale rixide ristlejale. Imperaator on saladuse avalikukstuleku vältimiseks valmis oma kodanikega planeeti aga kasvõi tuumapommidega maatasa tegema. Rixide ristleja läheneb, esialgu suundub talle lootusetuks takistamisürituseks vastu ühe raamatu peategelase kapten Zai fregatt... ja siin raamat lõpeb. Edasised sündmused järgmises osas – lugu jääb kui järjejutt pooleli!

Raamatu süžee on ju põnev, ühiskond elavate elavatega ja surnud elavatega pole ka halb, tulistamist ja tagaajamist on, poliitikat ja poliitilise intriige on, armulugu on ka täiesti olemas... aga jumala pärast, miks peab kogu sündmustik nagu aegluubis venima?
Raamat on kirjutatud hästi rahulikus, flegmaatilises, ülipõhjalikus stiilis. Eriti tapavad tempot kõiksugu tohutu pikad üksikasjalikud kirjeldused (ja kirjeldada saab ju kõike...). Näiteks rixi sõdalase välimus – 2 lehekülge pisimaidki detaile, Imperaatori lossi mingi suvaline saal – lehekülg kirjeldust. Ja sedasi pidevalt.
Sündmuste arenemise flegmaatilisus oli lõpuks ikka täielik piin. Mul oli kohati tunne, et lükkaks või käega asja takka, et sündmused natukenegi kiiremini liiguks :).

Tegelikult tahaks ma kangesti teada saada, kuidas asjad edasi arenevad ja mis puändi autor välja on mõelnud, mis see ülioluline supersaladus on. Aga teist sellist katsumust kui antud raamatu lugemine ei ole minu vaim küll valmis lähiajal välja kannatama. Ma ei välista üldse, et on palju inimesi, kellele selline rahulik ning hästi põhjalik stiil väga meeldib, minule aga ei sobinud see siin mitte üle kolme.