Omega

Jack McDevitt
The Academy 4
2004 a.
512 lk.

Having mastered the big, sprawling adventure stories called space opera in books like Chindi, McDevitt extends the form in this feel-good SF novel that earns its hopeful conclusion. Priscilla "Hutch" Hutchens, heroine of several of McDevitt's previous novels, has had a full career as a space pilot and is now administrator of the government agency in charge of space research. Like most people, she's only mildly concerned with the long-range threat of the omega clouds, masses of energy floating through the universe that detect and pulverize artificial structures (and the intelligent creatures that live in them). After all, the cloud headed for Earth is 900 years away. This situation changes when a charmingly innocent young alien race is discovered just a few months before a cloud will obliterate it. Hutch has to juggle resources to save the cute creatures, at the same concealing the human intervention in order not to disrupt the alien civilization's development. The cloud's implacable threat keeps the action tightly focused, though the story shifts viewpoint frequently to show crowds of people committing themselves to different aspects of the mission. Part of the rescue effort involves spaceships and gadgets, but the most serious part depends on human intelligence and passion. McDevitt is very good at imagining strange challenges-and at picturing humans coping when things don't work out as planned. His characters succeed in imposing their compassion on the void.

Arvamus:

Raamatu süžee on lihtne. Üks sarja esimese osa lõpust tuntuks saanud Omega-pilvedest on endale vist sihtmärgi leidnud. Inimesed uurivad asja ja leiavad, et Omega ongi avastanud mõistuslike olenditega planeedi. Nood planeedi asukad elavad küll meie mõistes alles antiikajas, aga on muidu igati vahvad tegelased. Ning et mõistuslikud olendid näivad kosmoses väga haruldased olevat, siis otsustab Akadeemia (autori ilmne viide NASAle) proovida neid pilve eest kaitsta.
Paar lähimat laeva saadetakse kohe planeedi juurde ning Maalt on abi lisaks tulemas, aga neil kulub kohalejõudmiseks kolmveerand aastat ja saabutaks vahetult enne pilve rünnakut. Seega peavad mõnel üsna juhuslikult kohale sattunud teadlasel tsivilisatsiooni päästmisega ise kuidagi hakkama saama

Planeeti asustavad aborigeenid ja nende tsivilisatsiooni kirjeldus ongi raamatu helgemaid tahke, kõik muu on üsna keskpärane värk.

Laias laastus võib öelda, et siiani on autor sarja raamatud pannud kokku kolme teemat kasutades ja nendega varieerides ning neid erinevate taustalugudega kokku sidudes. Teemad oleksid pikk kosmoselend ja inimeste omavahelised suhted selle vältel, teiseks seiklused mingil planeedil ja kolmandaks teemaks mingi eksootilise kaadervärgi ehitamine, erilise toimingu sooritamine äärmuslikes tingimustes.

Sarja esimene raamat oli seiklus planeedil ja lend, teine osa seiklus planeedil ja ehitamine, kolmas raamat peamiselt lend pluss veidi seiklust, neljas raamat lend, seiklus planeedil, ehitamine pluss sideaineks seekord lennu korraldamise ning juhtimise protsess.

Aga nagu ma juba sarja teise osa puhul ütlesin, et autori kirjeldus millegi meisterdamisest mulle eriti peale ei lähe ning ka selles osas oli see tüütu. Samuti oli selles osas lennuaegne sündmustik igav, pingevaba. Seiklused planeedil on jah ilmselt raamatu parim osa, igati loetav, kuid põnevust nappis sealgi ja ootamatuid sündmusepöördeid polnud üldse. Ja mida eriti huvitavat sai olla raamatut tervikuks siduvates vahepajatuses sellest, kuidas varasemast tuttavast kapten Hutchist on saanud Akadeemia ametnik koos oma bürokraadimuredega ja perekonnaeluga? Nojah, see et ta ilmselt Omega-pilvede otstarbe lõpuks ära arvab ja see päris ootamatuks osutub, on väike plussike küll.

Kokku annab see sarja siiani kõige kesisema raamatu. Tegemist on täiesti tavalise ajaviitelooga. Veidi argipäeva, veidi armastust, veidi seiklust ja põnevust – aga just nimelt veidi, magedaks jääb see lugu, pole ka kedagi, kellele tõeliselt kaasa elada. Raamat jättis üsna külmaks, ja hindeks nõrk kolm.

Chindi

Jack McDevitt

The Academy 3

2003 a.

528 lk.

 

In this sequel to last year's well-received Deepsix, McDevitt tells a curiously old-fashioned tale of interstellar adventure. Reminiscent of Arthur C. Clarke's Rendezvous with Rama, the story sends veteran space pilot Priscilla "Hutch" Hutchins and a crew of rich, amateur SETI enthusiasts off on a star-hopping jaunt in search of the mysterious aliens who have placed a series of "stealthed" satellites around an unknown number of planets. After visiting several worlds, and losing two of her dilettantes to a murderous group of alien angels, Hutch follows the interstellar trail to a bizarre, obviously artificial planetary system. There, two spectacular gas giants orbit each other closely, partially sharing the same atmosphere, while a large moon circles them in a theoretically impossible circumpolar orbit. The explorers soon discover a number of puzzling alien artifacts, including a gigantic spaceship that fails to respond to their signals. First contact is McDevitt's favorite theme, and he's also good at creating large and rather spectacular astronomical phenomena. Where this novel falls short, however, is in the creation of characters. Hutch, beautiful and supremely competent, is an adequate hero, but virtually everyone else is a cartoon. The book abounds in foolhardy dilettantes, glory-hogging bureaucrats and capable space pilots. Oddly, in a novel set some 200 years in the future, McDevitt's cast is almost exclusively white and Anglo-Saxon. This is a serviceable enough space opera, but it operates far from the genre's cutting edge.

Arvamus:

Seekord läheb kapten Hutchins ühe rikkuri ja tema sõprade seltskonnaga, kes end „kontaktöörideks” nimetavad, kosmosesse tulnukaid otsima. Lihtsalt selleks, et neile tere öelda ja paar sõna juttu ajada. Sest siiani on tulnukatega selline probleem, et kõrgeltarenenud on juba ammu välja surnud või kuhugi ära läinud, avastatud liigid on aga kõik inimestest madalamal arengutasemel ja nendega millestki rääkida ei ole. Kuigi lennust arvatakse vaid meeldiv lõbusõit tulevat ja elusate kõrgel arengutasemel olevate tulnukate leidmisesse ei usu tõsiselt keegi, hakkavad sündmused muidugi arvatust hoopis teisiti arenema.

Kõigepealt leitakse mingi muistne ja töötav galaktiline sidevõrk (millele tuleks juurde panna sildid „Ära puutu, tapab!”), järgnevad tuumasõjas hävinud tsivilisatsiooniga planeet, imekaunis maailm ingleid meenutavate asukatega, kes aga verejanuliselt kontaktööride ridu hõrendavad ja viimaks mingi tohutu tulnukate kosmoselaev, mis näib endast igivana lendavat ja töötavat arheoloogiamuuseumi kujutavat. Ning raamatu lõpus tuleb Hutchil suurt fantaasiat, osavust ja vaprust üles näidata, et tema poolt Maale tagasiviidav kontaktööride seltskond väga väikeseks kokku ei kuivaks.

Hea raamat. Kaasakiskuv, algusest lõpuni põnev. Siin polnud sellist eelmise osa tegevusliini, mis oleks mulle igav olnud, aga seda peab küll ütlema, et mitmed varasematest osadest juba tuttavad süžeed teatud variatsioonidega korduvad. Minu jaoks see aga raamatu üldmuljet ei rikkunud, mulle loetu meeldis ja hinne on ka vastav, viis.