Spin

Robert Charles Wilson
Spin 1
2005 a.
368 lk.

One night in October when he was ten years old, Tyler Dupree stood in his back yard and watched the stars go out. They all flared into brilliance at once, then disappeared, replaced by a flat, empty black barrier. He and his best friends, Jason and Diane Lawton, had seen what became known as the Big Blackout. It would shape their lives.

The effect is worldwide. The sun is now a featureless disk--a heat source, rather than an astronomical object. The moon is gone, but tides remain. Not only have the world's artificial satellites fallen out of orbit, their recovered remains are pitted and aged, as though they'd been in space far longer than their known lifespans. As Tyler, Jason, and Diane grow up, space probe reveals a bizarre truth: The barrier is artificial, generated by huge alien artifacts. Time is passing faster outside the barrier than inside--more than a hundred million years per day on Earth. At this rate, the death throes of the sun are only about forty years in our future.

Jason, now a promising young scientist, devotes his life to working against this slow-moving apocalypse. Diane throws herself into hedonism, marrying a sinister cult leader who's forged a new religion out of the fears of the masses.

Earth sends terraforming machines to Mars to let the onrush of time do its work, turning the planet green. Next they send humans...and immediately get back an emissary with thousands of years of stories to tell about the settling of Mars. Then Earth's probes reveal that an identical barrier has appeared around Mars. Jason, desperate, seeds near space with self-replicating machines that will scatter copies of themselves outward from the sun--and report back on what they find.

Life on Earth is about to get much, much stranger.

Arvamus:

Mastaapne teos. Hard sci-fi koos sotsiaal-psühholoogilise ja preapokalüptilise ulmega. Või kui teisiti püüda öelda, siis teadusulmest vundamendile toetuv ja teadusulmest kandvate konstruktsioonide külge kinnituv sotsiaalulme maailmalõpueelse olustiku katuse all.

Raamat räägib kolme lapsepõlvesõbra – kaksikute Jasoni ja Diane ning minategelase Tyleri elust 40 aasta jooksul alates ajast, kui Maa ühel hetkel kellegi poolt mingi arusaamatu membraaniga muust universumist eraldatakse. Too membraan on selline selektiivne, näiteks erinevaid kiirgusi ja asteroide ta Maale ei lase, inimeste algelised kosmoseaparaadid saavad seda aga näiteks takistamatult mõlemas suunas läbida.
Membraani kõige ootamatum ja hirmuäratavam efekt seisneb aga selles, et aeg selle sees oleval Maal ja universumis kulgeb nüüd hoopis erineva kiirusega. 10 aastat Maal võrdub miljardi aastaga väljaspool membraani olevas maailmas. Lihtne matemaatika näitab, et kui Maal on möödunud 40 aastat, peaks meie Päike olema jõudnud oma arengu lõppfaasi ja olema juba nii palju paisunud, et siis ei suuda arvatavasti enam membraangi planeeti Päikese eest kaitsta ja saabubki inimkonna lõpp. Kõigest 40 aasta pärast! Tulevikuväljavaade missugune...

Raamatu hard sci-fi vundament ja karkass haarab selliseid märksõnu kui Maad eristamine muust universumist, Marsi terraformimine, biotehnoloogiaga eluea pikendamine, mikroreplikaatorid, von Neumanni masinad, ülegalaktiline isearenev rakk-mehhanismidest koosnev poolorgaaniline „kõrgem mõistus” (oeh...), inimestele antud „tähevärav” (selline jurakas „stargate” – oli vist 1000 km diameetriga...) jne.

Sotsiaalne sisu on kolme peategelase elu muutunud maailmas. Jasoni tegevus fenomeni uurimisega tegeleva firma eesotsas. Tyler suur sõprus temaga ja pidev Jasoni aitamine. Tyleri igavene murdumatu armastus Diane vastu. Ja Diane usu poole pöördumine vastureaktsioonina muutunud maailmale.

Ning üle kõige romaanis toimuva hõljub peagi ees ootava maailmalõpu hõng. No peaaegu romaani lõpuni – lõpus näidatakse inimkonnale ka pääsemisvõimalust.

Ei saa öelda, et minu jaoks kergelt loetava raamatuga tegemist oleks olnud ja et ma ta ühe hoo ja õhinaga läbi oleks lugenud. Mulle muutus vahepeal see „kes kellega käib, kes keda armastab” osa tüütuks, rääkimata neist Diane eluviisi tõttu vajalikest ekskurssidest usumaailma. Aga eks tervikpildi kokkupanemiseks oli see kõik vajalik.

Kui ma raamatut objektiivselt hinnata püüan, siis minu arvates oli ta hästi kirjutatud küll. Aga on raamatuid, mis on mulle rohkem meeldinud. Ja lugemise järel jäi minu jaoks ikka mitu „miksi” vastuseta („kuidas” oleks ilmselt mõttetu küsimus...). Hinne siis nelja-viie vahel... jääb 4 ikkagi.